Enese üle kontroll laob blokid enese teele - Inimene hoiab ise ennast näljas

Blokk tähendab sõna STOP iseendas ja need on kontrollitud käitumisest tulenevad keelud ning käsud – peab tegema/ ei tohi teha – see on automaatne reaktsioon. Aeg on läinud ja seega inimene enam ei mäleta ega teadvusta, mis on olnud algne eesmärk – otsus - miks, millal ja mille jaoks see tehti. Aja möödudes on blokid muutunud püsivateks, need käivituvad automaatselt ja liiguvad edasi nendesse valdkondadesse, mis ei ole eesmärgiga seotud – need on saanud terviku normkäitumiseks ja sellest tuleneb nö korduvate mustrite jada inimese elus. Muster on viis, kuidas õpitult nö ära lahendada oma teemasid muutusi loomata, sest püsivat muutust ei ole sündinud seni, kuni muster kordub.

Seni kuni teine on inimese tunnete autor, ei saa ta aru, miks tema ise käitub ja teeb nii nagu ta seda valib teha. Teine vajutab justkui nuppu ja inimene reageerib. Seni, kuni inimene peab teist süüdlaseks, ei saa ta aru, et muster on tema enese sees olev, tema enese poolt iseenda kontrollimise tulemusel selgeks õpitud käitumine, mida tema ise järgib – see on tema enese joonis ja sammud sellel. Kuid ometi tundub inimesele, et teine tõmbab niite ja tema liigub nende tõmmete järgi – tema ei teeks ega oleks, kui teist ei oleks. Kuid tegelikult liigutavad inimest tema enese tunded – tema ise tunneb hirmu tunnet tunda ja seega keelab selle endale, tema ise tunneb soovi tunnet tunda ja seega lubab selle endale – see on tema kontroll oma tegevuse üle, et vältida vale tulemus – mitte tunda soovimatu tunde kogemist endas ning sellega õnnestudes, jõuda soovitud tundeni e oma vabaduseni.

Kontrollimisega hoitakse ennast millegi järgi näljas – inimene ise ei luba endale seda, mida ta muidu tahaks kogeda ja just sellepärast, väsinuna või tunnetes olles, lööb ta käega ja annab enesele järgi – no võta ja saa siis. Ise ennast kontrollides otsitakse teed ja põhjendusi, miks anda või ikkagi keelata endale keelatut - küsimus on selles, kumb pool jääb peale. Inimene ei kõnni teisi radu st ei otsi muutust, sest tal on juba rada jalge all ja siht silme ees, mida ta kõnnib ise ennast keelates ja lubades. Tema tee on kui pidev väitlus, kus kaalutakse õiget ja valet ning tuuakse välja üha uued argumendid, miks öelda enesele õpitud STOP või miks lubada.

Inimene veenab ja põhjendab iseenesele – Teen selle ära/ jõuan sinnani, siis saan! Mulle ei olegi vaja, sest nii on parem! Seda ei saa, siis saan teise valiku! Jätan ennast ilma, olen kannatlik ja pean leppima! Mis see üks samm ikka teeb! Täna olen, homme alustan uuesti! - jne. Selle tulemusena inimene ei teagi, milline tema ise on ja mida tema ise tahab kohas ja hetkes, kus tema saab, lihtsalt ise olles, ise valida. Kui ta pääseb kord vabaks, siis kustutab ta esimese asjana oma nälja ning janu ja seejärel tunneb süümekaid, et on enesele häbiks ja samas tunneb ta hirmu, sest kordusena, oma mustrit uuesti valinuna, ei saa ta soovitud tundeid kogeda ja ta ei näegi teist, muutnud teed enese ees.

Inimene on see, mis on ja juhtub siin ning praegu – seal, selles saabuvas hetkes, ei ole teda veel olnud, sest ta ei suuda oma tulevikku tegelikult ette ära määrata st kontrollida. Inimene on siin ja praegu vaba, sest kõik on võimalik – see siin on tema elu iseendana – vaba Hingena.

Marianne

23.04.2020.a