esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Kui Sinu "Mina" on haiget saanud - Meditatiivne rännak vol 21




Täna seisad Sa ukse ees, mis on veel suletud, kuid Sa avad selle ning leiad eest suure ja avara toa. Sellel ruumil on kõrged aknad, mis avanevad aeda ja neist voogab sisse päikese valgus. Tuba on meeldivalt värviline, hubaselt sopiline ja kuidagi tuttav ning nii omane. Tuba näib Sind kutsuvat, ta justkui ootab Sind sisse astuma ja Sa teed seda. Avatud akendest voolab tuppa päeva soojus. Muusikana paitavad Su kõrvu väljast kostvad looduse hääled: lindude laul, puude kohin, lehtede sahin ja vaikselt tuule käes nagiseva maja hääl. Sinus on rahu ja hetkes kohal olemise vaikus.

Toa keskel on suur laud, millel lebab üks omapärane kuub. Sa astud laua juurde ja vaatad leitud eset lähemalt. See on Sinu „Mina” kaitserüü ja Sa taipad, et Sinu tänaseks ülesandeks on see kuub ära parandada. Sa võtad kuue kätte ja tunnetad tema raskust. Sa tead, et ta on Sinuga üks, kuid siin ja praegu on ta reaalsuses Sinu ees. Sa silitad kuue pinda, libistad peod üle tema ja tunnetada kõike seda, mida ta endas kannab ja mis temaga juhtunud on. Sa jõuad mõistmiseni ja oled otsustanud vaadata möödunule otsa. Sa tead, et selle jaoks pead Sa oma kuuest välja tõmbama kõik pinnud ja okkad, sõlmima lahti sõlmed, harutama üles pusad, pesema ta puhtaks, siluma välja kortsud ja parandama katkised kohad. Selles toas on olemas kõik see, mida iganes Sa oma töös võid vajada ja see kõik on Sinule käepärast võtta.

Töö käigus meenuvad Sulle kohad, inimesed, tunded ja hetked, nad tulevad piltidena ja viivad Su korraks tagasi sinna aega ja kohta, kus Sa said haiget ja tundsid valu nii, et kuuele jäid jäljed. Sinu ees oleva akna taga kasvab puu, millel istuvad linnud, kes ootavad, kui minevikust elustunud pildiga koht saab parandatud, et siis vabanenud mälestus ära viia. Nende lindude tiivalöögis on rahu ja leebus, mis paitusena puhub haiget saanud kohale nii, et Sa usaldad oma valjujäljel minna lasta. Linde on puu peal täpselt nii palju, kui Sinul vaja läheb, et Sina saaksid oma töö lõpuni viia.

Sa alustad sellest, et otsid üles kõik pinnud ja okkad, tõmbad nad üksteise järel, ükshaaval kuuest välja ja viskad ämbrisse. Seejärel käega pinda silitades leiad üles kõik sõlmed ja pusad, harutad nad lahti ja silud otsad. Nüüd vii kuub suurde vanni ja pese ta puhtaks. Tee seda hästi õrnalt, sest kuub on ju Sinuga ühevanune ja ta on juba päris palju siin elus ringi käinud ja näinud. Loputada teda hoolikalt, et viimnegi tolm ja puru tema seest saaks välja uhutud. Riputa kuub puule kuivama, päikese soojus paitab, tuule hoog hällitab kiigutades ja valgus näitab teda Sulle sellisena nagu Sa ise pole teda kunagi varem näinud. Sa näed, millised värvid Sina ise oled oma kuuele valinud. Valguse käes löövad nad särama, nad on taas justkui uued ja nii kirkad. Sa võtad kuivanud kuue ja parandad ära kõik rebenenud kohad.

Sa teed oma tööd seni, kuni kuub on Sinu käte läbi saanud tunda Sinu armastuse kinnitust – mis kord oli, see on juba olnud. Sa ei süüdista, ei mõista hukka, ei arvusta ega vihka enam iseennast, et Sa kord lubasid endal nii tunda, selline olla või nii reageerida – see olid Sina, kes andis oma parima võimalikust sel hetkel ja põhjus miks Sa nii valisid teha oli see, et Sina kaitsesid iseennast ning see on ju armastus, sest sa soovisid iseendale head. Tunnistades seda tunnustad Sa iseennast ja võtad vastu kõik selle, mis on olnud ja nüüd ennast mõistes lubad sellel minna. Pisarad, mis voolavad puhastavad ja Sinu keha hingab sügavalt välja, sest sõlmed Sinu sees on lahti sõlmitud, kortsud silutud, okkad ja pinnud välja tõmmatud, rebenenud kohad parandatud ja nüüd voolavad pinged koos hingamisega välja. Keha sirutub ja lõdveneb.

Aastatega olid Sa kasvatanud oma kuue raskust kõige sellega, mis Sinu teekonnast tema külge kinni oli jäänud ja seda kõike olid Sa, iga päev, oma elus endaga kaasas kandnud. Oma käidud teel Sa ei eksinud, Sinu valikud olid tehtud selle jaoks, et Sa jõuaksid siia, kus Sa täna oled. Nüüd on aeg , lasta möödunul minna, Sul ei ole vaja seda kõike enam kaasas kanda. Oma kuue taskust leiad Sa sõnumi, mille Sa kord ise endale kirjutasid, selleks hetkeks, kui Sa oled mõistnud, et see, mis on möödas, on juba läinud ning Sinu kuue kergus ja puhtus oleneb Sinust endast. Loe see sõnum läbi ja hoia teda endas. Sina, kes Sa oled armastuses armastusega sündinud, kõnnid armastusena armastuse teel ...


Marianne

22.01.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar