Sündides saab iga laps endale nime. Tänapäeva maailmas koosneb inimese nimi kahest poolest. Esimene on vanemate poolt mingil põhjusel valitud nimi(ed), teises pooles on kirjas suguvõsade ajalugu ja muutunud elutee valikud. Iga nimi on sõna(d) ja igal sõnal on oma tähendus. Oma nime(de)s on inimese lugu, jõud ja vägi.
Nimi saab paberitesse kirjapandud, kuid edasises ajas vahetatakse see sageli suupärasema vastu välja. Justkui peaks inimene jääma peitu, varjuma paha eest, et õiget nime ei valita kasutada. Inimesel võib oma aja jooksul olla ühe asemel mitmeid erinevaid nimesid. Mõned neist jäävad päriselt külge ja saavad omamaks kui teised – inimesel meeldib nendega seoses olnu või olev. Mõnes paigas ja seltskonnas ei hoolita õigest nimest, vaid luuakse või antakse uus. Oma nimi jääb osaliselt või tervikuna kasutusest välja – valitakse ise endale oma tee. Ei ole nii, et vahetus tuntav ei oleks. Oma tee jääb vastuvõtmata, kui oma jäetakse kõrvale. Antakse ise oma vägi ära.
Vahel inimene kasvab oma nimeni – korraga tundub lühendatud või käänatud nimi valena ja sobimatuna. Enese sees on ühtäkki selgus – see nimi – see olen mina. Iga nimi toob kaasa oma loo – tee, millel kõndida. Nime vahetus on kui tuule suuna muutus – laevuke loovib uuel kursil ja inimene avastab enese uusi külgi, kui kohtub selliste elu külgedega, mida enne ei olnud kui olemaski.
Iga nime vahetus vahetab vaatenurki enese teel. Iseloomu väljendused ja elutee erinevad tahud – inimese valikud, milline valitakse olla. Kas jääda lapsepõlve lembenime või lühendatud moonutise juurde – üks on turvaline, teine harjumuspärane – kuid, milline on oma, see päris? Tahetakse enesele kaasa seda, mida nimi enese jaoks tähendab või vaikitakse sellest, mida tunnistada/ mäletada ei taheta.
Oma nime kandmine on vastutuse võtmine. Kasutusel on kahest või enamast nimest koosnev üks nimi, kahe nime paar või teineteisega kõrvu olevad nimed – esimene on ühe terviku osad, teine ühe terviku kaks külge, kolmandas on, kui erinevad inimesed ühes. Üht osa nimest kõrvale jättes, jäetakse osa enesest kõrvale, ei kasutata täit potentsiaali – on hirm enese jõu ja väe ees. Jäädakse sellega, mis tundub turvaline.
Minu eesnime saab poolitada kaheks eraldi olevaks nimeks. Lapsepõlves kasutati, vaid ühte poolt - Mari – pere, kodu, sõbrad – see olin Mina. Täisnimi tundus kõva ja vale. Mina ei olnud see, kes oleks olnud Marianne – mina ei näinud ega tundnud ennast sellisena. Täisnimi oli kasutusel minust väljaspool – see oli ametlik pool – kool, töö, tunnistused, paberid – see ei olnud ihaldatav ega uhke pool – mina ise oleks ei valinud sellega kaasnevat enesele. Justkui olnuks elu õige nime all liiga keeruline, raske ja ebaõiglane.
Minu teel on olnud mitmeid nimetamisi – jäänud külge hüüdnimesi – välimus pärast, juhtumiste tõttu, halvustamise ja eraldamise jaoks. Need olid kui hoobid ja osatamised, millest ei saanud lahti ega eest peitu pugeda – ei olnud avalikus ruumis kohta, kus iseendana seista. Olin, sest reageerisin vastu – võpatasin, vastasin, pöörasin ära. Need nimed ei austanud, vaid liigitasid ja narrisid – tegid haiget ja olid valusad kuulda.
Oli aeg, kus õpetajad kasutasid perekonnanimesid ja mina kogesin seda vägivallana enese vastu – see ei olnud mina, keda kutsuti tahvli ette. Ma ei kogenud austust ega hoidmist, vaid külma ja kalki Maailma, kus olin asjana, sest see nimi ei olnud oma.
Nimetuna nimetatuna olin kui kell, kes ei tiksunud, sest polnud üles keeratud. Oli ootus, vaikus, minu aeg seisis. See ei olnud mina. Teadsin oma „nimesid” ja kuigi ma ei tahtnud, siiski reageerisin – olin võtnud omaks osatamise – see olin mina häbistava märgiga. Ma ei saanud teiste suud sulgeda ega iseennast tagasi nõuda – nähke mind minuna. Olin olnud teiste silmade jaoks hüüdnime tähendus ja järelikult jäingi st pidin olema, sest minu enese väärtus, iseendana, kadus ka minu enese silmis.
Kõndisin läbi ja lahendusteni, kui võtsin iseennast vastu ja valisin olla tervik. Ajal, mil alustasin kõndimist enesele lähemale, jõudis korraga kätte hetk, kus tundsin – nüüd olen Marianne – valisin olla tervik. Ma ei kahelnud ega lausunud ootamatul hetkel enam teisiti. Võtsin vastu kõik selle, mida Mariannena olemine tähendas ja ühes võis tuua. Valitud tee, valitud nimega. Kuigi ega ma teadlikult ju ei teadnud eesootavat – nime vahetus oli lihtsalt kerge ja loomulik.
Tänane perekonna nimi on järjekorras kolmas. Esimesed kaks on jäänud justkui kaugele aega. Kõige esimene ei olnud uhkus ega oma – olin, sest pidin olema. Seda ei kuuldud kunagi õigesti, sellest tuletati väljendeid ja see asus nimekirja alguses – olin vastajana alati esimene või teine. Omal moel see ei olnudki õige, sest jäin ema nimele. Isa ei võtnud vastu ja seega tema suguvõsast ma osa ei saanud – olin ja olen osa olemata osa ja see külg on tänase päevani kusagil aja sees, aja teel. Olin ja olen olnud emapoolse suguvõsa oma, kõndinud selle teedel ja kohanud ning lahendanud sellel olevaid ülesandeid, pooleli olnud lugusid.
Teine, teine nimi, oli elu muutus, uus algus, valgus ja tähelepanu, kuid ka kohustused ja etteunistatud ning raamatutest loetu ja päris elu kokkupõrkamine. Elus ei saa alati niisama lihtsalt keerata ette uut lehekülge või vahetada köidet. Enese sammudest tulenevad tagajärjed, oma iseloom ning vajadustest või vastumeelsustest sündinud tunded on kogu-aeg kaasas. Valitud valikud olid kirjapandud ja nähtavalt loetavad – minu enese elu minu enese poolt kirjapanduna – ühes ja samas raamatus.
Kolmanda nime enesele võtmine sai tõuke vanema poja soovi tõttu. Tema jaoks oli õige ja turvaline, et koos elavad inimesed peavad täiesti koos olema st abielluma. Uus nimi tõi kaasa uued küljed ja enese lood avanesid seni nägematust küljest. Kannan nime, kuid see ei ole mina – pigem on see selle Maailma tähis ja jaoks.
Nimed, millega olen olnud nimetatud ja ka ise ennast nimetanud, on minu aja loos kirjas - teetähised. Lapsepõlve pooliku nime edasised kasutajad ei tundu tahtvat võtta mind minuna vastu. See on nende poolne püüd hoida aeg paigal, nende eneste Maailm endisena. See ei ole enam turvaline ega mugav paik – see ei ole mina tänases ajas. Need nimed on minus, sest neid ma kandsin, kuid tänaseks olen igast eelnevast edasi kasvanud. Elamas oma tänast elu. Kuid ka siin on minul nimi, vaid üks nimi - Marianne – ma ei tea selle kõiki külgi ega hoia sellest kinni – kasutan seda, sest see on mind täna teistest eristavana olemas, kuigi õigem on öelda lihtsalt - Inimene.
Marianne
12.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar