Kontroll või kooskasvamine III – milleks vajab inimene tegelikult kontrollijat

Kontrollijat vihatakse selle eest, mida ta teeb – jälgib ja kontrollib ja sellega seoses võtab teiselt justkui vabaduse ära – kui teda oma paigas seismas ei oleks, siis saaks teine teha täpselt nii nagu tahab. Kontrollija jälgib ja valvab piire – ta on oma näoga nähtaval ja tema pihta ning vastu saab põrkuda – teine teab, et kontrollija ei nihku ja see suurendab kestvat kurbmängu veelgi.

Kontrollitav nihutab oma tähelepanu küsimuselt – „Miks ma ei taha teha seda, mida ma pean tegema?” - tõdemusele – Ma ei saa teha seda, mida ma tahan!” Suunates oma tähelepanu sellesse punkti tundub talle, et temalt on kogu iseolemise- ja valikuvabadus ära võetud. Ta ei vaata seda, mida kontrollija temalt ootab, sest ta ei taha seda teha, kuigi ta teab, et see tuleb ära teha, kui ta soovib oma teel ise edasi astuda. Sellel teel kogeb inimene raskust ja tal tuleb iseendaga maksta – liigutada ise ennast samm sammu järel ise edasi ja just seetõttu tundubki õigem ja parem olevat kontrollija vastu põrkuda – kui too nihutab oma poolt seatud ja hoitavaid piire, siis on kontrollitaval kergem.

Mida inimene ei saa (st ei taha) teha – mida inimene saab (st tahab) teha. Inimene ei taha ise ennast muuta, ta tahab oma mugavuses sundida teisi muutuma ja kontrollija ning kontrollitava keerukas mängus tuleb kusagil midagi muuta, et vastasseis ära lõpetada. Keerata nägu oma tee poole ja astuda seda mööda edasi selmet nõuda kontrolli lõdvendamist, et saaks astuda kõrvale või tagasi või seista paigal, kuid mitte soovimatus suunas edasi minna. Kontrolli all olev inimene jonnib, sest tema Mina on solvunud – keegi teine on temast üle ja tema tahe ei loe.

Inimene ei taha seda teist enda kaaslaseks teele, kelle rollid lähevad risti. Kontrollijarolli endale võtnud inimene kannab suhtes olles tegelikult teist rollinime, mille sisu on kontrollija omast erinev ja sellepärast ei saa kontrollitav inimene oma kontrollijalt vastutasuks seda, mida oma panuse eest soovib saada. Kontrollija ootab tulemust ja suurendab selleni jõudmiseks kontrolli, kuid kontrollitav hakkab veel enam vastu – mida rohkem esimene tahab saada, seda vähem teine tahab anda – ta ei saa anda endast oma ära, kui ei saa vastu enda jaoks õiget tasu – kontrollitav kaitseb enda õigust hoida iseendas tasakaalu.

Kui tegevuse tulemus ei ole tasu, siis oodatakse preemiat – ei kontrolliv ega kontrollitav taha oma teo tulemust. Kontrollija tunneb, et teine on talle võlgu, sest kontrollides kaotab ta oma vabaduse teise pärast – peab olema kohal ja ei saa ära minna enne, kui eesmärk on täidetud. Kontrollitav tunneb, et teine on talle võlgu, sest too on võtnud temalt vabaduse – piirab iseendana olemist. Võlad kasvavad, sest tasakaal on paigast ära. Kumbki ei taha kontrollimise tulemusel tehtavat endale – seda ei ole neile vaja, tehakse teise jaoks ja pärast, kuid teine ei ole nõus selle eest maksma. Tulemus ei rahulda, sest tegelikult soovitakse sellest mängust välja astuda – üks ei peaks enam kontrollima ja teine saaks lahti sellest, mis ahistab ja on liigne.

Kui inimene ei suuda ühes kohas oma elus teda piiravat kontrolli lõdvendada, siis kõikjal seal, kus ta saab ennast väljendada, rikub ta protestimärgiks, iseendale ja Maailmale tõestamiseks, piire – teeb, sest ta saab – teeb, sest ta ei ole vastutav iseendale ja iseenda poolt tehtu eest. Kui inimene on kohas, kus tal tuleb järgida kindlaid reegleid ja anda tulemus, siis seal tuleb tal endal ise ennast distsiplineerida e kontrollida, kuid inimene ei taha ise oma vabadust endalt ära võtta ja seega keerab ta kogu loo tagurpidi – ta vajab teist inimest, kui enese kontrollijat, kelle pärast ta kaotab oma vabaduse.

Inimene tahab tulemust, kui ta tahab enda poolt tehtavat kogeda ja iseendale. Tahtmata tulemust kohas, kus ta tunneb ja teab, et ta peab tegema, vajab ta iseenda eest vastutuse võtmise vältimiseks kontrollijat, kes vastutaks tema eest. Kontrollija vastu ja pihta saab ta protestida, et anda endale põhjus mitte teha ja kasvatades viha, anda endale võimu ja jõudu juurde. Teades, et teda kontrollitakse, võtab inimene endale vabaduse teha siis, kui teine teda jälgib ja olla vaba siis, kui teist ei ole – järelikult on kontrollija vastutav tulemuse tulemise eest ja samas ka süüdi, kui tulemust ei tule. Inimene vajab seda mängu, et Maailma ja iseenda piire testides inimesena kasvada.

Kontrollija hoiab kontrolli, sest tema ise kardab oma tuleviku pärast – ta ei tea täna seda, kas tal tuleb kunagi hiljem, midagi suuremat maksta – temal endal tuleb ehk täna tegemata jäetu eest ise vastust anda – ta ei ole kindel ja seega ta ei tea, mida täna peab või ei pea ära tegema – ta teeb seda, mida tema roll ootab – kontrollib, et jõuda tulemuseni. Kontrollija- ja kontrollitavarolli on vaja täpselt nii kaua, kui tegevuse tulemuse eest saadava vabaduse saab tagasi peale tulemuse valmimist – küsimus on selles, et kontrollija vajab kohest valmis saamist, sest ta tahab siin ja praegu vaba olla ning selle nimel on ta ise valmis vastutuse endale võtma ja teise eest ära tegema. Kontrollitav teab seda ja tema ülesanne on  paigal seista ja teist häirida senikaua, kuni kontrollija seda teeb.

Kooskasvamine on see, kui ollakse teisega koos ja mõistetakse, et tänane tulemus ei ole lõplik punkt, vaid üks samm teel, mida mööda käies inimene kasvab. Kooskasvades seatakse piirid, kuid ei võeta vastutust ära st ei elata teise eest tema elu ära, vaid lastakse tal oma tegude ja tegemata jätmiste tagajärgedega kohtuda – jättes talle alles vabaduse ise astuda ja oma elu elamist kogeda. Teadmine, et sundus on ahelad, mis heidetakse esimesel võimalusel – kooskasvamine järgib inimese kasvamist ja toetab teda seal, kus ta raskust kohates jätaks pooleli – olles olemas ja kõrval kingitakse inimesele võtmeid, mis aitavad teda, teda ennast edasiviivate uste üles leidmisel – ukse leidmine ja selle avamine on inimese enesekasvamise teekond ...

Marianne

04.04.2020.a