Valides ühed saadakse ühes ka teised - Katsetus

 

Nii kergelt tuleb üle huulte – Tegin vea – see tõdemus tundub inimesele Maailma lõpuna. Kui seistakse katkises hetkes, mille algus ulatub ära olnud aega – hetke tagasi, eilsesse või ka aastate taha, siis jõutakse järelduseni – seal, alguses ja/ või sellel teel tegin vea(d). Enese poolt tehtud vigu on raske taluda, sest enese poolt tehtud sammude tulemust ei saa olematuks muuta – mäletatakse seda hetke, mil tajuti lõpplikkust.

Kui küpsetatud kook või hoole ja püüdmisega tehtud söök läheb aia taha, siis naerdakse enese üle või põetakse natuke – see läheb mööda – järgmine õnnestumine kustutab eelnenu – enesekindlus ja uhkus tõstavad jalgele seisma. Ise enda parim võimalik – leppida asja või tehtuga – leppida enese poolt elatud eluga.

Katsetus, katsetamine, kuidas õnnestub. Igapäevaselt tavalised tegemised on kord nii kord naa – need korduvad homme ja ülehomme ning on mitmeid võimalusi, kuidas lahendada, asendada või jätta hoopis tegemata. Kuid osade katsetuste kordamise jaoks ei näi ühe inimese eluajal aega jätkuvat. Mõned võimalused võivadki jääda ainsateks kordadeks ning just seetõttu kõlabki sõna – viga – sai tehtud see, mida ei saa uuesti teha - ei saa oma mälestust ära parandada.

Erinevate vaate nurkade pealt vaadatuna peaks ühe inimese elamise aeg olema üsna pikk aeg, kuid samas ka üürikene hetk ning sellesama aja sees olles tundub vahel, et sajandist pikem on just nimelt kestev hetk. Keeruline on elada seda aega kahetsusega, etteheidetega, süütundega – häbiga enese oskamatuse ja suutmatuse pärast. On tahtmine õnnestuda, olla edukas, tunda ennast võidukana ja enese üle uhkena. Kuidas olla, kui vigu teinuna ei ole justkui õigust st põhjust olla?

Elu on kogemuste kogemine – elukestevõpe ja see nn viga on õppetund, mille tulemus ei peagi olema inimese jaoks õige tulemuse omamine, vaid mõistmine. Mitte erinevais vormides kahetsemine, vaid enesega rahu tegemine ja olnul minna lubamine – edasi astumine. Kuid, inimene on üks huvitav mutukas, kes selle asemel, et tunda kergust enesele lähemale jõudmise üle, tahab TUNDA häid tundeid. Kuid, headel tunnetel on olemas vastaspool – need tunded, mida ei taheta kogeda - valides ühed saadakse ühes ka teised.

Marianne

20.08.2021.a

Elusad asjad

 

Andke mulle,

tooge minu kätte,

kui kuu ja tähed -

elusad asjad -

teised inimesed

on minule mängukannid.

Elusaid asju,

kui malendeid

näitelavale paikka sean -

mänge mängin,

planeerin ja kavandan,

hoian, kui tahan,

kui enam ei,

siis minema nipsutan.

Haiget teha tahan -

see igavene valu,

mis enese sees,

saagu nähtavaks -

keegi teine,

minu silmade all,

selle käes vaevelgu.

Tahan katki teha,

lõhkuda laiali

naeratavad näod -

panna nad paluma,

roomama ja anuma -

tahan valge mustaks värvida,

Maailma kõigile

võimatuks paigaks moondada.

Enese elu

ei saa ära vahetada

ega kuidagi teiseks teha -

mängin elavate inimestega

ruletti ja skatti -

enesele lõbuks

valin neid teha katki.

Kui keegi vastu astub,

siis põgenen ja peitu poen -

ei julge silma vaadata -

ise endale otsa vaadata -

lõputu tühjus,

otsatu pimedus,

valu ääretus -

välja valamata pisarad.

Olin hapramast hapram,

kui elu lihtsalt võttis

ja niisama enese lõbuks

minu elu kildudeks kukutas.

Haavatuna kõndides,

jälgedena maha

jäävad punased pisarad,

mina ei oska

ise ennast ära parandada,

mina ei oska,

ise ennast terveks teha.

Peidan enese ära,

õlgu kehitades

ja igavusest haigutades

valin olla Mefistofeles -

kirbe naeratus huulil

täringuid veeretan

ja järgmise elava asjaga

oma aega veedan -

seni kuni mängin

ja pealt vaatan -

mina ei tunne -

mina enese sees,

midagi ei tunne.

Marianne

17.08.2021.a

Inimene on Inimene

 

On tõeline väljakutse olla inimese vastu Inimene ka siis, kui inimene on ja sellisena nagu ta on, mitte valida olla siis, kui tahetakse või vajatakse, et ta oleks.

Marianne

16.08.2021.a

Valmis see sai

Ringireisinud lauad jõudsid algusesse tagasi

Marianne

15.08.2021.a 

Maa jõud – elusad võtmed

 

Kui maa sisse on jäänud kinni energia, mis soovib vabaneda, siis selle sama maa peal mängitakse läbi veel lõpetamatata lugusid – seal elavad inimesed elavad oma elusid lugude sisse kirjutatuna. Neil kõigil on oma osa täita – mõned on kõrvalosas ja taustal, kuid üks või mõned enam on peaosalised, kellel on võimalik lahendada lugu – nemad on loo elusad võtmed.

Nö „õiget (id)” inimest(i), puudutab lugu kõige enam, sest just tema/ nemad avavad loo – loovad ühenduse loo algusega. Kuna inimesed ei ole teadlikud, et käsil on suur konstellatsioon ja kuna mitte keegi ei ole nende käest kirjalikult ega suuliselt nõusolekut küsinud ega loo raame ühes nendega lavale paika pannud, siis nad ei mõista, miks ja mis toimub. Nad võitlevad loole vastu – otsivad erinevaid võimalusi ja lahendusi, kuidas oma elu parandada ning seda tehes, nemad ise, annavad loole jõudu juurde – lisades oma energiat, teevad nad seda üha rohkem enese omaks, kuid energiat kasvatades lõhuvad nad ise ennast.

Tundub, et ükskõik, mida valides või kuidas tehes, need inimesed ei saa selles paigas oma elu rahulikult, st enese soovide kohaselt, edasi elada. Nende elu on paiga peal paigas senikaua kuni nad avavad ennast ja vana aeg laheneb. Nad võivad teha katseid minna mujale, teha igasuguseid plaane, kuidas pealispinda lahendada, et ometi kord midagi muutuks, kuid nad ei õnnestu. Lõpuks tundubki, et ainus võimalus on ära minna – viia oma keha mujale. Kuid ära minemise ja olemise teedele tulevad seinad ette – tee viib avatud loo juurde tagasi.

Kui sellises kohas elav inimene ei näe enam oma elust väljapääsu ja muutub apaatseks, siis on ta kui elav seisma jäänud aeg. Just seesama aeg, mis tema jalge all avanes. Inimene justkui lahustub seisvas ajas ja seda olemist on väga raske taluda – abiks tulevad erinevad, poest või apteegist ostetavad, meelerohud. Kui inimene ei näe enam võimalust, kuidas tema saaks edasi elada, siis mingil moel valib ta selle aja lõpetada – lahkuda teisele poole.

Loo sees olev inimene võtab lugu isiklikult ja jätkab tunnete tundmist. Kuna lool ei ole nähtavat konstellööri, kes toetaks ja juhataks, lisaks abi või teeks pausi, siis inimene ei tea, kuidas ennast aidata. Ajasegaduses olles ta ei tee koostööd iseenda ega maaga – ta ei kasuta enese ega maa jõudu. Inimene on resonaator – võimendi – vahend – masin. Elava masinana elades kustutab inimene oma Hingevalguse ja tähtsaks saab Mina lugu – ta peab võitlust oma Mina nimel – Mina olen ..., Mina tahan ... , sest Mina ei ole ..., Mina ei saa ... . See ei ole võitlus välise ega võõraga, vaid ise endaga – inimese Inimesena kasvamise teekond.

Looga seotud inimesel on sellises kohas paha ja raske elada, lõpuks lausa väljakannatamatult võimatu. Läbi oma tunnete liigub ta üha sügavamale – lähemale loo algusele – sealne energia on vana, seisev ja hämar – seal ei ole selgust ega kergust, õhku ei jätku. Kui inimene peatuks ja kuulaks ise ennast, milliseid sõnu ta oma loo kohta kasutab – just nendes on loo lahendus olemas – see, mida maa vajab, et inimene teeks selle jaoks, et lugu leiaks lahenduse ja vana energia lahustuks olematusesse.

Kui inimene eraldab tunnetest peamise mõtte ja lubab endal rahus olla. Palub maalt tuge ja lihtsalt on, siis avaneb selgus – see, mida on vaja teha. See ei tähenda suurt füüsilist tööd, vaid oma energia teadlikku suunamist ja vaatenurga muutmist. Enese energia, ilma olevale vastuvõitlemata, ühendamist ühisesse energiasse ja selle kaudu aegade ühendamist – maa sees olev lugu avaneb valguse käes, selgub veel tegemata samm ja leidub lahendus, kuidas seda teha. Inimene on kanal, milles voolab aegade energia ja inimene suunab oma tähelepanuvalguse valitud lahenduse sammudele, astub need ja lugu leiab lahenduse.

Kui inimene ei ole võtnud vastu iseennast ega oma teed, siis ta ei ole kasvanud iseendani. Ta on suure iseenda sees alles väiksena, tema ise on oma teadmiste sees - segaduses. Võttes ennast vastu ja kasvades täis, on teadmised tema sees ja ta leiab need üles ja näeb võimalusi, kuidas neid kasutada.

Marianne

13.08.2021.a

Nime vägi II - Heal lapsel mitu nime

 

Sündides saab iga laps endale nime. Tänapäeva maailmas koosneb inimese nimi kahest poolest. Esimene on vanemate poolt mingil põhjusel valitud nimi(ed), teises pooles on kirjas suguvõsade ajalugu ja muutunud elutee valikud. Iga nimi on sõna(d) ja igal sõnal on oma tähendus. Oma nime(de)s on inimese lugu, jõud ja vägi.

Nimi saab paberitesse kirjapandud, kuid edasises ajas vahetatakse see sageli suupärasema vastu välja. Justkui peaks inimene jääma peitu, varjuma paha eest, et õiget nime ei valita kasutada. Inimesel võib oma aja jooksul olla ühe asemel mitmeid erinevaid nimesid. Mõned neist jäävad päriselt külge ja saavad omamaks kui teised – inimesel meeldib nendega seoses olnu või olev. Mõnes paigas ja seltskonnas ei hoolita õigest nimest, vaid luuakse või antakse uus. Oma nimi jääb osaliselt või tervikuna kasutusest välja – valitakse ise endale oma tee. Ei ole nii, et vahetus tuntav ei oleks. Oma tee jääb vastuvõtmata, kui oma jäetakse kõrvale. Antakse ise oma vägi ära.

Vahel inimene kasvab oma nimeni – korraga tundub lühendatud või käänatud nimi valena ja sobimatuna. Enese sees on ühtäkki selgus – see nimi – see olen mina. Iga nimi toob kaasa oma loo – tee, millel kõndida. Nime vahetus on kui tuule suuna muutus – laevuke loovib uuel kursil ja inimene avastab enese uusi külgi, kui kohtub selliste elu külgedega, mida enne ei olnud kui olemaski.

Iga nime vahetus vahetab vaatenurki enese teel. Iseloomu väljendused ja elutee erinevad tahud – inimese valikud, milline valitakse olla. Kas jääda lapsepõlve lembenime või lühendatud moonutise juurde – üks on turvaline, teine harjumuspärane – kuid, milline on oma, see päris? Tahetakse enesele kaasa seda, mida nimi enese jaoks tähendab või vaikitakse sellest, mida tunnistada/ mäletada ei taheta.

Oma nime kandmine on vastutuse võtmine. Kasutusel on kahest või enamast nimest koosnev üks nimi, kahe nime paar või teineteisega kõrvu olevad nimed – esimene on ühe terviku osad, teine ühe terviku kaks külge, kolmandas on, kui erinevad inimesed ühes. Üht osa nimest kõrvale jättes, jäetakse osa enesest kõrvale, ei kasutata täit potentsiaali – on hirm enese jõu ja väe ees. Jäädakse sellega, mis tundub turvaline.

Minu eesnime saab poolitada kaheks eraldi olevaks nimeks. Lapsepõlves kasutati, vaid ühte poolt - Mari – pere, kodu, sõbrad – see olin Mina. Täisnimi tundus kõva ja vale. Mina ei olnud see, kes oleks olnud Marianne – mina ei näinud ega tundnud ennast sellisena. Täisnimi oli kasutusel minust väljaspool – see oli ametlik pool – kool, töö, tunnistused, paberid – see ei olnud ihaldatav ega uhke pool – mina ise oleks ei valinud sellega kaasnevat enesele. Justkui olnuks elu õige nime all liiga keeruline, raske ja ebaõiglane.

Minu teel on olnud mitmeid nimetamisi – jäänud külge hüüdnimesi – välimus pärast, juhtumiste tõttu, halvustamise ja eraldamise jaoks. Need olid kui hoobid ja osatamised, millest ei saanud lahti ega eest peitu pugeda – ei olnud avalikus ruumis kohta, kus iseendana seista. Olin, sest reageerisin vastu – võpatasin, vastasin, pöörasin ära. Need nimed ei austanud, vaid liigitasid ja narrisid – tegid haiget ja olid valusad kuulda.

Oli aeg, kus õpetajad kasutasid perekonnanimesid ja mina kogesin seda vägivallana enese vastu – see ei olnud mina, keda kutsuti tahvli ette. Ma ei kogenud austust ega hoidmist, vaid külma ja kalki Maailma, kus olin asjana, sest see nimi ei olnud oma.

Nimetuna nimetatuna olin kui kell, kes ei tiksunud, sest polnud üles keeratud. Oli ootus, vaikus, minu aeg seisis. See ei olnud mina. Teadsin oma „nimesid” ja kuigi ma ei tahtnud, siiski reageerisin – olin võtnud omaks osatamise – see olin mina häbistava märgiga. Ma ei saanud teiste suud sulgeda ega iseennast tagasi nõuda – nähke mind minuna. Olin olnud teiste silmade jaoks hüüdnime tähendus ja järelikult jäingi st pidin olema, sest minu enese väärtus, iseendana, kadus ka minu enese silmis.

Kõndisin läbi ja lahendusteni, kui võtsin iseennast vastu ja valisin olla tervik. Ajal, mil alustasin kõndimist enesele lähemale, jõudis korraga kätte hetk, kus tundsin – nüüd olen Marianne – valisin olla tervik. Ma ei kahelnud ega lausunud ootamatul hetkel enam teisiti. Võtsin vastu kõik selle, mida Mariannena olemine tähendas ja ühes võis tuua. Valitud tee, valitud nimega. Kuigi ega ma teadlikult ju ei teadnud eesootavat – nime vahetus oli lihtsalt kerge ja loomulik.

Tänane perekonna nimi on järjekorras kolmas. Esimesed kaks on jäänud justkui kaugele aega. Kõige esimene ei olnud uhkus ega oma – olin, sest pidin olema. Seda ei kuuldud kunagi õigesti, sellest tuletati väljendeid ja see asus nimekirja alguses – olin vastajana alati esimene või teine. Omal moel see ei olnudki õige, sest jäin ema nimele. Isa ei võtnud vastu ja seega tema suguvõsast ma osa ei saanud – olin ja olen osa olemata osa ja see külg on tänase päevani kusagil aja sees, aja teel. Olin ja olen olnud emapoolse suguvõsa oma, kõndinud selle teedel ja kohanud ning lahendanud sellel olevaid ülesandeid, pooleli olnud lugusid.

Teine, teine nimi, oli elu muutus, uus algus, valgus ja tähelepanu, kuid ka kohustused ja etteunistatud ning raamatutest loetu ja päris elu kokkupõrkamine. Elus ei saa alati niisama lihtsalt keerata ette uut lehekülge või vahetada köidet. Enese sammudest tulenevad tagajärjed, oma iseloom ning vajadustest või vastumeelsustest sündinud tunded on kogu-aeg kaasas. Valitud valikud olid kirjapandud ja nähtavalt loetavad – minu enese elu minu enese poolt kirjapanduna – ühes ja samas raamatus.

Kolmanda nime enesele võtmine sai tõuke vanema poja soovi tõttu. Tema jaoks oli õige ja turvaline, et koos elavad inimesed peavad täiesti koos olema st abielluma. Uus nimi tõi kaasa uued küljed ja enese lood avanesid seni nägematust küljest. Kannan nime, kuid see ei ole mina – pigem on see selle Maailma tähis ja jaoks.

Nimed, millega olen olnud nimetatud ja ka ise ennast nimetanud, on minu aja loos kirjas - teetähised. Lapsepõlve pooliku nime edasised kasutajad ei tundu tahtvat võtta mind minuna vastu. See on nende poolne püüd hoida aeg paigal, nende eneste Maailm endisena. See ei ole enam turvaline ega mugav paik – see ei ole mina tänases ajas. Need nimed on minus, sest neid ma kandsin, kuid tänaseks olen igast eelnevast edasi kasvanud. Elamas oma tänast elu. Kuid ka siin on minul nimi, vaid üks nimi - Marianne – ma ei tea selle kõiki külgi ega hoia sellest kinni – kasutan seda, sest see on mind täna teistest eristavana olemas, kuigi õigem on öelda lihtsalt - Inimene.

Marianne

12.08.2021.a

Isekate inimeste isekate tegude puudutused

 

Inimeste teod saavad külge isekuse sildi siis, kui need on kellegi mätta otsast vaadatuna ebaõiglased. See keegi näeb, et tema jääb ilma, kui teine saab. See keegi teine peab tegema, kui teisele jääb vabadus alles. Sellel kellelgi teisel pole olemas hetkel, mil teisel on päriselt olemas.

Just sellisel hetkel, kui ei taheta pealt vaadata ega enese ilmajäämist kogeda, siis mõeldakse või öeldaksegi teisele – Oled isekas! See tähendab, et too, isekas inimene, mõtleb ainult iseenese peale, annab iseendale, omab ise, ei jaga ega anna teisele – ei ole samasugusena, kui see keegi teine on.

See keegi teine tahaks vahetada kohad, kuid ei saa ja sellest teadmisest tulenevalt ta ei taha pealt vaadata teise kättesaamatut omamist. Olla isekas tähendab teises äratatud tundeid – oma elu ohvrina kogemist. Isekas oskab ja seega saab elada oma elu õigesti – saab ja omab seda, mida sellel teisel ei ole. See on see, mida see keegi teine tahaks ka ise sel samal hetkel kogeda.

Sageli valitakse sellise, ohvrina kannatmise, olukorra lahenduseks tekitada oma sõnade, pilkude ja kehakeelega isekas inimeses süütunne, et nii saada võimalus õiglus jalule seada. See on katse viia pilt Maailmast tasakaalu st korrigeerida seda nii, et see keegi teine ei tunneks enam ennast ebaõiglaselt ilmajäetuna. Isekas inimene peab lõpetama oma tegevuse, jagama omatavat või maksma kahjutasu kannatuste eest.

See on huvitav vaatenurk – sellel kellelgi teisel on sees tunded, millega tema ise toime ei tule ja ennast ohvrina tundes leiab ta enesele ohvri – süüdlaseks valib ta nimetada iseka teo teinud iseka inimese ...

Marianne

11.08.2021.a