Lugudes on kordused ja eludes on korduvad kohad - asendamine

Inimestega ühes olles reageerivad inimesed tunnetega ja tundeid tekitades ...

Lugudes on kordused ja eludes on korduvad kohad – neli aastat tagasi, ühe inimesega kohtudes, kasvas minus idee teha koos temaga inimestele üritusi. Kui ma jagasin oma mõtet, siis talle meeldis kuuldu. Järgmisel päeval kõneles ta sellest, mida, kuidas ja kellega ühes ta seda ideed tahab ellu viia. Ta võttis selle miski enese sisse ja lõi sellest oma loo, milles minul ei olnud kohta. See tekitas tundeid ja ma otsisin teed edasi.

Mina küsisin, kas ta teeb ja teeb seda koos minuga või on ta väljas – mina nimetasin oma tingimused. Ta nõustus ja me hakkasime koos looma. See tee oli omamoodi koostöö, kuid samal ajal ka võitlus oma koha eest ühekohalisel troonil. Tema tahtis ise olla, et luua omadel tingimustel, oma inimesega – mina sinna ei kuulunud. Lõpuks läksime me mõlemad katki ja lugu katkes.

Mitte miski lihtsalt ei juhtu ja kõigel on põhjus – neli aastat tagasi kordasime me kahekesi juba ammu ära olnud, veel lõpetamata lugu. 16 sajandil õdedena elades tahtis tema endale võimu, mille ta sai minu poolt sünnitatud last enda omaks nimetades – tol korral ma ei võidelnud endale kuuluva eest ja mina ise ei olnud piisav põhjus, et jääda – lahkusin ajast.

Eile seisin hetkes, kus minu mõte, kokkukutsutud inimesed ja heakskiidetud koostöö sai pöörde järel teise suuna – kolme sõbranna poolt võeti ürituse nimi ja kava üle. Tulemas on nende näoga päev, sest teised, selle päeva ehitamiseks loodud, „head ideed” jäeti ootama teisi aegu. Mõtlesin ja kaalusin, kas ma võitlen enese eest, et mulle jääks alles koht ja võimalus luua, mitte täita ainult teiste poolt antud ülesandeid. Võrdlesin ennast ja neid kolme – minu oskused ja võimekus ei suuda luua sellist reklaami, lehte ega arvutiga joonistatud pilte. Teadsin, et ma ei mahu nende vahele, sest kõrvale ei loodud kohta. Ma ei tahtnud võidelda, sest võitluses tuleb pidada lahinguid ja tõestada – loomisele ei jää seal aega ega ruumi.

Mul oli olemas vabadus öelda oma tingimused – ma kaalusin oma võimalusi ja nende omi. Jõudsin mõistmiseni, et nende loodud päev on visuaalselt ilmekam ja reklaam võimekam – inimesed saavad omale päeva. Nii, et mis siis on, kelle jaoks olulisem ja tähtsam? Mina ise andsin käest selle, mis oli veel minu kontrolli all ja mina ise sidusin ennast lahti. Tegin ettepaneku, et nemad looksid päris uue FB lehe ja haldaksid ise seda. See tundus eile ja tundub ka täna, tulevikku silmas pidades, mõistlik lahendus.

Ei olnud seda, et teeme koos ja õpime koos, kuidas saab parem nii, et ka mina ise jõuaksin parema tulemuseni. Selgus, et kuna mina ei ole ja minul ei ole, vaid on olemas keegi teine ja kolmas, siis tehakse minu asemel – asendamatuid ei ole. Kogesin, et mina ei suuda ega oska anda iseendale vajaminevat – minu looming ei taganud minule sissetulekut – õiget tähelepanu ja koos olemist. Mina ise olin nõus ja kordasin järgi, et las keegi teine teeb, sest too teeb minu asemel paremini.

Korraga olin ma katki, sest mina ise ei kaitsenud ennast ega hoidnud oma kohta ning mina ise andsin veel alles oleva võimaluse ära. Kas ma andsin alla, kui ei võidelnud oma ega enda nimel? Eile ja täna tundsin ennast halvasti, sest olin iseenda ohver – kes veel saaks minu eest seista, kui mina ise endast ei hooli ega tee rahu eneses – mitte keegi teine. Kaotusevalu tundes uskusin, et minul jääb töö eest oma tasu saamata – tähelepanu ja sellega kaasneva saavad, päeva loomise eest, nemad. Minu võimalust, anda iseendale võimalus, enam ei olnud. Mina ise võtsin endalt ära selle, mida mina ise endale tahtsin, sest teised, tulemus teiste jaoks tundus õigem ja tähtsam olevat.

Üritusi väljamõeldes ja neid ellu viies, olen tegelikult otsinud inimesi, kellega koos kasvada, kuid korduvate kordustena teised nägid võimalusi, kuidas ise ennast proovile panna ja luua enese valitud koosluses enamat – neil olid olemas sissetöötatud tee ja usaldusväärsed kaaslased, mis tagasid kindla võimaluse jõudmaks enese jaoks parema tulemuseni – mina seisin üksinda.

Ma näen, et mina kasvan, kuid ma ei kasva koos olles, vaid puudutusi kogedes. Olen soovinud ja igatsenud enese ümber inimesi, kellega ühes olles koos kasvada. Olen proovinud luua iseendale kohti ja aegu, et see soov täituks ja mina saaksin kogeda seda, mida pole veel olnud. Tahtsin, et keegi ei teeks ega oleks minu asemel, vaid mina ise tehes kogeksin toetust, et minu parim kasvaks paremaks. Kuid jõudsin taas kohta, kus tänane parim võetakse üle, et sellest ise enda jaoks veel parem teha.

Mina ise olen sellistes kohtades uskunud, et see, mis neis hetkedes oli, oligi minu parim ja sellega lugu lõppeb – nii oligi, kuid mina ei kaotanud ega jäänud ilma, sest ise kasvades olen mina ise enese loominguna järgmise hetkes parem, kui see, milline olin varem. Taas – oluline ei ole mitte see, milline minu võimalus oli ära, vaid see, milline võimalus minul nüüd ja praegu olemas on – mina ise saan teha seda, mida mina ise tahan teha.

Marianne

08.06.2020.a