Pinnavirvendus

Mäed on järsud ja kõrged,

tipud pilvedes peidus.

Inimlaps oma teel

üha ülespoole rühkides,

tahab mäge vallutades

ta enesele allutada,

kui seisab ja on

kõige kõrgemal võimalikust.

Väsimuse kasvades

inimene iseennast veenab

ja tagant utsitab -

„Kohe, kohe jõuan kohale,

ulatun taevale lähedale

ja avardun üle Maa!”

Jalg pinnasel libiseb,

voorest lahti murdunud kivi

tormakalt veerema pääseb,

möödudes puudutab teisi

ja need lähevad kaasa -

ühest kivikesest kasvanud laine

rullub ülevalt alla,

jätab jäljed enese teele.

Jalamile jõudes

kuhjudes vaibub,

suure mäe kõrvale

väiksem kasvas.

Inimese puudutus

mäe kuju muutis -

muutus vaid väline ilme ,

mäe olemus jäi samaks.

Marianne

12.04.2020.a