Inimestega kohtumised on kui põgusad puudutused, mis jäävad õhku
ja haihtuvad kiiresti, sest need ei ole sõbrakäsi õlal. Minus oli
ja on kurbus, see on soov olla ühes ka siis, kui minul ei ole mitte
midagi uut ega köitvat ette näidata, vaid minul olen olemas ainult
mina ise – lihtsalt iseendana. Minus on uskumus, et kui täna ei
ole olemas, siis homme minul ei ole ja vahel ma ei taha sinna
homsesse astuda, et seda kogeda.
Kuidas leida üles armastus? Kuidas tunda armastust? Tean, et see,
mida mina teen, ei ole üleni mina, selles on küll mind, kuid me
seisame eraldi. Töö tulemust saab võtta või jätta, kuid mina
tahan, et mind ei jäetaks peale minu lugemist kõrvale ega maha.
Mina ise olen ja ei ole ka tulemus. Mina ise olen iseenda looming,
kuid minu loome, tulemuse väljendus, ei ole enam mina. Inimesed
vaatavad seda, mida nemad näha tahavad – nad ei vaata lugude taha
ega näe minu sisse. Mina ise ei ulatu neid puudutama – seda teeb
või ei tee minu looming.
Kui inimene paneb laigi või klikib, siis see ei tähenda seda, et
mina talle meeldin, vaid seda, kas see, mida tema vaadates näeb,
talle endale meeldib või mitte. Minu loomingut saab võtta ja
kasutada ilma mind puudutamata – kontakti inimesega ei sünni –
mina ei saa endale vastu ja ma ei näe oma töö tulemust. Minu
reaalne töö on lood, mida kirjutan välja ja neid tarbitakse või
mitte. Ma ei vaheta neid mitte millegi vastu, sest mina lihtsalt
jagan ja annan edasi. Teen seda ilma, et küsitaks.
Mina ise olen oma elu elades looming ja minu enese poolt iseendale
kirjutatud raamatukogu kasutavad ka teised. Sisse ja läbikõndides,
nad ei tule ega koputa, sest selleks puudub vajadus – uks on lahti.
Kirjutamine on minu töö, see on minu aeg ja mina ise, kuid pole
kedagi, kes selle eest reaalset tasu maksaks. Kirjutamine on minu
lahendus – see on võimalus astuda elavana tänasest edasi ja olla
ka homme olemas.
Marianne
06.06.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar