Nii kergelt tuleb üle huulte – Tegin vea – see tõdemus tundub
inimesele Maailma lõpuna. Kui seistakse katkises hetkes, mille algus
ulatub ära olnud aega – hetke tagasi, eilsesse või ka aastate
taha, siis jõutakse järelduseni – seal, alguses ja/ või sellel
teel tegin vea(d). Enese poolt tehtud vigu on raske taluda, sest
enese poolt tehtud sammude tulemust ei saa olematuks muuta –
mäletatakse seda hetke, mil tajuti lõpplikkust.
Kui küpsetatud kook või hoole ja püüdmisega tehtud söök läheb
aia taha, siis naerdakse enese üle või põetakse natuke – see
läheb mööda – järgmine õnnestumine kustutab eelnenu –
enesekindlus ja uhkus tõstavad jalgele seisma. Ise enda parim
võimalik – leppida asja või tehtuga – leppida enese poolt
elatud eluga.
Katsetus, katsetamine, kuidas õnnestub. Igapäevaselt tavalised
tegemised on kord nii kord naa – need korduvad homme ja ülehomme
ning on mitmeid võimalusi, kuidas lahendada, asendada või jätta
hoopis tegemata. Kuid osade katsetuste kordamise jaoks ei näi ühe
inimese eluajal aega jätkuvat. Mõned võimalused võivadki jääda
ainsateks kordadeks ning just seetõttu kõlabki sõna – viga –
sai tehtud see, mida ei saa uuesti teha - ei saa oma mälestust ära
parandada.
Erinevate vaate nurkade pealt vaadatuna peaks ühe inimese elamise
aeg olema üsna pikk aeg, kuid samas ka üürikene hetk ning
sellesama aja sees olles tundub vahel, et sajandist pikem on just
nimelt kestev hetk. Keeruline on elada seda aega kahetsusega,
etteheidetega, süütundega – häbiga enese oskamatuse ja
suutmatuse pärast. On tahtmine õnnestuda, olla edukas, tunda ennast
võidukana ja enese üle uhkena. Kuidas olla, kui vigu teinuna ei ole
justkui õigust st põhjust olla?
Elu on kogemuste kogemine – elukestevõpe ja see nn viga on
õppetund, mille tulemus ei peagi olema inimese jaoks õige tulemuse
omamine, vaid mõistmine. Mitte erinevais vormides kahetsemine, vaid
enesega rahu tegemine ja olnul minna lubamine – edasi astumine.
Kuid, inimene on üks huvitav mutukas, kes selle asemel, et tunda
kergust enesele lähemale jõudmise üle, tahab TUNDA häid tundeid.
Kuid, headel tunnetel on olemas vastaspool – need tunded, mida ei
taheta kogeda - valides ühed saadakse ühes ka teised.
On tõeline väljakutse olla inimese vastu Inimene ka siis, kui
inimene on ja sellisena nagu ta on, mitte valida olla siis, kui
tahetakse või vajatakse, et ta oleks.
Kui maa sisse on jäänud kinni energia, mis soovib vabaneda, siis
selle sama maa peal mängitakse läbi veel lõpetamatata lugusid –
seal elavad inimesed elavad oma elusid lugude sisse kirjutatuna. Neil
kõigil on oma osa täita – mõned on kõrvalosas ja taustal, kuid
üks või mõned enam on peaosalised, kellel on võimalik lahendada
lugu – nemad on loo elusad võtmed.
Nö „õiget (id)” inimest(i), puudutab lugu kõige enam, sest
just tema/ nemad avavad loo – loovad ühenduse loo algusega. Kuna
inimesed ei ole teadlikud, et käsil on suur konstellatsioon ja kuna
mitte keegi ei ole nende käest kirjalikult ega suuliselt nõusolekut
küsinud ega loo raame ühes nendega lavale paika pannud, siis nad ei
mõista, miks ja mis toimub. Nad võitlevad loole vastu – otsivad
erinevaid võimalusi ja lahendusi, kuidas oma elu parandada ning seda
tehes, nemad ise, annavad loole jõudu juurde – lisades oma
energiat, teevad nad seda üha rohkem enese omaks, kuid energiat
kasvatades lõhuvad nad ise ennast.
Tundub, et ükskõik, mida valides või kuidas tehes, need inimesed
ei saa selles paigas oma elu rahulikult, st enese soovide kohaselt,
edasi elada. Nende elu on paiga peal paigas senikaua kuni nad avavad
ennast ja vana aeg laheneb. Nad võivad teha katseid minna mujale,
teha igasuguseid plaane, kuidas pealispinda lahendada, et ometi kord
midagi muutuks, kuid nad ei õnnestu. Lõpuks tundubki, et ainus
võimalus on ära minna – viia oma keha mujale. Kuid ära minemise
ja olemise teedele tulevad seinad ette – tee viib avatud loo juurde
tagasi.
Kui sellises kohas elav inimene ei näe enam oma elust väljapääsu
ja muutub apaatseks, siis on ta kui elav seisma jäänud aeg. Just
seesama aeg, mis tema jalge all avanes. Inimene justkui lahustub
seisvas ajas ja seda olemist on väga raske taluda – abiks tulevad
erinevad, poest või apteegist ostetavad, meelerohud. Kui inimene ei
näe enam võimalust, kuidas tema saaks edasi elada, siis mingil moel
valib ta selle aja lõpetada – lahkuda teisele poole.
Loo sees olev inimene võtab lugu isiklikult ja jätkab tunnete
tundmist. Kuna lool ei ole nähtavat konstellööri, kes toetaks ja
juhataks, lisaks abi või teeks pausi, siis inimene ei tea, kuidas
ennast aidata. Ajasegaduses olles ta ei tee koostööd iseenda ega
maaga – ta ei kasuta enese ega maa jõudu. Inimene on resonaator –
võimendi – vahend – masin. Elava masinana elades kustutab
inimene oma Hingevalguse ja tähtsaks saab Mina lugu – ta peab
võitlust oma Mina nimel – Mina olen ..., Mina tahan ... , sest
Mina ei ole ..., Mina ei saa ... . See ei ole võitlus välise ega
võõraga, vaid ise endaga – inimese Inimesena kasvamise teekond.
Looga seotud inimesel on sellises kohas paha ja raske elada, lõpuks
lausa väljakannatamatult võimatu. Läbi oma tunnete liigub ta üha
sügavamale – lähemale loo algusele – sealne energia on vana,
seisev ja hämar – seal ei ole selgust ega kergust, õhku ei jätku.
Kui inimene peatuks ja kuulaks ise ennast, milliseid sõnu ta oma loo
kohta kasutab – just nendes on loo lahendus olemas – see, mida
maa vajab, et inimene teeks selle jaoks, et lugu leiaks lahenduse ja
vana energia lahustuks olematusesse.
Kui inimene eraldab tunnetest peamise mõtte ja lubab endal rahus
olla. Palub maalt tuge ja lihtsalt on, siis avaneb selgus – see,
mida on vaja teha. See ei tähenda suurt füüsilist tööd, vaid oma
energia teadlikku suunamist ja vaatenurga muutmist. Enese energia,
ilma olevale vastuvõitlemata, ühendamist ühisesse energiasse ja
selle kaudu aegade ühendamist – maa sees olev lugu avaneb valguse
käes, selgub veel tegemata samm ja leidub lahendus, kuidas seda
teha. Inimene on kanal, milles voolab aegade energia ja inimene
suunab oma tähelepanuvalguse valitud lahenduse sammudele, astub need
ja lugu leiab lahenduse.
Kui inimene ei ole võtnud vastu iseennast ega oma teed, siis ta ei
ole kasvanud iseendani. Ta on suure iseenda sees alles väiksena,
tema ise on oma teadmiste sees - segaduses. Võttes ennast vastu ja
kasvades täis, on teadmised tema sees ja ta leiab need üles ja näeb
võimalusi, kuidas neid kasutada.
Sündides saab iga laps endale nime. Tänapäeva maailmas koosneb
inimese nimi kahest poolest. Esimene on vanemate poolt mingil
põhjusel valitud nimi(ed), teises pooles on kirjas suguvõsade
ajalugu ja muutunud elutee valikud. Iga nimi on sõna(d) ja igal
sõnal on oma tähendus. Oma nime(de)s on inimese lugu, jõud ja
vägi.
Nimi saab paberitesse kirjapandud, kuid edasises ajas vahetatakse see
sageli suupärasema vastu välja. Justkui peaks inimene jääma peitu,
varjuma paha eest, et õiget nime ei valita kasutada. Inimesel võib
oma aja jooksul olla ühe asemel mitmeid erinevaid nimesid. Mõned
neist jäävad päriselt külge ja saavad omamaks kui teised –
inimesel meeldib nendega seoses olnu või olev. Mõnes paigas ja
seltskonnas ei hoolita õigest nimest, vaid luuakse või antakse uus.
Oma nimi jääb osaliselt või tervikuna kasutusest välja –
valitakse ise endale oma tee. Ei ole nii, et vahetus tuntav ei oleks.
Oma tee jääb vastuvõtmata, kui oma jäetakse kõrvale. Antakse ise
oma vägi ära.
Vahel inimene kasvab oma nimeni – korraga tundub lühendatud või
käänatud nimi valena ja sobimatuna. Enese sees on ühtäkki selgus
– see nimi – see olen mina. Iga nimi toob kaasa oma loo – tee,
millel kõndida. Nime vahetus on kui tuule suuna muutus – laevuke
loovib uuel kursil ja inimene avastab enese uusi külgi, kui kohtub
selliste elu külgedega, mida enne ei olnud kui olemaski.
Iga nime vahetus vahetab vaatenurki enese teel. Iseloomu väljendused
ja elutee erinevad tahud – inimese valikud, milline valitakse olla.
Kas jääda lapsepõlve lembenime või lühendatud moonutise juurde –
üks on turvaline, teine harjumuspärane – kuid, milline on oma,
see päris? Tahetakse enesele kaasa seda, mida nimi enese jaoks
tähendab või vaikitakse sellest, mida tunnistada/ mäletada ei
taheta.
Oma nime kandmine on vastutuse võtmine. Kasutusel on kahest või
enamast nimest koosnev üks nimi, kahe nime paar või teineteisega
kõrvu olevad nimed – esimene on ühe terviku osad, teine ühe
terviku kaks külge, kolmandas on, kui erinevad inimesed ühes. Üht
osa nimest kõrvale jättes, jäetakse osa enesest kõrvale, ei
kasutata täit potentsiaali – on hirm enese jõu ja väe ees.
Jäädakse sellega, mis tundub turvaline.
Minu eesnime saab poolitada kaheks eraldi olevaks nimeks. Lapsepõlves
kasutati, vaid ühte poolt - Mari – pere, kodu, sõbrad – see
olin Mina. Täisnimi tundus kõva ja vale. Mina ei olnud see, kes
oleks olnud Marianne – mina ei näinud ega tundnud ennast
sellisena. Täisnimi oli kasutusel minust väljaspool – see oli ametlik
pool – kool, töö, tunnistused, paberid – see ei olnud ihaldatav
ega uhke pool – mina ise oleks ei valinud sellega kaasnevat enesele. Justkui olnuks elu õige
nime all liiga keeruline, raske ja ebaõiglane.
Minu teel on olnud mitmeid nimetamisi – jäänud külge hüüdnimesi
– välimus pärast, juhtumiste tõttu, halvustamise ja eraldamise
jaoks. Need olid kui hoobid ja osatamised, millest ei saanud lahti
ega eest peitu pugeda – ei olnud avalikus ruumis kohta, kus
iseendana seista. Olin, sest reageerisin vastu – võpatasin,
vastasin, pöörasin ära. Need nimed ei austanud, vaid liigitasid ja
narrisid – tegid haiget ja olid valusad kuulda.
Oli aeg, kus õpetajad kasutasid perekonnanimesid ja mina kogesin seda vägivallana enese vastu – see ei olnud mina, keda kutsuti tahvli
ette. Ma ei kogenud austust ega hoidmist, vaid külma ja kalki
Maailma, kus olin asjana, sest see nimi ei olnud oma.
Nimetuna nimetatuna olin kui kell, kes ei tiksunud, sest polnud üles
keeratud. Oli ootus, vaikus, minu aeg seisis. See ei olnud mina.
Teadsin oma „nimesid” ja kuigi ma ei tahtnud, siiski reageerisin
– olin võtnud omaks osatamise – see olin mina häbistava
märgiga. Ma ei saanud teiste suud sulgeda ega iseennast tagasi nõuda
– nähke mind minuna. Olin olnud teiste silmade jaoks hüüdnime
tähendus ja järelikult jäingi st pidin olema, sest minu enese
väärtus, iseendana, kadus ka minu enese silmis.
Kõndisin läbi ja lahendusteni, kui võtsin iseennast vastu ja valisin olla tervik. Ajal, mil alustasin kõndimist enesele lähemale, jõudis korraga kätte hetk, kus tundsin – nüüd olen Marianne – valisin olla tervik. Ma ei kahelnud ega lausunud ootamatul hetkel enam teisiti. Võtsin vastu kõik selle, mida Mariannena olemine tähendas ja ühes võis tuua. Valitud tee, valitud nimega. Kuigi ega ma teadlikult ju ei teadnud eesootavat – nime vahetus oli lihtsalt kerge ja loomulik.
Tänane perekonna nimi on järjekorras kolmas. Esimesed kaks on
jäänud justkui kaugele aega. Kõige esimene ei olnud uhkus ega oma
– olin, sest pidin olema. Seda ei kuuldud kunagi õigesti, sellest
tuletati väljendeid ja see asus nimekirja alguses – olin vastajana alati esimene või teine. Omal moel see ei olnudki õige, sest jäin
ema nimele. Isa ei võtnud vastu ja seega tema suguvõsast ma osa ei
saanud – olin ja olen osa olemata osa ja see külg on tänase
päevani kusagil aja sees, aja teel. Olin ja olen olnud emapoolse
suguvõsa oma, kõndinud selle teedel ja kohanud ning lahendanud
sellel olevaid ülesandeid, pooleli olnud lugusid.
Teine, teine nimi, oli elu muutus, uus algus, valgus ja tähelepanu,
kuid ka kohustused ja etteunistatud ning raamatutest loetu ja päris
elu kokkupõrkamine. Elus ei saa alati niisama lihtsalt keerata ette
uut lehekülge või vahetada köidet. Enese sammudest tulenevad
tagajärjed, oma iseloom ning vajadustest või vastumeelsustest
sündinud tunded on kogu-aeg kaasas. Valitud valikud olid kirjapandud
ja nähtavalt loetavad – minu enese elu minu enese poolt
kirjapanduna – ühes ja samas raamatus.
Kolmanda nime enesele võtmine sai tõuke vanema poja soovi tõttu.
Tema jaoks oli õige ja turvaline, et koos elavad inimesed peavad
täiesti koos olema st abielluma. Uus nimi tõi kaasa uued küljed ja
enese lood avanesid seni nägematust küljest. Kannan nime, kuid see
ei ole mina – pigem on see selle Maailma tähis ja jaoks.
Nimed, millega olen olnud nimetatud ja ka ise ennast nimetanud, on minu aja loos kirjas - teetähised. Lapsepõlve pooliku nime edasised
kasutajad ei tundu tahtvat võtta mind minuna vastu. See on nende
poolne püüd hoida aeg paigal, nende eneste Maailm endisena. See ei
ole enam turvaline ega mugav paik – see ei ole mina tänases ajas.
Need nimed on minus, sest neid ma kandsin, kuid tänaseks olen igast
eelnevast edasi kasvanud. Elamas oma tänast elu. Kuid ka siin on
minul nimi, vaid üks nimi - Marianne – ma ei tea selle kõiki külgi
ega hoia sellest kinni – kasutan seda, sest see on mind täna
teistest eristavana olemas, kuigi õigem on öelda lihtsalt - Inimene.
Inimeste teod saavad külge isekuse sildi siis, kui need on kellegi
mätta otsast vaadatuna ebaõiglased. See keegi näeb, et tema jääb
ilma, kui teine saab. See keegi teine peab tegema, kui teisele jääb
vabadus alles. Sellel kellelgi teisel pole olemas hetkel, mil teisel
on päriselt olemas.
Just sellisel hetkel, kui ei taheta pealt vaadata ega enese
ilmajäämist kogeda, siis mõeldakse või öeldaksegi teisele –
Oled isekas! See tähendab, et too, isekas inimene, mõtleb ainult
iseenese peale, annab iseendale, omab ise, ei jaga ega anna teisele –
ei ole samasugusena, kui see keegi teine on.
See keegi teine tahaks vahetada kohad, kuid ei saa ja sellest
teadmisest tulenevalt ta ei taha pealt vaadata teise kättesaamatut
omamist. Olla isekas tähendab teises äratatud tundeid – oma elu
ohvrina kogemist. Isekas oskab ja seega saab elada oma elu õigesti –
saab ja omab seda, mida sellel teisel ei ole. See on see, mida see
keegi teine tahaks ka ise sel samal hetkel kogeda.
Sageli valitakse sellise, ohvrina kannatmise, olukorra lahenduseks
tekitada oma sõnade, pilkude ja kehakeelega isekas inimeses
süütunne, et nii saada võimalus õiglus jalule seada. See on katse
viia pilt Maailmast tasakaalu st korrigeerida seda nii, et see keegi
teine ei tunneks enam ennast ebaõiglaselt ilmajäetuna. Isekas
inimene peab lõpetama oma tegevuse, jagama omatavat või maksma
kahjutasu kannatuste eest.
See on huvitav vaatenurk – sellel kellelgi teisel on sees tunded,
millega tema ise toime ei tule ja ennast ohvrina tundes leiab ta
enesele ohvri – süüdlaseks valib ta nimetada iseka teo teinud iseka
inimese ...