Vaatenurga valik tõi enesega süütunde kaasa

Minu teel on taas üks huvitav hetk – ehitan ühte päeva koos inimestega, kes on minu jaoks ennast lavale seadnud. Nad mängivad oma rollides, lausuvad sõnu ja vahel takistavad teed, et saaksin valida ning seda kõike tehes, keeravad üha uuesti loole vinti peale. Kolm korda olen seisnud ajas, kus olen valinud, kas astuda välja või edasi, kas anda enda osa ära või olla ühes, kas seista omil jalgeil või lasta teistel määrata ja leppida sellega, mida nemad tahavad.

Eile õhtul toimus „etendus”, kus uksed paukusid ja täiskasvanutest said lapsed liivakastis. Võtsin mängimisest osa, kuid siis tegin pausi, sest midagi polnud mõtet juurde öelda – oli valiku koht. Inimene on nii kummaline, et kui algul ajas lugu mind hirmu tõttu vihaseks, siis seejärel tundsin väsimust, millele järgnes kergus, mis ajas naerma, sest mäng ei käi üldse mõisa peale – mõistsin, et võin olla ja võin mitte laval olla – lava ei olnud  minu jaoks enam eesmärk, et loost ja inimestest kinnihoida – mina olin vaba ise olema ja andma teistele võimaluse.

Kirjutasin kirja, kus kirjeldasin enese nägemust – „oli kord üks tüdruk, kelle sees elas unistus värvilisest ja ostjaterohkest kirbukamaailmast. Tüdruk sai teada, et on olemas lava ja tema võib sellele lavale astudes olla selle maailma sees. Sellel tüdrukul oli olemas kaks väga head sõpra, kes lubasid teda sellel teel aidata. Üks joonistas pildi ja teine lõi FB lehe – seega oli valmis kõik see, mida oli vaja, et ennast Maailmale näidata – tüdruk ja tema Kirppis. Unistus oli ilus, kuid sellel teel oli takistus ees – mujalt tulnu oli juba laval olnud ning oli ikka veel seal – sõbrad tulid kokku ja andsid tuld, läks aega ja tehti uus katse, mis ei jäänud ilma kolmandata.”

Kirjas seisis, et las see tüdruk võtab ja proovib enesele soovitud Maailma luua, kuid kiri ei läinud teele, sest vahepeal oli tüdruk juba grupist lahkunud, ta oli ühele sõbrale järgnenud. Kustutasin teksti ja kõndisin endas, rääkisin kahe inimesega – voolasin välja - korraga leidsin otsitu – taas oli see juba ära olnu kordamine. Kümme aastat tagasi olin ma katki, sest nii nagu täna, keerati ka tookord vaatenurka ja mina võtsin selle omaks, sest tundsin ennast süüdi – oli võtnud vastu ja kasutanud ära - ma ei saanud enam tagasi anda.

Inimene tahtis omada endas teadmist, mis kinnitaks talle, et andes endast osa – saab ühiselt loodud Maailmast tema oma. Inimene tahtis saada oma panuse eest tasu ja määras selle eest hinnaks selle, mida tema vajas. Tänane eesmärk oli jõuda teda huvitava tulemuseni – iseenda reklaamimiseni.

Inimene andis oma panuse ja märgistas selle, tervikust eraldi hoidmiseks, enese jaoks oma nimega. See oli see, millisena tema ise enda poolt antut nägi. Tundes endas hirmu, et olles Maailmast osa, ei saa ta vastu seda, mida tahab ja alles ei ole ka enam midagi, valis ta astuda lavale ja trampis jalgu.

Mina tundsin ennast süüdi, sest olin ju toetuse vastu võtnud – järelikult pidin selle eest maksma või alluma ja võtma omaks teiste vaatenurga. Tundsin, et minul puudus vabadus, sest olin omastanud selle, mis oli vabast tahtest antud. Inimesele ei lugenud see, et tema antav lisas võimaluse luua enamat – tema oli oma ära andnud ja pidi selle eest vajamineva saama - loodav ei olnud temale enamat lisav. See ei olnud see tee, millel tema tahtis kõndida – tema aeg pidi algama laval, üksi valguse sees seistes. See oli see teadmine, mida tema endassee vajas – kindlustunne, et ta saab selle hetke endale. Tänulikkus ja tasu – andes polnud antav loomiseks edasi antud, vaid see oli vahetuskaup, mis sidus ja pidi tagama omale vajamineva – oma Mina tõstmise õige tähelepanu näol.

Jah, mina võtsin vastu ja kasutasin, kuid tegin seda nii, et see oli olemas olev, millest lõin, läbi enese, Maailma sisse enamat, mitte ei kasutanud teise oma ära. Ära antuna ei olnud see, mille olin sellest loonud, enam teise oma – see Maailm oli suurem. Kuid ometi läksin kaasa ja tundsin süümekaid – võtsin omaks vaatenurga – olin kasutanud teise oma nii nagu see oleks päriselt minu oma olnud ja mina ei saanud seda tagasi anda, sest eraldi vaadatud osa ei olnud enam alles.

Inimesed tulid ja andsid eesmärgiga saada enese jaoks tasu, mis ei olnud ühiselt loomise tee ega ühine tulemus. Endast andmine ei olnud see, mis lõi inimeste sisse enamat – nemad ei kasvanud sellel teel – nemad tahtsid vahetust - anda  väikesele tüdrukule see Maailm, milles too tahtis olla.

Täna kirjutasin kirjad ja küsisin otse, kas koos või eraldi ja millistel tingimustel saan või ei saa loodud lehte ja pilti kasutada. Mäng alles kestab, ürituseni on 11 päeva aega ja sellel teel saab näha, mis veel on võimalik, sest kõik on ju võimalik – Maailm on suur ja valgustatud lavad on väikeste tüdrukute jaoks nii ahvatlevad.

Marianne

22.06.2020.a