Võime
mõista, et meie ise suudame oma mõtet juhtida ja saame teadlikult
uue mõtte valida, kuid miks ikkagi läheb meie mõte rändama,
tagasi sinna, kuhu me ei taha, et ta läheks? Miks me vihastume, kui
meil soovitatakse mitte tunda: „Ära ole kurb, vihane, solvunud!”
jne?
Mõtete
merest haakuvad meiega need, mida on vaja mõelda, et käsilolevat
tegevust sooritada. Kui me ei pea keskenduma ja oleme lihtsalt, siis
tulevad mõtted, mis on seotud tasakaalust väljas oleva energiaga,
need, millest tulenevad tunded mõjutavad meid hetkel kõige
tugevamini.
Tundes
ühte tunnet väga tugevalt, oleme me üleni tema sees, meie ise
olemegi see tunne. Kui nüüd keegi ütleb: „Ära ole!”, siis
sõnum, mis meieni jõuab on: „Ära ole Sina ise!” Kuidas, siis
olla nüüd see, kes ma ei ole ja mitte olla see, kes ma olen? „Ma
tunnen, sest ma praegu nii olen!”
Tunne,
mida tunneme, sai alguse, millestki, mis meid mõjutas, kuid algne
emotsionaalne laeng saab üsna ruttu otsa, kuid me jääme otsima
enda seest mälestusi, millega seonduvad mõtted toidavad tunnet
edasi. Samastanud ennast tundega, otsime endast lisa, et kesta edasi,
sest see on meie valik, kuidas selle elu hetkega toime tulla.
Olukord, mille me lahendame tundena mitte iseendana. Tundena olles
väldime tõde, seda, mis meis emotsiooni käivitas, et me ise
astusime selle sisse. Seni kuni oleme tunne on meil põhjus paigal
seista, kuid olles meie ise on meil kohustus tegutseda, sest me
vastutame iseenda ja oma tunnete eest.
Seega,
me võime valida uue mõtte, mida mõelda, kuid kui me ei muuda
tunnet, mida mõte toidab, siis jõuame ringi uuesti algusesse
tagasi. Me peame ise tahtma oma tundega tegeleda, et teda lahustades
ja temast lahti lastes, tõelise sisemise sooviga ise järgmine samm astuda.
Marianne
11.01.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar