Täna
seisad Sa ukse ees, mis on veel suletud, kuid Sa avad selle ning
leiad eest suure ja avara toa. Sellel ruumil on kõrged aknad, mis
avanevad aeda ja neist voogab sisse päikesevalgus. Tuba on
meeldivalt värviline, hubaselt sopiline ja kuidagi tuttav ning nii
omane. Tuba näib Sind kutsuvat, ta justkui ootab Sind sisse astuma
ja Sa teed seda. Avatud akendest voolab tuppa päeva soojus.
Muusikana paitavad Su kõrvu väljast kostvad looduse hääled:
lindude laul, puude kohin, lehtede sahin ja vaikselt, tuule käes, nagiseva maja hääl. Sinus on rahu ja hetkes kohal olemise vaikus.
Toa
keskel on suur laud, millel lebab üks omapärane kuub. Sa astud laua
juurde ja vaatad leitud eset lähemalt. See on Sinu „Mina”
kaitserüü ja Sa taipad, et Sinu tänaseks ülesandeks on see kuub
ära parandada. Sa võtad kuue kätte ja tunnetad tema raskust. Sa
tead, et ta on Sinuga üks, kuid siin ja praegu on ta reaalsuses Sinu
ees. Sa silitad kuue pinda, libistad peod üle tema ja tunnetada
kõike seda, mida ta endas kannab ja mis temaga juhtunud on. Sa jõuad
mõistmiseni - oled otsustanud vaadata möödunule otsa. Sa tead, et
selle jaoks pead Sa oma kuuest välja tõmbama kõik pinnud ja okkad,
sõlmima lahti sõlmed, harutama üles pusad, pesema ta puhtaks,
siluma välja kortsud ja parandama katkised kohad. Selles toas on
olemas kõik see, mida iganes Sa oma töös võid vajada ja see kõik
on Sinule käepärast võtta.
Töö
käigus meenuvad Sulle kohad, inimesed, tunded ja hetked, nad tulevad
piltidena ja viivad Su korraks tagasi sinna aega ja kohta, kus Sa
said haiget ja tundsid valu nii, et kuuele jäid jäljed. Sinu ees
oleva akna taga kasvab puu, millel istuvad linnud, kes ootavad, kui
minevikust elustunud pildiga koht saab parandatud, et siis vabanenud
mälestus ära viia. Nende lindude tiivalöögis on rahu ja leebus,
mis paitusena puhub haiget saanud kohale nii, et Sa usaldad oma
valjujäljel minna lasta. Linde on puu peal täpselt nii palju, kui
Sinul vaja läheb, et Sina saaksid oma töö lõpuni viia.
Sa
alustad sellest, et otsid üles kõik pinnud ja okkad, tõmbad nad
üksteise järel, ükshaaval, kuuest välja ja viskad ämbrisse - hiljem põletad need pliidi all - neist tõusev leek soojendab Sinu söögi.
Seejärel, käega pinda silitades, leiad üles kõik sõlmed ja pusad,
harutad need lahti ja silud otsad. Nüüd viid kuue suurde vanni ja
pesed ta puhtaks. Teed seda hästi õrnalt, sest kuub on ju Sinuga
ühevanune ja ta on juba päris palju siin elus ringi käinud ja
näinud. Loputad teda hoolikalt, et viimnegi tolm ja puru tema seest
saaks välja uhutud. Riputad kuub puule kuivama, päikese soojus
paitab, tuule hoog hällitab kiigutades ja valgus näitab seda Sulle
sellisena nagu Sa ise pole teda kunagi varem näinud. Sa näed,
millised värvid Sina ise oled oma kuuele valinud. Valguse käes
löövad nad särama, nad on taas justkui uued ja nii kirkad. Hiljem võtad kuivanud kuue ja parandad ära kõik rebenenud kohad.
Sa
teed oma tööd seni, kuni kuub on Sinu käte läbi saanud tunda Sinu
armastuse kinnitust – mis kord oli, see on juba olnud. Sa ei
süüdista, ei mõista hukka, ei arvusta ega vihka enam iseennast, et
Sa kord lubasid endal nii tunda, selline olla või nii reageerida –
see olid Sina, kes andis oma parima, võimalikust, sel hetkel ja põhjus
miks Sa nii valisid teha oli see, et Sina kaitsesid iseennast ning
see on ju armastus, sest Sina soovisid iseendale head. Tunnistades seda
tunnustad Sa iseennast ja võtad vastu kõik selle, mis on olnud ja
nüüd, ennast mõistes, lubad sellel minna. Pisarad, mis voolavad, puhastavad ja Sinu keha hingab sügavalt välja, sest sõlmed Sinu
sees on lahti sõlmitud, kortsud silutud, okkad ja pinnud välja
tõmmatud, rebenenud kohad parandatud ja nüüd voolavad pinged koos
hingamisega välja. Keha sirutub ja lõdveneb.
Aastatega
olid Sa kasvatanud oma kuue raskust kõige sellega, mis Sinu
teekonnast tema külge kinni oli jäänud ja seda kõike olid Sa, iga
päev oma elus, endaga kaasas kandnud. Oma käidud teel Sa ei
eksinud, Sinu valikud olid tehtud selle jaoks, et Sa jõuaksid siia,
kus Sa täna oled. Nüüd on aeg , lasta möödunul minna, Sul ei ole
vaja seda kõike enam kaasas kanda. Oma kuue taskust leiad Sa sõnumi,
mille Sa kord ise endale kirjutasid, selleks hetkeks, kui Sa oled
mõistnud, et see, mis on möödas, on juba läinud ning Sinu kuue
kergus ja puhtus oleneb Sinust endast. Loe see sõnum läbi ja hoia
teda endas. Sina, kes Sa oled armastuses armastusega sündinud,
kõnnid armastusena armastuse teel ...
Marianne
22.01.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar