reede, 19. juuni 2020

Külade kadunud südamed





Kuhu on kirjutatud need sõnad, mis täna inimeselt inimesele kirjutatakse – need luuakse õhku. Täna on sõnadel kiire, nad lippavad, nähtamatutena õhus, ühest punktist teise ja on ühes kohas olles tegelikult kui kõikjal. Sõnad lühenevad ja liituvad, et väljaöeldult ja ära kirjutatult hoida aega kokku, et see, mida tahetakse edasi öelda, jõuaks kohale veel enne, kui kuulaja või vaataja, oma huvi kaotades, teisale keerab.

Välja öeldud ja välja kirjutatud sõnad on kaduvik, sest see, mis minut või tund tagasi nupule vajutades lendu lasti, on juba ajalugu. Sellel on kuhi teisi sõnu peal ja kui inimene sel hetkel teisale vaatas või ta oli hoopis ära, siis neid sõnu poleks nagu olemas olnudki.

Ka mina mäletan piimapukke teedeääres – mõned neist on veel alles. Need on teetähised ajas, mis on saanud, uute kuubedega kaetult, pilgupüüdjateks. Kuulutusetahvlid, kus külade ja inimeste lood peal olid, on ajas kaduma läinud – nii nagu külapoed, külakoolid, külaraamatukogud, külapostkontorid. Kus on külade südamed, kus on see punkt, mis tähistab küla südant? Sõnad siltidel märgivade külade algust ja lõppu – sõidad küladest läbi või kogemata mööda ega olegi külaga kohtunud. Kus on alles see võimalus, et lähed ja saad, külasüdames olles, külaga koos olla?


Marianne

19.06.2020.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar