teisipäev, 16. jaanuar 2018

Üks infovoos jagatud kild




Me elame Maailmas, kus aeg voolab peatumatult ja meie elud on kui jagatud killud infovoos, kus surfajatel on kohad esireas, et olla toimuvaga ühendatud ja osalised. Tahad olla olemas, siis pane end voogu ja lase sirvida, teadete ja piltide värvilises virrvarris. Anna endast osa ja nii saad võimaluse, et olles märgatud, antakse „laik” tunnustuseks selle eest, et lasid end vaadata.

Kuid, kas märgati tegijat või vaadati jagatud kildu, kellel oli aega peatuda, olla hetk koos? Klikiti ja visati kokkuvõttele pilk peale, sest vilumus ja kärsitus on elu osaks saanud, kui köitvat pilti ja haaravat sõna ei ole, siis läheb lugu klõpsuga kinni, muutub möödunuks ja nool otsib uut ruutu, sest sõrm on harjunud vajutama ja kibeleb üha uuesti oma oskust kordama. On väljakutse võtta keegi peopesale ja vaadata teda lähemalt, kuulata ja panna tähele – täna tundub, et see on seisak, sest samal ajal liigub aeg edasi.

Aeg on kui eskalaatori lint, kuhu infot, inimesi ja elu seatakse seisma, et saaksime üksteisest, pilkudega riivates, mööda sõita. Tahtes eristuda ja eraldi seista, tuleks endal lindi pealt maha astuda, sest lint seisma ei jää ja keegi peatust ei küsi, sest siis on oma koht ja seltskond läinud. Nii energiat kulutav oleks korraks peatuda, et siis kõigega, mis juba mööda voolas end kurssi viies hingetuks joosta. Pealegi pole vajadust, sest kõik see, mis on vajalik ja oluline on nagunii silmade kõrgusele riputatud, tüdineda ega igavleda ei ole aega, sest kõik vahetub nii kiiresti.

Millal oli viimati aeg, kui ise veel kõndisid ja valisid, võtsid riiulist, sirvisid lehti, hoidsid käes, tundes köite raskust ja kaalusid, kas lugeda või mitte. Kui panid käest, siis teadsid, et sinna jäi ta alati ootama, ta ei kadunud vooluga. Kui jääd seisma ja vaatad silma, siis ehk ei tahagi edasi liikuda ja mida siis teha, kui jääd voolust maha. Kas aeg läheb eskalaatoriga edasi või käib meie endiga kaasas. Kus on tegelikult vabadus, kas seal, kus voolul on raamid või seal, kus jalge all on päriselt tee. Kus oleme tegelikult olemas ja elu sees, kas vaadates otse „avatud aknasse” või pöörates pilgu sinna: 

 Kus tuul puhub üle lageda välja
 ja külm ei mõista üldse nalja,
 kuid taevas on selge,
 sest värvivalik on helge.
 Seal, kus nähtav on reaalne,
 mitte voolavalt virtuaalne....


Marianne

16.01.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar