reede, 12. juuni 2020

Elu on huvitav, sest ta on keeruliselt lihtne





Nii väga tundub, et oleme oma elus täiesti ja kõigest ning kõigist vabad – on tänane päev ja ise enese poolt kirjutatud ajalugu. Usume, et oleme ise need, kes otsustavad oma valikute ja sammude üle, sest kõik ongi täpselt nii nagu see näib. Elu naerab inimese uskumuste üle ja keerab täiega vinti peale – inimese elu läheb kohe päris palju huvitavamaks. Millises loos inimene oma tänases päevas tegelikult mängib ja millise tundevärviga prillid tal ees on?

See, mis minuga eelmisel pühapäeval toimus, tundus olevat nii selge. Ajalugu kordus, kui minu sees kasvas hirm, et jään enese omast ilma, sest see võetakse üle ja ära. Mina tundsin, oi, kuidas tundsin raskust enese elus, kui istusin sügaval põhjas ja enam ei tahtnud oma teed mööda käia. Küpsesin enese tunnete sees, kuni nägin teed ajas tagasi ja ära olnud lugu mõistes loost välja astusin.

Täna selgus, et tol päeval ees olnud prilliklaaside värv ei olnud enam üldse see, mis ta pühapäeval oli – oli nii nagu oleks keegi nad ära vahetanud. Kirjasõnad, mida sel päeval selgelt messengeris nägin, olid samuti teiseks muutunud – kogu tänane lugu sai teise võimaluse.

Mina ise ei saanud tol päeval teisiti vaadata, sest minul oli vaja jõuda sinna kohta, kuhu jõudma pidin – ühes oma tunnetega loo sisse sukelduma, et avada eneses uks ja mõista ise ennast ära olnud ja olevas ajas. Minu sees elas mälestus möödunust – minu oma peab olema minu oma, sest see on minu – õppimine, kuidas jagada seda, mis olemas on ja ei ole tegelikult minu, vaid on vaba ise olema – minu oma ei ole mina.

Tänasesse päeva kohale jõudes oli Maailm ennast vahepeal õigeks keeranud, kuid mina olin veel vana vaatenurgaga ja seega ei saanud aru, miks oli nii nagu see nüüd oli. Miks lugu ei olnud enam selline nagu see mõni päev tagasi mulle veel tundus. Mul oli vaja aega, et kohaneda ja võtta vastu see, mis oli korraga tänase päevas olemas.

Selgus, et mul oli võimalus olla omal kohal ja olla ühes – jonnisin ega tahtnud nõustuda. Otsisin vigu ja võimalust jätta pilt alles, sest kui oleksin sellest lahti lasknud, siis oleks kogu lugu ära olnud ja mina sellest väljas. Mina ise tahtsin oma uskumuses loodud pildist veel kinni hoida, et oleks nii nagu pidi jääma, et saaksin kaotada ja ohvrina olla. Tahtsin kindlust ja kontrolli, Maailma ja oma enese tunnete üle.


Lugu oli muutunud ehk edasi kasvanud, sest mina ise olin edasi kasvanud. Olin mustrit nähes mõistnud seda, miks see muster sündis ja kordus ning see muutis aja lugu, sest enam ei olnud vajadust selle mustri kordumiseks. Mina ise olin suutnud oma maailma muuta, kuid mina ise ei tahtnud, et see oleks muutunud - vana olemine oli pide olnuga.

Tasapisi astuma hakates, jupp jupi haaval iseenda Mina-st lahti lastes, kõndisin edasi. Ütlesin välja selle, mida mõtlesin ja küsisin vastuseid – täna teen koostööd ja õpin, kuidas jagada teistega nii, et olles osa mina ei hoia ega taha kõike omale ja teha seda nii, et hoian ise ennast. Enam ei ole minu eesmärk olla viisakas, et hoida teisi nende tunnete eest, kui mina seisan oma kohal ega anna seda ise ära, et vältida teistes tunnete kasvu.


Marianne

12.06.2020.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar