pühapäev, 12. aprill 2020

Pinnavirvendus





Mäed on järsud ja kõrged,
tipud pilvedes peidus.
Inimlaps oma teel
üha ülespoole rühkides,
tahab mäge vallutades
ta enesele allutada,
kui seisab ja on
kõige kõrgemal võimalikust.

Väsimuse kasvades
inimene iseennast veenab
ja tagant utsitab -
„Kohe, kohe jõuan kohale,
ulatun taevale lähedale
ja avardun üle Maa!”

Jalg pinnasel libiseb,
voorest lahti murdunud kivi
tormakalt veerema pääseb,
möödudes puudutab teisi
ja need lähevad kaasa -
ühest kivikesest kasvanud laine
rullub ülevalt alla,
jätab jäljed enese teele.

Jalamile jõudes
kuhjudes vaibub,
suure mäe kõrvale
väiksem kasvas.
Inimese puudutus
mäe kuju muutis -
muutus vaid väline ilme ,
mäe olemus jäi samaks.


Marianne

12.04.2020.a



Kommentaare ei ole: