Olles
kohas, kus annan endast, tahan teadmist, et saan vajadusel vastu –
tahan ise kogeda elusat sidet - meie mõlema liikumist läbi enda ja
teise. Olen seltsis ja ühes kindluse ning rõõmuga - kui teine on,
siis olen mina tema jaoks olemas ja kui mina olen, siis on teine minu
jaoks olemas. See on tervik, mis muutub ja liigub vastavalt
vajadustele ning kohandub ühesolevate järgi.
Segadust
külvab ja pahameelt kasvatab, kui päris elus selgub, et ise astudes
teist nagu ei olekski olemas – tema ei liigu kaasa ega ühes - ta
vaikib. Astun ja olen nähtavalt eraldi, ma olen üksinda, sest teist
ei ole. Tegin ja olin iseenda moodi mina, kuid ma ei kogenud sellega
seoses tähelepanu – teine ei toetanud, sest temale ei olnud seda
vaja – tema ei saanud sellest endale enamat. Teda ei puudutanud
see, mis minuga oli toimumas – me ei olnud kõiges seotud. Meie
tervikuna ei olnud seotud – meil oli olemas küll ühisosa, mis
sidus ja milles toimus liikumine – kõik see, mis jäi sellest
alast välja, jättis külmaks ja vaikseks.
Mis
on meie ühised nimetajad, palju neid on ja kui olulised need
tegelikult meie jaoks on? Mida rohkem neid on, seda enam oleme
liidetud. Mida vähem ja väärtusetuid, seda enam oleme eraldi. Kõik
see, mis me tegelikult oleme ja olla tahame, vajab väljendust ning
nii me otsime neid kohti ja inimesi, kellega ühes ühte seotud olla,
et kui ma olen, siis teine on minu jaoks olemas ja vastupidi. See on
tunne, mis täidab, sest ma saan vastuse ja kogen enese olemas
olemist läbi teise. Mina lähen ja teen veel, otsin üles selle,
kuidas on veel võimalik olla, vaatan endasse, sest iseendana olemise
tunne on hea – ma säran, sest ma astun uuesti teades, teine on
olemas ning kohal, kui mina olen ja edasi kõnnin.
Kohates
vaikust ja kogedes üksinduse külmust, otsin endast põhjust, miks
ma ei saanud, mida olin valesti teinud, miks ma ei õnnestunud –
usun, et vastus on minu olemises ja tegemises. Tegelikult olles mina
ise, ma õnnestusin, sest ma astusin ja olin. Kuid ma valisin teha
seda näilisuse ees ja sees – valisin teha inimeste kõrval või
seas, kes vaatasid mujale, otsides sealt seda, mis ühenduks sellise
osaga neist, millisena nemad ise tahtsid väljenduda, et kogeda seda
tunnet, mida nemad vajasid – me ei vaadanud ühes suunas. Otsused
ja nähtamatud või nähtavad raamid, mille sees on reeglid paigas –
tahetakse, sest vajatakse – ei vajata, sest ei taheta.
Sellises kohas võin kasvõi pea peal seista, kuid kui see ei ole
see, mida teine proovida tahab, siis olen üksi ja me ei kasva
teineteisega ühes, vaid otsime pilgu ja tundetunnaldega sidet
kusagilt mujalt, mis nähtavalt ühendaks ja ühes hoiaks.
Kui
minu kõrval on nähtavalt olemas inimene, kellega olen mingil moel
seotud, siis ma pöördun tema poole, kutsun teda ühes teele, jagan
ennast ja ootan vastust – küsin ennast näha, et teine toetades
mind, astuks ise edasi ja kui õhus olles, toetuks minule, et
lõpetada oma samm. Kogedes, et teine on ja me oleme ühes, tunnen
endas ja meie vahel elusat sidet. Kuid, kui teine olemas olles on
olemata, siis sumbun mustavasse vaikusesse, sest meie ühises ruumis kõlas ainult
minu sammudest kostunud hääl, millega teine ei ühinenud.
End
üksikuna tundes astun ja kohtun maaga – me ei tantsi paaris. Saan
haiget, kui ootasin toetavaid käsi. Tunnen üksi olles turvatunnet,
sest ma tean, et olengi ainult mina ise, kuid ometi tahan vahel olla
ühes ja tunda, koosolemise energiast tuge saades, kasvamist –
lendamist kõrgemale, et tantsida veel keerulisemalt kui seni. Koos
ja ühes olles julgen olla võimsam, ilusam ja hapram, sest ma saan
olla mina ise kartmata, et ma purunen, kui pole mind ennast iseennast
kaitsmas ega kinnihoidmas, siis ma ei ole üksik – ma olen ühes
teisega, loomas meile enamat. Siis ma tean, et saan olla ja luua ise
ennast – ma ei pea enam ringi vaatama - kust, kuhu ja kuidas ma
võin/ saan – et iseenda poolt loodule sadam leida - siis on see minul olemas.
Marianne
06.04.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar