Meie, mida ei ole

 

Inimese jaoks on raske ja keeruline lahutada enesest ära see, mis on enesega kokku liidetud ja enesega sama – enese laiendatud Mina – Mina ja Sina ehk Meie, kellegi enesele olulisega. Mina, Mina olen = Minul on – see on põhjus, miks inimene jääb enesele olulise teisega ühendatuks isegi siis, kui see teeb temale endale haiget, toob kaasa sekeldusi ja teda ei taheta koos olema.

Inimesed on harjunud looma ja hoidma füüsilisi suhteid, mida ei kinnitata vaimsel tasandil – kokku saadakse ja koos ollakse rollidena ja rollide tasandil. See saab tähendada, et seotus vastab füüsilise Maailma vajadustele või on suunatud nende rahuldamisele. See saab tähendada, et seotus põhineb sunnil – Mina pean, sest Mina olen – ise endale ei valiks, kuid on midagi, mida muuta ei saa ja sellepärast pean.

Füüsiline tasand, ilma vaimse tasandi ühenduseta, tähendab varjatud informatsiooni – teisest inimesest ei peeta, temaga ei taheta koos olla – sellises läheduses või ei üldse, teise vastu on negatiivsed/ tühjad tunded, teist talutakse ainult teatud moel/ teatud võimaluse pärast, teine ei ole oma ega südamele lähedane.

See tähendab, et inimese poolt nähtavaks tehtud informatsioon ja tema sisse varju jääv info erinevad teineteisest ega kinnita üksteist üle. Ennast varjav inimene valetab nii iseendale, kui ka teisele – tema ei ole teise tugevus ega võimalda teisele ausa informatsiooniga kooskõlas olevat valikut. Tema manipuleerib enese huvides.

Füüsilise tasandi inimesed ei vaata asjale otsa nii nagu see on – nemad on harjunud valetama, sest nemad on harjunud oma mõtteid, soove, vajadusi varjama, muutma, kustutama, kaude väljendama. Füüsilisel tasandil olev inimene ei saa aru enese vastutusest vaimse tasandi ühenduse loomisel ja hoidmisel ega mõista isikliku tundehügieeni olulisust. Ilma vaimse tasandi ühenduseta ei jõuta tervikuni, ollakse koos poolikutena - kuid ega kuu tagumine külg, mida ei nähta, ära ei kao - see mõjutab ühes olemist ja ühes olijaid.

Seda, mida ei ole õpetatud ega pealt nähtud, seda ka ei ole selgeks saadud – õigem oleks öelda, et sellest ei saada aru. Kahe tasandi erinevus toob kaasa selle, et inimesed on koos, kuid neil on koos halb olla ja nad ei oska seda halba olemist paremaks olemiseks teha. Nad proovivad, kuid nad lahendavad vaimseid teemasid füüsilisel tasandil ja seega nad ei õnnestu päevakorras oleva teema lahendamisel, kuid nad õnnestuvad selle päevakorrast eemaldamisel – tähelepanu suunamisel leiab aset ühe loo asendamine teisega.

Füüsilise tasandi inimene lõhub ära selle, mida tema ei vaja/ ei taha – inimene ei taha seda, mida tema ei oska parandada ega muuta – temal ei ole teadmisi ega oskusi selleks. Seega ta ei taha rikkis suhet, rikkis kaaslast – ta ei taha enese jaoks kasutuskõlbmatut. Tema mõte käib selle järgi, et kui Minule ei ole vaja, siis Mina seda ei taha – Mina lähen ära või ütlen teisele, et mine ise ära.

Minule ei ole vaja - tähendab, et inimesel ei ole teisega/ suhtega midagi peale hakata, sest ta ei saa oma vaimsetele vajadustele, füüsilises vormis, ega ka füüsilistele vajadustele täidetust või ta saab, kuid selle saamiseks peab ta vastama mingisugustele tingimustele, kaotama enesele olulist, tegema enesega mitte kooskõlas olevat.

Täis kasvamata inimese vaimne tasand ei vasta oleva aja vanusele – enamus suureks kasvanud inimesi on endiselt Mina, kelle ülesanne on seista eraldi ja paista silma, et saada endale vajaminev tähelepanu või vahetades rolle, muuta lugu ja peituda vale tähelepanu eest.

Endiselt ollakse laps, kes usub, et teised on Maailmas tema jaoks olemas. Suure lapse Maailm on endiselt vajadusepõhine – see, kes on Oluline, selle vajadused täidetakse – ka armastus, hoidmine ja ühte võtmine on vajadused, mida saab kogeda see, kes on Oluline. Olulisena olemiseks peab omama tõestatud väärtust – peab olema vahendina kasutatav ja/või omama seda, mida keegi teine tahab, kuid ise ei oma või ei saa endale anda. Minul on – Sinul on – Meie saame vahetada.

Enesega ühte valitakse see, kes täidab vajadusi – ka vaimsest piiratusest tulenevaid vajadusi – tegeleb valede tunnete tööga - kustutab, kaotab, kirjutab üle, asendab, vallandab, annab võimaluse enese pihta välja valada. Teine annab/ loob energeetilise ruumi, kus enesega sassis inimene saab, teist ja teise kohalolekut kasutades, enesele mõistetamatust ja mitte vajalikust ja häirivast vabaneda.

Lapse kasvamine tähendab erinevaid etappe – mõistmiseni jõudmisi – erineva ealiste, teadmiste ja oskuste mõistmiseni jõudmisi – omal moel tähendab see üha uusi ja muutuvaid Mina pilte, kuid teisal tähendab see Mina justkui kivisse raiutud informatsiooni, mis seisab paigal. Kivistunud Mina on inimene, kes teab, et tema on sellise suurusena olemas.

Inimene, kellega lapsena ei arvestatud – kelle osaks sai vägivald ja vähendamine, mida tema ära ei saanud lõpetada/ ära ei osanud hoida – vajab Mina, keda nähakse ja tõeks tunnistatakse. Kivistunud Mina – Mina olen selline, kelle vastu tehakse, kelle vastu on õigus vägivalda kasutada, kes ise ei saa enesega seonduvat muuta, sest ei olda oluline. Iga kord, kui sellise Minaga inimene saab enese Minale kinnituse, siis ta hüppab pendlile ja hakkab ennast ära tõestama – Mina ei ole, Mina saan, Minuga ei tohi, Mina olen Oluline.

Kivistunud Mina tähendab, et inimene ei ole möödunust edasi kasvanud – tema ise kukub möödunusse tagasi ja kogeb seda oleva aja tegelikkusena. Kivistunud Mina kohta käiv on tema jaoks eluline ja tõene – tema kogeb ennast sellisena, tema näeb ennast sellisena – sellest ka teistsuguse Mina tõestamise ja möödunu Mina ära kaotamise vajadus.

Tegemist on enesele antava informatsiooniga, kuid see ei kinnistu ega saa inimese tõeks, sest inimene tahab ja vajab, et teda välises teisiti koheldaks ja nähtaks. Tegemist on möödunu kordusega – inimest muudeti välise tähelepanu alusel – nüüd ta vajab sama – tegemist ei ole tema teadlikkusega iseendast, vaid välises aset leidva ära hoidmise ja muutmisega – et enam ei korduks.

Inimene ei ole mõistnud, et tema ei muutu teise informatsiooni peale teiseks ja teda ei muudeta ega kaotata ära – teisel ei ole võluvõimeid ega võlukepikest - teine valib ise oma käitumise ja see osutab seda teist ja tolle eesmärke. Inimest puudutab see lugu selle nurga pealt, millisena ja mil moel tema ise reageerib ja mida tema ise vajab – oluline on see, kas ja kuidas tema tuleb informatsiooni töötlemise ja selekteerimisega toime.

Lapse kasvamine on keeruline teekond, sest tema osaks saab infotunde, mis on temale tühjad ja kasutud, kuid neist tehakse tema teema – suur inimene ei oska ega taha sõnastada seda, mida tema tegelikult öelda tahab – ta lisab oma tunded ja nendega seonduva, kuid see ei ole lapse vastutus ega lapse teema – laps on seotud ja osaline, kuid see ei ole tema teekond.

Vale ja segane informatsioon toob kaasa segaduse ja vale Minapildi – lapse teadlikkust, iseendast ja enesele osaks saavast, muudetakse manipuleeriva käsitlemise ja vägivaldse kohtlemise saatel – füüsiline mõjutus töötab edukalt. Vaimne tasand jääb hämarusse – lapsel endal tuleb iseendale anda selgitused ja mõistmised, mis ja miks oli, on ja tehakse.

Vaimne vägivald tagab selle, et vaimne tasand jääb piiratuks – see ei kasva vabaduses ja valguse käes – see püsib pimeduses ja varjudes – hirm on olla Mina, kelle kohta ei osata öelda – Miks Mina tegin – Mis oli Minu sees sellist, mis sundis Mind sel moel valima, käituma, lahendama – loogilised ja elulised vastused jäävad välja selgitamata, sest laps nimetatakse selliseks, kes niimoodi käitub ja teeb – Mina olen selline tähendab, et ei ole olemas enese muutuse ja enesest vabanemise võimalust – Mina jäängi selliseks = kohtlemine ja suhtumine jäävad samasuguseks.

Sellise uskumuse taga seisab fakt, et laps ise, veel, ei mõista ja temale ei anta teada, et tema reageerinud on sageli vastused, millelegi, millega lapsel tuli kokku puutuda – sageli on need üksinda jäetusest ja oskamatusest, kuid elulisest vajadusest lähtuvalt kasutusele võetud lahendused, mis annavad aimu x hetke teadlikkusest ja võimalustest, kuid sellele lisaks on veel see, et et neid ei oleks vaja või saaks neid teisiti, kui lapsel oleks olemas toetus ja mõistmine, mis peab tema elulisi vajadusi normaalseteks ja tegeleb puudusi põhjustavate algustega ning annab lapsele teadmisi juurde – tegu, valik ja lahendus ei määra inimest – see annab teada inimese oskustest, ressurssidest ja mõistmistest – info vajadusest, info ühekülgsusest, hirmust, millegi olulise puudumisest.

Suuri inimesi, kui vaimselt täis kasvamata lapsi, saab laias laastus jagada kahte rühma – on need, kes on enese kivistunud Mina vastaspoolel oleva Minana olemas olemisele kinnituse saanud ning vajaduse ilmnedes nad teavad, kuidas seda kinnitust saada ja see lahendus on nende jaoks töötav.

See tähendab, et nad teavad ennast Minana, kelle vajadusi/ tahtmisi/ soove täidetakse ja nad on ise loonud/ valinud/ võtnud endale Maailma, milles tema jaoks ollakse olemas, temale vajamineval ajal ja moel – see on ära parandatud möödunu, milles laps saab olla laps, enesele vajamineval ja meelepärasel moel.

Kuid, kuna tegemist ei ole loo algusega – selle koha ja ajaga, milles laps oli tegelikkuses laps ja teda ümbritsev ja temaga seotud teadsid ja arvestasid tema suuruse ja vanusega ning kandsid Lapsega seotud rolle, siis oleva aja Maailm ei ole sama möödunuga – enesele antud/ võetud/ loodud Maailm on koht, kus möödunu maha mängimise jaoks tuleb osalised möödunu rollidesse paigutada ja möödunu rollidele kuuluvaid ülesandeid täitma sundida – see tähendab, et enese jaoks vajamineva inimene ostab, müüb, vahetab, võtab, sunnib andma.

Teine grupp suuri lapsi on Minad, kes ei ole muutunud enesele kinnitust saanud – neil ei ole seda Maailma, milles möödunu kordust, enesele vajamineval moel, kogeda ja tagada. Nende kivistunud Mina on endiselt alles, nende vahetud ja reaalsed kogemused kinnitavad selle olemas olemist – Mina olen selline, kellel ei ole/ kelle jaoks ei olda - Mina pean ise.

Samal moel nagu möödunus tähendab ka suure lapse jaoks - Mina pean ise = Minul ei ole/ Mina ei saa. Minul ei ole/ Mina ei saa tähendab ebaõiglust, enesega mitte arvestamist ja see märgib enesele osaks saavat kaotust. Selline vaatenurk muudab, inimese jaoks, iseenda elu vastumeelseks ja valeks paigaks – inimene kogeb ennast ohvrina, kannatajana, mitte olulisena, kaotajana.

Ohvri vaatenurga taga on kivistunud Mina tõde – Mina ise ei saa. Uskumine – Mina pean ise, kuid Mina ise ei saa - on ahistav, hirmutav ja ärevaks tegev informatsioon. See väide näitab vaimse allakäigutrepi astet – x vanuses lapse teadlikkust – aega, mil see oli tõsi. Mina ise ei saa = Minu jaoks peab keegi teine olemas olema. Enese jaoks Olulisest teisest sõltumine on tema jaoks võimalus, kuidas anda endale võimalus - siis Mina ise ei pea ise.

Kuna Mina kivistus, siis jäi sinna informatsioon samasugusena alles ja sellepärast ei toimu edasi kasvamist ega uue info andmist ja kinnistumist. Suurema lapse – Mina pean ise, kuid Mina ise ei saa – tähendab, et tema oskab arutleda ja tegevust ette kujutada, tulemuse olulisust hinnata – sellest tuleneb järgnev informatsioon, mis justkui kaob ära - Mina ei oska, Mina ei taha, Mina ei pea.

Laps, kes kogeb enese piiratust ja enesele osaks saava lahendamata suurust, protestib last sundiva/ vähendava informatsiooni ja selle edastaja vastu – laps ei taha sellega nõustuda ega seda tõeks tunnistada, sest tema tõde on teine – temal ei ole ressursse ega oskusi, et ise ennast aidata. Laps tahab, et tema infoga arvestatakse – ta ei taha arutelu ega selgitusi, vaid lihtsat ja konkreetset teadmist, et teda ei jäeta üksinda - tema jaoks ollakse olemas, temale vajamineval hetkel ja moel.

Kivistunud Mina tähendab, et seda teadmist temale ei antud – laps oli ja jäi üksinda – tema koges seda enese hülgamisena. Möödunu elav jälg tähendab, et kui X vanuses inimese ees seisab raskus, mida tema peab ise, kuid ta ei tea enese võimeid või ta kardab ära rikkuda või ta ei ole nõus üksinda vastutust kandma, siis ta vajub tagasi enese möödunusse ja hakkab tõestama Mina, kellel on õigus toetusele ja teisega koos olemisele – teise osale enese/ ühises loos.

Laps osutab, erineval moel tegutsedes ja ennast väljendades ning ka vägivalda ja vähendamist kasutades, enese Olulisusele ja teise kohustusele selle infoga arvestada. Kui teine ei kuula ega arvesta, siis suur laps solvub, pettub, vihkab seda teist, möödunut ja Maailma. Seda selle asemel, et olla oleva aja teadlikkusega ja leida olevas ajas iseenda lahendus.

Pettumine ja solvumine ja haavumine on aja peatamise meetodid – inimene loob ajatasku, millest tema edasi ei lähe – ta ootab teist tagasi ja enesele lisaks, et kõndida edasi ühes. Inimene tahab füüsilist teist endaga ühte, et siis oleks julgem ja turvalisem – see osutab möödunus täitmata jäänud vajadust.

Üks vajadus toob kaasa teise – füüsilisest vajadusest olulisemaks saab vaimne vajadus, kuid kuna füüsiline on reaalsem, siis jääb vaimne vajadus varju – inimene vajab enesele kinnitust – inimene vajab sõnu ja tähelepanu, mis osutavad tema võimeid ja kasvamist – inimene vajab, et temaga olijad näevad tema kasvamist ja muutumist – enam ei ole, enam ei tee, nüüd oled, nüüd oskad ja saad. Vägivaldne keskkond ja vähendamine tähendavad, et inimese vaimsust ja kasvamise võimet tehakse maha ega peeta oluliseks – Sina ei saa, Sina ei oska, Sina jälle, Sinust ei ole asja, Sina ei muutu, Sina oled = Mina olen.

Olulise teise vajadus lähtub samast allikast – Mina pean ise = Mina ise ei saa, Minul endal ei ole = Mina vajan teist. Seega vähendab suur inimene ise ennast ja jätkab teisest inimesest sõltumist – see tundub kummalise ja häirivana, kuid vaimselt täis kasvamata inimese jaoks on tegemist normaalusega – enese Mina kohta käiva informatsiooni alusel enese elu kordamisega. Temal ei ole teist reaalsust. 

Ka selle lahenduse taga on sügavam vajadus - soov olla teisega ühes ja teisele oluline ilma Mina tõestuseta - olla tegelikkuses teisega ühes olemise põhi mõttest lähtuvalt ühendatud - teine annab ühes olemisele ja ühte võtmisele ja oluliseks pidamisele kinnituse siis, kui täidab vajadusi.

See tähendab, et jätkub füüsiline tasand, millel lahendatakse ka vaimsed teemad. Füüsiline suhe ilma vaimse tasandi ühenduseta on vägivaldne keskkond. Inimese teadmatus, vajadused, sõltuvused, alateadvus mängivad inimeste vahelises infovahetuses suurt osa – need on päästikud, mis vallandavad käitumise, mida ei kontrollita ega valita, kuid mida peetakse enese õiguseks. Vaimse tasapinna ühenduseta peetakse teist enese omandiks, kelle vastu ollakse võimelised tegema, mida iganes – vähendama, lahti ütlema, haiget tegema, ka tapma.

Ennast füüsilisel tasandil välja elanud inimesele tundub, et tema valikul ei ole ega saa olla tõsiseid tagajärgi – lihtsalt äkiline väljendus, selline ootamatu reaktsioon – sel moel väljenduma sundiv seisund läheb üle – oli mingi impulss, midagi ärritas – inimene reageeris – see on temale iseloomulik ja normaalne asjade käik – teised teevad ka, tema vastu tehti ka. See on info vahetus, sellisel tasandil ja selliste lisanditega.

See, mida inimene loob, see saab energeetiliselt olema – see, mida inimene kuuldavale toob või enda sees tõeks peab ning kuidas tema selle teoks teeb, see saab olema. Inimeste vahelise ühenduse algus on valik – Mina valin selle inimese, Mina valin selle inimesega koos seda-teist teha, Mina valin lapse.

Teoks tehtud valik hõlmab ka neid valikuid, mida inimene ise endale valida ei saa – Ema, Isa, Õde, Vend, Lähedased sugulased jne. Enese poolt tehtud valik tähendab, et inimene ütleb välja sõna, mis teda teisega kokku seob – tema loob ühenduse/ võtab teise oma vastu – tema on Minu X/ Mina olen tema X. Inimene ise märgib ära enda koha, kus ja kuidas tema, kelle suhtes, seisab ja, kellega paaris on.

Valiku tegemine tähendab inimese vaimset tasandit – inimene teeb otsuse erineva informatsiooni alusel, erinevate valikute vahel, erinevate eesmärkide nimel ja vajaduste jaoks. Inimene saab teha otsuse erineva ea teadlikkuse alusel – olla suur, kuid teha valiku, mis on oluline/ vajalik X vanuses lapsele ja siis teha selle valiku oleva aja vanuses teoks.

Inimene saab valida lapse saamise, et kogeda armastust ja turvatunnet ja ühte kuuluvust ja olulisust ja tähelepanu ainult endale ja oluliseks tegevat rolli – tundeid ja kogemusi, et kompenseerida möödunu puudujääke ja asendada enese kaotusi - kuid see ei tähenda, et tema valiks teadlikult Last/ Meest/ Abielu/ Suure inimese vastutust, et olla Ema/ Naise/ Abikaasa rollis oleva inimesena – tema erineva ea vajadused toovad kaasa tagajärjed, mida inimene endale ei valinud – neid tema ei taha, kuid need kaasnevad tema valikuga.

Inimese valik annab temaga ühendatule informatsiooni – Mind taheti, Mind valiti, Minu kasuks otsustati, Minuga ollakse koos. See on kahte, rollidena, kokku ühendav sõna, mis loob ettekujutuse Meiest, kes seisvad samal tasapinnal ja kannavad ühte ja sedasama eesmärki – olla koos.

Inimene, kes valis ühte, kuid sai ainult või ka teise, ei ole oma valikuga rahul – tema ei ole sellega rahu teinud – tema vaimne ja füüsiline tasand on häiritud – tema peab seda, mida ja kuidas tema ei taha, kuid enam ta ei saa enesega seonduvat ja enesele osaks saavat teiseks teha – ta ei saa rollide ühendust ära kaotada.

Inimene, kes on vaimselt piiratud, tunneb ennast lõksus olevana – tema ees on ülesanne, mille lahendamisega tema toime ei tule – seega vajab ta endale füüsilise tasandi väljundit, et enese sees toimuvat lahjendada – on vajadus oma tundeid välja elada – on vajadus enesega toimuvat välja öelda.

Inimene, kes ei saa ise, annab enese sees toimuvast teada sellele, kelle pärast temal raske on – loo teine osapool või keegi samas olijatest – inimene tahab, et too võtaks vastutuse/ lahendaks inimese loo ära – teeks enda poolt midagi sellist, et inimesel oleks parem olla. Nii nagu vanasti, kui laps väike oli või oleks, siis ja seal, sel moel pidanud olema.

Inimene ei taha seda, mida temale vaja ei ole – vaimselt piiratud inimene ei taha inimsuhteid, mida ta ei saa enese järgi seada ega enesele vajamineval moel kasutada – ta ei taha seda, milles ta ei saa otse ja sirgelt – milles ta peab leidma kaudse tee või ellu jäämisega tegelema – olema Mina pean ise.

Inimene ei hoia seda, mis tema jaoks väärtus ei ole – inimene tahab sellest vabaneda. Oma sõnade ja tegude energiaga lõhub inimene seotust ja vähendab seda teist, kelle tema ise endaga ühendas – sellises tegevuse on kaks ühes – parema Mina kogemus ja ootus, et teine ise lahti laseks ja koosolemise lõpetaks.

Raske on neil, kes mõistavad sõnaga märgitud ühendust ja selle tähendust – raske on neil, kes näevad ja teavad, et sõna seob inimesi nii vaimsel, kui ka füüsilisel tasandil ühte. See inimene, kes mõistab ja näeb tervikut, on Meie, mida ei ole – tema on seal, kus ei ole seda teist/neid teisi, kes elavad oma teadlikkusega füüsilises Maailmas.

Ühine, mis ei ole kõiges ühine, on ühe inimese energia, mis markeerib kõikide ühes olijate tervikut - kuna teisi, sellel tasapinnal ei ole, siis tuleb see kõik selle ühe arvelt – tema mõistab, mida tähendab inimeste vaheline hoolimatus, ükskõiksus, haiget tegemine – tema, sellekohane, informatsioon teistele kohtab väljanaermist, välja jätmist, valeks nimetamist, haiget tegemist.

Füüsilisel tasandil olija on ühendatud rollidesuhte vaimse tasandiga, kuid tema kasutab seda vägivalla teostamiseks ja pürgikastina – vaimset võimekust näitavad sõnad ja teod on enese teis(t)est eraldi oleva/ eristuva ja üle oleva Mina tõestamiseks ning kellegi teise vähendamiseks kasutusel. Seda, mida on pealt nähtud, iseenda peal kogetud ja ise harjutatud, seda ka tehakse ja valitakse.

Siis, kui füüsilise tasandi valinu astub sisse sinna, kuhu tema ise ei ole kasvanud, siis trambib ja lõhub tema seda, mida ei ole ise loonud – ta ei taju piire ega ühendusi ega mõista olemust. Ta on väike ja kasvatamatu laps, kes on õrnas ja tundlikus keskkonnas, kuid ei taju seda.

Vajadused ja sõltuvused seovad inimesi füüsilises Maailmas, kuid kahte ühte siduva seotuse tegelik olemus tuleb välja vaimsel tasandil. Lapsed ei vastuta teise inimese eest ega ka ennast ümbritseva Maailma eest – laste jaoks ja pärast ollakse olemas - lapsed, kes teavad, et keegi teine vastutab, saavad võtta vajamineva, seda kasutada ja ära minna – jätta enesest maha korralageduse, haiget saanud teise ning pidada seda kõike normaalseks ja enese õiguseks.

Lapsed ei mõtle sellepeale, kuidas sai olema, kuidas on olemas ja kuidas jääb olema – see ei ole nende ülesanne. Enese, kui lapse, Mina teadlikkus on põhjus, miks inimene on suure inimese suhetes lõksus – Mina ei pea seda, mida ja kuidas Mina pean – see on ebaõiglus. Lapsel ei ole oskusi, mõistmist ega töövahendeid, kuidas suurena olla ja kellegi teise/ kellegi teisega loodud ühise eest vastutada – tema ise ei ole sinnamaani veel kasvanud.

Vaimselt täis kasvanuma ning iseenda ja enesega seotu eest vastutust võtva inimese ning vastutust mitte võtva ja vaimselt piiratud inimese väärtushinnangute ja põhi mõtete erinevus toob kaasa konfliktid ja süüdlase otsimise ja olulisuse tõestamine – Mina ei pea, keegi teine, Sina ise.

Sina ei ole keegi – see tähendab, et Sina ei ole see Kes tuleb Minule, midagi ütlema – Sina Mind ei käsuta ega määra – Mina ise. Vastutuse vältimine ja selle enese osaks mitte pidamine toob kaasa rollide/ rolliliidete vahetuse ja enese tõestuse ja enese vastustaja vähendamise – Mina olen Sinust olulisem – Minu informatsioon loeb – Minu tasand on õige.

On raske olla seotud sellise inimesega, kes ei mõista enese tegude ja valikute tagamaad – kes ei näe enese tegelikkust ega enese sammude poolt põhjustatut. On raske olla seotud sellise inimesega, kes otsib/ ostab/ võitleb endale välja olulisuse ja peab seda enese võiduks ja tõestuseks – Mina ei pea – Mina olen = Mina ei ole = Sina oled.

On raske olla seotud sellise inimesega, kes käitub ja valib nii nagu tema oleks üksinda ja teeb seda kõike selle ühise sees, mille on ise endale valinud ja olema loonud – tema ise on öelnud – Mina olen Sinu X.

See on üksindus seal, kus ollakse kahekesi. See on üksindus seal, kus ollakse teise poolt ühte valitud/ teise poolt vastu võetud – valitud füüsilisel tasandil, kuid ei vaimsel – füüsiline on see, kus peab – vaimne on see, kus saab olla enesega aus ja enesele valitud moel - ilma teiseta ja teisest eraldi.

Vaimse ja füüsilise vastuolu korral öeldakse, et inimene väldib lähedust – seab enesega seotule piire ette, ei ava ennast temale, keeldub tollega ühist nägemast ja teise kõrvale seismast. Sellise inimesega on raske füüsilisel pinnal koos olla ja alles jäänud ühises enese osa kanda – ei ole ühiseid väärtusi ega põhi mõtteid - teise peale ei saa kindel olla, sest teine on näidanud, milleks tema võimeline on – vastu seisma, välja jätma, vägivalda kasutama, vähendama, valetama.

On selge, et enesest teadlik inimene ei saa olla sellise teisega Meie – neil ei saa olla, kõiges ja tervikuna, ühist energiat – vaimse tasapinna avamine tähendaks haiget saamist ja enese kaitsetuks jätmist, sest teine ei vasta sellele samaga ega hoidvalt, austavalt, arvestavalt – teine kasutaks seda olukorda ära.

Inimene, kellel puudub vastutuse tunne – sellega seonduvas, mida tema ise teeb/ milles tema osaleb/ millest tema osa on/ mille tema ise valinud-loonud on - on inimene, kes teab, et tema Minal sellist kohustust ei ole. Tema teeb enese osaks mitte olevat sunnitult, panustab sellesse kohustatult, sest ta ei mõista ega näe tervikut – ta ei tea, et tema vaatenurk – Minule ei ole vaja/ Mina ei pea/ On teisele ja teise pärast – on möödunu Mina, kes on endiselt alles ega ole edasi kasvanud.

Inimene ise ei ole andnud endale ega võtnud enesega seonduvast vastu informatsiooni, mis tal aitaks seda teha või suunaks seda tegema. Inimene ei ole seda teinud, sest temal on teine ülesanne alles pooleli – vastustamine ja eraldamine ja eraldumine – eraldi oleva ja ise seisva Mina loomine.

Seega ta ka ei mõista, et enesega seotu on ühine, mis tähendab ka teda ennast – see on tema enda kasvamise teekond – enese mõistmiseni ja selguseni jõudmine – tema teeb ise endale – tema loob ja hoiab alles keskkonna, milles tema ise elab ja toimetab – tema enda vaimne teadlikkus on see, mis temale osaks saavad kogemused temale endale tagab.

Lapse Mina on füüsilisel tasandil koos, kuid enese pärast ja jaoks olemas olles ning ise ennast teistest eraldades, on ta vaimsel tasandil Mina, kes seisab üksinda ja on ise – teisi ei ole temaga samas – ta ei näe ega tea neid – ta tunneb teisi siis, kui on vägivaldne käitumine ja vähendav kohtlemine – seda siis, kui temale öeldakse ette, milles ja millal tema peab, olema ja tegema, ise.

Lapse jaoks on vastutust võtma suunamine ja, kellegi teisega/ ühisega arvestamine ehk käsutamine vägivald ja tema Mina vähendav kogemus – see ei ole õige. Ebaõiglus tähendab, et temal on olemas ennast vähendav kogemus ja puudub selekteerimise oskus/ vajadus ning tema kõrvalt jääb puudu see, kes ütleks Ei ja peaks sellest kinni. 

Ise olemise tõestamise perioodi kestmisest annab teada Mina, mis ületab piire - inimene ei ole oma tegelikes mõõtmetes - inimene ei ole enese sees kohal - inimene on Maailmas, milles ta tunneb ennast vabalt ja võitmatult - see on see energia ja suurus, milles tema on võimeline enese kivistunud Mina kaotavat Mina nähtavale tooma ja sellele tunnistusi saama. 

See on Maailm, kus ta ei arvesta teistega ega enese sammude tagajärgedega - teised on tema Mina kinnitused. Lapse Maailm, milles tema Mina on keskpunkt ja kõikide teiste jaoks oluline. Mis siis, et see Olulisus on roll ja teiste sõltuvustele üles ehitatud ja vajadusel/ võimalusel vägivallaga tagatud.

Selle jaoks, et laps kasvaks arvestavaks ja hoolivaks ja vastutust võtvaks, peab temaga koos olema ja teda ümbritsevas keskkonnas kasutusel olema väärtushinnangud, mis teevad nähtavaks inimese ja aitavad kasvada inimesel. Vägivalda kasutaval inimesel ja keskkonnas on kasutusel inimest vähendavad ja rolli tõstvad põhi mõtted ja hinnangud.

Laps ei oska vaadata, rollidega samastatuid, inimestena. Sellised hetked ja kohad on härivad kogemused, sest see ei ühendu käibel oleva informatsiooniga selle inimese kohta - see on võõras ja vale, sest see kaotab enesega ühendatu ära - näitab seda inimest teistsugusena ja teistmoodi. See on hirmutav ja abituks tegev kogemus. 

See on füüsiline tasand, milles nähakse eraldatust, kuid ei osata seda vaimsel tasandil seletada. Hirm toob kaasa väite, et teisel ei ole enesele õigust. Hirm annab teada, et ei olda vaimsel tasandil seotud ega ole teadmist, et teise valikud ja olemised ei kaota ühendust. Hirm annab teada, et füüsiliselt ollakse koos, kuid inimese poolt varjatu välja paistmine/ välja paiskumine on andnud teada tõe seotuse kohta - teine ei vali siis, kui see on võimalik. 

Laps, kellel on iseseisvumise ja täis kasvamise protsess pooleli, ei taha panustada sinna ega sellesse, mis ei ole tema enda valik ega ka sellesse, mis ei allu tema kontrollile - seega ta selles keskkonnas, mis on mõeldud tema enda vajaduste täitmiseks ja milles olemise/ seonduva eest vastutuse võtmist tema ise vastustab, ühist hoidvalt ja ühte siduvalt edasi ei kasva ega anna oma parimat – temale ei ole seda vaja.

Andes enda jaoks valeks nimetatule, jääb tema enda omast ilma – teda sunnitakse enese vastu minema. Lapse ülesanne on lahku astuda ja ära minna – ise oma tee otsida ja valida. See osutub keeruliseks, kui tegemist on suure inimesega, kes peaks ise olema ankur ja teise jaoks olemas olema – looma ja hoidma oleva aja lapsele/ endale valitud rollipartneriga Maailma, milles kõigil osa olijatel on turvaline olla – vaimse ja füüsilise tasandi Meie – kõik teavad, et nad on ühes ja on olulised.

Suur inimene, kelle vaimne teekond on kusagil lapse ajas – ei mõista ega näe olevat, oleva aja olemuse ega põhirolli põhi mõttest lähtuvalt. Inimene vastustab iseenda valiku, sellega kaasneva pärast – tema isiklike vajaduste piiramine ja enese teisega jagamise kohustus toob kaasa selle, et tema otsib endale Olulisust, et tema kivistunud Mina kehtetuks tunnistataks ja tema uue Minaga arvestataks – ta nõuab enesega olijalt ühes olemise õiguse kinni maksmist. Suurel lapsel ei ole ressursse ega oskusi ega teadmisi, kuidas olla täis kasvanud inimene – ta kasutab lapse infobaase ja võimekust, et vaimseid teemasid lahendada.

Selline kooslus, kus Ema/ Isa on enese koha pealt ära, sest on lapse tasandil olles Emana/ Isana – selline ühine vajab vastutuse võtjat – vaimsete teemadega tegelemise eest vastutuse võtjat – vajab seda, kes on Ema/ Isa, kes annab turvalisuse tunde ja teeb Lapse Mina nähtavaks.

Siis, kui oleva aja vanem seda ei ole, siis saab selleks laps. Välja valitud laps kasvab kiiresti suureks – tema teab enese kohta käivat tõde – suure lapse kõrval tuleb olla eraldi ja ühises muutusi tahtes/ isiklikke teemasid omades, tuleb tal terviku eest vastutus võtta – temal tuleb ise endaga tegeleda ja vanema jaoks õigel moel olemas olla – muidu ei tule midagi välja – muidu saab tema ise kannatada.

Kahte/ kolme/ enamat ühendav Meie ei tähenda Olulisele teisele kuuluvat keskkonda, vaid ühist, milles kõik on üks ja kõik see, mis selle sees on, mõjutab kõiki. Vägivaldne keskkond tähendab füüsilist koos olemist, kuid vaimset eraldatust – sellisel moel koos olevate inimeste ühendus on aegade teel – terviku ühendust ei ole olevas ajas.

Vägivaldsest keskkonnast välja ja vaimselt edasi kasvanu ees seisab raske ülesanne – mõista, et seda, mida tema näeb ja teab ja mida tema ise on valinud, et seda ei ole. Tema ülesanne on enese tagasi võtmine, kõikidest ühendustest, kus tema on olnud vaimsel tasandil üksinda – tema ülesanne on enese osalusel sündinud fantoomMeiede lõpetamine. 

Inimesed, kellega ollakse põhirollidena seotud, ei ole tähendanud oma – need on enese energiale võõrad ja enesele omasest välja jäävad – selle jaoks, et lõpetada enese vastane vägivald, seisab edasi kasvanu ees ülesanne mitte avada ennast nii, et tema oleks teisega üks - temal endal on vastutus mitte lubada teisi enese energia sisse. Vaimne Meie oli tema ise – ühiselt ei olnud seda olema loodud ja keegi teine selle eest vastutust ei võtnud.

Füüsiline – füüsilised vajadused ja vaimsed ebamugavused. Vaimne on teisest eraldi – see on Mina ise, Minu oma, Minu Maailm. Vaimne suletus on kogetud vaimse vägivalla tagajärg – teine ei hoia Mind, teine ei arvesta Minuga. Vaimne eraldatus paneb suhtele pitseri – vaimse kasvamise ja tasandi avatuse võimetus tähendab, et inimesed seisavad eraldi ja imiteerivad suhet, pealispinnal – seal on see vaatamiseks välja pandud ja enese rollist tuleneva kohustuse täitmine ja füüsiliste vajaduste täidetuse võimalus.

Füüsilised sidemed katkevad ja jätavad inimese üksinda siis, kui enesega seotud teine keeldub ühisest, läheb sellest ära, pöörab vastu, teeb haiget. Ka Ei ütlemine on samal moel eraldamine. Füüsilisel tasandil vaimsete teemade lahendamine tähendas lapse jaoks sisse ja välja lülitusi – vägivalda, mis kordus – hülgamisi, mis kordusid. Hirm, kaitsetus, üksindus - Lõhu siis lõpuni! – tee oma sõnad teoks ja ole enesega üks – tee teoks see, mida oled välja öelnud ja teha tahtnud.

Marianne

21.11.2025.a