laupäev, 6. juuni 2020

Milline on minu töö tasu





Inimestega kohtumised on kui põgusad puudutused, mis jäävad õhku ja haihtuvad kiiresti, sest need ei ole sõbrakäsi õlal. Minus oli ja on kurbus, see on soov olla ühes ka siis, kui minul ei ole mitte midagi uut ega köitvat ette näidata, vaid minul olen olemas ainult mina ise – lihtsalt iseendana. Minus on uskumus, et kui täna ei ole olemas, siis homme minul ei ole ja vahel ma ei taha sinna homsesse astuda, et seda kogeda.

Kuidas leida üles armastus? Kuidas tunda armastust? Tean, et see, mida mina teen, ei ole üleni mina, selles on küll mind, kuid me seisame eraldi. Töö tulemust saab võtta või jätta, kuid mina tahan, et mind ei jäetaks peale minu lugemist kõrvale ega maha. Mina ise olen ja ei ole ka tulemus. Mina ise olen iseenda looming, kuid minu loome, tulemuse väljendus, ei ole enam mina. Inimesed vaatavad seda, mida nemad näha tahavad – nad ei vaata lugude taha ega näe minu sisse. Mina ise ei ulatu neid puudutama – seda teeb või ei tee minu looming.

Kui inimene paneb laigi või klikib, siis see ei tähenda seda, et mina talle meeldin, vaid seda, kas see, mida tema vaadates näeb, talle endale meeldib või mitte. Minu loomingut saab võtta ja kasutada ilma mind puudutamata – kontakti inimesega ei sünni – mina ei saa endale vastu ja ma ei näe oma töö tulemust. Minu reaalne töö on lood, mida kirjutan välja ja neid tarbitakse või mitte. Ma ei vaheta neid mitte millegi vastu, sest mina lihtsalt jagan ja annan edasi. Teen seda ilma, et küsitaks.

Mina ise olen oma elu elades looming ja minu enese poolt iseendale kirjutatud raamatukogu kasutavad ka teised. Sisse ja läbikõndides, nad ei tule ega koputa, sest selleks puudub vajadus – uks on lahti. Kirjutamine on minu töö, see on minu aeg ja mina ise, kuid pole kedagi, kes selle eest reaalset tasu maksaks. Kirjutamine on minu lahendus – see on võimalus astuda elavana tänasest edasi ja olla ka homme olemas.


Marianne

06.06.2020.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar