See oli siis, kui 13.06 "Ota Tästä" päev oli toimumas -
Istusin ühel ilusal laupäevasel päeval oma kodutrepi peal ja olin
lihtsalt õnnelik. Olin õnnelik oma olemas olemise üle ja
sellepärast, et inimesed olid Maailmas olemas ja minu olemas
olemisel oli olnud mõte – inimesed olid kohtunud inimestega.
Teekonda alustades oli olnud inimestes, aja poolt kirjutatud, tõrge
inimeste ees, kuid teekonnal päevani ja päeva sees toimus muutus.
Inimene kasvab ühes ajaga suure aja sees. Korona kevadel tundus, et
alles ei jää ega jäeta enam ühtegi võimalust minna edasi –
peab peatuma, et oodata. Kriipsud tõmmati peale kõigele sellele,
mis oli inimestele omaselt tavaline. Eile, päev, kuu, aastat kümme
tagasi, ei olnud olemas kõike seda, mis on täna – inimene kasvas
ja kasvab uute võimalustega ühes. Ka sel hetkel kui tundub, et enam
ei ole või ei saa mitte midagi on alles võimalus kasvada inimesena
ja armastada inimesi. Vahel on see raske, sest iga inimene on
lihtsalt inimene kõige sellega, mis temas olemas on ja üsna sageli
tunneb inimene, et temas olevad tunded tulevad ja kasvavad just teise
inimese olemas olemisel.
Istudes trepil ja lihtsalt olles tundsin endas, et minul on hea meel
olla inimene, sest ma armastan Sind Inimene, kes Sa elad selles
suures Soomes ja siin samas, minu Sauvos, naabrina. Turvaline ja
argine tegevus sellel päeval avas inimesed lukust lahti. Soomlasele
nii omane ja südamelähedane tegevus, kui seda on Kirppis, murdis
Korona hirmu – inimesed rõõmustasid inimeste üle ja hirm
inimeste ees muutus sooviks, et avatud õuedesse ja aedadesse tuleks
rohkem inimesi – inimene oli ja on oodatud inimesega kohtuma.
Marianne
27.06.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar