Vahel vaikus on valus

Maailmast leitud pimedusele vastu astudes ja valgust jagades, muutub vahel tugevus nõrkuseks, ähmastub pilk ja lased end hirmutada reaalselt elustuval pildil, kus tunned, et upud oma meeleheite ookeanis, et seal usukaotuses supeldes anda toitu energiale, mis peidab end varjudes.

„Maalideks maalitud lood ei peegeldunud tagasi – neid ja kunstnikku ümbritses vaikiv tühjus. Ta oli otsinud, maalinud ja andnud, kuid ta ei näinud vastu sirutuvaid käsi, põnevil ja ooteil olevaid silmi – ta ei näinud elu, sest ei olnud helisid, kaja ega krabinatki. Lugude paelad olid küll libisenud käest, pliiats oli kulunud ja paber vähenenud, kuid taevas tema kohal oli tühi. Paberlennukiteks muutunud lood olid tema jalge ümber maas - sõnadest vagunid, ridade rööbastelt, maha jooksnud. Lai ja avar Maailm oli tegelikult tuba, mille selged ja säravad klaasid petsid meeli ja lasid uskuda, et kõik teed on talle valla. Kunstnik peegeldus ise oma erinevates varjudes, mis olid loonud illusiooni, et tema ümber ja lugude teel on reaalsed inimesed.

Ehk oligi keegi seal väljas, kes piiludes ennast lõbustades aega veetis, kuid ta ei seganud, ei koputanud ega astunud kunagi sisse. Kunstniku tuba oli kui üks valgustatud vaateaken, mis tänavale varje heites, harvadele möödujatele teed valgustas, kuid see, kes toas lambi süütas ei kuulnud ega näinud neid.”

Kui iseendas põlev valgus on täitnud musti, energiat neelavaid nurki ja südameleek on mustaga tantsides kahanenud petlikult väikseks, siis tundub, et veel natuke ja korraks sissehingates kaodki olematusse, aegruum sileneb ja olemas olev ongi kadunud.

Oli hetk, kus tundus, et teiste sõna või pilk, mis märgiks ja tunnustaks, tähistab iseenda olemas olemist – oli see, mis oleks edasi aidanud. Valusas vaikuses oli kurbus, iseendast oli kahju ja voolavad pisarad olid kibedad. Pisarad muutusid voolates aina pehmemaks, soojuseks, mis iseenda käele tilkudes andis, kehale, kaotatud soojuse tagasi. Kõik oli õige, vajalik järgmise sammu astumiseks. Ise olemine ei ole nõrkus, iseendana iseendas ja Maailmas olemine on tugevus.

Pimeduse maalitud tundelaine, oli ookean, milles kartsin uppuda, sest põhi tundus mustjalt sügav ja hirmutav. See oli aste, millel tundus, et pean ujuma, kuid tegelikult tuli usaldada iseennast ja uskuda iseendasse, sest jalgu välja sirutades oli toetuspind olemas ja veemass ei matnud mind enda alla. Mõistmine lahustas kujutluses loodud pildi, õhk oli puhas ja selgus saabunud - kui olen endast palju ära andnud, siis tuleb ennast täita – Hingele on vaja Valgust ja Südamesse Soojust.

Selline oli siis tänane, uue aasta esimene rännak

Marianne

01.01.2018.a