Enese üle kontroll on ennast pidurdav nõudmine – Kelle käes on inimese vabaduse võti

Ennast kontrollides kulgen justkui tähistatud rajal – käin seal, kus ei tee seda, mida ei tohi teha ning käin seal, kus teen seda, mida pean tegema – otsin seda moodust, mis oleks õige ja toimiv – viiks lahenduseni. Kui õnnestub, siis kulgen kõigest ohtlikust mööda, kuid kui üks või enam, kontrolli all olevaist, keelatud tundeist vahutab üle piiride ja lööb kaane pealt, siis purskun tundeenergiana olles välja kõik selle, mis on minu sisse kogunenud. Teen lõpuks ometi seda, mida tahan, sest mina tahan seda teha ja teen seda seni kaua, kuni olen ennast välja vahutanud ja/ või ise ennast kontrollile allutanud.

Tahan karistada Maailma selle eest, et mina pean iseennast kontrollima, kui mina ei tulnud toime tunnetega, mis minu sees, Maailmaga ühes mängides, kasvasid. Lihtne mäng muutus võitluseks, kes keda kontrollib, kui sain vihaseks, sest tundsin ennast ohvrina – Maailm ei mänginud ausalt. Ta ei võtnud mind tõsiselt, kui reageeris minule tunnetega ning just nende tunnete käes ja ees oli minul halb olla – tundsin, et minule tehti liiga ja nii astusingi ohvrina olemise rajale – vastasin tunnetega.

Maailm valib erinevaid viise, kuidas mind reageerimiseni viia. Ta otsib ja katsub, kas on veel mõni uks, mis avaneb tunnete ees ja viib mind tagasi – vastastikkuse tunnetemänguni, kus erinevad energiad kohtuvad, et teineteise pihta ennast maandada. Seni, kuni mina ei reageeri tunnetega vastu on temal halb olla, sest tema tunded kasvavad ja elevad tema sees, ja kui tema ei oska/ suuda/ taha nendega ise, ilma mängupartnerita, tegeleda, siis tahab tema neist lahti saada st kellegi teise pihta visates endast välja valada, et saavutada tühjus, millest luua vaikuse ja rahuga tasakaal.

Mina tunnen, et teine on minu tunnetes süüdi, sest tema, oma otsimise ja proovimisega, vajutab erinevaid nuppe, kui päästikuid minus – mida pikem on kontakt ja tugevam surve seda tõenäolisem on see, et mina lähen tunnetesõjaga kaasa. Kui annan alla, siis annan järgi st lõpetan püüdluse teist kontrollida, kuid kui tahan kontrolli enda kätte ja peale jääda, siis võitlen vastu – võitlusesse astudes käivitub muster ja mina kasutan samu fraase ja mõttekäike, et lahendada olukord – teen seda nii nagu eelmistel kordadel – kordan sissetallatud rada.

Olen täiega sees ja ei suuda näha olukorda kõrvalt, sest tunded ja sõda nendega on kõikjal minu sees ja ümber. Mina ei oska teha sammu eemale st mina ei saa seda teha, sest mina pean suutma kõik tunded, nii iseenda kui teise omad, enese kontrolli alla saada – teen seda selleks, et soovimatud tunded lõpetada. Kuid mustris olles teen ma kõik endast oleneva, et muster võimalikult täpselt väljajoonistuks ja nii ma jätkan kordamist seni, kuni saavutan mingi kontrolli või teine teeb sammu mustrist välja – rikub joonist – ja minul on vaja seisatuda, et aru saada, mida ja kuidas edasi teha.

Tundesõjast tulenev tundeväsimus on tundekülmus enese sees – sellega ühes olemine ja sellest välja tulemine võtab elavat energiat ning sellepärast väldin neid inimesi ja situatsioone, kes või mis võivad viia mustri kordumiseni. Kuid minu enese tee on huvitava huumoriga, sest selle, mida mina kogeda ei taha, saan ikkagi kätte ja kui ma väga keeldun ning vastuprotestin, siis veel topelt kuhja ja lisanditega.

Kes tegelikult keda kontrollib, et mina enesele vajamineva õppetunni ikka kindlalt kätte saaksin – kas teen seda mina ise või suur mäng nimega Elu. Tundub usutavam, sest see võiks ju nii olla, et see on Elu, kuid tegelikult olen see mina ise, sest minu enese poolt valitud sammud on need, mis viivad minus endas oleva mustri kordumiseni. Mina Ise olen oma Elu Autor, sest minul endal on seda oma kasvamise teekonnal vaja. Valitud valikud olenevad sellest, millise eesmärgi täitumise nimel mina kõnnin – küsimus on selles, mida mina tahan endale saada. Tegelikult ongi vahe ainult selles, kas minu eesmärk on vajaminev tunne või lihtne vabaduse ääretu avarus, kus kõik on võimalik.

Ma olen vaba, kui tunded ei seo ega nende jahtimine või vältimine loo vajadust kontrollida. Seal - Mina olen, sest olen olemas – mitte - Mina olen olemas, sest tahan, et saaksin olema st tundma. See on vaatenurga küsimus, kas vabadus algab vajaminevast tundest või on tegelikult kogu aeg, siin ja praegu, igas olevas Elu hetkes, minus ja minu teel olemas.

Mina ise olen see, kes ei taha teha, sest kordan enesele endas – Mina ei tee! - sest mina tahan kontrollida olukorda. Mina ei tee seda, mida mina ei suuda kontrollida – mina ei taha iseennast kontrollida st anda tulemust, mida minule täna pole vaja. Täna vajan teist tunnet – mina tahan juba täna olla vaba.

Tunnen, et minul tuleb ise ennast kontrollida, kuid tegelikult tuleb mul endal lahti lasta ise ennast pidurdavast nõudmisest – Mina ei saa, sest mina ei taha! Mina tahan olla kohe, ilma vahetuseta st tahan saada e juba olla saanuna, mitte ise kasvatada ennast soovituni edasi. Seni, kuni minus on uskumus, et Maailm on minu tunnete autor ja mina olen siin tema jaoks ja pärast, on Maailma käes minu vabaduse võti. Seni, kuni tunnen tundeid ja kordan kordusi st pean ära tegema selle, mida mina ei taha teha – läbi õppetundide ise kasvada – on minult minu vabadus ära võetud. Mina ise näitan enesele teed vabaduse poole siis, kui kordan mustrit – kuid seni, kuni minule tundub, et see tegevus võtab minult vabaduse, siis alles õpin, kuidas mina ise vastutan oma tehtud sammude ja nende tagajärgede eest.

jätkub ...

Marianne

22.04.2020.a