Kaos sisekosmoses

Avatud uksel, kui akna all seistes,

nähtamatud klaasid on ees.

Siitsamast algab tee,

vaid üksainus võimatuna näiv

samm on jäänud veel,

kuidas küll murda välja,

kui klaasid on ees.

Mässava ja tormleva hinge

sisemuses kasvanud pinge,

mis väljapääsu otsides,

kõrvu ja silmi sulgedes,

kuuleb ja näeb emotsioonides,

tantsib tunnetes tunneldes.

Hirmu poolt keelatuna,

vaiki jäädes sõnatuna,

lahendust otsides,

alles jäänud sammu astudes,

kuristikku kukkudes

ja olematusse kadudes.

See tunne oli käegakatsutav,

nii elav ja reaalselt hirmutav.

Lõpuks paigale jäädes,

väsinud ja hingetu olles,

taas sisse- ja väljahingates,

uuesti kõrvu ja silmi avades -

uks Maailma oli avatud.

Maailm oli samas paigas alles,

seisis puutumatuna ja muutumatuna.

Olematu klaasi mina ise

oma kujutluses maalisin.

Ühte mõtet seemnest kasvatades,

keeristormina lõhkudes,

ja iseennast purustades

olin loonud kaose sisekosmoses.

Marianne

23.01.2018.a