laupäev, 20. jaanuar 2018

Küsi, ära ela oletades teise inimese elu




Nii inimlik on infot omamata oletada, anda enda hinnang, öelda välja arvamus selle kohta, kuidas on teise inimese elu kulgenud, kuhu ja kuidas ta on jõudnud ning mida teinud. Miks see ometi vahel nii tugevasti ärritab ja tekitab vastajas protesti küsija vastu?

Teine inimene on mind ja minu elu endas kandnud ning jõudnud järeldusele, kuidas küsimuse hetkel minuga lood on. Ta ei seisa, vaid astub mulle vastu, öeldes mulle ette, mida, kuidas ja kes ma olen. Mina reageerin, sest tunnen, et pean ennast kaitsma, õigustama või andma selgituse, miks minu elu ei ole selline nagu teine inimene arvab seda olevat. Ma ei tunne end ootustele vastavat, sest teise inimese oletus ja minu tegeliku elu vahe tundub mulle hinnangu andmisena.

Teise inimese oletus otsib kinnitust sellele, kuhu tema ise minu elu endas kandes jõudnud on, aga minule tundub, et ta ei vaata mind, sest ta ei küsi minu käest, vaid ütleb tulemuse oletades välja. Kui ma end kaitsen ja õigustan, siis puudutas teise öeldu minu elus kohta, kus ei ole kõik nii nagu ma sooviksin. Teise inimese oletuses olnud sõna või teema valik vajutas minus päästikut tundele või teemale, mida ma ei ole jõudnud enda jaoks lahendada ja parema meelega teise inimesega veel ei arutaks.

Ometi annab teine inimene oletades mulle võimaluse endast rääkida. Ma näen, et ta mõtles minu peale ning positiivsete teemade ja tulemuste korral reageerin rõõmsamalt, sest ma saan võimaluse enese üle uhkust tundes ja teise ootust kinnitades oma elu jagada. Kuid mõistlik on küsida, anda inimesele endale valida, mida ja millest ta soovib rääkida, sest oletamine on justkui teise inimese loo ettekirjutamine.


Marianne

20.01.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar