Inimene, kes on kaotanud oma olulisuse, on see, kelle olulisusele – olemas olemise eesmärgile, ilma vajalikuna olemata, ei ole olnud kinnitajat. See tähendab, et temal puudub seotus, milles tema on, ilma tingimusteta, heaks kiidetud ja vastu võetud. Seega puudub temal enese ankur – Mina olen oluline – Minul on kinnitaja olemas.
Inimesed kaotavad oma olulisuse vähendavas ja vägivaldses keskkonnas. Tegelikkus - nad ei kaota seda ära ega võeta neilt seda ära – neile antakse teistsugune informatsioon kasutada – neilt oodatakse selle tõeks tunnistamist ja tõeseks pidamist, sest see teeb neist käsitlemiseks sobivad. Käsitlemise tulemus on inimene, kes usub, et tema ei ole oluline – kuid tema saab olla Oluline – ei ole oluline inimesena – saab olla Oluline, rollina. Alles lisatud väärtuse olemas olemine teeb teda oluliseks.
On olemas kroonilised olulisuse puuduses olijad – neile ei ole antud rolli, mis teeks neid Oluliseks. Nendele on jõukohased ja kättesaadavad rollid, mis teevad ja jätavad neid teis(t)ega samaks või teis(t)est vähemaks. Olulisena olemiseks on neile rollidele liidet ja erilisust juurde vaja, kuid just seda ei ole võtta - ei ole seda, millega ise ennast ära tõestada - olemas olev ja kasutusel olnu on tühiseks osutunud.
Enese ära tõestuse võimaluse kaotanud inimene on kasutanud, vägivaldses keskkonnas, kedagi teist, kellega võrreldes näha ja esitada ja luua ennast paremana ja üle olevana. Tema võimalus, samas olevat teist kasutades, ise ennast paremaks haipida. See teine oli lasknud ennast kasutada ja olnud sellega nõus või pidanud sellega leppima.
Inimene kaotas enese tõestuse võimaluse siis, kui elu teel astutud ja valitud sammud tõestavad teise Olulisuse, ilma väljamõeldud tõestuseta. Sageli, selleks, et kaotus valusam ja enesehäbi suurem oleksid, läheb nii, et teine saab endale selle, mille ära tõestaja on pidanud enese õiguseks/ enese ära tõestamise ankruks. Korraga ei ole temal enam seda, mis andis temale tugevuse ja otsutavuse Mina olla.
Sellisest inimesest saab kibestunud ja oma Maailmas elav inimene - seal on see tema senini kinnitaja endiselt selline ja sellises positsioonis, millest tolle vähendaja saab üle olla. See Maailm on suletud lugu, sinna sisse tegelikkusele vastavat informatsiooni juurde ei saa anda. See on enese tõestaja ankur - Mina/ Tema.
See Tema on alati vähem, alati valem - alati on õigus temasse põlglikult ja halvustavalt suhtuda. See on võimalus enese tunnetele sihtmärk anda ja enesele Kannataja/ Ohvri rüü selga panna - enesega aset leidnut kirjeldav, ennast haletsev, ennast kaitsev, ennast puhtaks pesev, ennast vastutusest vabastav roll, milline Mina olla ja, millisena ise ennast nähtavaks teha.
Olulisust vajav inimene saab otsida ja luua endale võimalusi, et mingile teistsugusele rollile pretendeerida - siis, kui iseendana ei saa ja iseendas ei ole, siis mingi teine roll aitab saada vajamineva. Inimene saab teha samme ja olla õige ning roll saab ka käeulatuses olla, kuid ta ei saa seda endale - temale ei anta seda, sest ta ei täida kirteeriume või on olemas keegi teine, kes ei vali teda enesele rollide suhte partneriks.
Vajadus tähistab puudust – seega, varasem vähendav kohtlemine jätkub – inimene ei saa pidavat pinda jalge alla ega enesele rahu – ta ei saa endale öelda - Mina olen ja Mina jään – temal ei ole enese kinnitajat.
Rollide Maailmas ei taga ükski roll inimesele olulisust – rolle saab kaotada, neid saab ära võtta, neist saab ilma jätta. Kuigi inimesel on põhiroll(id), mida ei ole võimalik kaotada, siis saab nende kandjasse teistmoodi suhtuda, kui anda rollile liide või osutada mingile muule rollile, mis näitab inimest teisiti ja õigustab tema puhul valitud suhtumist. Samas süsteemis/ samas suhtes muudetakse mängu - põhiroll kaotab tähtsuse - liide/ teine roll määrab osaks saava.
Rollide Maailmas on olulisust vajaval inimesel võimalus valida kahe tee vahel – esimene tee on olla see, kelle lahendus on vajada seda, leida/ luua see, keda saab enesest vähemaks vähendada ja enesest sõltuvaks teha. Siis, kui teine kellestki sõltub, siis peab teine seda isikut oluliseks – seega on olemas eeldus ja tõestus, et sõltuja peab Olulisuse tõestama/ tahab ise seda teha.
Varasest east alates harjutama hakanu jätkab oma lahenduse kasutamist – see on põhjus, miks olulisust vajav vanem ajab lood segamini ja hakkab last enesest sõltuvaks pidama/ sundima. Laps vajab vanema käest – vanem saab anda/ peab andma = järelikult sõltub. See on põhjus, miks vanem ei suuna last iseseisvuma – siis, kui laps ei sõltu ega vaja, siis ta ei kinnita vanema olulisust.
On tõsi, et inimene kordab ise ennast - hilisem vanem on otsinud endale suhet/ osalenud suhetes – on tõenäoline, et mingis etapis on ta proovinud ka seal/ nendes, suhtekaaslast enesest sõltuma panna – seda siis, kui ta on aru saanud/ tajunud, et seotus ei ole sügav, vaid pinnaline ja erinevate eesmärkidega. Tema ei ole teise jaoks Oluline – teine ei anna temale Olulise rolli.
Varasem kogemus ja õpitud lahendus on põhjus, miks vanem jätab lapse jaoks elulise vajaduse õhku rippuma – jätab lapse, armastuse ja soojuse, nälga – laps ootab ja vajab seda, millest temal puudu on - lähedust. Siis, kui sellega õrritada ja seda jao pärast anda, siis laps on kuulekas ja teab, kes on tema jaoks Oluline.
Olulisuse otsija teine tee on olla Olulise teise kinnitaja – olla see, kes saab väärtuse siis, kui on õige ja vajalik. Laps saab parema kohtlemise ja talutava suhtumise siis, kui ta on Hea, Õige, Korralik, Vaikiv, Omaette olev, Kuulekas, Alluv, Tänulik – laps teab, mis on tema ülesanne – olla nii nagu seda temalt oodatakse – olla Olulisele teisele ja tolle informatsioonile vastav. Laps on vanemale vajaminev rolliMina elus tõestaja.
Olulisuse vajajad saavad ja hoiavad kokku – nad teavad mustrit, milles nad osalevad – nad teavad, et nemad moodustavad paari ja pendli – nad ei ole samad – nad ei ole teisele samal moel olulised – ainult ühel neist on väärtus, mis kinnitab tema Olulisust – see on see, kes annab teisele selle, mida teine vajab – põhirollide põhi mõttest lähtuv vajadus ootab täitmist – selle ootus ja vajamineva nimetamine/ vastuvõtmine/ selle eest tänamine kinnitab, et saaja on Olulisemast inimesest sõltuv.
Eluliselt ja olemiseks vajalik, kui sõltuvus, on vähendava ja suunava kasvatuse tulemus – inimene usub, et ilma teiseta ei saa tema oma eluks vajalikku ja kasvamiseks olulist. See on suunatud informatsioon – räägime Minust, Meie sees – räägime Sinust, Meie sees - Siis, kui Mina Sinule ei anna, siis Sinul ei ole – Sina ise ei saa ega oska – Mina annan Sinule võimaluse – Mina olen Sinu jaoks Oluline.
Kõikidel olulisust otsivatel ja vajajatel on olemas see põhirollidepaar, milles nemad on olnud teisest inimesest sõltuvad ja teine on, sellele toetudes, ise ennast Oluliseks nimetanud ja sellekohaselt käitunud.
Hilisemas ajas võtavad olulisust vajavad inimesed sisse selle koha, mis neile suhtes jääb – see, kellel on materiaalsed vahendid ja eluks/ olmeks vajalikud ressursid ning füüsiline-vaimne üleolek ja valmidus seda tõestada – see on tõestatult Oluline – teine on tema kinnitaja, sest tema on see, kes kasutab teise poolt antu ära.
On tavaline, et teise Olulisuse kinnitajal on sõltuvus, mingi tegevuse, aine järele – see on tema olulisuse side – selles seotuses on tema hoitud - selles seotuses on tema Oluline – tema ise saab enesele vajamineva anda – selles seotuses jääb tema samaks – temast sõltub, tema kinnitab.
Kahjuks ei tee selline seotus inimest õnnelikuks ega kustuta tema vajadust, sest selle tegevuse/ asja/ aine kasutamine on tegeliku vajadusega kaasnev lahendus ja ühte tunnet/ seisundit teisega asendav. Inimene kordab Olulisuse kinnitamise mustrit - väiksemas, enese kontrollile alluvas, mõõtkavas.
Olulisust vajavad inimesed ei räägi ega mõista armastuse keelt – see ei ole nende tasapind – nemad on füüsilisel tasandil, nemad ei ole ühendatud vaimsel tasandil. Nende mõistes tähendab armastus turvatunnet ja ühte võtmist/ lubamist, hoolimist ja hoidmist – see on midagi, mida neile ei pea andma – inimene saab selle alles siis, kui ta on sellise kohtlemise välja teeninud ja kinni maksnud - tema on andnud põhjuse, miks teda saab armastada ja teine on nõustunud sellega.
Armastuse vajaduses inimene, kes peab teise Olulisust kinnitama, sest temas endas puudub olulisus, otsib endale sõltuvuse – tema ise annab endale selle miski, mis on tema jaoks oluline. See on tema suhe armastusega – tema võimalus seda kogeda, kuid ka tema võimalus seni läbi töötamata informatsioonist üle hüpata. Kaks ühes – erinevad tasapinnad, sügavused ja eesmärgid.
See sõltuvus võimendub väga tugevalt siis, kui inimene ei näe endas väärtust ja tema elul puudub mõte - tal ei ole väljundit, mis temale endale rahuldust tooks ja teda maandaks – seega ei ole tal anda endale informatsiooni, miks temal on õigus/ põhjus olemas olla. Tema põhi on jalge alt kadunud – tema Mina ei ole saanud kinnitavat informatsiooni.
Pidava põhja kadumine tähendab, et inimene ootab enesele vajaminevat väljaspoolt ennast, kuid seda ei tule sellisena nagu temal seda vaja on. Täis kasvamata inimene ootab lapse tasandi vajaduste täidetust ja iseendale, kui lapsele, olulisuse andmist.
See on teine, kui see, mida ja kuidas suur inimene endale tähelepanu saab ning kuidas ja mida temalt oodatakse ja, mil moel teda koheldakse. Seega ei ole temal anda seda, milleni tema ise veel kasvanud ei ole, kuid tema enda poolt valitud roll teda suunab/ sunnib olema.
On tõenäoline, et inimese kasvamine on jõudnud järgneva teetähiseni ja ta mõistab vägivaldse suhtlemise olemust – tema ei vali seda enam, kuid just see otsus jätab ta ilma võimalusest olla Oluline seal, kus seda peab, kedagi teist vähendades, tõestama – muidu seda ei nähta ega usuta ega peeta tõeseks. Seega ei ole inimesel ka olemas olemise olulisuse kinnitust. Endiselt ja sügavamalt – Mina/ Meie Sind ei vaja.
Olulisusest saab ilma olla ka seal, kus kõrval on täis kasvanud või sinnapoole suunduv inimene – sellisest teisest ei saa, harjunud viisil, enese kinnitajat ega saa teda ka sõltuvaks teha. Seega on õpitud muster kasutu ja inimene ilma vajamineva lahenduseta. Sõltuvus on selles hetkes ainus lohutus ja abi.
Mida sügavamaks läheb enese kaotus, seda suurem on vajadus olla mingil moel oluline, enese möödunus - seda suuremaks läheb sõltuvuse osatähtsus – inimene kaotab ennast selle sisse ära. Vaimne ja füüsiline mandumine – inimene liigutab ennast abivahendi toel, kuid füüsiliselt tema ei liigu – ta ei tee reaalseid samme edasi - tema astub tagasi - vaimse teadlikkuse allakäigutrepi astmeid mööda.
Tagasi minemine on kui tagasi kukkumine - inimene elab kahes dimensioonis korraga - tema möödunu on tõelisem, kui olev. Tema möödunu valu on tõelisem ja tähtsam, kui miski muu. Sõltuvusest on saanud põrgu ja paradiis - unustus ja valu, lunastus ja karistus. See on enese põhja välja jõudmine - see on selle informatsiooniga koos olemine, mida vastu ei suudeta võtta - see on koht ja aeg, milles olulisus kadus - laps kaotas iseenda - laps andis loole põhjenduse - Minuga saab sel moel käituda - Mina ei ole oluline - Mina ei ole enese jaoks Olulise inimese jaoks samal moel oluline.
On sage, et lapsel aidati põhjendust luua - kibestunud täiskasvanu saab anda lapsele teadmise - Sinu enda pärast, Sind ei tahetud, Sind ei olnud vaja! Mis siis, et tegemist oli suurte inimeste looga ja suurte inimeste isikliku valikuga - vanem sai valida suuna ja sellega lapse õrnale Hingele kahju teha - lapse teadlikkus ei olnud nii avar ja mõistev, et tegelikkusest aru saada.
Inimene saab valida enese tee ilma, et tema teis(t)ega arvestaks - ta ei ole Meie, vaid Mina - ta on Kunstnik, kes loob enese elu ja kasutab olemas olevat, et seda värvilisemaks ja avaramaks teha - tema vabadus ja tema võimalused.
On sage, et lapsed ja nende emad sinna ei kuulu. Nendega ühte siduv ei ole rollid, mida valitaks teoks teha - neid rolle saab kasutada enese Mina tõstmiseks, sobivas keskkonnas, kuid mehest ei saa, nendes rollides olevana, teise inimese tugevust ja kõrval seisjat. Mees saab jätta lapse(ed)/ Naise, et elada oma elu nii nagu see tema jaoks on õige.
Inimese valik ei võta teiselt inimeselt olulisust. Olulisus on lapse/ naise uskumus - kui Mina oleksin olnud oluline/ kui Mina leiaksin olulisuse/ kui teine tunnistaks Minu olulisust - siis Minu Maailm oleks endine/ siis Minu roll, kui Mina, oleks Minule alles jäänud.
Selles kohas, kus nii naine, kui laps on saanud haiget ja kohanud ära tõukamist - saab anda naine endale, ka kibeda, kuid siiski parema, Mina - Mind jäeti, kuna laps(ed) oli(d) olemas - siis, kui last ei oleks olemas, siis mees ei oleks Mind jäänud. Väite põhjendus - enne last oli mees Minuga.
Selle jaoks, et ise ennast paremini tunda, saab naine selle teadmise lapsele edasi anda - lapsele süü osutamine on lapsele vastutuse koorma panemine - Sinu pärast jäin Mina ilma - Sinu pärast Minul ei ole. Sinu olemas olemine rikkus Minu elu ära. Sina ei ole Minuga koos olemist ära teeninud - Mina ei pea Sinuga koos olema, kui Mina seda ei taha. Mina võin olla, kuid Minu tingimustel - Sina tõestad, et Mina olen Oluline - Meist Olulisem. Lapsest Olulisemana olemise vajaduse põhjus - naine ei tea, kas mees jättis teda või lapse(d).
Marianne
14.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar