Kontroll või kooskasvamine II – kes vastutab inimeses ja inimesega toimuva üle

Kontrollimise teema astus uksest ja aknast sisse ning kõnetas mind – Maailm mängis mulle suurelt ette, et ma näeksin endas seda sama, mida väljas nägin. Alevisse kolides vallametnikult lubatud ja keelatud tegevuste kohta küsides, hoiatas ta meid, et õige tee on ise kõik kohe ära rääkida, sest muidu naabrid kaebavad ja sellele järgnevad karistused. Mõni aeg tagasi lugesin lehest selle kohta, et Teise Maailmasõja ajal oli Soomes paaristants keelatud – isegi peigmees ja pruut said oma pulmas tantsitud valsi eest karistada, rääkimata neist pidudest, mis spontaanselt läbi viidi ja seal tantsinud inimestest, kelle määrati vangistus või rahatrahv – inimesed soovisid olla ühes ja tunda puudutust. Keelati, sest ei usutud, et inimesed ise mõistavad õiget ja valet – paaristants võis viia teemadeni, mis häbistavad inimest ja tagajärjed võisid olla ettearvamatud. Paar päeva tagasi, FB looduspiltidegrupis, kirjeldas üks oma vihapurset, kui nägi teist inimest looduspargis lõket tegemas – 50m õigest kohast eemal. Ta kahetses, et ei läinud ega pissinud lõkkele peale – kommentaaridest ilmnes, et see on üsna kasutatav moodus teistele nende valet käitumist osutada. Tänases, haigusega ühes elavas Maailmas, üha suurendatakse kontrolli inimeste üle – võetakse järjest iseotsustamise ja valimise vabadust ära – keelatakse ja karistatakse vabaduse ja õiguse nimel – seda teostatakse hirmu külvates.

Minust sai kõige selle keskel kontrollija, sest noorem poeg õpib esimeses klassis ja mina olen see, kel tuleb jälgida tema tööde tegemist ja tulemusi – olla kõrval, et kõik saaks tehtud vajalikul määral ja õigesti, et kui kunagi kool uuesti algab, siis tema on ettenähtud vajaliku osa vahepeal selgeks saanud. Tegelikult astus minu kontrolliv Mina vaid kapist välja ja asus ennastlõhkuvalt kontrollima – uskumisega, et mina tean paremini, sest mina ise olen õige.

Poeg protestis ja jonnis, sest temale ei ole seda kõike vaja – tema tahab oma kohustust täita koolis ja saada vastutasuks sõpradega koosolemise – kodus õppides on temalt õige tasu ära võetud. Täna ta ei usu, et saab tagasi selle, mida praeguses hetkes olemas ei ole. Ta hakkab vastu, sest näiliselt võtan mina tema vabaduse ära – mina ju keelan ja määran. Ta viriseb, sest ei taha võtta vastutust iseenda poolt tehtava või tegemata jäetu eest. Ta ei näe ega tunne oma tegevuse väärtust iseendale, sest temal ei ole võimalik sõpradega ühes olla. Seega ei ole õppimine tasakaalus – tema teeb ja panustab, kuid reaalselt vastu ei saa.

Ja nii me mängime seda mängu – mina kasvatan ennast teda kontrollides üha suuremaks, et suuta teda karistustega õiges suunas liigutada ja tema protestib üha jõulisemalt, sest nii saab ta välja elada oma sisemised pinged. Me mõlemad tahame tegelikult vabad olla – mina soovin, et see aeg saaks läbi ja kool tegeleks ise edasi oma kohustusega last õpetada, sest nemad saavad selle eest palka. Poeg soovib, et kodus olles ei piirataks tema vabadust koolitöödega, mille väärtust ta täna iseendale ei tunnista. Õppimine on see, mis tema poolt tehtud otsusega, temale ebameeldivat tegevust st pidevalt raskustega ehk eksimisvõimalustega vastamisi seismist tähendab.

Poeg on võtnud vastu otsuse, et temal ei ole luba eksida – ta peab suutma kohe õigesti teha – ta peab suutma ennast kontrollida olla alati ja esimesel korral õige, sest muidu tuleb tal tehtut korrata. Kuid, kui on oht ja koht, kus ta teab, et tema võib ja saab teha vea, siis ta ei taha sellese hetke astuda– kui ta iseennast kontrollida ei suuda ja õige olla ei oska, siis ta keeldub seda hetke kogemast – ta teeb kõik endast oleneva, et seda hetke vältida või edasi lükata. Ta ei näe oma tees vabadust ega võimalust, vaid tema karistamist ,kellegi teise poolt seatud reeglite täitmise või täitmata jätmise eest – tema ise ei valinud neid endale ja seega tema ei võta vastutust iseenda poolt tehtava eest. Protestides elab temas lootus, et kui ta ei tee kodus, siis saab ta kohe kooli tagasi minna.

Mina soovisin, et ta võtaks ise vastutuse oma tegemiste üle ja minu osaks jääks vajadusel tema abistamine, kuid vastasseisud kasvasid nii suureks, et vajasin viha jõudu, et edasi olla – mina ei tahtnud võtta vastutust pojaga toimuva ees. Mina tahtsin vaba olla, kuid kontrollimise hoidmine karistas mind ennast – poja pärast ja tema jaoks – minu argipäev muutus ja ma kogesin üha uuesti, et minu eeskujust ei piisa, minu enesekontrollist ei piisa. Kuidas mina saan ta homsesse päeva paremana edasi anda, kui mina ei suuda talle vastutasuks anda seda, mida ta soovib. Kohtasin raskust ja tahtsin sellest lahti öelda, oma päevast välja arvata.

Mida teha, kui koos käimine ei ole ilus ja hea, vaid raskus, mille seest kerkivad üles tunded ja minul ei ole enese sees hea olla, sest ma ei tule oma tunnetega toime. Muidu olen ju „ilus” ja „hea”, kuid see situatsioon muudab mind inetuks inimeseks, keda ma näha ei taha ja ise olla ei jaksa. Ma virisen vastu, sest siis ma ei muuda meie Maailma positiivsena olles, vaid madaldan paigalseismiseks ja preemia ootamiseks – kes on see, kes võtab minu tunnete eest vastutuse. Kes on see, kes  teeb seda minu eest?

Nii me mängime pojaga päevast päeva seda mängu üha uuesti, keerame volüümi juurde ja võimendame värve - peegeldame teineteisele teineteist, peegeldume ja peegeldame, kasvatame oma Minasid, et suuta kontrolli omades sundida teist muutuma ja võtta iseendale vabadus tagasi – luua endast taas, ilusate ja heade tunnetega rahu sees elava Mina pilt – olla sellistena, keda me näha tahame ja kellega ühes elades toime tuleme.

Me ei näe selles ühises hetkes ega teise poolt antavas kingitust, sest meie ei taha seda kogemust – vaadata iseendasse, kuid tegelikult ei näe me iseennast, vaid kogeme oma tunnet – me oleme tunne, sest reageerime tundega, võitleme vastu ja kaitseme iseennast, et lõhkuda ära pilt katkisest iseendast. Me ei tunne ennast turvaliselt, sest me ei näe toetust, vaid iseendana olemise vabadust piiravat vaenlast – seega jääb meie eesmärgiks teise, meid häiriva, tegevuse lõpetamine.

Teise, näilise vabaduse sees olemise nägemine, tekitab vimma ja õige lahendusena tundub kontrolli suurendamine – me mõlemad kasvatame iseennast üha suuremateks, et olla üle ja enamat, kui teine, kuid mitte miski ei aita ega tööta selles kohas, kus üks on kontrollija ja teine kontrollitav - kuid kes, millist rolli tegelikult kannab ...

Tegevus kestab, kuni hakkame vastu ja lõppeb kui lõpetame jõuga liigutamise – teine astub ise, kui see on tema sisemine otsus, mille tema ise võtab vastu, kui on valmis seda tegema – mõistab oma tegude ja tegevusetuse tagajärgi iseendale. Kui on hirm astuda, sest ees võib oodata kordus, siis kuidas saada teada, mis tegelikult tuleb, kui pole veel proovinud – alati on võimalus, et uus samm läheb teisiti, sest seda sammu pole veel ära olnud.

Marianne

03.04.2020.a