Hirmuga elad puuduses

Hirmuga elad puuduses,

kaevulgi janusse jäädes.

Hirm kujutlusse pilte maalib,

et vesi kaevust kohe kaob

ning taas oled ilma

kui tühi tass, täitmata.

Ei ole hetke aega nautida,

tuleb uusi ämbreid üles tirida.

Hirm kurgu kinni nöörib

nii pisemgi piisk mööda vaob.

Joo palju Sa jood,

tass tassi järel sisse kallad,

Su ümber laiub tüma maa,

kuid Sina ikka tühi ja täitmata.

Hirm Sinu sisse kodu on teinud,

on endale turvapaiga leidnud.

Hirmust puuduse ees

Sina ise hoiad tast kinni.

Hoiad oma kümne küünega,

Sina oled väljas ja tema sees

täitmatu täitmata tühjuses.

Pisikene piisk vaid jäänud alles,

väike sinine kullatera.

Piisas terve kaev on peidus,

kui Sa vaid lubad ja usud,

et teda on täpselt niipalju,

kui Sinule vaja,

siis ta täidab ja kustutab janu.

Sa kardad kaotada seda, mida iseendas ei näe, sest kui Sa tead, et ta on Sinu sees olemas, siis mõistad, et Sa ei kaota teda mitte kunagi.

Marianne

31.01.2018.a