Kes on iseenda sisse maalitud pildi autor

Kui kõnnid mustrite teed, siis võtad välisest kinni selle, mis sobitub Sinus oleva Maailmaga, see haakub ja jääb Sinu sisse. Sõnadena kuuldu on osa pildist, mille Sina ise oled juba enese sisse joonistanud. Sa ei „kuule” kõiki lausutud sõnu ja seega on Sinuni jõudev lünklik – seal on sõnad, mis asetuvad omadele kohtadele – need täiendavad ja kinnitavad mustrit, kuid teised lähevad puudutamata mööda. Sina lisad endasse võetutele omad täiendused ja nii saab sellest hoopis üks teine lugu – Sinu enese lugu, kuid Sina ei saa aru, miks see mööda ei lähe ja Sina selle loo „autorit” ära ei unusta.

See, kes kõneles, on pinnuna Sinus, sest see lugu, mille Sina ise endasse salvestades üles kirjutasid, on alles ja torgib. Sina ise avad loo uuesti ning astud selle sisse ja oled täpselt nii nagu see oleks just alles äsja juhtunud. Teine „räägib” Sinule seal seda, mille Sina temast ja iseendast kokku kirjutasid - teine täidab oma osa, et Sina saaksid võidelda selle tunde vastu, mida Sina endas tunda ei taha. Sina ei saa aru, et Sina ise lood kogu etenduse, sest Sinul on ju olemas see teine, kelle poole näpuga näidata – too seal peab olema süüdi!

Miks Sina nii teed? Sina teed seda sellepärast, et teise sõnade seas on/ oli Tõde sees. Selles ei ole vahet, kuidas ja miks teine täpselt ütles välja selle, mida too tahtis öelda. See oli teise mõtete ja tunnete pilt sõnades. Oluline on see, mida Sina seal kuulda ei tahtnud – Sinu jaoks oli keeruline ise endale tunnistada – „Jah, see on nii!” Selle asemel, kaitstes ise ennast, kuulsid Sina seda, mida endal kuulda lubasid. Kõik muu „kustutasid” ning alles jäetule lisasid ise värvid ning jätsid loo iseendasse, sest see oli Sinu pihta ebaõiglane olnud. Seega ei olnud Sinul enam põhjust otsida põhjust, miks teise poolt öeldu Sulle tegelikult pihta käis, vaid Sina said põhjenduse, miks mäletada – Sina ootasid kahjutasu.

Lugu ei kadunud ega hajunud, sest Sina seisid käed kõrvadel ja keeldusid kuulamast st vastuvõtmast iseennast sellisena nagu Sina oma alastuses olid. Sina pöörasid loo ümber, et oodata teist tagasi – luua kordused, et anda teisele võimalus võtta oma valed sõnad tagasi. See oli põhjus, miks endas teisele vastu vaielda. Sina ise kerid lugu enda sees üha uuesti ringiratast, et üha uuesti püüda ja proovida teise sõnu ära kustutada – et too ei ütleks korduses välja seda, mida Sina sõnadena kuulda, kuid tegelikult pildina endas, näha ei tahtnud.

Teise sõnad olid tõesed, kuid Sina ei tahtnud neid kuulata teise tõlgenduse ja värvidega – need joonistasid Sinu sisse Sinust pildi, mida Sinul endal ei olnud hea vaadata ja see puudutas Sinu pihta ning Sina tahtsid, et Sina suudaksid samasuguse pildi Maailma ja teise seest ära kustutada. Sina usud, et kui teine Sind vaatab, siis Sina tead, mida ta näeb ja selleks, et suuta seda muuta, Sina kordadki lugu endas.

Selle asemel saad Sina lubada endal mõista, et sõnades, mis võtsid Sind Sinu sees alasti, oli olemas TÕDE, mis oli tolles päevas olemas, sest Sina olid seal selline, milline Sina olid. Kuid värvid, mis sellest loost pildiks saanule peale kantud said, olid Sinu enese lisatud looming – peitmaks ära seda, mida Sina ise vaadata ei tahtnud. Sina tundsid selles hetkes hirmu, et justkui jääks see pilt Sinust elama ning see, kuidas või milline Sina enne olid või pärast oled, ei loe. Sinus oli/ on hirm, et selline Sina, mis kord juba loodud sai, jääbki sellisena kestma.

Sina ise hoidsid seda, enese poolt loodud, pilti enese sees alles, kuid Sina tahtsid endale uut võimalust, et olla ilus ja hea. Sinu alastus ei muutnud Sind inetuks, vaid Sina ise vaatasid ennast läbi oma hirmude ja andsid endale sellise hinnangu. Teist uuesti kohates või temale mõeldes, tuleb Sinule taas see pilt meelde ja just sellepärast Sina ei taha seda inimest enam kohata, sest tema „kannab” inetut Sind endaga ühes.

Oma hirmude sees usud, et Sina ise ei saa seda pilti ära kustutada seni, kuni teine ei ole oma sõnu muutnud või tagasi võtnud. Teise sõnades oli tõde ning ei ole enam oluline, miks Sina olid selline või tegid seda, mille kohta need käisid – need on vaid otsitud põhjendused, mis ehk oleksid muutnud värve, kuid tõde nende sees jäi ikkagi samaks – Sina olid ja oled Sina – julge vaadata ise ennast iseendana ja öelda - Mul on kahju, kuid selline oli minu parim sel hetkel. Mina õpin oma teed käies. Ma ei hülga ennast ega põgene iseenda eest. Mina võtan iseennast vastu ja mina vastutan ise enda eest – mina armastan ise ennast

Marianne

27.04.2020.as