Kui maa sisse on jäänud kinni energia, mis soovib vabaneda, siis selle sama maa peal mängitakse läbi veel lõpetamatata lugusid – seal elavad inimesed elavad oma elusid lugude sisse kirjutatuna. Neil kõigil on oma osa täita – mõned on kõrvalosas ja taustal, kuid üks või mõned enam on peaosalised, kellel on võimalik lahendada lugu – nemad on loo elusad võtmed.
Nö „õiget (id)” inimest(i), puudutab lugu kõige enam, sest just tema/ nemad avavad loo – loovad ühenduse loo algusega. Kuna inimesed ei ole teadlikud, et käsil on suur konstellatsioon ja kuna mitte keegi ei ole nende käest kirjalikult ega suuliselt nõusolekut küsinud ega loo raame ühes nendega lavale paika pannud, siis nad ei mõista, miks ja mis toimub. Nad võitlevad loole vastu – otsivad erinevaid võimalusi ja lahendusi, kuidas oma elu parandada ning seda tehes, nemad ise, annavad loole jõudu juurde – lisades oma energiat, teevad nad seda üha rohkem enese omaks, kuid energiat kasvatades lõhuvad nad ise ennast.
Tundub, et ükskõik, mida valides või kuidas tehes, need inimesed ei saa selles paigas oma elu rahulikult, st enese soovide kohaselt, edasi elada. Nende elu on paiga peal paigas senikaua kuni nad avavad ennast ja vana aeg laheneb. Nad võivad teha katseid minna mujale, teha igasuguseid plaane, kuidas pealispinda lahendada, et ometi kord midagi muutuks, kuid nad ei õnnestu. Lõpuks tundubki, et ainus võimalus on ära minna – viia oma keha mujale. Kuid ära minemise ja olemise teedele tulevad seinad ette – tee viib avatud loo juurde tagasi.
Kui sellises kohas elav inimene ei näe enam oma elust väljapääsu ja muutub apaatseks, siis on ta kui elav seisma jäänud aeg. Just seesama aeg, mis tema jalge all avanes. Inimene justkui lahustub seisvas ajas ja seda olemist on väga raske taluda – abiks tulevad erinevad, poest või apteegist ostetavad, meelerohud. Kui inimene ei näe enam võimalust, kuidas tema saaks edasi elada, siis mingil moel valib ta selle aja lõpetada – lahkuda teisele poole.
Loo sees olev inimene võtab lugu isiklikult ja jätkab tunnete tundmist. Kuna lool ei ole nähtavat konstellööri, kes toetaks ja juhataks, lisaks abi või teeks pausi, siis inimene ei tea, kuidas ennast aidata. Ajasegaduses olles ta ei tee koostööd iseenda ega maaga – ta ei kasuta enese ega maa jõudu. Inimene on resonaator – võimendi – vahend – masin. Elava masinana elades kustutab inimene oma Hingevalguse ja tähtsaks saab Mina lugu – ta peab võitlust oma Mina nimel – Mina olen ..., Mina tahan ... , sest Mina ei ole ..., Mina ei saa ... . See ei ole võitlus välise ega võõraga, vaid ise endaga – inimese Inimesena kasvamise teekond.
Looga seotud inimesel on sellises kohas paha ja raske elada, lõpuks lausa väljakannatamatult võimatu. Läbi oma tunnete liigub ta üha sügavamale – lähemale loo algusele – sealne energia on vana, seisev ja hämar – seal ei ole selgust ega kergust, õhku ei jätku. Kui inimene peatuks ja kuulaks ise ennast, milliseid sõnu ta oma loo kohta kasutab – just nendes on loo lahendus olemas – see, mida maa vajab, et inimene teeks selle jaoks, et lugu leiaks lahenduse ja vana energia lahustuks olematusesse.
Kui inimene eraldab tunnetest peamise mõtte ja lubab endal rahus olla. Palub maalt tuge ja lihtsalt on, siis avaneb selgus – see, mida on vaja teha. See ei tähenda suurt füüsilist tööd, vaid oma energia teadlikku suunamist ja vaatenurga muutmist. Enese energia, ilma olevale vastuvõitlemata, ühendamist ühisesse energiasse ja selle kaudu aegade ühendamist – maa sees olev lugu avaneb valguse käes, selgub veel tegemata samm ja leidub lahendus, kuidas seda teha. Inimene on kanal, milles voolab aegade energia ja inimene suunab oma tähelepanuvalguse valitud lahenduse sammudele, astub need ja lugu leiab lahenduse.
Kui inimene ei ole võtnud vastu iseennast ega oma teed, siis ta ei ole kasvanud iseendani. Ta on suure iseenda sees alles väiksena, tema ise on oma teadmiste sees - segaduses. Võttes ennast vastu ja kasvades täis, on teadmised tema sees ja ta leiab need üles ja näeb võimalusi, kuidas neid kasutada.
Marianne
13.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar