Elulised torked, mis puudutavad vastu

Siis, kui mina olen viisakas ja käitun viisakalt, siis ei tee mina midagi sellist, mis ärataks teistes tundeid. Hoiaksin teisi tasakaalus, andes endast seda, mida viisakusreeglite järgi on ettenähtud ja minult oodatakse. Viisakas olemine - see on omamoodi mäng, mille sees ei näidata välja seda, millest tegelikult mõeldakse ja mida päriselt välja öelda tahetakse. See on inimeste poolt etendatud mäng, kus mängivad inimvarjud, kelle välise näo taga on tunded ja mõtted, mis alati väljaulatuda ei tohi – see ei ole viisakas.

Vahel mina ei taha minna tegema seda, mida tegema lähen. Selles kohas vajan viha jõudu, et minna ja olla selline, kes ei hoia teist – äratan teises tunded, sest minu sees on need juba ärkvel. Ma ei taha minna, sest mina ei ole ilus ega hea, kui lähen ja kaitsmaks ennast, tõmban piire ette ja vahele – teise vabana olemine peab vastama reeglitele. Teise olemine ei tohi teha minule liiga – teine peab olema minu vastu viisakas. 

Tundeid tundes võin keerata teisele selja ning jätta teda üksi, kõndida minema – seal lähen mina, ühes oma tunnetega, taha jääb tema, koos oma tunnetega. Tegelikult tahaksin st vajaksin koos olemist, et auru juurde lisades, teine kannataks minu tunnete ees nii nagu mina ise nende käes. Mina ise kasvatan endas tunnet, sest valisin seda mängu mängida ja nii ma mängin. Tundes olles olen salvestunud pildina rikkiläinud grammofonis ja korduvates kordustes juhtuks olnu nagu koguaeg uuesti – taas alustan ja lugu kestab.  Kuidas öelda STOP oma tundele – nõustuda sellega, et see oli ja seda enam ei ole? 

Mina ise ei taha ära lõpetada, sest ei oska olla kohas, kus ütlen, et see oli ära ja astun edasi – mina ei tea, kuhu ja kuidas, mida peaksin tegema ja milline olema? Kas tundest välja astudes ongi nii, et kõike nagu polekski olemas olnud? Tunne on tegevus, mis hoiab mind tegevuses ja seega ma ei saa minna sellest välja ja olla seal, kus mina ei tea, mis seal on ja mis seal olema saab.

Tundest väljas on kergus ja vabadus, kuid mina ei taha, et teine seda kogeks – tahan teda karistada, kuid selle saavutamiseks pean eneses tunnet alles hoidma. Tahan olla ohver. Tahan siduda teise enese külge – see on minu püüe olukorda – teist ja iseennast kontrollida.

Kui on nii nagu polekski olnud, siis on minu sees hirm, et teine teeb uuesti. Mina tean, et minul on minu tunded ning ma tean, et teine ei ole viisakas ja seega võib kõik uuesti korduda. Teine võibki olla viisakusetu ja saab uuesti selline olla ning mina ise ei saa selle vastu mitte midagi teha – need on elulised torked, mis puudutavad minu vastu.

Kui pikk peab olema tunde püsimise aeg, et teine mäletaks ja nii enam ei teeks? Teine ei tea, mis minus on ega mõtle enam olnule. Minu sees on palve - Palun ära enam tee, palun hoia mind, palun ole viisakas – ära tule ja lükka, mind puudutades, mind minu tunde sisse – mina ei taha seda tunda!

Marianne

11.06.2020.a