Seal,
pealpool pilvi
on
tähelaste kodu.
On
vaikus ja on rahu,
et
uneks sulgeda silmi
on
tõmmanud kuu
maa
peale pilvevatist teki.
Siin,
allpool pilvi
on
inimlaste kodu.
Ei
ole vaikust ega rahu
on
raudsete ruunade
teedel
mühav rivi.
Pilvevatt
ei lase
müral
hajuda
ega
tähelaste
und
segada.
Minu
kõrvadel on valus,
on
väga väga valus.
Pargis
ei kuule loodust,
iseenda
olemise vaikust.
Kõneldes
ei kuule
enese
hääle kõla,
pudeneb
huulilt sõnu,
mis
kohale ei jõua.
Unustasin
kaasa võtta
ja
linnapiiril keegi ei andnud,
müra
eest kaitsvaid klappe,
kust
pargis jalutades
kuulata
võiksin
puude
kohinat ja linnulaulu.
Et
lõpuks müha katkeks
ja
vaikuses olla saaks,
kätega
kõrvad sulgen,
pilveteki
peale tõmban.
Siin,
iseenda sees
on
rahu ja on vaikus,
jalutuskäigu
saateks
mu
enese südametuksed
ja omal
viisil ümisev hääl.
Marianne
27.01.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar