Õige tähelepanu toetab Sind selle tegevuse tegemisel, mis Sinul
parajasti pooleli on, selles kohas, kus Sa oled, selle rolli sees,
mida Sina seal kannad. See on tegevus, mida Sinul tuleb selles rollis
ka edaspidi teha, sest see on Sinu rollilahendus. Õiget tähelepanu
on Sulle vaja selleks, et Sa tunneksid – Mina olen õnnestunud! -
see on Sinu jaoks vajalik kinnitus – Kui mina teen, siis järelikult saan! -
kuid reaalsuses Sina tunned, et Sina ei saa selles rollis olles
Sinule vajalikku tähelepanu kätte.
Sa oled selles rollis eelneva kokkuleppe tulemusel, kuid Sa ei taha
selle sees enam olla, sest ilma õige tähelepanuta ei ole Sinul seal
hea olla – Sa teeksid ja oleksid edasi, kui saaksid endale
vajamineva, sest see hoiaks Sind paigas ja tegemas. Õige tähelepanu
on Sinu tasu oma „töö” tegemise eest. Sina ootad tasu
väljastpoolt, sest see tegevus ise ei lisa Sinusse ega Sinule enamat
– Sina ise ei anna oma tegevust tehes iseendale vajaminevat, sest
Sinul ei ole seda anda - Sina ei vaja seda tegevust endale.
Sa ei taha oma rolli enam hoida, sest soovid olla vaba uuesti valima,
et sõlmides uus kokkulepe, kohandada saadav ja antav vastavalt
sellele, milline Sina täna oled ja millisena Sina seda rolli täna,
uuest algusest alates, lahendaksid. Rolli sisu on ajas muutunud, sest
Sina ise oled muutunud, kuid Sina ei ole tahtnud või saanud selle
rolliga ühes edasi kasvada, sest Sina ei ole saanud seda, mida
Sinule on vaja – rollist vaba aega. See roll on kui raamid, mille
sees oled kujundina – Sina ise tõrjumas rolliga kaasnevat – teed
vajaliku, kuid ei taha enamat teha, anda ega vastuvõtta. Sina ei
mängi, sest rollist on saanud Sinu jaoks kohustus – see ei ole
vabadus ega enam võimalus.
Sina ei näe selles rollis enam võimalust, sest Sina tunned, et seal
ei saa Sina seda, milles kasvada edasi – Sina saad tunded, mis
lõhuvad Sind ennast – see ei viia edasi, vaid hoiab paigal, et
läbi korduste, katkiste hetkede sisse tagasi minna. Sina ei oska ja
Sina ei taha, sest Sina teed ise endale oma Mina valikutega haiget.
See, mis Sina enese vastu saad – Sa võid sellest lahti lasta –
ei ole Sinu jaoks kingitus ja seega Sa ei loo endast enamat, vaid
reageerid ainult siis, kui see on vajalik st vältimatu. Sa tunned,
et teine loo ennast Sinule, sest Sina ise ei ole talle kingitus, vaid
raskus, millega tuleb tegeleda – Sina oled see, kellega ühes
tulevad tunded suhte sisse.
Huvitaval kombel on Sinu rollipartneril täpselt seesama tunne –
teie ühises suhtes on huvitavast mängust saanud mõlema jaoks töö,
sest teie ülesandeks on saanud hoida ise ennast alles sellel teel,
mida tähendab selles rollis koos olemine.
Algul, suhte esimestel aegadel, olid ilusad ja head tunded nö
soovimatute tunnetega tasakaalus, kuid õppetundide raskusaste on
muutunud ja helgusest on saanud paratamatus, mitte võimalus ühes
kasvada. Keeruline on ühes kõndides kasvada, kui te peegeldate ja
peegeldute teineteisele iseendina alles siis, kui on sõda. Te ei avane teineteisele,
sest olete sulgenud hea ja ilusa enesesse – õrna iseenda –
usute, et teine ei väärtusta ühes olemist, kuna on hoolimatu ja
teeb haiget – lükkab ja tõukab oma tunnetega tunnete sisse ja
teeb seda just siis, kui te pole ettevalmistanud ega taha neid tunda.
Kuna sõda pidades ja iseendana regeerides tunnete te mõlemad ühel ajal, siis tunnete ennast üksinda
olevat, sest teist ei ole kõrval toetamas ega kätt ulatamas, vaid
teine otsib võimalust ja lahendust, kuidas sundida teist peatuma ja
lõpetama oma tunde tundmine, sest kumbki teist ei taha teise tundega
kohtuda ega seda näha – Sina käid teise pihta, kui Sina oled
iseendana iseendas sassis – te mõlemad tunnete tegelikult hirmu,
et teie olete oma olemas olemisega teise tundes süüdi ja peate
vastutama oma tehtu eest – kuid samas usute, et just teine on teie
sees oleva tunde autor.
Rollis olles paned Sina iseendale maski ette ja lahendad rolli
maskina, mitte iseendana. See on selle rolli joonis, mis hoiab selle
rolli toimimas, kuid see ei ole kui Sina sellena, kes Sa vabana olles
oleksid, sest see on tunnete tundmiste ja tekitamiste vältimiseks
leiutatud erinevate käitumisstiilide ning pidurdus- ja tõukejõudude
kogum mustrina. See on lahendus, kuidas hoida suhe tüüne ja
tasasena – ilma nurkadeta, kuhu ei lisata iseennast. Kuna suhtes ei
ole Sina kui Sina, vaid kujund, siis on Sinul seal halb olla ja
sellepärast tahad Sina tasu väljastpoolt st rollipartnerilt selle
eest, et Sina selles rollis üldse edasi oleksid – see on Sinu
õige tähelepanu vajadus.
Sinu enda aeg on see aeg, kus Sina saad olla Sina ise – vabalt ja
voolavalt. Aeg, mille eest vajad õiget tähelepanu on see aeg, kus
Sina tunned ja usud enda olevat ning tegevat teise jaoks ja pärast –
see on aeg, kus Sina väldid tunnete kasvu endas ja teises ning seal
oled Sina kujundina valvel kaitsmaks iseennast tunnete tundmise ja
tunnete käes seismise eest.
Marianne
20.04.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar