Mäletan suvepäevade soojust,
elustuvad ära olnud hetked,
mil päikese paiste
oli mõnusalt rammestav,
mitte kuumusega lämmatav.
Neis lapsepõlve ja nooruse
mööda läinud aegades,
vabana olemise vabaduse
kergus oli peidus.
Silmad suletuna lebades
lahustun olevasse -
tuul puhuti jahutab,
lehtede sahin hellitab,
lindude sädin värve lisab.
Maailm minu ümber
elab ja on,
mina selle Maailma sees
elan ja olen,
selle suure soojuse sees
olen kõigega ühes.
Mitte midagi pole lisada vaja,
mitte kuhugi ei taha ära -
soovin paigas paigal olla
ja lihtsalt olemas olla ...
Marianne
10.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar