Elusad asjad

 

Andke mulle,

tooge minu kätte,

kui kuu ja tähed -

elusad asjad -

teised inimesed

on minule mängukannid.

Elusaid asju,

kui malendeid

näitelavale paikka sean -

mänge mängin,

planeerin ja kavandan,

hoian, kui tahan,

kui enam ei,

siis minema nipsutan.

Haiget teha tahan -

see igavene valu,

mis enese sees,

saagu nähtavaks -

keegi teine,

minu silmade all,

selle käes vaevelgu.

Tahan katki teha,

lõhkuda laiali

naeratavad näod -

panna nad paluma,

roomama ja anuma -

tahan valge mustaks värvida,

Maailma kõigile

võimatuks paigaks moondada.

Enese elu

ei saa ära vahetada

ega kuidagi teiseks teha -

mängin elavate inimestega

ruletti ja skatti -

enesele lõbuks

valin neid teha katki.

Kui keegi vastu astub,

siis põgenen ja peitu poen -

ei julge silma vaadata -

ise endale otsa vaadata -

lõputu tühjus,

otsatu pimedus,

valu ääretus -

välja valamata pisarad.

Olin hapramast hapram,

kui elu lihtsalt võttis

ja niisama enese lõbuks

minu elu kildudeks kukutas.

Haavatuna kõndides,

jälgedena maha

jäävad punased pisarad,

mina ei oska

ise ennast ära parandada,

mina ei oska,

ise ennast terveks teha.

Peidan enese ära,

õlgu kehitades

ja igavusest haigutades

valin olla Mefistofeles -

kirbe naeratus huulil

täringuid veeretan

ja järgmise elava asjaga

oma aega veedan -

seni kuni mängin

ja pealt vaatan -

mina ei tunne -

mina enese sees,

midagi ei tunne.

Marianne

17.08.2021.a