Jagamise soov ja arvestamise ootus – ühendatuse üle kinnitus – teine on minust huvitatud, teine mõistab mind, teine arvestab minuga, teine annab loole enese osa, teine on võimeline ennast kõrvale panema – mina ei ole üksinda – mina lähen enesega ühes olijale korda – meie oleme Meie.
Seega ütlen teisele, mida tunnen ja mõtlen, kuid teine ei tee kuulmagi – minu poolt öeldule ei järgne avatud reaktsiooni – on vaikus ja on tühjus – ei ühtegi senisest välja astuvat liigutust - olen üksinda – mina ei ole teisega ühendatud – teine ei võtnud mind vastu – teine ei mõistnud, millise sammu ja miks valisin – teine ei pidanud minu sõnu ja neis sisalduvat oluliseks.
Korduvad sellised kogemused märgivad katkenud teid ja maha jäetust – märgivad kõiki neid kordi, mil teine ei astunud kõrvale ega teinud ennast nähtavaks. Teine oli ju kõrval ja oli ju samas, kuid jäi sama kaugeks nagu oleks ta olnud ära. Mina olen – Sina oled – Meie oleme - justkui oleks olemas õigus ennast jagada ja avada, kuid midagi on pildil valesti – mitte kõik ei tähenda ühist teed, vahel saab ühes olemine kaasa tuua eraldatuse ja eraldi jätmise.
Seega, kohates vaikust, mina ei jätkanud enese avamisega – seega mina ei andnud teada, et minul oli endast kahju, kuna mina ise ei saanud anda endale seda, mida vajasin. Jagamise hetkel olin tegelemas enesele osaks saava kaotusega kohanemisega – olin lahti laskmas sellest, mida ja, kuidas olin pidanud endale vajalikuks. Olin kurb, sest mõistsin, et mina ei saa saama ja minul ei saa olema.
Teise suletus tähendas, et mina ei jätkanud ega öelnud enam midagi – lihtsalt olin ja mõlgutasin enese kurbust ja üksindust. Kuna olen aegade jooksul harjutanud, siis olen osav – mina ei näidanud enese sisemuses toimuvat välja. Teadsin, et teine ei näe ega vaata minu sisse ja seega see ei puuduta teda. Kui ta ka enese sees võis ebaleda, siis teine ei teinud seda nähtavaks, vaid oli nii nagu temale sobis. Olime nii nagu ei oleks midagi toimunud – ei oleks olnud sõnu ja neile järgnenud vaikust ega õhku kirjutatud seda, mida katkenud tee tegelikult tähendas – vahe kahe vahel.
Olime füüsiliselt kõrvu ja mõlemad kõndisime enese sees – mina enda omas ja teine enda omas. Ülejärgmisel hetkel tuli teine minu juurde ja näitas ennast positiivse ja elavana. Mina, kes ma olin teisest eraldi ja teisele suletud, ei valinud tema rõõmuga kaasa rõõmustada – mina ei tahtnud ennast samasugusena luua – mina ei olnud teisega sellises läheduses.
Seega jäin eemalolevaks ja suletuks – mina ei olnud teisega koos tema hetkeni kõndinud – minul oli enese lugu pooleli – mina ei võtnud teist vastu. Minu lugu oli pooleli, sest olen olulisuse vajadusega inimene, kes oli äsja saanud sõnumi - teine ei valinud, minuga, ei füüsilise ega vaimse tasandi lähedust – teine jättis minu kõrvale astumata – teine ei võtnud mind vastu ega olnud minu jaoks olemas - seega ei olnud mina valmis ise ennast reetma ega teisele avatult vastama.
Aus vastus oleks olnud kurbuse ja valu ja vahele jääva maa välja näitamine. Aus vastus oleks olnud hoidmise ja turvatunde vajaduse välja näitamine. Aus vastus oleks Meie seotuse kohta käivate küsimuste esitamine - Kus Sina, Meie sees, oled - mida Mina Sinu jaoks tähendan?
Selliste küsimuste kõva häälega välja ütlemine eeldab avatust ja ühise põhja olemas olemist. Vägivaldsest keskkonnast tulnuna olen olnud see, kes ei küsi küsimusi, mille vastuseid on raske alla neelata. Vägivaldsest keskkonnast tulnuna ei tahtnud astuda enese olulisuse ja tõestamise teele - seega vaikisin. Olin ju äsja saanud informatsiooni - olin näinud, milline oli minu olulisus teisele – teise vaba valik tegi teisega ühineva sammu võimatuks.
Füüsiline koos olemine tähendab, et füüsiliselt teisele lähedal olemine on võimalik ja see saab markeerida koos olemist, kuid tegelikkuses ei tähenda see avatud lähedust ja ühendatust siis, kui vaimne tasand ei kinnita füüsilist.
Teise füüsiline Ei tähendas minule Ei ütlemist – see tähendas vaimse tasandi suletust ja ühenduse võimetust. Vaimne üksindus on sügavam ja mastaapsem, kui füüsiliselt üksinda jäetus, sest inimese kohal olemine annab võimaluse enese vastu võtmisele kinnitus saada – Meie oleme koos – Mina mõistan Sind – Mina olen Sinu jaoks olemas. On ehmatav äratus ja sügav kurbus, kui sellist võimalust ei kasutata.
Vaimse tasandi üksindus väljendub füüsilisel tasandil – kokku tõmbumine, tuhmumine, hääletus, enese ära peitmine, et füüsilised väljendused ei reedaks sees toimuvat, on abitus ja samas ka frustratsioon. Erinevate tunnete üheaegne maabumine - Minuga seonduv ei lähe teisele korda – teine ei taju Mind – Mind ei ole – Meid ei ole.
Inimene kogeb sisemist häiritust siis, kui temale on teatavaks saanud informatsioon, mis muudab temale teada olevat ja puudutab otseselt teda – senine ei ole nii nagu on olnud, midagi on avalikuks saanud, midagi on lisandunud – seda ei saa eirata, sest see on tõsi. Uue teadmisega peab midagi peale hakkama – see tuleb kuhugi liigitada ja sellele tuleb mingi hinnang/ tähendus anda – inimesel tuleb selgeks mõelda, mida see tema jaoks tähendab ja missugune on tema otsus/ samm, sellega arvestades.
Uue ja olulise informatsiooniga kokku puutumine toob kaasa ehmatuse ja hetkelise segaduse, kuid kui ülejäänu püsib samana, siis taastub tasakaal kiiresti, sest inimene arvab, et tema ise korraks komistas – võib olla, et enese hoolimatusest või valesti tõlgendatusest. Saab ka olla, et teine ei mõelnud, mida ja miks tegi – ka tema ehmatas ja andis eksimusest teada.
Mida sügavam on sisemine häiritus, seda sügavamalt nähtavaks tehtud informatsioon inimest puudutab. Kestev häiritus tähendab, et nähtavaks tehtud informatsioon ei olnud uus, vaid korduv kinnitus – inimene oli samasisulisi teateid saanud varemgi ja neile oli ka ülejäänus samasisulisi kinnitusi olemas. Häiritus on enese informeerimine – ära eira - on oluline – tuleb tegelda.
Vahel tundub, et inimene ei ole vaba ega ole temal võimalusi, et ise ennast, enese tegelikusses aset leidvaga, kooskõlla viia. See tähendab, et inimene väldib informatsiooni olemas olemist, selle tõeseks tunnistamist, selle vastu võtmist, selle töötlemist. Inimene on nii nagu seda ei olekski või ta teab, et see on seal, kuid ta otsib põhjendusi, miks tema ei saa/ ei pea sellega tegelema.
Tegelematuse põhjuseks on ka see, et inimesele on öeldud - tema ei saa asjadest aru või tema mõtleb välja ja süüdistab alusetult teist, kuid talle võidakse ka öelda, et informatsioon on õige – inimene tehku sellega, mis tema tahab. Jahmatus, et informatsioon on tõene ja enese vajadustega arvestava lahenduse puudus sunnivad inimest enese kaitsele ja suunavad teada saadut eitama.
Selles kohas, kus inimene on liikvel – ta on alustanud oma teekonda punktist A punkti B – liikumist märkivad tegevused tähendavad seda, et temas on soov ja vajadus jõuda eesmärgile. Kahe punkti vaheline ühendus on sirgjoon, mis osutab, et tulemus on justkui juba tema käes. Lõpppunkti olemas olemine on eeldus, et inimesele vajaminev tulemus saab olema.
Tegelik teekond on elu – selles ja sellel on kõik võimalik – mitte miski ei ole kindel. Teel tuleb ette igasuguseid hetki, mis toovad kaasa erinevat – kõik on info, mida inimene peaks suutma läbi hammustada ja paika panna – ilma muutmata ja muutust soovimata reaalse suurusena vastu võtta.
Infoga kohtumine tähendab inimese võimekuse, paindlikkuse ja oskuste proovile panemist. On tavaline, et seda, mida ei ole õpitud ja mida ei mõisteta, seda ei kasutata ega nähta – inimese kasutuses ja inimese jaoks olemas on see, mille tema on omandanud.
Olulise informatsiooniga kohtumisel on oluline see, milline inimese Mina puudutust koges ja reageerimas on. Konkreetne Mina määrab ära, millised vajadused endast märku annavad, milliseid oskusi ja ressursse inimene infoga tegelemiseks kasutab ja kui palju sellel Minal on selle info töötlemiseks aega.
Reageerimise kiiruse ja teadlikkuse määrab ära see, kui kiiresti peab reageeriv Mina ohutule pinnale jõudma ja milles see seisneb. Ohutu pind on seal, kus häirivat informatsiooni enam ei ole ja inimesele vajaminev Mina on kinnituse saanud. Reageerimisel kasutusele võetu sõltub sellest, millist Mina inimene ära kaotab ja millise Minana tema peab saama olla.
Erinevad Minad toovad kaasa segadusi – inimene reageerib nii nagu ei ole tema vanusele kohane või ei ole see kooskõlas oleva aja informatsiooniga. Saab olla, et inimene reageerib ilma reageerimata – ta ei tee enesega aset leidnut nähtavaks. Inimesel nagu ei oleks enesega toimuva väljendamiseks vaimse tasandi oskusi ja võimalusi – ta ei saa avada suud ega olla aus ega kasutada selgeid sõnu, ilma vägivallata. Sageli ei saa ta iseendast aru ja seega ta ei oska selgelt väljendada, mis teda puudutas.
Suletus, oskamatus, selgusetus räägivad täis kasvamata jäänud suurest – inimesel ei ole teadlikkust ega oskusi ega ka seda teist, kellega oleks võimalik – ilma lahinguteta – ise ennast avada, enese seest vastuseid otsida ja koos vaimset tööd teha. See tähendab, et ei ole seda, kellega istuda kõrvu ja vaadata ühist ja isiklikku lugu kõrvalt.
On tavaline, et vägivaldses ja rollidele suunatud keskkonnas õpetatakse inimesele enesele teada olevat informatsiooni sulgema, salgama, valeks nimetama, ära muutma, üle kirjutama – vaata teisale ja vaata teisiti, seda ei ole, see ei ole nii, Sina ei saa aru ega mõista.
See informatsioon, mis inimese sees on, on selle inimese reaalsus – see on tema mingi X Mina mõistmine. See teadmine ei ole selle Mina vaatenurgast vaadatuna vale ja seda Mina ei saa Mina jaoks teada olevat olematuks/ teiseks tegema sundida. Informatsioon ei kao sõrmenipsust ega käsu korras – see on identiteet, vajadused, mõistmised, lahendused – see on selle Mina infobaas, mida inimene konkreetsel hetkel/ konkreetses situatsioonis kasutab.
Vaimse taseme muutus toimub Maailma ja teadlikkuse avardumise ja isiksuse edasi kasvamise saatel – inimene ise korrastab ja kirjutab enese infobaasi – see ei ole mitte kellegi teise võimuses. Isegi pikaajaline vaimne ja füüsiline vägivald, mis suunab kasutusele võtma, kellegi teise informatsiooni, ei kaota inimese tegelikkust ära – see on tema sees, see on nii sügaval, et ka tema ise ei saa seda sealt kätte.
Inimese loo teeb keeruliseks see, kui tema sees on erinevaid Minasid, kellel kõigil on erinev informatsioon, erinev info tundlikkuse tase ja erinevad vajadused. Iga Mina on X vanuses inimene, kelle vaimne teekond on kuhugi toppama jäänud ja inimene on andnud endale lahenduse, kuidas takistusest mööda minna – Mina on see, kelle ta jättis maha ja Mina on see, kellena ta kõndis edasi.
Inimene, kes ei ole info töötluses vaba ja nõtke, on inimene, kellel on kindlad vaatenurgad, sageli teda ennast piiravad ja vähendavad – kuid alati on olemas põhjus, miks temal justnimelt seda informatsiooni vaja on. See kinnitab teda, see seletab temale osaks saavat ja annab teada, mida ja kuidas tema saab, ei saa või peab ning ka seda, mis on tema ja mis mitte.
Mina ei saa/ Mina pean on ennast juhendav loetelu, kuidas toimida olukorras, kus teatavaks on saanud informatsioon, mis muudab senist, kuid inimene ei taha/ ei saa/ ei oska selle teadmisega midagi peale hakata.
Inimene ise suunab oma tähelepanu - kui Mina ei saa, siis Mina ei tee – siis Mina jätan tegemata, sest olen öelnud/ nõustunud, et see ei ole võimalik. Kui Mina pean, siis Mina teen seda, mida Mina ei taha – Mina teen endale söödavaks, Mina kohustan ise ennast, Mina võtan endalt vabaduse ega näe/ näita, iseendale, et on olemas teistsuguseid võimalusi.
Laps, kes on ebamugava informatsiooni poolt häiritud, väljendub füüsilisel tasapinnal. Temal ei ole vaimseid ühendusi ja sõnavara ega vaimse töö mudelit, et teadlikult ja elutervelt toimetada. Laps tahab ja vajab, koheselt, et ebamugavust enam ei oleks ja, et tema ei peaks selle poolt mõjutatud olema – laps tahab, et häiritus kaoks ja tema saaks rahu. Laps ei uuri välja, miks ja kuidas, mis see tähendab ja mis saab edasi, vaid ta annab endast märku, et keegi teine tuleks ja lahendaks olukorra.
See on väga väikese lapse tasand – kelle keha/ meel edastas endale impulsi ja laps reageeris häiritult – lapsel ei olnud toimuva mõtestamise võimet, eneseteadlikkust ega ootuse oskust – tema oli vahetu ja teema oli eluline – ärritus tähendas automaatset reageeringut – enese väljendust füüsilisel tasandil.
Siis, kui laps jääb sellesse arenguetappi, kui kestvasse protsessi sisse kinni, siis ta keskendub enese kohta käiva teate edasi andmisele või ta vaibub enese sisse – mõlemal juhul tähendab see seda, et ta ei uuri välja, mis ja miks temaga toimub ega otsi ta lahendust, mille tema ise saab endale anda. Oluline Teine on mõlemal juhul lahendust leidva ja ära lahendava isiku rollis.
Enese kohta informatsiooni saanud laps alustab teekonda punktist A punkti B. Olulisele teisele info ära andmine on punkt B. Arengust tulenev mõistmine - ära antud info tagab lapsele vajamineva tulemuse. Siis, kui last ei mõisteta või eiratakse, siis laps kordab enese informatsiooni - Minuga, Minu sees.
Rahulolematus ja häiritus leiab aset siis, kui teekond kestab, sest ühendus ei tööta õigesti ja laps peab ootama, ootusest tulenevat pinget maandama, vajaminevat asendama, ise lahenduse leidma. Arenguetapp annab teada, et Olulisele Teisele tuleb sõnum edastada - seega on lapsel ülesanne - Olulise teise tähelepanu tuleb endale saada ja enese peal hoida - õigel ja vajadust täitval moel.
See on sama põhjus, miks inimene teeb teo või laseb lendu sõna, veel enne, kui ta on järele jõudnud mõelda, mida ta vastab/ mil moel ta ise ennast nähtavaks teeb ning kas üldse ja kuidas ta seda teeb. On tõsi, et tegelikkuses ta ei ole veel välisest saabunud/ enese sees olevast sõnumist, oleva aja teadlikkusega, arugi saanud – väheses vanuses Mina tähendab alateadvusest tulenevat vahetut reageeringut – ei ole aega oodata ega ole olemas teisi lahendusi – Mina annan endast teada.
See on sama põhjus, miks inimese käsi sirutub füüsilise tegevuse järele – enesele mõistetamatu või vastuvõetamatu informatsioon on füüsiline häiritus – söök, jook, tegevus annab mõtte, suuna ja lahenduse – üks tegevus kustutab teise – see on asendamine, ära kaotamine, üle kirjutamine – ühest seisundist teise minek – füüsiline teekond, millel vaimse/ füüsilise tasandi ärevus muutub rahuks.
Nähtava füüsilise väljenduse valib suureks kasvanud laps, kellel oli reageeriv vanem olemas, kuid too reageeris viibega või ise endast lähtuvalt. Ennast vaigistav/ maandav/ rahustav tegevus on selle lapse lahendus, kelle jaoks Olulist Teist ei olnud või oli, kuid too oli selgelt välja öelnud ja näidanud, et selliste teemadega tema poole pöörduda ei tohi.
Füüsiline valik ja kohal olemine ei tähenda vaimset valikut – inimesed, kes elavad koos füüsilisel tasapinnal, ei ole oma valikuid teinud vaimse teadlikkusega. Valitakse rollide alusel või ollakse sunnitud rollide pärast. See tähendab, et ei olda tervikuna ega kohata tervikut – valitakse osad, mis sobivad/ mida vajatakse ja keelatakse/ varjatakse need, mis ei sobi – rollist saab tuunitud rolliMina.
Füüsilisel tasandil olev ja elav inimene jätab enesega ühes olija üksinda siis, kui üles tõusevad vaimse tasandi teemad – Miks koos ollakse, kuidas koos ollakse, enese vajadused ja võimalused, teise osa enese loos. Füüsilise tasandi inimene ei suuda aru saada või ei taha tunnistada, mida tema ise vajab/ mida tema ise endale öelda tahab – seega ta ei tuvasta/ ei ütle välja, mis on see põhjus, miks tema ei taha arvestada teisega ega teise informatsiooniga.
Laps, kes on ise endaga hädas - tema ei saa aru, mis teda häirib – miks tema sees on tunded, millega tema toime ei tule – miks need ära ei kao – miks need teiseks ei muutu – miks tema normaalne ei ole – miks tema rahus elada ei saa.
Vaimse häirituse taga on vaimse ja füüsilise tasandi informatsiooni puudutused, mida laps ei jõua ega oska mõtestada või ei luba endale tõeks tunnistada. Häiritus tähendab häiritud Mina ja Maailma pilti – osad ei lähe omavahel kokku, osad ei ole sobivad, osadel on teistsugune tähendus – kaos ja kriis, kindla pinna vajadus – vaja on seda, mis on tõsi ega muutu teiseks, siis kui ... .
Vägivaldne keskkond ei paku turvalisust ega kindlat pinda jalge alla ega kinnita ühes olemist kõikidel tasanditel – alati jääb eraldamise ja eraldumise võimalus sisse. Vägivaldses keskkonnas on ainult üks asi kindel ja järjepidev – vägivalda, selle erinevates vormides, kasutatakse jätkuvalt.
See tähendab, et vanem ei anna lapsele teada, et tema on ema/ isa, kes hoolib ja hoiab, vaid vanem on inimene, kes tõestab oma Olulisust – enese tähtsust – lapsest/ kõikidest tähtsamana olemist. Selle tõestamise protsessi käigus saab välja öeldud ja välja näidatud, et Laps, kui roll, ei ole oluline ega tähtis, vaid vähem ja mitte keegi.
Roll ei elus - laps kogeb reaalselt - lapsega leiab aset reaalselt - vanem vähendab rolli, kuid tegelikkuses teist inimest - vägivaldses keskkonnas kasvanud ja seda Maailma edasi loov vanem ei saa sellest vahest aru.
Vanema rollis oleva inimese erinevad tasandid annavad teada, kellena ta last näeb ja kuidas temasse suhtub – see ei ole väljamõeldis, vaid täiesti tõsi. Inimese Mina, enese tões ja õiguses, on endale suurust loomas ja vajaminevat tagamas.
Oluline, kui roll, tähendab, et vanem seisab üksinda ja eraldi – laps, Lapsena, temaga koos olla ei saa – laps, vähendatava rollis, on konkurent samale – laps, vähendatuna, on vahend, mida kasutades jõuda vajamineva Mina ja seda kinnitava informatsioonini – füüsiline lahendus toob kaasa vaimse häirituse muutuse rahuloluks – Mina seisin enese eest, Mina olen Mina. Rahu, et Maailm käib jälle õigetpidi, toob ema/ isa näo tagasi.
Vägivaldne ja rollidele suunatud keskkond tähendab seda, et kui laps kogeb ja väljendab enesega aset leidvat häiritust, siis lapse kõrval olija suunab teda rolli – Sina ei tohi sel moel teha/ Sinul ei ole õigust selline olla/ Sinul ei ole põhjust sel moel olla – selle asemel Sina pead olema sellisel moel ja sellele rollile vastav – lõpeta isetegevus ja muuda ise ennast ära.
See ei ole inimese kasvatamine ega inimesele koha andmine – vanem ei loo lapsele turvalist ruumi, kus laps saaks rahuneda ja rahus oma sisemuses toimuva üle järele mõelda – vanem ei istu lapse kõrvale ega ütle, et tema jääb lapsega ja aitab temal mõistmist avardada, et aru saada sellest, mis põhjustas tagajärje. Seda isegi siis, kui häirituse põhjus oli vanem ise.
Avatud ja turvalise vaimse tasandi lähenemise asemel võtab vägivalda kasutav vanem kasutusele füüsilise suurendamise ja vähendamise tehnika - Mina olen see roll/ Sina oled see roll – Sina pead vastama enese rollile ja kuuletuma Minu rollile. Sellise käigu taga on vanema, kui inimese, vajadus õige tähelepanu ja õige iseendana ehk õige enese Minana kogemise järele.
Selline õpetus toob kaasa oskuse muuta oma välist nägu, kuid ei aita lahendada sees toimuvat – sest selle jaoks, et ennast välises teiseks teha, tuleb anda endale sellekohane impulss – Mina olen nüüd sellisena – seda isegi siis, kui Mina ei jaksa naeratada, kui Mina tahaks nutta ja ära minna, kui Mina vajan kaitset selle eest, kellele tuleb, tehtult, naeratada.
Inimene ei saa üle hüpata sellest, kuhu tema on jõudnud – ta võib kasutada tehnikaid ja õpetada ennast käituma, kuid varem või hiljem kukub ta enese möödunusse tagasi ja on endiselt seal, kuhu tema jäi ja sellisena, kellena ta siis oli – see on tema kivistunud Mina, mis püsib paigal ja moodustab tema põhja. Vaimse täis kasvamise teekonna tähis on seal, kus see on – X vanuses – sellest ka selle aja teadlikkus, ressursid ja vajadused.
Inimese erinevad Minad ja ennast kaotavad kogemused kannavad vilja – inimene õpib olema ja vajama ennast Mina olen sellisena. Selles Minas on sees see, kuidas inimest tuleb kohelda ja nähtavaks teha – sellel Minal on omadused ja väljendused, mis tagavad teda Oluliseks tunnistava tähelepanu. Oluline, kui roll, tähendab, et kasutusele ei võeta füüsilist-vaimset vägivalda - enam inimest ei vähendada.
See on lahendus, kuidas tulla toime vägivaldses keskkonnas, kus vägivald on normaalsus. Vägivalda kasutavad inimesed lahendavad olukordi füüsilisel tasandil – vastavad samale samaga. Kuid nad ei istu maha ega vaatle toimuvat kõrvalt – ajendid, haritus, sügavustes peituv, oskused – leidmata tõelist põhjust ei oska nad anda sellest tulenevat lahendust – seega nad jätkavad, ellu jäämise ja enese kaitsega, muutumatus keskkonnas.
Läbi erinevate aegade kulgedes saab inimese erinevatest Minadest üks põhiMina, erinevate tasanditega. Iga Mina on pendel, millel on olemas kaks poolt – üks on see, kellega ei arvestatud, kes ise ei saanud/ ei osanud – vägivald ja vähendamine olid selle Mina elus tavaline kogemus.
Iga Mina on ka see, kes õppis juurde oskuse, leidis lahenduse, kuidas vähendatust Minast parema Minana olla ja seda Mina kinnitav tähelepanu saada – vägivald ja vähendamine on selliste Minade kasutuses olev töövahend, et ise vältida vägivaldset ja vähendavat kohtlemist. Vägivald ja vähendamine ei kao, vaid süvenevad – muutuvad varjatumaks, kuid tõhusamaks või siis jäävad brutaalseks ja avatult ründavaks.
Minade pendel on vaimne allakäigutrepp, mis on tagurpidi keeratud ja näib valele kohtlemisele kättesaamatu kõrgusena, kuid tegelikkuses on see sügavus, mis on enesest, kui inimesest, kaugenemise teekond – see on enese eest põgenemine ja enese vaigistamine – see on hirm tegelikkuse ees – ausa ja eheda enese ees – see on häbi ja valu – Mina sellisena.
See Mina on enese teine pool, kellena olla ei taheta - kellena olemist kogeda ja näha ei taheta – selle Mina vastu oli vägivald õigustatud, see Mina ei saanud ise ennast kaitsta, see Mina ei olnud Oluline.
Inimene, kes ei julge/ ei luba endal olla iseendana, julgeb/ tahab/ vajab olla rollina, milles kõik on õige ehk vägivalda vältiv – sel moel on vale tähelepanu ja kohtlemine välditav. Õige rollina olemise staaži kohta annab teada see, kui nn vale tähelepanu jaoks on väljatöötatud meetodid, kuidas ka sellise tähelepanu puhul saab enese rolli tõestada ja vale tähelepanu edastajat vähendada.
Vägivaldne keskkond sunnib inimest alluma – kohustab enese jätma ja endale jäetud rollis väljenduma. Vägivaldses keskkonnas suureks kasvanud inimesed tahavad jõuda sellisesse kohta ja aega, kus nad saavad olla Minad, kes määravad endaga seonduva ise – olla need, kes ei lase ennast sundida enesele vajaminevat väljendust/ seisundit lõpetama ja muutma. Nad tahavad õigust kaitsta ennast enesele käepäraste lahenduste ja vahenditega. X vanuses lapsed tahavad, vägivaldses keskkonnas, õigust iseendale - öelda Ei ja ellu viia muutus.
Seega koguvad nad kokku ja kasutavad enese kohta informatsiooni, mis aitab neil vägivallale vastu astuda – nende lahenduseks on, et nad tegelevad nende kohta „vale” informatsiooni levitajaga – võtavad tolle isiku ette ja tõestavad, kuidas tollel ei ole õigust midagi öelda ega teha – tollel ei ole põhjust, midagi öelda, sest tollel on olemas info, mida too peab kasutama – too on saanud, midagi sellist ja olnud ise mingi selline, mille alusel ta peab kinnitama inimese kohta teistsugust informatsiooni ja kohtlema teda teist moodi.
Tegemist on tegeliku teema vältimise, muutmise, ülekirjutamisega. See tähendab, et kõik käib pealispinnal – inimeste sügavused on suletud, kuid need mõjutavad kõiki ja kõike. Endiselt ollakse lapsed, kes ei ole täis kasvanud ja, kes ei tule toime neile öeldud informatsiooniga – ei tulda toime info töötlusega – kes ütleb, mida ja miks ja kellele öeldakse – varjatu ja välja näidatu erinevus ajab neid segadusse – igal informatsioonil on erinev tähendus ja arvesse võtmisel vastupidine suund, sammud ja tulemus.
On loomulik, et rolliMina ei tunnista enesele, kui inimesele, öeldut enese omaks – see ei käi tema kohta – tema teadlikkus iseendast ei kinnita ega nõustu. Rollide Maailma kasvandiku jaoks on inimese kohta käiv informatsioon mingi roll, millega ei nõustuta – Mina ei taha olla selline, Mina ei ole selline. Laps on roll ja seda rolli kandev ise nimetab, mis on tema kohustus ja mis mitte – Laps teab, mis on vanema kohustus ja ülesanne – neid ei tule lapse kanda jätta.
Inimene on üksinda siis, kui temaga ühes ei ole seda, kes oleks valmis inimeste tasandi vaimsel teekonnal kasvama. Inimesel võivad ja saavad olla rollid, kuid ta jäetakse siis, kui tema on ebamugav ja teema ebameeldiv – tema on vale, sest teda ei saa kasutada vahendina ja tema toob välja informatsiooni, millega ei ole teisel midagi teha – see häirib. Enesest, kui rolliMinast teadlik inimene vastab - Mina ei pea seda teadet vastu võtma – Mina ei pea sellega tegelema – Minule ei ole seda vaja – see ei ole Mina ja seega ei ole see Minule.
Vägivalda kasutava Maailma haiget tegev ja abituks muutev vale – teoks tehtav füüsiline lähedus toob kaasa selle, et inimest ei valita – inimest valitakse näha sellisena, millisena teda kogeda on. Konkreetse inimese kogemine ei tähenda selle inimese tegelikkust ega mõistmisi ega potentsiaali – kogemine on kogeva inimese tasand, vajadus, eesmärk, mõistmine – tema tasand, millega ta teise informatsiooni vastu võtab ja võimekus, millega seda töötleb.
Vägivaldne infovahetus – vanem tõestab ennast, et laps teda kuulaks ja temaga arvestaks - Mina olen Oluline – Sina Minuga nii ei tee ega käitu – Sina pead Minuga arvestama. Laps kogeb ennast allutavat vägivalda ülekohtu ja vähendamisena - vanem ei kinnita Minu rolli – Mind ei ole. Laps mõistab, et Mind ei ole siis ja selles hetkes, milles laps ei koge ega näe ennast hoituna, armastatuna, turvalisena, vabana, heaks kiidetuna.
Vanema reageering toob kaasa informatsiooni – väikene inimene ei tule toime olukorraga, kus vanem ei kinnita tema rolli – Laps ei ole ühendatud inimesega, inimene on võõras ja tolle käitumine on vale – Lapsele omane Maailm on kadunud – asjad ei käi nii nagu tema teab neid olevat. Suur ja võõras inimene ei arvesta temaga, inimene teeb haiget ja õigustab sellist käitumist.
Inimeste vaheline ühendus ja selle eesmärk tuleb välja infovahetuses – milles see seisneb, millised on võimalused, millisel tasandil vastuolud lahendatakse, millisel tasandil on võimalik teiseni jõuda, milliste lahendustega on võimalik saavutada enesega arvestamine, kui see on üldse võimalik.
Oluline on see, kas inimesel on võimalik olla enese info töötlemise tulemus - olla õrn, haavatud, kaitset vajav, habras, kuid ka vihane, kade, põrkav, vaikiv, sulgunu. Oluline on see, millisena teda koheldakse ja mil moel tal lastakse ennast väljendada – kas ta peab olema rollina või ta saab olla inimesena, inimese poolt kohatuna.
Rollide Maailma äraspididsus – informatsioon, inimese ja temaga toimuva kohta, võetakse vastu rollina ja rolli aadressil – rollist tulenev kaitse ja rolli uhkus – Mina ei ole selline. Vastus antakse inimesena, kuid rolli sildi all – inimese valikud ja väljendused on õigustatud, sest Mina olen see ja Sina oled see/ selline.
Siis, kui laps on väga väike, siis ta annab enese ja enese sees toimuva kohta teada füüsiliste liigutustega – vanem tõlgib need ise ära, vanem võib vajadusel informatsiooni ka üle kirjutada või sellega arvestamata jätta. Lapsest ei ole temale võrdset ega argumenteerijat – lapsel puudub sõnavara, valiku võimalus, ise lahendamise oskus ja teadlikkus – laps sõltub vanemast.
On vanema, kui inimese, võimekus ja kasvamine, kuidas ta oma lapsega suhtleb ja milles temaga arvestab – on vanemast kinni, kas ta võtab, omas tempos, lapse sõnumi vastu, kuid lahendab enesest tulenevalt ning valab/ näitab ennast ja enese sees toimuva välja. Või ta kõnnib lapsega koos - lapse mõistmine ja lapsest aru saamine on oluline – lapse info, enese kohta, on tee, kuhu vanem suundub. Vanem aktsepteerib lapse Ei-d.
Vaimselt täis kasvamata inimesel on raske asetada ennast teise kohale ja arvestada teisega, ilma ennast vahele segamata ja ise ennast kõrvale ja vajaminevast ilma jättes - mitte võtta kasutusele vägivalda, et ennast kaitsta - ka lapse eest, kelle elulised vajaduse võivad käia närvidele ja osatada paranemata haavu. Vaimselt täis kasvamata inimene on ise laps, mingis X vanuses, ja sageli on tema Mina arengus käsil sama protsess, mis lapselgi või siis on laps temast edasi jõudnud.
Erinevad tasandid toovad kaasa erinevad mõistmised ja väärtushinnangud ja reageeringud – see, kes on vähem, see ka näeb, teab ja oskab vähem. Vaimsete tasandite ebavõrdsus - vaimse tasandi tegelikkuse vahe suure inimese põhirolli, selle ülesannete ja X vanuses Mina vahel. Lapse reaalse aja vaimne tasand ja vanema poolt valitud tasandi ühildamatus. Lapse Mina – inimesena ja rollina – vanema Mina – x vanuses Mina(d), suure inimese rollis olevana.
On selge, et lapse kasvatamine ei ole kerge töö ega tee – füüsilise tasandi valiku teinud vanem on hädas ja mudas – tema vaimne tasand ei tee temale seda teekonda ja selle kogemusi kergeks – tema võtab last isiklikult ja seetõttu keeldub ta last isiksusena kohtamast – see tähendaks vanemale võimatut – vanem ei saa lubada, et laps on temast üle ja lapsel on õigus, iseendale ja oma vabadusele ja oma tahtmisele ja vanemal tuleb sellega arvestada.
Vaimselt täis kasvamata jäänud vanem viib lapse isiklikule, kodusele ja kättesaadavale, tasandile – seega kohtleb ta last nii nagu see oleks endiselt mähkmetes ja abitu või juba suurem, keda saab endiselt jõuga tõsta ja tõugata ning suurema ja allutava jõuga vaikima sundida.
See on Mina vajadusega inimene, kes sai läbi lapse endale rolliMina - siis, kui laps oli rahus ja sobiv, siis sai vanem, ennast, ise enesele sobival moel luua ja kogeda - ta sai ka välises teiste tähelepanu kinnituse. Siis, kui laps ei olnud rahus ega sobiv või oli vanemal teisi teemasid, siis sai vanem oma rolliMina kaotuse välja elada - last vastavalt kohelda - laps oli süüdi ja andis põhjuse.
Vaimne täis kasvamatus tähendab, et aastate möödudes läheb info vahetus karmimaks ja need lahendused, mis on osutunud töökindlateks – neid saab lihvitud ja nende kasutamises ollakse meistriks saadud. Vägivald kasvab suuremaks – järjest enam asendub füüsiline ja robustne vaimse ja filigraansega – vägivald läheb valusamaks, õelamaks ja löövamaks – nüüd on teada, kuhu tähelepanu suunata ja kuidas lapse Mina vähendamist, hetkega, teostada.
Osavus näitab meistri kätt – vägivaldne inimene oskab, peale aastaid/ kümneid, täpselt ja löövalt teise rajalt maha võtta – piisab vähesest, kui vähendatu teadlikkus kokku kukub ja ta kusagil enese möödunus on – samas kohas, kus ta vägivalda kohates endale uue Mina kasutada andis. Vägivaldne teine saab oma teo teha, sest sealses vanuses on vähendatu vaimne teadlikkus vähene ja tema kasutuses olev informatsioon annab teada, et teisel on õigus tema vastane väljendus/ tegevus valida – lapse ülesanne on taluda, leppida, nõustuda, alla neelata, vaikida – põhjuseks - Mina olen selline`.
Inimese vaimset kasvu takistab hirm ja enese, enesele vajamineva, rolliMina kinnitamiseks tõestuse otsimine ja selle saanuna enesena olema vaibumine. Vaimne piiratus on, kui lagi, mis ei lase sirguda ja samal ajal näib kinnisesse ruumi suletusena – inimene ei näe teed välja ega tea teed edasi – tema elu on selline, kuna tema ise on - Mina olen selline - seega ta proovib hakkama saada selles, mis temale osaks saab ja sel moel nagu see välja tuleb – enesele kaitse otsimine/ andmine ja enese tõestus.
Vaimne piiratus annab endast märku füüsiliste aistingutega. Füüsiline ebamugavus tähendab, et inimene reageerib füüsiliselt – nii sõnade, kui liigutuste, kuid ka kehakeelega ja energeetiliselt. Vaimse tasandi kontakti oodanu kogeb füüsilist vastust ja sõnastab selle enese jaoks - Mina olen üksinda – teist ei ole Minuga samas – teine ei saa Minust aru ja ta proovigi aru saada – seega ta ei mõista Minus ja Minuga toimuvat – ta ei ole Minuga üks ega sama.
Üks ja sama olemine tähendab ühist põhja ja ühiseid väärtushinnanguid – see on see, mis on kindel ja saab osaks – seda ei võeta ära, sellele ei seata tingimusi, muutus sünnib kokkuleppel. Rollide valiku teinuna ja rollina ühendatuna on mõlema osapoole töö ja tee luua ühine – anda enda osa nii füüsilisele kui ka vaimsele tasandile – olla üks ja sama – teine on kõrval ja kaasas – ei ole vahesid ega peidetut ega teiseks tehtut – oluline on huvi ja avatus teise inimese vastu. Inimese teekond on oluline – inimene ei peatu mõiste X Mina juurde – iga Mina on olnud mingi vajaduse ja selle lahenduse tähis.
Vaimse tasandi ühendatus on see, mida vägivaldses keskkonnas olija ja sellest välja kasvanu enesele ei vali siis, kui temani on jõudnud informatsioon, et rollikaaslane/ temaga ühes olija kasutab vägivaldset ja vähendavat info vastu võtmist, edastust ja töötlust. Seda ka siis, kui tegelikkuses räägitakse inimesega, kuid info võtab vastu rolliMinana olija.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu sulgeb need tasandid ja teemad, milles ta teiseni ei ulatu ja milles teda vastu ei võeta – seega on ta poolikuna, kolmveerandina, täpikesena – täpselt niipalju, kui on võimalik, et ta vähem haiget saaks ja vägivalda esile ei meelitaks.
See on raske – see on enese varjamine, ära peitmine, muutmine, vaigistamine, maha tegemine, allutamine, potentsiaali kõrvale jätmine – see on aeglane surm ja tühi elu, mis vajab sõltuvusi ja teisi kanaleid, kuhu suunata ja suunduda ning toob kaasa häirituse, ärrituvuse, viha, kadeduse, stressi, masenduse, kurbuse, apaatsuse jne. Mina ei saa elada enese elu - Minul ei ole enese elu.
On väga raske viia vägivaldset ja vähendavat infovahetust harrastavale ja vajavale inimesele kohale teade - Sina lõhud Meie ära, Sina sööd Mind ära ning Sina kasutad Mind vahendina siis, kui Sina ei tule enese informatsiooniga toime ja Sina elad seda välja füüsiliselt. Sina ei peatu ega ava ennast – Sina reageerid vahetult ja X vanuses lapse tasandil olevana.
Inimesena kasvamine tähendab mõista enesega seonduvat vastutust – kõike seda, mis kuulub inimeseks olemise ja elamise juurde – iseenda sees olev, iseenda poolt tehtud ja väljendatud, iseenda poolt olema loodud, välja öeldud ja mõeldud. Siia alla käivad ka iseenda poolt valitud ja üle kinnitatud – Mina olen Sinu X alusel loodud suhted.
Edasi kasvavale inimesele saab anda teada – Mina olen Sinu kõrval ja toetan – alus on see, et tunnistad teema olemas olemist – Sinu lahendused ei ole parimad võimalikud ega oleva ajaga kooskõlas – Sinul on vastutus iseenda väljendustega tegeleda – mõista nende põhjust. Ei ole Sinu õigus enese info töötluse protsessi välises lahendada – on õigus ja vastutus otsida enesele vajaminev – ruum ja aeg rahunemiseks ja olevasse aega jõudmiseks.
Toetus ja mõistmine ning edasi aitav info on inimesele pidava tee jalge alla andmine – tegelik mina. Sinul on teema, millest oled teinud teiste oma – sellele on lahendus olemas. Oluline on huvi ja avatus – enese X aja Minadena olemisest vabanemine. Info on ruum, mille sees on kõik võimalik – oluline on oleva aja tegelikkus ja vaimne teadlikkus. See on teadmine, et teekond ei tähenda pidevat rahu ja päikest, vaid vahelduvust – on hetk ja selles olev – on inimese valik, mida tema teeb, kuidas tema valib, mis on tema eesmärk. Kas ta lahendab seda, mis on esile kerkinud või kaotab/ kustutab vana aja informatsiooni.
Tõde – teele minnes ei tea, keegi ette, kuhu jõutakse ega seda, kuidas saab olema – seega ei saa olla kindel, et võimalikuna nähtu ja lubatu saavad olema. Iga valitud/ vastu võetud rolliseotus vajab selliseid kohti, kus vaadata üle mõlema osapoole tegelikkus – Millises väärtuses ja millisel eesmärgil Meie suhe on oluline – millisel tasandil suhe võimalik on – mil moel ollakse teisega ühendatud – kas rollina/ inimesena – kas tehakse vahet, kuidas ja milles teist tajutakse.
Seotused, kus koheldakse, nähakse ja näidatakse, tegelikkusest erineva ja tegelikkust muutva rollina – ei ole kohad, mida teadlik inimene endale valib. Nähes ja kogedes, tasandeid/ energiaid/ eesmärke/ mõistmisi, saab inimene olulise info - iseenda kohta. Tema väärtused ja põhi mõtted, millest ta ei ole valmis loobuma, et jääda teisega ühendatuks – teine nõustub, kui inimene kaotab enese teadlikkuse ja taseme.
Edasi kasvamine on enese piiramise ja ise enda vähendamise lõpetamine - oli, kuid enam ei ole – ei ole kinni seotud ega ole väljapääsuta lõksus – olen läbi kõndinud ja väljas. Olen oma otsuse teinud ja seda kinnitava sammu astunud. Aitäh, et osalesid – andsid võimaluse mõista – mis ja kuidas on Minu jaoks oluline – Sinu kohal olemine aitas välja tuua selle, millest olen edasi kasvanud – mis, milles ja kuidas ei ole enam Mina ega Minu – Minu ees laotuv tee on kinnitus sellele, mis, milles ja kuidas olen Mina ja on Minu.
*
Alguse lugu - vaimse tasandi ühendusena - jagasin enese jaoks olulist hetke, sest olin inimene, teise inimese kõrval – andsin teisele teada, kus olen ja mida kogen. Vaimset lähedust märgivad sõnad – Mina mõistan Sind, Mina näen Sind. Lähedust edastavad käe puudutus ja silma vaatamine.
Füüsiliselt kinnitatud vaimse tasandi sõnum – lähed Minule korda – oled Minu jaoks oluline - Sinu informatsioon on Minule oluline - mõistan, mida oled läbi elamas - annan toetuse ja hoian Sinule ruumi, et saaksid leinata - kõnnime koos sellest läbi - avame ennast rõõmule siis, kui Meie mõlemad oleme selleks valmis. Mina ei sunni Sinule muutust peale ega Minule vastavust - Minule on oluline, et oled Minuga aus ja annad endast teada, siis saan Sinuga arvestada.
Marianne
26.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar