kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Hirmuga elad puuduses




Hirmuga elad puuduses,
kaevulgi janusse jäädes.
Hirm kujutlusse pilte maalib,
et vesi kaevust kohe kaob
ning taas oled ilma
kui tühi tass, täitmata.
Ei ole hetke aega nautida,
tuleb uusi ämbreid üles tirida.
Hirm kurgu kinni nöörib
nii pisemgi piisk mööda vaob.
Joo palju Sa jood,
tass tassi järel sisse kallad,
Su ümber laiub tüma maa,
kuid Sina ikka tühi ja täitmata.

Hirm Sinu sisse kodu on teinud,
on endale turvapaiga leidnud.
Hirmust puuduse ees
Sina ise hoiad tast kinni.
Hoiad oma kümne küünega,
Sina oled väljas ja tema sees
täitmatu täitmata tühjuses.

Pisikene piisk vaid jäänud alles,
väike sinine kullatera.
Piisas terve kaev on peidus,
kui Sa vaid lubad ja usud,
et teda on täpselt niipalju,
kui Sinule vaja,
siis ta täidab ja kustutab janu.


Sa kardad kaotada seda, mida iseendas ei näe, sest kui Sa tead, et ta on Sinu sees olemas, siis mõistad, et Sa ei kaota teda mitte kunagi.


Marianne

31.01.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar