Kontroll või kooskasvamine I – kontrollides kaotatakse oma vabadus

Kontrollides jälgitakse, pannakse tähele ja teatakse, mida ja millal teine teeb. Kontrollija ei usu, et teine oskab ise õige ja vale vahel vahet teha. Teisi kontrollitakse sellepärast, et nad ei oleks vabad tegema seda, mida nad ise valivad teha - kontrollija ei luba enesele vabadust olla vaba – kontrollija kontrollib ise ennast.

Kontrollides võetakse teiselt võimalus ise õppida. Kontrollides võetakse endale õigus olla parem st ise otsustada teise olemise/ tegemise üle ja karistada teda tema eksimuste eest. Kontrollimine on tegelikult iseenda karistamine, sest kontrollides teostatakse õige ja vale teguviisi ja olemise üle otsustamist – kontrollija määrab ja jälgib karistuse täideviimist. Kuid karistus karistab karistajat – kontrollides, kontrollitavast ülekõrgudes, muututakse – tuntakse ennast järjest suuremana ja õigemana – kontrollitav kaotab kontrollija silmis oma väärtuse, sest temast on saanud on potentsiaalne oht kontrollija vabadusele.

Kontrollimine on oma vabaduse kaotamine, sest selle teostamine on pidev valvelolek ja protsess ning selle käigus tõuseb viha, mida on vaja ennastlõhkuvas energias olemiseks – teisest üle olemiseks, et suuta teda mõjutada valet vältima ja õigesti käituma. Sellesse situatsioonimängu on viha sissekirjutatud – kontrollides nähakse teise vabana olemist ja teatakse, et ise ei lubata endale sellist käitumist ja seega tuleb teine peatada – keelata tema tegevus ja karistada, et ta ei julgeks teha, sest muidu tunneb kontrollija oma vabadust piiravaid ahelaid.

Kontrollides väljutakse oma piiridest, kuid nii muututakse haavatavaks – kogetakse võimutunnet, kui suudetakse teist hirmuga kinni hoida, kuid tuntakse enese jõuetust, kui hoolimata pingutustest teine ei kuuletu – teine otsustab ise oma vead teha ja iseendale õppetunnid valida. Kooskasvamine versus kontroll – õppimine versus õpetamine - vahe on selles, kes vastutab inimeses ja inimesega toimuva üle, kes lubab endal eksida st õppida.

Kontrollides ei lubata eksimusi – teine ei tohi valida valet teed. Kontrollija tunneb ahistust oma tegevuse pärast, sest ta usub, et ta peab suutma teist mõjutada nii, et too teeks seda, mida peab tegema – õpiks oma õppetüki ära ja hoiaks ise ennast kontrolli all – õppimise tempo dikteerib kontrollija. Mida kiiremini teine oma veast aru saab, seda kiiremini saadakse kontrollimisest vabaks ja ei olda enam kohustatud ühes käima. Kontrollijal on oma rollis olles hirm, et kui tema ei tee ega ole ja ei täida oma ülesannet st ei kontrolli iseenda käitumist, siis võidakse tema enese käest aru nõuda ja tema ise saab karistust tunda – seega tunneb ta sundust olla kohal ja jälgida.

Kontrollimine ahistab kontrollijat, sest selleks, et mitte ise eksida, tuleb pidevalt iseennast teise kõrval kontrollida – kaotatakse ise oma vabadus. Kui suudetakse ise ennast kontrollida, siis usutakse, et teine võtab õppust ja kontrollitavat käitumist jälgides, võtab endas iseenda kontrollimise omaks ning oskab õige ja vale vahel valida.

Kontrollimise teostamiseks on vaja kahte inimest – kontrollijat ja kontrollitavat. See inimene, kes tunneb ennast teise käitumise/ valikute pärast ohustatuna, võtab endale kontrollijarolli ja teisest saab kontrollitav. Tegelikult on nad mõlemad ise enda kontrollijad – mingil põhjusel on nad iseendas otsustanud, jälgida iseenda toimimisi ja valikuid ning keelata ära iseenda poolt tehtavad iseendale ohtlikud ilmingud. Oma huvitavalt ise ennast lõhkuvas mängus peegeldavad nad teineteisele teineteist – volüümi keeratakse juurde ja võimendatakse värve. Peegeldades ja peegeldudes kasvatakse oma Mina üha suuremaks, et suuta sundida teist muutuma ja anda nii enesele vabadus tagasi st ilusate ja heade tunnetega rahu sees elava Mina pilt – sellise Mina, keda näha tahetakse ja kellega ühes elades toime tullakse.

Marianne

02.04.2020.a