Võtan
vastu otsuse, et minul on midagi muud oma elus vaja – mina tahan
olla teistsugune, mina tahan saada midagi juurde või mina tahan
enesest midagi eemale hoida. Selle eesmärgini jõudmiseks on vaja
midagi teisiti teha, et ma seda teeksin ja suudaksin teha, siis
hakkan mina ise ennast kontrollima – keelama ja lubama – mida
tohin ja mida mitte – pean peatuma või pean tegema – nii saab
minust endast iseenda jälgija – õige ja vale tegevuse, olemise
ning oma vabaduse üle otsustaja.
Minul
on vaja iseennast kontrollida, sest ma tean, et muidu mina ise
teeksin/ valiksin teisiti, sest olles vabana valiksin selles hetkes,
kus ma olen ja annaksin enesele soovitu – ei piiraks ennast ega
vaataks või mõtleks oma homsele päevale, sest olen siin ja kui
minul parajasti ei ole vaja, siis ongi nii. Kuid ma tean, et kui mina
täna ei tee, siis minul soovitut või mina ise soovituna homses ei ole.
Seega olen otsustanud, et minul ei tohi igas hetkes olla vabadust
vabalt valida ja nii ma kaalun teemasse puutuvat selle järgi, kui
õige või vale see soovitud samm minu eesmärgile jõudmiseks on.
Iseenda
kontrollijana ei tunne ma vabadust ise endana olles, sest mina
kujundan ja kasvatan ise ennast ning teen seda piitsa ja präänikuga.
Tundes hirmu selle ees, et ma ei õnnestu, keelan enesele enamat kui
tarvis ning ennast õnnestununa või lohutust vajavana nähes
premeerin lisaga, et siis nõks hiljem, süümekaid tundes, antu
tagasi võtta ja järgmine kord veel vähem anda – mina ise hoian,
enese mõõdupuudega mõõtes, eneses tasakaalu.
Mina
võtan kontrollija ametit tõsiselt ning seetõttu püüan mina ise
ennast hämada ja piiratud raamidest välja astuda. Minu sees käib
vägikaikavedu – milline osa minust jääb peale ja milline kaotab
– kui kergelt löön käega ja lasen minna või kui tugevalt hoian
piire enese ees ja valvan, öeldes Mina pean!, iseenda üle.
Kontrollides
mina pean mitte tahtma seda, mida ma muidu endale teeksin, oleksin
või valiksin – mina tahan, kuid ei tohi, sest mina olen nii
otsustanud. Kontrolli ongi vaja selle jaoks, et keelata ise endale
oma tahtmised, sest lubades endal tahta, otsiksin lahendusi, kuidas
saada ja anda iseendale selle, mis ei ole minule, minu enda otsuste
järgi, hea. Magus teeb paksuks, liha haigeks ja loomadele haiget,
vale käitumine toob vastureaktsioone, tegevusetus jätab ilma jne –
minu enese mõtlematud valikud ja otsused võivad kaasa tuua
olukorra, kus tunnen tundeid, mida mina ei taha tunda – hetk, kus
tunnen ennast iseenda pärast halvasti – mul on häbi, sest kaal
pole õige; mina ei õnnestunud, sest olin ikkagi vihane; tunnen
enese vastu vastumeelsust, sest valitud käitumine ei andnud soovitud
tulemust jne. Mida kõike ma enesest ei mõtle ja enese sees ei
tunne, kui mõistan, et ei suutnud ise ennast piisavalt õigesti
kontrollida ja sellest tulenevalt ei kuulanud iseennast – siis
ütlen enesele – Mina ei armasta iseennast, ma vihkan seda, milline
ma olen ja mina tahaksin olla keegi teine või kusagil mujal, aga
mitte siin oma elu elada!
Miks
on minus hoolimata kõigest vajadus tahta ja teha endale seda, mis ei
ole minu jaoks hea – olla ja teha seda, mis toob enesega tagajärjed
kaasa – üha uuesti on minu elus kohad, kus mina tunnen tundeid,
mille sees ja ees ei ole üldse hea olla. Miks olen taas samasuguses
hetkes, mis kord oli juba ära – koht minu elus, kus ma lubasin ise
endale, et see ei kordu enam – mina ei pea enam kogema neid
tundeid, mille sees olles, mina iseendana olles, iseendaga toime ei
tulnud. Just selliste kordumiste vältimiseks, mina kontrollingi ise
ennast, et suuta läbi viia muutusi – katkestada muster.
Kohad,
kus mina valisin tunnetega on need hetked, kus kordusi kogedes,
tuleb minul ise ennast kontrollida – seal pean ise suutma valida,
kas tahan tunda st tohin või ei taha tunda st ei tohi. Seal ma püüan
kontrollida enne ja alles siis lubada või keelata iseendal oma
tahtmise järgi teha, sest olen kogenud, et minu vabad valikud ei ole minu
jaoks alati õiged. Kontrollin ise ennast, sest tahan tunda iseenda
sees teist tunnet – seda, mida mina vajan. Tahan ise anda enesele
vajamineva, kuna teisiti mina seda ei saa, sest mina ei suuda Maailma
kontrollida ja seega pean mina kontrollima ise ennast.
Minu
hirm, kaotada soovitud hetk, suurendab kontrolli, et ma igal juhul
jõuaksin sinna. Mina püüan sinilindu – silmapiiri – seda, mis
on kusagil väljas, kuid mitte minu sees. Teostan kontrolli selle
üle, mille tulemus või tulemuse tagajärg puudutab mind ennast.
Kontrollin üha tugevamalt, et jõuda sellesse kohta, kus saan anda
endale loa olla vaba – mina tahan jõuda sinna, kus saan vajamineva
tunde st, selle tunde sees, millest jäin kunagi ilma, olla, sest
seal olles tean, et olen eesmärgile jõudnud ning võin lõpuks
puhata – kuid, kui jõuangi kunagi soovitud tundeni, siis tajun, et
see ei jää püsima ...
jätkub
Marianne
21.04.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar