Inimene ei tule tühjast, inimene tuleb oma minevikust. Minevik tähendab, et oleviku valikutel, soovidel, vajadustel on minevikuga seos – olevas ajas valitu näib olevat olevast ajast lähtuv, kuid tegelikkuses on selle taga, midagi sügavamat – see on ühendus möödunuga, mida korratakse olevas – siis, kui Minul oleks, siis Mina saaksin – siis oleks teisiti.
Inimesele on omane otsida lahendusi endale antud selgitustele – Mina annan oma panuse, Mina lahendan enesega seonduva, Mina saan muuta enese elu. Väikese lapse jaoks tähendab enese elu muutus, kellegi teise elu muutumist/ muutmist. See on mõistmine, et keegi teine tuleb enne last – seega on see teine lapse jaoks olulisema tähtsusega – enne peab olema teisel, siis saab olla lapsel.
Laps on seotud ja kogeb vahetult, kellegi teise suhtumist ja kohtlemist – laps on sõltuv ega ole ise, vaid peab elama ja olema seal, kus on tema koht. See on seal, kus on olemas keegi, kes on kohustatud lapse eest hoolt kandma. See keegi, kas peab seda tegema või tahab seda teha – kõik vanemad ei taha, osad vanemad peavad.
Osad inimesed on oma valikutes kinni ja nad ei saa oma elu teisiti elada – nad ei saa teha enesele vajaminevat muutust – seega nad peavad seda, mis ja kuidas on olemas. Enese jaoks olulise muutuse vajadus võib viia inimese tegudele ja väljendustele, mis ei anna temale au – need parimad võimalikud valikud on vägivaldsed ja vähendavad – nad on lõhkuvad, maandavad, välja elavad, olemist, hetkeliselt, parandavad – kuid need on teostatud, kellegi vastu või kedagi kasutades.
Muutuse vajadus annab teada teekonna vastu võtmatusest. Inimene oli või on teel punktist A punkti B. Oli tähendab, et inimene teab oma valiku tühistamisest – ta ei saa seda, mille oli enesele sihiks seadnud. On tähendab, et siht on endiselt võimalik, kuid inimesel puudub võimalus sinna jõuda või on olemas midagi sellist, mis ei lase seda teha.
Inimene, kes on teinud valiku ja suundumas selle poole – suunab oma energia sellele teele – omal moel ta juba näeb ja kogeb – on kohal reaalselt. Siis, kui tee lõppeb enne kohale jõudmist ja inimene ei saa seda, mida omas, siis on oluline see, mida ja kuidas teeb ta edasi – kas ta on võimeline võtma kaotuse, kui õppetunni ja ühe võimaliku valiku, vastu ning laskma loost lahti – vabastama oma energia, et olla avatud uutele teedele või siis mitte.
Sageli kaasnevad inimese valikuga tagajärjed, mis hoiavad teda loo sees kinni – see tähendab, et ta ei saa oma kaotust läbi elada, sest kaotus on kogu aeg temaga – ta ei saa puhtalt lehelt alustada – tal tuleb nõustuda, et tema elu on nüüd selline – teistsugust enam ei tule ega saa olema. On enne ja on pärast – see pärast on alatine.
Elu on selline nagu see on, kuid inimene ise valib, kuidas tema oma elu elab – milliseks tema selle elab. Rollide Maailmas peaks, parema ja paremini elatavama elu jaoks, inimesel olema Mina, kellena ta astub lavale ja särab, sest tema tunneb uhkust enese üle, sest tema naudib tähelepanu – ta teab, et see tähelepanu on hea ning teda tõstev ja tunnustav.
Kaotust kogev inimene, kes ei taha seda, mis ja kuidas on – on inimene, kes ei ole rahul iseendaga – tema on Mina, kellena ta ei taha lavale astuda – ta ei taha tähelepanu ette jääda – ta häbeneb ise ennast ja soovib varjata enese valikut ja sellega kaasnevat.
Inimene väldib tähelepanu, sest talle tundub, et kõik teavad, mille poole ta kõndis ja kõik näevad, et TEMA jäi sellest ilma – kuna tema jäi ilma, siis tema ise on süüdi ja põhjus – tema on selline, kes ei saa ja kellel ei ole. Häbi kõnnib enese kõrval, sest inimesele tundub, et teda parastatakse – Kuhu Sina trügid! Kelleks Sina ennast pead! Vaatan nüüd ennast! - inimene jäi ilma kindla põhjusega – tema ei olnud väärt, tema ei olnud ära teeninud – kõik teavad seda ja need kõik said kinnituse.
Läbi elamata kaotus toob kaasa kibestumise – inimene mõistab, et tema ei saa omaenese elu muuta. Kibestumist, kui ära muutmist mitte võimaldavat kahetsust, saadab solvumine – muutuse vajadus toob kaasa ootusesse seisma jäämise – keegi teine peab loo ära parandama – keegi teine peab olevat muutma – inimene ei saa, enese jaoks olulist, enne, kui keegi teine on oma muutuse teinud – seega on see keegi teine tähtsam, sest inimese jaoks vajaminev tuleb läbi selle teise – teine kinnitab rolli, teine annab vajamineva enese Mina kogemuse.
Iga muutuse vajadus on mitmekihiline lugu – erinevad aspektid ja erinevad võimalused - inimesest endast lähtuvad ja kellestki teisest/ millestki muust sõltuvad. Iga kiht on erinev vajadus, mis ilmneb puudu oleva mõistmisest – igas kihis on olemas see, mis annab teada võimalusest ja selleks vajalikust, kuid toob ka välja selle, mida ei ole ja mida see valik maksma läheb.
Mitmekihiline lugu tähendab, et inimene püsib paigal ega kõnni edasi – ta elab edasi, kuid tal ei ole selget sihti, mis muudaks tema suhtumist. Inimene talub oma elu – see ei ole rõõm ega kergus – see on raskus ja ülekohus. Sellest ka enese raskuse paine, sest inimesele on omane edasi minemine – edasi kasvamine – enesena olemine – enese loomine.
Paigal püsimine tähendab, et inimene loob ise ennast raskusena ja välistab avatud uksed – ta hoiab ennast tunneteenergias, mis räägivad temale osaks saavast. Inimene teab, kuidas tema saaks ise – siis, kui ei ole segavat faktorit – siis, kui tema elu kuulub, jälle, temale endale – siis, kui ei ole, enam, teda kohustama panevat fakti – siis alles on enese Elu, teistsuguse sellisena.
Sageli tähendab inimese lahendamata lugu kedagi teist, kes on olnud osaline, kuid kes ei võta enese osa eest vastutust. Lugu on lahendamata, sest inimene näeb ja teab teist, selle sees – see tähendab, et teine on osa energeetiliselt, kuid ei enam reaalselt. Enese loo kaheks jagamine tähendab, et inimene ei võta iseenda elu eest vastutust – ei ole, et see oli - ei ole, et seda ei ole – ei ole, et on nii – on, et Mina ise pean – sest, kuna ja kuni.
Mina ise pean – täis kasvamata inimese jaoks tähendab see kohustust, mis on ebaõiglane – inimene näeb ja teab, et tema ei ole üksinda, keegi teine peab teda aitama ja toetama, kuid seda teist ei ole ega tule või see teine ei reageeri vajamineval viisil. Teise vastus, inimese ootusele, on igavene sõnum, iseendale – Mina ei ole Oluline, Minul ei ole tähtsust, Minus ei ole väärtust.
Tegelikkuses vajab inimene teise inimese õlga ja kohal olemist – nõrgana olemise võimalust, kurvana olemise võimalust, leinamise võimalust – aega iseendale – keegi teine hoiab sellel hetkel Maailma ja inimese kohustusi enese õlgadel - inimene saab lihtsalt niisama olla – saab iseendaga kooskõlas olla. Selle jaoks, et inimene saaks sündida, tuleb temal surra – vana Mina tuleb tappa, et uue Minana edasi elada.
Rollide Maailma inimene kogeb inimeseks olemise ehedust ja vahetust, kuid ta mõistab selle olemust rollide keeles ja ta tahab seda lahendada rollidele tuginedes. Seega ei saa ta aru, et algus, vastus ja lahendus on temas endas. Rollide tõele toetuv inimene usub, et lahendus saab olema siis, kui tema omab rolli, mis teeb teda oluliseks, et tema saaks ennast kogeda Olulisena – tema olemas olemisel on tähtsus – tema suudab anda endale vajamineva – tema ei jää enesele olulisest ilma – teda ei jäeta sellest ilma – tema ei kaota ise ennast ära.
Mina ei saa, Minul ei ole – ei ole praegu ega saa kohe. Suletud lugu tähendab, et inimesel on endiselt punkt B olemas ja ta ka teab, kuidas ta sinna jõuab – õieti, millal ta jõuab – seda siis, kui temal ei ole enam enese elu segavaid faktoreid ja ta on vaba. Parem tulevik tähendab talumatut olevikku – inimene peab taluma seda, mida tema muuta ei saa. See tähendab, et tema peab elama selle sees ja üha uuesti nägema, et temal ei ole sellest välja pääsu.
Tegelikkuses ei vali inimene muuta oma suhtumist ja see läheb temale maksma kõik selle rahulolematuse ja ebamugavuse ja ülekohtu, mida ta kogeb. Tegelikkuses ei vali tema ise elada oma elu kõige sellega, mida see sisaldab – inimene ei ole sellega rahu teinud - tema tahaks sellest ainult mingit kindlat osa või kusagilt veerandit või teisalt täpikest, kuid ei kunagi tervikut.
Rahu tegemata jätmine tähendab, et inimene ootab ja vajab oma tulevikku, kus tema on vaba ja saab olla ise, ilma sundivate kohustusteta. Rahu tegemata jätmine on näha ja tunda – inimene annab enese sees toimuvast ja enesele osaks saavast teada. Inimene elab enese jaoks kätte saamatuks osutuvast ilma jäämisega seonduva välja - see on loo nõrgim lüli, kes saab enese kaela vastutuse ja enese pihta tunnete turmtule – siis, kui Sind ei oleks = siis, kui Mind ei oleks.
Lapsed, ka suureks kasvanuna, kes on kogenud nende vastu suunatud ärritust ja pidanud ühes elama eraldatusega, hülgamisega, vähendamistega, enese kõrval ja enesega seoses – need lapsed tahavad, et neil oleks vahend, kuidas vägivaldselt käituvat ja muutust vajavat vanemat aidata – siis, kui Ema/ Isa ei ole enam Minuga hädas, siis ta saab olla paremini, siis ta saab suhtuda Minusse paremini, siis teda ei ärrita see, mis praegu – siis ta talub Mind, siis ta ei reageeri negatiivselt, siis ta ei jäta Mind välja, siis ta võtab Minu elust osa, siis ta lubab Mind enese lähedale.
Laps, ja ka hilisem suur, seab teise inimese enesest olulisemaks siis, kui ta tajub ja näeb ja kogeb, et temaga ei taheta olla, temast ollakse valmis vabanema, tema kutsub teises esile negatiivsed reageeringud, teda nimetatakse valeks, teda ei võeta ühte, tema eksimused jäävad muutust mitte võimaldavateks vigadeks – tema tegi, sest tema on selline = tema teeb uuesti.
Kordub sama – möödunud aja lapse kõrval olija elab ennast välja ja näitab oma suhtumist – kõrval olija sees olev info annab väljenduste loomiseks suuna ja õpitud lahendused annavad vajaminevad väljendused. Laps kogeb kõike uuesti ja ta tahaks anda sellele teisele Maailma, et see teine siis saaks last armastada – saaks oma armastuse lapsele anda.
Enesele vajaminev lahendus, enese jaoks oodatud võimalus, enese kasutusse/ käsutusse igatsetud ressursid on ka enesele head ja ennast toetavad, kuid ehmatav avastus tarretab inimese paigale siis, kui enese sisse vaatamise järel selgub, et enese elu muutuseks vajaminev ei olegi enesele sel moel vajalik või tähtis – selle kõige eesmärk, mida ja kuidas on tahetud omada, on muuta enesega ühes olija olukorda – siis, teine on Minuga teisiti – siis teine näeb Mind teisiti.
Teise elu muutmine on lapse võimalus, kuidas seista enese eest, kuidas vähendada enese osa, teise elus – see on võimalus, kuidas olla kergem ja parem ja olulisem. Teise elu muutmiseks võimalust otsiv laps ei käi enese teekonnal – temal on olemas punkt B, milleni ta tahab jõuda – anda vanemale kergus ja helgus ja vabadus. Laps usub, et peale seda on vanem tema jaoks olemas, siis vanem tahab teda – siis ei ole laps enam kohustus, vaid vanema valik, mille vanem on üle kinnitanud.
Suure inimese elus kaasas olev vajadus tähendab, et vajaminevat kinnitust ei ole möödunus ega ka olevas. Endiselt on inimene seotud teisega, kes on, sest peab, kuid ei taha seda, mida ja kuidas on – teine teab ja väljendab sama lahendust - siis, kui Sind ei oleks – ka see võrdub, hilisemas ajas, samaga - siis, kui Mind ei oleks - siis oleks teisel parem - siis oleks teise elu parem.
Teine ei taha, et Mina olemas olen – ütleb väikese lapse aja mõistmine – teine ei taha Minuga ühes ja samas Maailmas olla. Laps ei saa aru, et vanema/ teise inimese soov - elada, enese elu, iseendaga kooskõlas - lähtub sellest inimesest. Lapsel on oma osa selles, kuid valik on teise inimese oma.
Vanem/ teine inimene tahab elada eraldi ja mujal, et tema elu oleks temale teistmoodi kogetav. Laps ei oska ennast enese jaoks olulisest inimesest ära lahutada, sest Ema-Lapse/ Isa-Lapse/ Vanaema-Lapselapse/ Õe-Õe jne rollidepaar käib kokku – nemad moodustavad ühise Maailma – kui teist ei ole, siis seda Maailma ei ole – siis on laps ilma koduta ja põhjata – temal ei kohta, kus olla – temal ei ole seda, kellega olla – tema ei saa Mina olla.
Suurel inimesel on möödunust kaasas enesega seonduva loo suletus – Minu jaoks peab olema, siin on Minu koht, teisi võimalusi ei ole. Sama info on kasutusel olevas – Minu jaoks peab olema, siin on Minu koht, teisi võimalusi ei ole.
Minul peab – teisiti ei ole võimalik. Laps näeb, et teine on loo põhjus ja vajamineva muutuse võimaldaja. Laps ei mõista, et tegemist on informatsiooniga, mis on temani jõudnud ega saa aru sellest, et temal endal tuleb sellega arvestada ja mitte nõuda selle muutmist/ kaotamist/ tühistamist. Lapse tee on anda enesega koos olijale võimalus olla ausa iseendaga kooskõlas – lapsel ei ole õigust nõuda seda, mida tema jaoks ei ole – olulise teise südant ei ole temaga, olulise teise energia kogeb last negatiivselt ja tõukab last enesest eemale.
Väikene laps ei mõista inimeste vaimset teekonda ja inimese valikuid - see tähendab, et lapse jaoks kehtib endiselt teadmine - enesega seonduva muutus saab tulla läbi teise. Sellele informatsioonile toetumine annab teada, et erinevas suuruses ja vanuses laps ei ole kasvanud edasi ega ole jõudnud teadmiseni – Mina ise ei pea jääma, Mina ise saan ära minna, Mina ise saan enesega seonduva informatsiooni vastu võtta ja sellega arvestada – siis, kui ei taheta – siis, kui ei valita – siis Mina ei jää, vaid lähen ära.
Vanemale paremat olemist ja kergemat elu sooviv laps tahab uskuda, et sellest on abi ja see muudab. Valus tõde – vanem reageerib ja väljendab enese tegelikkust. Vanem on selline, vanem valib olla selline, sest tema on inimene, kes tahab olla mujal/ teisiti/ kellegi teisega – ta ei taha selle lapsega seonduvat, seda ka siis, kui ta ei ole väsinud, siis ta lihtsalt talub paremini ega näita sisemist valikut välja.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et algus on lugudel üks, kuid kõik kaasnev ja järgnev on nagu tuhande peaga lohe – kõik on kehaga seotud – senikaua, kuni ei ole tegeletud sellega, mis on algus, senikaua luuakse peale lahendusi, mis aitavad korvata, kaotada, asendada, üle kirjutada - teiseks muuta seda, mis saab osaks ja mida ei taluta.
Vägivaldsesse suhtesse ja keskkonda kinni jäämise taga on lapse arengust tulenev etapp, milles tema kinni on. Siis, kui see on see koht ja aeg, milles laps sõltub, suures osas, teisest, siis laps teise poole ka pöördub. Laps on mõistnud, et tema osa loost on anda oma vajadustest teada – edasi tegeleb sellega teine.
Hoidmise ja turvatunde puudus on ka vajadus, millega laps teise poole pöördub – ta ei tee seda sõna sõnalt, vaid häiritult – väiksem laps on rahutu ja füüsiline, hiljem osutab ta teise tegemistele ja valikutele ja tegemata jätmistele – see on see informatsioon, mis lapseni jõudis ja mille alusel ta enesega seonduvat mõistis ja tõlgendas.
Laps annab edasi teate, millest jätab lõpu osa ära – siis, kui Sina sel moel teed, siis Mina tunnen ennast sel moel – siis, kui Sina valid seda mitte teha, siis Mina mõistan seda sel moel. Lapse sõnum lähtub informatsioonist, millele tema toetub – sõnum sisaldab eeldust, väidet, tõestust – Meie oleme ühes, Mind hoitakse/ Minuga ollakse, sest olen oluline – kuid tõestus läheb teise ooperisse - Mind ei taheta/ Minuga ei arvestata/ Minule tehakse haiget.
Saades korduva kinnituse, et tõestus ei vasta väitele – suunab laps oma tähelepanu väitele, sest eeldus püsib sama – Meie oleme koos. Lapse jaoks on vanem oluline ja laps mõistab nende kahe ühes olemist samal moel – laps on vanemale oluline. Lapse väidet mitte tõestava tulemusega kohtunud laps ei saa aru, miks pidi vanem teda valima, kui ta last ei tahtnud – kui on koos, siis peaks ka tahtma, on lapse loogika järeldus. Seega tegeleb laps väitega – laps vajab enese olulisuse tõestust, et eeldus, väide ja tõestus kõlaksid kokku.
See tähendab, et laps annab endale teekonna punktist A punkti B – siis, kui lapseni jõuab informatsioon, mis annab teada, et tema ei ole oluline, siis ta asub punkti B poole teele – olulisuse vajadus. Laps üritab sellest vajadusest vanemale teada anda – kui on võimalik, siis ta väljendub otse, kuid alati X vanuses lapse oskuste ja mõistmiste kaudu. Siis, kui ei ole võimalik ega mõistmist, et otse, siis valib laps kaudse tee – see on see varjatud ja passiivne agressiivsus ja manipuleerimine – ka meeldida püüdmine ja vajalikuks tegemine ja Hea Lapsena olemine on manipulatiivsed lahendused.
Siis, kui ei ole võimalik või lapse intelligentsus ei luba selliseid lahendusi, siis ta vaibub enese sisse ja tema ise otsib endale vaimseid ja füüsilisi pingeid maandavaid, rahustavaid ning täitmata jäänud vajadusi kompenseerivaid viise. Laps ise teeb endale paigal seismist ja paremate aegade ootust elatavamaks.
Laps ei oska ega ka julge küsida tõde – Minu olulisus? Laps paneb kinni silmad ja sulgeb oma kõrvad – laps kuuleb ja näeb teisiti. Laps ei taha vastust kuulda, sest temal ei ole sellele vastusele järgnevat sammu endale anda – laps ei tea, kuidas on elada ilma olulise teiseta ja kuhu tema ise siis läheks ja mida tema ise siis teeks. Lapsel puudub teadmine – Mina ise, üksinda, iseenda valikul – see on okey.
Ilma selle teadmiseta on x vanuses inimene, ikka veel, alles see laps, kelle jaoks tähendab üksinda jätmine, välja jätmine, eraldamine, vaikusega kohtlemine – sõnumit, et teda on hüljatud, teda on maha jäetud, teda on ära antud – teda ei taheta.
Hülgamine on tõeliselt ehmatav ja reaalselt osaks saanud kogemus – laps ise jäi üksinda või teda jäeti üksinda või talle öeldi, et teda ei taheta ja neid sõnu saatis tegu – teise tuppa saatmine, karistamine, vaikusega töötlemine, tänavale jätmine jne.
Vägivaldne keskkond tähendab piinamist ja narrimist – laps kutsuti tagasi, laps „leiti” üles, lapsega loodi kontakt – seda kõike, kuni järgmise korrani, mil teda uuesti hüljati. Justkui tehti sõnad teoks ja seejärel mõeldi ümber – selline kohtlemine teeb psüühikale haiget ja muudab sõltuvaks ja annab informatsiooni – Mind ei jäeta – kuid kordumine tähendab, et säilib hirm, et sel korral märgivad sõnad ja tegu tõde.
Kordus tähendab, et „hüljatud” laps peab ootama seda hetke, millal teda tagasi võetakse, kuid ta ei saa seda rahus teha, sest tema sees on hirm, mis toob kaasa ärevuse – mida Mina pean tegema, et Mind tagasi võetaks – kui kaua Mina ootama pean – äkki on see kord lõplik ja enam Mind tagasi ei võeta.
Ärevus on märk häiritusest – erinevad tundesõnumid on oma energia laiali laotanud ja lapse sees valitseb segadus – punaselt plingivad sõnumid – Ära eira – arvesta – on oluline! Tõde – kui oleksin oluline, siis Minuga selliseid mänge ei mängitaks, siis Mind ei hirmutataks ega tahetaks haiget tegevalt kohelda.
Pidev hülgamine tähendab informatsiooni, mida ei ole vastu võetud – sellest tulenevalt on inimese sees tunded, millisena ta ennast kogeb ja sellest tulenevalt on temal endiselt vajadus anda endast teada – viia oma sõnum olulise teiseni – hooli Minust. Seda selle asemel, et ise mängimine lõpetada ja sellest välja astuda – oluline inimene ei tähenda, et seda teist peab enesest olulisemaks tegema.
Hiljem on hülgamine suunatud vaatamine – inimene on jäänud kinni tunnete energiasse ega vali seista olemas oleva informatsiooniga ühes – Mina olen kurb, sest enam ei ole – See inimene oli ja on Minu jaoks oluline – Minu elu läheb edasi - Minul on tee, mida mööda kõndida, kuid praegu Mina leinan – ja see on okey, sest Minul tuleb luua uus Maailmapilt, kus seda teist ei ole Minuga koos – Mina olen ise, üksinda ja eraldi – ja seda kõike enese valikul – Mina elan/ Mina elasin teisest lahku astumise hetke üle.
Väivaldne ja vähendav keskkond ja suhtlemine tähendavad seda, et lapsel on enese olulisuse kohta käiv vastus käes – temale on korduvalt öeldud, et tema ei ole oluline ega tähtis ega väärtus ja mitte keegi teda ei taha – ainult see, kes on temaga koos olema sunnitud, see talub teda – kuid, kui ta sobiv ja õige ei ole, siis ollakse võimelised teda ära saatma, ära andma – selliste lahenduste olemas olemisest on last informeeritud ja neid on ka kasutatud.
Olgu inimene, kes endiselt osaleb hülgamise mängus, millises vanuses tahes, kaks asja jäävad tema puhul samaks – enese vajaduse lahenduseks vajab ta seda teist, kes teda ei taha ja seega ta pöördub, üha uuesti ja väga erinevates vormides, selle teise poole – kuula Mind ära, mõista Mind, arvesta Minuga – osuta, Minule, Minu olulisust.
Teiseks jääb see inimene otsima ja looma võimalusi, kuidas enesest olulisema teise elu paremaks ja kergemaks ja talutavamaks muuta – tema on laps, kes on kaassõltlane, sõltlase loos. Laps vastutab selle eest, mida teine ei vali ise kanda – laps võtab teise elu raskuse enese peale – tema hoolitseb teise vaimse tasandi tüünena püsimise eest.
Põhjuseks vägivaldse keskkonna muster – vaimne häiritus väljendub füüsilisel tasandil – karjumine, löömine, halvasti ütlemine, vaikimine, üksinda jätmine – laps on see, keda suur inimene saab vajamineval moel kasutada ning kelle olemas olemise ja tegemistega enese sees aset leidvat põhjendada.
Suur inimene ei peatu ega mõtle, mida ja miks tema teeb – ka tema on alles laps, kes on kogenud ärritavat impulssi ja ta reageerib oleva aja lapsega samal moel – annab ise endast teada, et laps teaks temaga arvestada. Vägivaldne inimene kordab samasugust mustrit - tema edastab oma sõnumit endaga seotud teisele, et too võtaks teate vastu ja lahendaks teema ära - teekond, punktist A punkti B – ärritus – teate edastamine.
Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab erinevas vanuses lapsi, kes kõik tahavad, et teine oleks see, kes lapse jaoks olulise sõnumi, KOHESELT, vastu võtab ja sellega tegeleb – sellest ka enese Olulisuse tõestamine ja vajamine – teiste samasuguste seas on vaja ära tõestada, et Mina olen see, kelle informatsioon on oluline ja järjekorras esimene.
Lapse sees on püsib pinge, kuni ta ei saa ennast välja öelda - seda ka aastaid ja kümneid - hoolimata oma vanusest ootab laps seda võimalust, kuni Oluline teine on sellises konditsioonis, milles on võimeline ja valmis last kuulama ja last mõistma. Vägivaldses keskkonnas seda hetke ei tule kunagi. Last ei võeta vastu.
Vägivaldses keskkonnas enese ära tõestanu on Oluline – tema on see, kellel on roll, mis annab tema staatusest teis(t)ele teada – teades, kes on Oluline – ei pöörduta tolle poole oma isiklike teemade ja vajadustega – nn üle piiri minnes allutakse korraldusetele ja lõpetatakse tegevus/ väljendus, mis Olulisele ei sobi – sellega antakse Olulisele teada ja näidatakse talle/ ka teistele välja, et tema on, selle keskkonna/ selle ühise, olulisim – teine/ teised on tema jaoks ja pärast.
Vägivaldses keskkonnas kasvamine ja elamine tähendab vigase traadiga telefoniga helistamist – enese jaoks oluline sõnum toob kaasa negatiivse reageeringu, sest sellesse reageeritakse ennast kaitsvalt – enese Mina kaitsvalt. Mina ei pea Sinu pärast ja jaoks – Mina olen meist Olulisim – Sina oled Minust sõltuv – Sina pead olema Minu jaoks ja pärast olemas – see tähendab - Minu Mina kinnitavalt olemas – seega ei saa Sina Minult midagi nõuda ega ise tahta.
Vägivaldses keskkonnas mitte olulised on õppinud vaikima, taludes ja vaikides lootma – nad teavad, et nende sõnumile reageeritakse eitusega. Elu on õpetanud, et enese sõnum toob endaga kaasa Olulisuse tõestuse ja väärtuse maha tegemise sõja – neil ei ole lootust seda võita – nende kohta on kasutusel infobaas, mis avatakse ja milles sisalduvat hakatakse laiali laotama – Sina oled selline, selline, selline – Sinul ei ole õigust, sest Sina.
Mitte oluline teab oma kohta, kui ta tahaks edasi ja võitleks vastu – oleks mustri järgi vale, siis teda jäetaks – teda hüljataks, teadmata kauaks – teda jäetaks välja, eraldi, ilma – teda kõrvetataks tähelepanuga – teised koguneksid kokku ja osutaksid temale ja räägiksid temast – kõik järgiksid Olulist ja kinnitaksid mitte olulise inimese mitte olulisust – teda ei ole Meile vaja.
Vägivaldse keskkonna erinevas vanuses lapsed on kõik ühe ja sama tõega – Mina tean, et Minuga ei arvestata - Mina, iseendana, ei saa ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha - Minul tuleb ise ennast kehtestada – Minul tuleb olla, iseendast ja teistest, suurem/ tugevam/ parem/ tähtsam/ rikkam/ ilusam/ targem jne. Siis nähakse, siis veendutakse, siis teatakse, siis tunnistatakse, siis järgitakse.
Enese ära tõestamine tähendab teis(t)est üle olemist – seda teostatakse vägivaldsel teel, sest muidu ei ole see võimalik – vägivaldses keskkonnas saab inimene tõsta ja tõestada oma Mina teist inimest vähendades - vähendatu peab olema vähemana kogetav ja nähtav - see on energeetiline muutus.
Vägivaldne keskkond kordab vägivalda – inimesega mitte arvestamine tähendab, et inimese vastu suunatud vägivalda ei ole inimesel võimalik ära lõpetada - tema ei tohi seda teisele keelata – vägivalda kasutavat inimest ei ole õigus kahtluse alla seada ega tohi ka tema tegevusele, valeks nimetavalt, osutada – Olulisel inimesel on õigus ja põhjus enese valikutele.
Öeldes välja oma sõnumi – Mina ei taha, Sina ei tohi, Sinul ei ole õigust või kaitstes ennast füüsiliselt või vägivaldset kontakti, sellest lahkudes, lõpetades – loetakse selline tegevus valeks ja üle piiri minevaks – seda loetakse Olulisele Teisele vastu hakkamiseks ja enese kohaga mitte arvestamiseks. Mäss surutakse jõuga maha – vahendeid ei valita – eesmärk pühitseb abinõu.
Omal moel ei ole vahet, kas inimesel on Olulise inimese või Mitte Olulise inimese roll - kõigil vägivaldse keskkonna erinevas vanuses lastel on üks ja seesama vajadus – vaja on jõuda punkti B – enese teate ära andmiseni – siis hakkab juhtuma ja saab Maailm õigeks.
Teate edastamine, tähitud kirjana, on laste primaarne ülesanne – mõistmata, et tegelikkuses on see vajadus kaasnev sellega, mida tahetakse saavutada – Minu sõnumiga arvestatakse – väide – Mina ise olen teise jaoks oluline – saab kinnitava tõestuse.
Inimene, kes ei ole teise jaoks vaba valik, vaid pealesunnitud kohustus, ei saa kunagi teda täitvat kinnitust – teatud juhtudel saab ta asenduse. Tema saab ise anda endale Olulise rolli – tema on see, keda ei hüljata ega jäeta – tema saab kasutada teise sõltuvust, kui enesest vähemana olemist ära ning anda teisele hülgamise kogemus – see teeb kuulekaks ja hoiab ära mässamise.
Teisel juhul saab inimene olla vajalik – olla oluline läbi teisele antava väärtuse – teha ise ennast vajalikuks ja olla kuulekas – tõestada, jätkuvalt, teise Olulisust. See on kaudne olulisus - Mina olen Oluline – siis ja seni, kuni Minus on/ Minul on see, mida teine vajab – seni teine ei hülga – seni Mind ei jäeta üksinda.
Mõlemal juhul on endiselt alles teadmine – siis, kui olulisus lõppeb – siis, kui ei saa Olulise rollina tõestatust – siis Mind jäetakse, siis Mind vähendatakse – siis Mind koheldakse vägivaldsel viisil ja haiget tegeval moel.
Vägivaldse keskkonna erinevas vanuses laste jaoks tähendab enese vajadusest teada andmine kurtidele kõrvadele rääkimist. Laps loodab ja tahab uskuda – Minu Ema kuuleb, Minu Ema tuleb – Minu Ema on Minu jaoks olemas. Vägivaldse keskkonna tõde – vanema rollis olev inimene ei kuule, sest ta ei kuula – tema on vastu reageerimas.
Igal inimesel on õigus vägivallast vabale keskkonnale ja suhtele. Igal inimesel on õigus öelda – Minu vastane vägivald tuleb lõpetada – Minu informatsiooniga tuleb arvestada – Minust hoolimine, põhi õigusena, on Meie koos olemise aluseks.
Vägivaldse keskkonna paradoks – enese jaoks tuge tuleb küsida sellelt, kes nimetab seda ära kasutamiseks. Armastust tuleb osata näha selle inimese tegevusest, kes ise haiget teeb. Enesele kaitset tuleb paluda sellelt, kes enese vastu käe on tõstnud. Turvatunnet tuleb oodata sellelt, kes ise hülgab.
Suletud keskkond keerab aju keemia tuksi – inimene jääb paigale, ootab enesele vajaminevat ja seda, et tema informatsiooniga arvestatakse. Paigale jäämine tähendab, et inimene näeb ja kogeb kordusi ja siis tulevad sealt ka need toredad vastused – Sina ei ole ära teeninud, Sina ei ole väärt, Sina ei mõista, Sina arvad endast liiga palju, Sina oled kasutu, Sina oled ära kasutanud.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu tahab ja vajab, et teda tunnistatakse oluliseks ilma, et tema seda ütlema peab – ilma, et tema ise ennast meelde tuletab ja eneses aset leidvat nähtavale toob – et selles keskkonnas oleksid juba väärtushinnangud ja põhi mõtted, mis välistavad vägivalla ja vähendamise ning ühine tähendaks tervikut ja kõigile sama – kõik osad on samal moel olulised – ilma ei oleks Meie-t.
Siis, kui inimene vabatahtlikult ja ise, endale valides, häid ühes olemise tavasid ei järgi, siis temalt seda sunniviisiliselt oodata/ tahta ei ole mõistlik – see on ainult kohustuse peale panemine. Vägisi armsaks ei saa – see, kes enese sees on lahus ja sunnitud kohas, see enese seest armastust ei leia ja välja ei anna.
Inimene teab enese sees olevat tõde - Miks mina peaksin ja mille eest tuleks Minul vabandada. Kõlab ju ülevõlli minevalt tahta ja oodata – Palun vabandust selle eest, et Sina ei ole Minule oluline – Minul on kahju, et Mina ei pea Sinust – Palun anna andeks, et Mina suudan ja tahan Sinule haiget teha – seda kõike, sest MINA EI TAHA SIND OMA ELLU!!! VIGA ON SINUS - SINA EI TAHA SELLEST ARU SAADA.
Nende lausete mõte näitab ette loo absurdsuse – see, mida peetakse õigeks ja vajalikuks, selle eest ei ole ju põhjust vabandada – Sina ise reageerisid, Sina ise võtad isiklikult – Mine siis ära, kui Sinule ei meeldi ega sobi.
See informatsioon tähendab algusesse välja jõudmist – enese müümisel ei ole mõtet – enesest väärtuse tegemisel ei ole mõtet – Maailma väärtuste omamisel ei ole mõtet. Tuleb olla suurem iseendast - olla vaimselt edasi kasvanud - tuleb anda, teisele, temale vajaminev vabadus. Ise ennast tuleb lahti ühendada – iseenda Maailma pilt tuleb ümber teha – ise tuleb astuda oma samm ja olla ise – enese teel ja enese elus.
Enesega seotuid ei saa kunagi lõplikult välja juurida - aegade puul ollakse üksteisega seotult seismas. Iga ühendatu on teisest teadlik ja mingil moel on see informatsioon kõigile vajalik ja oluline. Sellel olulisusel on erinev tähtsus - mitte alati ei tähenda see ühes olemist ja kokku saamist või koos olles teisele lähedal olemist. Mina elan teisega ühes Maailmas, kuid ei kunagi Meie-na koos.
Mõnikord ei keelata ühes olemist ära või elu viib teid kokku, siis tuleb lähtuda enese põhi mõtetest ja väärtushinnangutest - vägivallast ja tõestamisest vaba suhtlemine ja ainult vajalikust, piiratult ja suletult. See tähendab ka seda, et kui vägivald vaatab vastu ja vähendamine leiab aset, siis tuleb selgelt ja rahulikult EI öelda ja ära minna.
Inimene ei saa kaotada seda, mida tema ei taha ja mida tema peab - ilma tõelise kaotuseta ei tea inimene enesega seotud loo tähtsust/ enesega seotud teise tõelist tähendust. Inimesed, kes on pidanud ja olnud kohustatud - on surutud oma pendli ühe poole peale nii põhja, kui see on võimalik ja kui nemad siis korraga enam ei pea, siis nad lendlevad õhus ja naudivad oma vabadust - nad ei pöördu tagasi enne, kui neil tuleb selleks soov ja tahtmine.
Vabaks antud inimesed ei pruugi kunagi tagasi tulla - seda seni, kuni nad usuvad, et nemad on ise endale vabaduse välja võidelnud ja tagasi minnes pannakse neid taas kohustust kandma. Seda seni, kuni nad ei ole vaimselt täis kasvanud - see eraldatus on nende jaoks endise tähendusega - hülgan, et kuulekaks teha - karistan, et teine Minu Olulisust tunnistaks. Selle aluseks on väide ja uskumus - teine ootab Mind tagasi, teine võtab Mind tagasi - Mina olen teise jaoks oluline - see on Meil selline mäng.
Üle võlli läinud mäng tähendab, et möödunu on läbi - eneseni kasvamine on olnud valus. See on mõistmine - enam ei võta tagasi - enam ei ole olemas. Olen ise ja olen enese teel, sest olen seda alati olnud. Meie-t, mida ei ole olema loodud, ei ole kunagi olemas olnud - olid Minad, rollide Maailma, liivakastis - seda senikaua, kuni igaüks leidis endale enese tee - kas teise/ teised, kellega sama mängu mängida või mängust välja astununa vaimselt täis kasvanud inimese elu elada - reaalsus on reaalsus - ei ole eluterve seda muuta/ selle muutust tahta - igal inimesel on õigus oma valiku juurde jääda ja enese mõistmise järgi elada PUNKT
Marianne
29.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar