teisipäev, 30. jaanuar 2018

Inimene rõhutab oma väliseid erinevusi, kuid ei julge tunnistada oma olemuse erinevust



Üks ja sama lugu, üks ja sama muster, kordub kordustes kordudes. Me oleme suhtes olles rahulolematud, sest midagi häirib, kuid me ei tea, mis see on. Esimese sammuna otsime konflikte, sest tundub, et nii leiame vastuse. Vastused, mis tulevad, suurendavad meie halba tunnet veelgi, sest nn „näpp” -Sinu enda teema – on ikka meile suunatud. Ühel hetkel saame aru, mis on see, mis meid häirib ning nüüd vastust teades soovime, et just teine inimene muutudes lahendaks teema. Kuid teine inimene ei saa meie soovist aru, ta ei muutu ega muuda end meie pärast, sest see ei ole tema teema. Lõpuks jõuab meieni teadmine ja me saame aru sellest, mis meie enda tegelikust olemusest on põrkunud teise inimese muutumatu tegeliku olemuse vastu.

Iga inimese tegelik olemus on tema põhjapanev erinevus, millega tuleb arvestada, see on see, mis meid liidab ja lahutab, tunnetes ükskõikseks ei jäta – Sina oled selline!!!! Kuid mõistmise korral muudab meid vabaks, sest iga inimese olemus on nii nagu ta on ja selle, teise tahte peale, muutmise soov, ennastlõhkuvalt mõttetu. Mõistmine, et teine inimene, meist erineva olemusega, ei saagi olla selline nagu meie seda soovime ning ta ei suuda ega saa ennast lõhkumata olla ega anda täpselt nii nagu meie seda soovime. Suhteteemad – miks Sa oled selline, miks Sa nii tegid – on kohad, kus inimesed võivad end muuta, kui saavad ühisest mustrist aru ja soovivad suhet jätkata, kuid need on ka enese peitmise kohad, kus hirmust, suhtest ilma jääda või enese avamise ees, surutakse ennast alla, ei olda suhtes iseendana, sest vaid nii on lootus olla õige, teisele meelepärane, et saada see, mida arvatakse end soovivat saada. Kuid see tee viib konfliktini, sest see on valega vales elamine.

Inimesed saavad edukalt koos olla, kui ollakse iseendana ja näidatakse oma tegelikku olemust. Kui mõistetakse, et see on inimese alus, mida tuleb nii iseendale tunnistada kui ka teisele näidata, sest selle peale ehitatakse ühise olemise maja. Inimese tegelik olemus on see koht, kust ta on võimeline erinevat energiat jagama. Oma olemust tunnistades ta teab, milleks ta on suuteline ja mida võimeline andma. Suhtes me kohaneme, sobitume ja räägime iseendast. Meil kujuneb välja pilt, mida sellest suhtest on oodata, kas see täidab meie ootusi ja soove, kas meil on seal hea olla. Kui me teame, milline teine inimene on, siis meil ei ole petlikke ootusi, kuid kui teine end peidab, siis alateadlikult tunneme, et me ei saa seda, mida on lubatud, kuigi pealtnäha justkui saame, sest teine inimene ju annab oma osa, kuid meis kasvab rahulolematus, sest väline pilt ja tegelikkus on erinevad. Seni kuni oleme lihtsalt niisama, mõistmata iseennast ja tundmata teist, siis ei saagi me aru, miks me ei saa seda, mida tahame ning kes või kas üldse peaks muutuma. Tegelikult ei peagi muutuma, vaid olema teadlikud oma tegelikust olemusest ja seda ausalt tunnistama, mitte varjama ega näima kellegi teisena, et olla soovitud.

Kui ollakse teadlikud iseendast ja teisest inimesest, siis on olemas üksteise mõistmine ja on võimalus, arvestades teineteise erinevustega, teha kokkuleppeid, siis ei ole selles suhtes kohta enesepettusele, et teine muutub. Meis on nii kerge tulema ennast pettev mõte, et küll saame hakkama, harjume, lepime, muutume, kuid sellega klammerdume oma erinevate, suhte kohta käivate, hirmude külge. Ometi võiksime ausalt iseendale ja teisele inimesele tunnistada, mis on see, mis on meie erinevus ning muuta see teadlikult ühiseks tugevuseks, et see ei muutuks, varjudes peitudes, meid lahutavaks miinuseks.

Me soovime suhtes olla nii, et on meil oleks hea, saada suhtest see, millest meil endil on puudus või mille toel kasvada ja loomulikult loodame, et teine inimene vastaks meie tingimustele. Kust tulevad, siis meie ootused või tunne, et me ei vasta teise inimese ootustele? Ootused tulevad peitmisest, näitlemisest, teadmatusest – sealt, kus on ruumi ettekujutlusele. Kui suhtes on valgus ja teadmine, siis varje, millest enesepettust kasvatada ei ole, sest teame, et on nii nagu on või ei olegi.

Kui lähedases suhtes oma olemust peidame, siis teeme iseendale karuteene, sest sellega juhatame end ees ootavatesse konfliktidesse. Ennekõike peame me tundma iseennast, olema seda tehes aus ja tunnistama ennast just sellisena nagu me oleme, sest seda tegemata ei anna me enesele teadlikult aru, kes me oleme, kuidas ja milles oleme võimelised muutuma, mida andma ja mida mitte, millega oleme suhtes nõus, millega mitte. Seda kõike endas mõistes ja teades tuleb oma tegelikku olemust ka teise inimesega, kellega soovitakse suhtes olla, jagada.

Miks meie suhe ei vasta teise inimese ja iseenda ootusele? Me kulutame ja lõhume ennast, kui jagame energiat, mida me ei suuda suurendada. Anname teda kohast, kus me ei voola st ei ole meie ise, sel juhul anname oma eluenergiat, anname iseendale vajaminevat hapnikku ära. Peites suhetes ja tegemistes oma tegelikku olemust, lõhume iseennast ja teisi olles see, kes me tegelikult ei ole. Ometi klammerdume suhetesse ja tegemistesse, sest ei julge iseendale ja teistele tunnistada, et siin on nüüd see koht, kus teen muutuse, sest ei soovi enam ennast lõhkuda. Vahel piisab teadlikust mõistmisest, sest muutus meis endis tuleb juba sellest, kui lõpetame eluenergia jagamise ning nii saame rohkem valgust ja hapnikku, sest enam ei kuluta energiat enese peitmisele ega varjamisele ning ütleme Stopp, kui märkame end taas enesepettuse teele astumas. Iseenda olemuses olles seisame sirgelt, särame elujõus ja valguses.

Meie tavaline väljend – Ma ei tunne iseennast – tuleb sellest, et oleme iseenda nii edukalt ära peitnud. Oleme teinud seda peale oma suhteid ja olukordi, kus meie iseendana olemine on osutunud lahkhelide allikaks ning meis on teadmine, et just sellepärast oleme millestki olulisest ilma jäänud. Enese peitmise tee valisime, kui surusime end suhetes alla, sest ei soovinud läbielatud tundeid ja kokkupõrgete tulemusi uuesti kogeda. Kuid tegelikult ei pea me teiste inimestega kokkupõrkama, kui me tunnistame iseenda tegelikku olemust ja tunneme oma piire. Kokkupõrked toimuvad, kui inimesed on juhitamatud, olles lihtsalt oma tunnetes ja tegevuses, kuid olemata oma olemusest teadlikud. Oma piire tundes ei lase me teise olemusel meie sisse tungida, sest teame, kus kohal öelda – Stopp! Siin on piir, siit algan mina ja mina tean, mida mina tahan ning ma teen seda, millest sõltub minu heaolu.


Marianne

30.01.2018.a


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar