Kõik, mis teed, selle teed ise endale I – Kui saamine on andmisest olulisem

Sina teed ja lood oma teel. Sina teed ja lood erinevalt erinevaid tulemusi. On neid, mis on argipäeva kohustuste ja rutiinide keskel sündivad. On neid, mis õppides ja kogedes tulevad proovimise ning katsetuste peale. On neid, mis sünnivad sügavalt Sinu seest, kui tunned vajadust luua, et anda iseendale väljund. Kõiki neid tegemisi võib laias laastus jagada kaheks valikuks – tahad teha või ei taha teha, pead tegema või on olemas vabadus teha. See, mida pead tegema on raskus ja vabaduse kaotus, sest seal ja seda ei tee Sina ise endale. See, mille tegemist vajad iseendale, sest põled leegiga, on toit Sinu enese hingele, kuid ühel hetkel vahetad Sina ise oma vaatenurka ja iseendale tegemisest saab teistele tehtu.

Sina kõnnid ja lood ning see on põnev teekond iseendani – avastamaks oma piire ja võimeid, kuidas olla Sina ise iseenda võimsa loojana. Ühel hetkel on Sinu looming Sinu enese pihkude vahel, ta oleks veel nagu Sinu, kuid tegelikult enam ei ole – Sinust väljaspool olles on ta Maailma sees kõigile nähtaval – nüüd saad Sina ise ennast Maailmaga jagada. Kuid igatseval moel on kahjuks Maailma sees ikka vähem neid, kes tahavad Sinu loomingust osa saada – võtta rõõmsa avatusega vastu seda, mida Sinul endast anda on. Lahtilaskmise hetkel on Sinu looming kui kingitus kõigile, kuid järgmisel sammul tahad Sa vastu saada – Sina tahad saamist kogeda ning Sinu sees kasvab vajadus saada. Sina tahad kindlatel tingimustel jagades Sinule vajaminevat enda vastu vahetada.

Selles kohas, kus Sina tegutsesid innuga, muutub ühel hetkel olulisemaks oma tulemuse kellelegi nähtavale edasi andmine - Sina ootad vastu tasu. Sinu loodud varandusel on lahti laskmisel oma hind, mida Sina vastu tahad – mida suurem on Sinu silmis oma loomingu väärtus, seda suurem ja võimsam peab olema Maailmast saadav vastus. Maailm kinnitab sellega Sinu arvamust. Õieti vastuvõetud jagamisega kasvab Sinu väärtus ja Sina tunned ennast rahulolevana – Sinul on olemas põhjus, miks Sina olemas oled ning kõige rohkem on Sind selles, mida oled enese hingega eneses enesele teinud.

Vastamata jäänud andmine on vaikus, mis lämmatab ja ahistab – selles ei ole vabadust, sest Sina vajad, et väljaspool Sind oleks Sinu poolt tehtule olemas soovijad ja need tuleb üles leida, et anda endale vajaminev vabadus tagasi. Mida rohkem ihkad seda, mida teistel on anda, seda meeletumaks läheb soov leida üles need, kellele anda edasi seda, mis Sina endast lood. See ülesanne on keeruline, sest teised peavad Sind vajama, kuna sel juhul annavad nemad endast seda, mida Sinule vaja on – tähelepanu.

Sina teed küll endale, kuid tulemus on teiste jaoks, sest vajad tähelepanu, millest oled sõltuvuses – Sina oled õppinud, et kui omad midagi hinnalist, siis saab selle jagamisel Maailmast tähelepanu vastu, kuid Sina tead, et selleks peavad teised seda Sinu poolt tehtut vajama, sest alles vajadus paneb nood liikvele, otsima ja endast vastu andma, et Sina saaksid saada ja sel juhul on vahetus võimalik. Sinus on vajadus, et teised vajaksid ja tahaksid Sind või Sinust osa omale, sest siis saad ka Sina oma osa. Oma vajaduse kasvades Sina ei saa aru, miks teised ei vaja seda, mis Sinul olemas on – miks teised ei vaja Sind, kui Sina oled olemas.

Tulemuse vastuvõtt on kontrollitav ja võrreldav ning kui see pole piisavalt suurte numbritega, siis Sinus on segadus – Sinu enese hinnang ja Maailma vastus ei ole ühesed. Tasakaal läheb Sinus paigast, kuna oled teinud, kuid keegi ei tundu seda vajavat ja seega Sina ei saa vastu ning jääd ilma – Sinul oli, kuid Sinul enam ei ole. Samm sai tehtud ja Sulle ei jäänud midagi. Vaatad teisi ja oled rahuloelmatu, Sinus on tühjus, sest Sina ei saanud endale.

Seda, mida Sina ei taha teha, kuid pead tegema, see tundub olevat teiste jaoks ja pärast tegemine – seal Sina pead enda oma ära andma. Kuid see, mida Sina tahad teha, selle pead suutma luua teiste jaoks ja pärast – sellele tuleb leida vastuvõtja, kes tahab ehk vajab Sinu poolt tehtut, et too annaks vastu. Esimesel tulemusel pole Sinu silmis väärtust, sest see on sunnitud ja seal maksad enesega. Sina ei hinda seda enese poolt tehtut, mida Sina pole teha tahtnud, sest Sina oled sellele vastupunninud ja see on tulnud üle Sinu. Kohas, kus PEAD tegema, tead, et teistel pole vastu anda st nad ei anna Sulle seda, mida Sina väärtuslikuks pead ja just sellepärast see tegemine tundubki Sulle iseenda sundimisena. Teisel tulemusel on Sinu silmis väärtus. Selle oled teinud õhinal valmis, kuid kui Sinul pole või ei ole õigel määral kedagi kellele anda, et jagada, siis seal saab endale tehtust teistele tehtu. Valmis saanu pole enam tehtud mitte enese jaoks, vaid selleks, et saada endale midagi vastu – Sina ei lepi ainult tegemiserõõmuga enese jaoks, vaid tahad kogeda Maailma puudutust õige tähelepanu näol.

Marianne

30.04.2020.a