Kodumaine – ehe ja hea

Tuli tänane päev

ja kõik kaardid lõi segi,

kui korra keeras pea peale -

jäi järele hirm ja vaikus,

sassis segaduse keskele

haigutav inimtühi lagedus.

See, mis pole enese jaoks kingitus,

tundub olevat enda pihta ülekohus,

sest saamata kõike ise valida

tuleb tänase Maailma sees

ikkagi oma elu edasi elada.

Olevas päevas on raamid ja on piirid,

lisaks suuremad ja väiksemad

huvitavalt mängitud mängud,

mis silmale nähtamatud püsivad -

kuidas, siis toime tulla

ja oma argises päevas edasi kesta ...

Kui välja kaart mängitakse,

kõlab - Ei saa! - üle maa.

Ei saa, ei saa mitte kuidagi see,

kes ise ei taha muutuda,

oma elu teiseks ära muuta.

On keegi, kes tahab,

et teised teeksid seda,

mida temale on vaja

ja hoopis neil endil

tuleb muuta ja muutuda

ning vajadusel omast loobuda.

Teised muutused looge

ja Maailm korda tehke,

sest neile on seda ju vaja,

muidu tema neile oma ei anna,

tema tahab enda osa tervena,

sest see tundub õiglane

ja tema jaoks vanamoodi hea.

On ikka veel lootus,

et nüüd kohe

muutub Maailm tagasi

ja on lülitist vajutades endine -

kui piisavalt suuta hirmu külvata.

Andke tagasi kindlus

ja püsiva pinna teadmine,

et temal endal veel täna

ei ole vaja muutuda,

ega Ise oma Maailma muuta.

Andke talle tagasi

lennukitega lendavad tirtsud,

kes põldudel rassiks hooga,

metsast veaks välja korviga

ja tasuna lepiks vaid väheste nullidega.

Tirtsudele pole tingimusi vaja,

põllule puu- ega weeceed,

nemad tulevad ja teevad

ja vaikides tänulikud on -

tema saab olla isand,

tema saab olla Soome bränd,

kes toodab ja annab kodumaist -

nii uhke ja üllas

on tema töö

ja nii kummis tema rind.

Kuid huvitaval kombel,

ei lähe ta põllule,

et anda ja luua teistele,

vaid saaki saades

võtta enese oma endale.

Kui tema tulemus,

rahas mõõdetav suurus,

on niru ja ohus,

siis tema on solvunud -

ta oma koduste kaaslaste

peale on pahane -

miks tema ise peaks

kusagil muutuse looma

ja oma tootmise

inimväärseks muutma,

et kallid kaimud

tema põldudel töötades,

saaksid tunda end inimestena.

Tema ennast somes välja valab,

hirmu külvates ähvardab -

kodumaist te enam ei saa -

toit homme Hiinast tuleb,

sest tema peatab oma Maailma,

kui tirtsud jäävad siia tulemata -

tema teisi soomlasi ei taha,

sest nood liiga palju nõuavad

ja raskest tööst keelduvad -

tema enese osa,

siis liiga napiks jääb.

Kus nüüd on aatelisus,

kuhu peitu kadus isamaalisus -

inimesed pole ju otsa lõppenud

ja on valmis olema

ning tööd tegema,

kuid miks see peab olema nii,

et tema täis saab oma tasku,

kuid teistele jääb järele uhkus,

et näe, just nemad said toota

soomlastele kodumaist.

Marianne

08.04.2020.a