pühapäev, 14. juuni 2020

Koos olemiseks ei pea koos olema






Algusest alustades – seal oli lugude tee – inimesed tulevad kokku, kuulavad teisi ja jagavad omi lugusid, on erinevad aiad ja külad ühe valla sees. Olid inimesed, tegevus toimus ja lugu kasvas, kuid siis tuli peatus ja aeg jäi kui seisma. Kaks kuud oli aega olla ja kirjutada seda, mida olin kogenud ja mõistnud – settida.

Kevadtuultega ühes kasvas minus soov minna taas teele. Mõtlesin ja otsisin, millised on olemas olevad võimalused ja kas saaksin neid ka päriselt ellu viia. Küsisin inimestelt, kas neis on soovi ja tahet teha üheskoos üritus, kus on kirbukad õuedes ja kohvikud aedades. Sellised inimesed leidusid ja me saime kokku ning uus tee algas.

Kuid veel enne meie esimest planeeritud kohtumist sain sõnumi, kus üks inimene küsisis, kas ma saaksin luua asjade äraandmise päeva – mul oli juba olemas leht, kuhu saaks üritusega seonduva koguda. Mõtlesin ja ütlesin jah. Lõin ürituse auto tagapingil istudes, kui sõitsime pühapäevasel päeval, suvisest ja merelisest Hanko linnast, kodu poole. Kirjutasin teksti ja jagasin postitust – kutsusin inimesi osa võtma. Huvilisi klikkas ennast lehele üsna palju, kuid andjaid oli vaid seitse – mõtlesin, et nii 10 võiks ju ometi kokku tulla.

Saabus aedade ja õuede esimene kohtumine – aeg sai paikka pandud ja otsus päev ära teha vastuvõetud. Selles kohas, saabus mustri kordumise aeg minu sees – alustasin kõndimist, oma tunnete sees olles, ajas tagasi. Juba tulemas oleva ürituse kohta otsustasime, et inimeste soovi järgides avame päeva ka kirbukatele – jäänud oli 9 päeva. Kirjutasin uued tekstid ja jagasin. Kirbukate kohti tuli robinal. Seejärel küsiti kohvikute kohta – teeme ära, ei ole teema.

Kirjutasin ja jagasin, üritus kasvas ja kasvas. Tuli aeg kaart ehitada – see on väga lõbus ja lihtne tegevus. Kasutasin nelja värvi, et anda selgem pilt sellest, kus ja mida leida võib. Kollane – kirbukas ja anda ära. Roheline – annan ära. Sinine – kirbukas. Pruun – kohvik, kirbukas ja anda ära. Seletusse kirjutasin selle info ja pakutava, millega inimene oma kohta iseloomustas. Kaardil oli vaatajate arv peal, see kasvas lõpuni välja ja ületas kahetuhande piiri.

Neli päeva enne üritust oli koos juba 33 paika, lõpparvuks sai 39. Mida rohkem oli kohti, seda enam küsisin endalt, kuidas saada juurde külastajaid – kui algul tundus, et tahtjaid on rohkem, kui andjaid, siis nüüd oli lugu vastupidi. Kirjutasin ja jagasin üritust 8-l eri FB lehel. Lõin kaardi ja jagasin seda.

Samal ajal kõndisin enese sees ja otsisin teed mustrist välja. Olin üks mina, kuid mitu erinevat minu Mina. Asjad kujunesid, sest üks samm viis teiseni. Ühest võimalusest kasvas välja teine. Oma mõistmisest kirjutatud loo tõlkisin soome keelde ja saatsin kohalikule ajalehele. Peatoimetaja vastas tänades ja küsis kirbukapäeva kohta. Vastuses andsin teada ka veel väljareklaamimata üritusest. Lugu ilmus lehes sel reedel. Sain meili ajakirjanikult, kes soovis ürituse ajal kohtuda, et koguda, artikli kirjutamise jaoks, infot toimuva ja eesootava päeva kohta.

Eile oli see päev, kus nö see ise kasvanud üritus sai teoks. See oli kingitus minule – sain, olemata koos, olla koos inimestega ja luua inimestele – inimesed kirjutasid sõnumeid oma küsimuste ja ettepanekutega ning mina, otsides lahendusi, luues ja kirjutades oma tekste, ehitasin üritust. Külalisi oli päris palju, kuid neid ei jätkunud palju kõikjale – eks inimestel olid omad eelistused selle kohta, millist aaret nad jahtisid. Inimesed ärkasid üles ja nende hirmud kahanesid, sest neile südamelähedase ja nii omase tegevuse ajal, kui seda on kirbukatega seonduv, nad avanesid ja kohtusid teiste inimestega. Inimesed oli oodatud tulema ja koos olema – hirm teise inimese ees, asendus sooviga, et tuleks ja oleks veel rohkem inimesi, sest siis leiaksid asjad kergemini uue omaniku.

Mina ja meie noorem poeg pidasime ka meie õue peal kirbukat ning meil oli olemas ka ära andmise paik. Külaisi käis ja natuke kassat tuli ka. Olulisem oli inimestega suhtlemine ja uued vaatenurgad. Kuhu panna silt, et autoga tulija mööda ei sõidaks. Kaardile tuleb märkida parklate asukohad. Asjad ega müüjad ei ole viletsad, vaid õige ostja ei ole kohale jõudnud ning juurde tuleb saada väljast tulnuid. Kohalikud on koos olnud ja kõik ei lähe kõigi juurde ning müüjad ise ei saa ringi sõita. See oli õppimise ja kasvamise koht – uute võimaluste nägemine.



Mis saab edasi? Seda mina täna täpselt ei tea. Neist kolmest, kes on ka järgmist üritust korraldamas, üks joonistas arvutiga väga ilus pildi, millest saab reklaam ja sellest sai juba teise poolt loodud ürituse FB-lehele kaanefoto ning selle detailist nö fb-nägu. Sidusin üritused kokku ja juhatasin inimesed oma looga uuele lehele. Kuidas näeb välja ja milline on meie koostöö, see selgub ajas.

Täna on pühapäev, teen omi asju ja mõtlen oma lugude peale. Kaks eelmist suurt teemat – meie majast leitud ajalooga seonduvad postitused (23) ja eilne kirbukapäev on nüüd möödas. Seega jagan homme esimest korda oma shindo-jooga tunde. Need on minu teisel lehel juba üleval, kuid nö suure rahva ette neid veel ei ole viinud. Shindo saab olema õhtuti ja hommikul ning on koostöö kohaliku elamus paigaga – õhtul on joogale lisaks tee, puuviljad ja tünnivann, hommikul pühapäevane brunch. Tee läheb edasi ...


Marianne

14.06.2020.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar