On inimesi, kelle suurim looming on nemad ise – see on enesele antud ja loodud võimalus olla Mina – olla Oluline, et korvata vajadust olla oluline. Sellise inimese elu tee ja töö on valida endale lava ja etendused, millel ja milles saada võimalus ise ennast kogeda ja nähtavaks teha.
Inimesed, kes on leidnud/ andnud/ loonud endale keskkonna, kus olla Mina, enesele vajamineval moel, tahavad olla seal ise ennast kinnitava iseendana – Mina, olen sellisena – see on nende õigus olla iseenda elu kunstnik. See Mina ei tähenda inimest, vaid rolli – tuunitut ja haibitut, et tagada, et vältida, et omada.
Inimesed, kes on valinud/ saanud endale Isa/ Ema rolli, kasutavad Last, kui võimalust, kuidas ise ennast luua siis, kui mujal ei ole tähtsust, kui mujal ei kinnitata olulisust, kui olulisest/ vajaminevast rollist on ilma jäädud ja on kogetud enese kaotust – Mina ei saa, sest Mina ei ole.
Inimene, kes on olemas, tahab oluline olla – ta tahab eesmärgiga ja ainus olla - ta ei taha teada, et teda on võimalik asendada. Rolliga samastatud inimene kaotab iseenda, kui temale ei ole/ temale ei jäeta kohta – rollipartner ei vali teda/ temale rollipartnerit ei ole. Rolli kaotus/ rolli võimetus annavad aluse uskumuseks, et ei olda väärtus – ollakse jäetav ja asendatav.
Lapsest saab see vahend, kuidas on võimalik enesele vajaminev enese kinnitus tagada – Mina olen Oluline – seda nii lapse arvelt, lapse ja vanema suhte arvelt – iseenda ja lapse, kui inimese vähendamine ja vägivalla kasutamine annavad teada vaimse allakäigutrepi X astmele viidud loost. See ei ole edasi kasvamine – see on suletud loos püsimine ja tegeliku tee vältimine.
Anna kunstnikule ruum, kus kasvada ja kasvatada – loo tingimused, et temal oleks hea ennast luua ja väljendada. Ise hoia tahaplaanile ja varju, ära sega, ole kasulik, ära tee ennast tähtsaks, ulata vajalik, talu äikest, lepi ära tõukamisega, teisest eraldatusega – lase teisel särada ja enesena olla – tema on eriline – see on tema õigus – tema on Oluline – suure algustähega.
Kaks, kes koos, tähendavad Meiet, mis jääb Mina-ks ja selle sateliidiks – on enese koha teadlikkus. On Mina ja on teine - kunstnik ei anna teisele enesega samasugust tunnustust – teine ei ole temaga võrdne – teine ei saa samasuguse tähelepanu osaliseks saada – teine ei ole selline`, sest teises ja teisel ei ole sedasama, mis kunstnikul.
Kunstnik teeb oma olemas olemise ja valikuga teisele kingituse – teise elu oleks muidu tühi ja vaene või olemata jäänud, sest teisel ja teises ei ole samasuguseid andeid ja oskusi. Teine saab oma tasu ja tõuseb erilisuse staatusesse, kuna saab kunstniku jaoks olemas olla – teise eesmärk on kasulik ja vajalik olla, sest ainult üks nendest on oluline ja tähtis – see on kunstnik. Teda ei saa asendada – teist saab ja võib, kui too enam ei vasta kunstniku vajadustele. Kunstnik määrab nende suhte pikkuse ja otsustab teise väärtuse üle ja määrab enesega koos olemisele hinna.
Meie ei ole koos selleks, et teine saaks ja teisel oleks – teine saab kaude. Kunstniku jaoks on loomulik, et temale tuuakse, temale antakse, tema jaoks ollakse – tema vajaduste järgi. See on teise ülesanne. Kunstnik on harjunud enese positsiooni ja võimalustega – Mina ju. See Mina on suur Laps, kes on saanud enesele olulisuse ja leidnud sellele kinnitaja – Mina olen Meist olulisem – teine on Minust vähem – teine teab oma kohta ja võimalusi. Teine ei konkureeri ega muuda seotuse dünaamikat.
Inimene, kelle Mina tõuseb tähelepanu toel – inimene, kes vajab enese Mina kõrvale enesest vähemat – on inimene, kes on valinud rollide Maailma ja suhtub sellesse tõsiselt – see on tema reaalsus ja tema võimalus olla see, kellena ta ise ennast näeb/ näha tahab. See on tema võimalus muuta enesega seonduvat – võtta enesele kuuluv endale ja näidata ennast koos sellega – Mina olen Oluline – Minul on väärtus olemas.
Selline inimene on keegi, kes on jäänud uskuma enese erilisusesse ja enesega olijate vähemusse. See on inimene, kes on paigast ära – ta ei ole oma tegelikul kohal – ta on ületanud piire ja võtnud enese alla teiste energia – tema kasvab teiste energia toel – need, kes teda enesest olulisemaks ja tähtsamaks peavad, kasvatavad teda – nemad teevad temast tõelise ja elusa. Nemad on enese kohtade pealt ära astunud ja lasevad inimese Minal iseendale kuuluva omastada.
Teisi on vaja senikaua, kuni Mina saab tõeliseks – ühel hetkel inimene on – enam ei ole teiste kinnitusi vaja – piisab teiste olemas olemisest. Olulisem näeb teisi enesest vähematena ja see kinnitab tema Mina. Inimese Mina on isekas – tähelepanu ja kinnitus on Minul – teine on Minu kinnitus – Minu jaoks olemas, nii heas, kui ka halvas – Minu vajadused on teisele eluliselt olulised – tähtsamad, kui tema ise, iseendale.
Kunstnik ei loo Meiet, kus mõlemad on võrdsed ja sama olulised – on seda erineval, enesele omasel moel. Tema Meie on kaks, kes füüsiliselt samas, kuid teine on tema Mina sateliit. Teisel ei oleks ja teine ei saaks, kui Mind ei oleks. Teine saab oma väärtuse, sest tema on Minuga, siis kui Mina näitan, et teine saab võimaluse – Minu soove, vajadusi, tahtmisi täita – see on teise osa ja ülesanne.
Kunstnik ja tema saatja on füüsilise Maailma seotus, mis vaimses plaanis näitab eraldatust. Kunstnik ei loo meeskonda – teine ei mahu tema kõrvale. Siis, kui ühisel teekonnal on mingi oluline etapp käsil või läbi saamas, siis ei ole selles kahe inimese samme. Tähelepanu on Olulisel – tema oli see, kes võimalikuks tegi ja oluline oli – tema tegi seda ja teist – tema oskas, sai, suutis. Teine mitte.
Mõlema tähelepanu on suunatud Olulise inimese Minale – seega ei olnud teist samal moel ega samas – seda, mis ja kuidas oli, seda ei vaadatud või kui seda esile tõsteti, siis võrdlevalt – Mina/ Sina – Sina mitte, Sina ei saanud, Sina ei teinud. Kui ühises läheb midagi metsa või ei saa paika, siis ka selle saab võrdluseks kasutada – Sina rikkusid ära, Sina olid saamatu, Sina jätsid pooleli, Sina tegid liiga – Mina kannatasin, Mina pean taluma, Sina võtsid Minult vähemaks.
See on füüsiline Maailm, mis seisab vaimsest tasandist eraldi – Mina on loodud füüsilisele tasandile - sellest ka enesele vajalik füüsiline tähelepanu, oluline on füüsiline kinnitus ja tähtis füüsilise väljenduse võimalus – kinnitab see, kuhu on kinnitust vaja. Vaimse tasapinna mõistmine tähendab enamat, kui füüsiline Mina võimeline on – tema ei ole sinna maani kasvanud.
Räägime Minust, Meie sees. Elu kunstniku kõrval olev teine on olemas, kuid ta on nähtamatu – tegelikku teda ei ole, tegeliku iseendana ei ole temal olla luba ega võimalust. Tema osa jääb varju ja see muutub teiseks – tema osaks jääb võimalus otsida enesele tähelepanu kaude – tunnustada teist ja osutada tulemusele – Sina tegid hästi! Vaata, milline see sai! On ju hea, et sai tehtud!
Loole tähelepanu suunamise taga on soov ja vajadus jõuda eneseni – tegeliku enese panuseni – Mina, Meie sees. See on soov ja vajadus, et teine näeb ja tunnustab – tõstab kõrgemale ja valguse sisse – Mina näen Sind, Sina oled Meie jaoks oluline – seda ei oleks ilma Sinuta – Minul oleks ilma Sinuta vähem.
Enese elu kunstnik on osav – ta suudab teha nii, et temal ei ole vaja vaadata ega panna tähele seda, mis on reaalsus. Tema kasutab vaikust, mõistmatust, osutamist sellele, mis valesti oli ning enese loo ja osa tähtsustamisele – tema suunab, millise tähelepanu keegi saab ja kes olulisemaks jääb – tema ei kinnita teist samal moel nagu ise ennast ega lase, kellelgi teisel, kes samas oli ja pealt vaatas, seda teha.
Kunstnik on loov - tema suunab loo endale – kui ei saa ise ennast, tegudes/ olemistes, kõrgemale tõsta, siis saab näidata, kuidas temale on liiga tehtud ja teda on vähendatud või viib ta tähelepanu mujale – kuidas tema, kusagil ja kunagi, midagi tegi ja oluline oli.
Räägime Minust, Meie sees – inimene, kelle kohta antakse, suunatult, vähendavat informatsiooni ja kelle tegelikku panust esile ei tooda, tõlgendab lugu, kui - Mina ei ole oluline – Mina olen tühine – Minust ei ole midagi - Minu osa ei ole väärtus – teine saab ilma selleta – järelikult ei ole seda vaja – järelikult ei ole Mind vaja – järelikult saab Mind asendada ja kaotada.
Kunstniku kõrval elanu teekonda nagu ei oleks olnudki – see on elu, kus inimene jääb varju ja temaga seonduv muudetakse ära – enesele Mina loov omastab tema teekonna - inimene teeb selle teisele võimalikuks – inimene ei seisa iseendana – ta ei seisa nähtava Minana ja seega ta ka ei kirjuta enese sammudele alla, sest tema häbeneb neid, kuna neis ei näi olevat väärtust ja need olevat valesti tehtud.
Enese häbenemine ja valeks pidamine on manipuleeriva käsitlemise tulemus – sel moel saab kunstnik võimaluse, kuidas olla Mina – teise tähelepanu on sobivaks timmitud – teine usub kunstniku sõnu ja näeb ennast kunstniku poolt kujutatuna ning võrdleb ise ennast kunstnikuga ja seejärel kogeb ja väljendab ise ennast vähemana. Teise poolt edastatud energia on see, mille abil kunstnik ennast kõrgemale seab ja Olulise Minana olemas on.
Kunstnik ei taha oma lava kaotada ega enesele kuuluvast tähelepanust ilma jääda – ta ei taha, et teine teisiti oleks/ näeks/ valiks. Seega keerab ta teise soovi ja vajaduse, enesele tähelepanu saada – tegelikule iseendale tähelepanu saada, ümber – teisel ei ole õigust nõuda ega ennast tähtsaks teha – Kes Sina selline oled, et seda tahad!
Kunstniku poolt käsitletu on samasuguse vajaduse ja pendliga inimene – ka too vajab iseendale kinnitust, et saada õigus ja luba, et olla Mina olen sellisena olemas. Mitte üks inimene ei taha olla, alati ja ainult, negatiivne ja vale ja vähem – inimesele on omane kasvamine – ka inimesena kasvamine vajab informatsiooni ja kinnitust – kuid see tee vajab ausat infot, mitte välja mõeldut ja teiseks tehtut.
Elu kunstnike kõrval kõndinuid/ samas olijaid iseloomustab täitmata jäänud vajadus – puudu on informatsioonist - Minu tegelik osa, reaalsuses - Minu osa, Meie sees – teise poolt vaadatuna ja teise poolt kinnitatuna. Teine on oluline, sest kellegi teise käest küsida ei ole – teine näeb ja kogeb - see ongi põhjus, miks jäädakse teisest sõltuvusse – usutakse teise sõnu ja peetakse osaks saavat kohtlemist õigeks - enesele vastavaks.
See on põhjus, miks pöördutakse tagasi – enese saba on kinni minevikus – on hirm ja on häbi – milline Mina olen – milleks Minul õigus on. Möödunu vastus on oluline – kas inimene julgeb tõsta pilgu ja vaadata, ausalt ja avatult, elule silma või ta teab oma kohta – tema on vähem ja väärtusetu.
Vähendatud ja väärtusetuks osutatud inimene ei mõista küsida – Miks teine Minu kohta sellist informatsiooni annab ja sellisest vaatenurgast kinni hoiab – miks teine ei näe, midagi muud ja enamat – mis on teise eesmärk?
Inimene on avatud ja helge selles, mis teda täidab ja tõstab – kuid on inimesi, kes saavad tõstetud ja täidetud siis, kui nad on kellegi peal trampinud ja teda maha teinud – see, mis vähendab neid, inimestena, tõstab neid rollina – see on nende eesmärk – olla Mina olen selline` - see on tee, kuidas iseendani jõuda ja iseendale kinnitus saada - Rollide Maailmas enesele Olulisus tagada.
Siis, kui kunstnikuga ühes olija tahab/ vajab Meie sees seda, mis on sama – samal moel kohtlemist, samal moel vabadust, samal moel tähelepanu, samal moel panustamist - siis see on kunstnikule kohustus, vastu meelsus, ärritus – see on midagi, mis võtab temalt vähemaks, sest see takistab teda, see sunnib teda enese tõestustest lahti laskma. See, kui teine tahab enesele olulisust, on ohtlik – üks saab olla, mõlemad ei ole.
Kunstniku tõeline olemus ja suhtes olemise põhi mõte tuleb välja siis, kui tema peab, midagi tegema, selle teise jaoks ja pärast, keda tema kasutab enese kinnituseks – võrdleb enesega, teist vähendades. Selleks, et ennast mitte kaotada ja teisele enesele kuuluva kohaga kaasnevat mitte võimaldada - teeb kunstnik sellest etenduse – Mina ja draama.
Kunstnikuga ühes olija teab enese kohta - tema isiklikud vajadused on tema enda teema – vahe on vahel, mida ja kuidas tema endale lubab, kuidas kunstnik seda teeb. Ühises olevast on ühes olija oma see, mis on temal endal olemas – kunstniku poolt loodut ja toodut tema enese võimaluseks ja omaks ei pea – see ei ole Meie – see on kunstniku isiklik oma – selle kohta on välja öeldud – Ära puutu! - vastu võtnuna öeldakse – Oled võlgu! Kasutasid ära!
Ühes olevate inimeste erineva kohtlemise ja erinevate õiguste põhjus on Meie olemuses - kahe vahelise suhte dünaamikas ja jagunemises. Vastuse annab see, mis moodi teine on suhte mõtestanud, kuhu ja millesse endast jagab ning kuhu enda paigutab. Kunstnik seisab teisest eraldi – tema isiklik elu ja Maailm jäävad suletuks – sinna sisse ei ole temaga koos olijal asja.
Isiklik on ka see, mis mõjutab/ selgitab ühises aset leidvat. Isiklik on ka see, mis aitaks kunstnikuga, kui inimesega/ põhirolliga, arvestada. Isiklik on kõik see, mille kohta informatsiooni ei valita anda - „valede” küsimuste peale vaikitakse/ ärritutakse/ reageeritakse vägivaldselt.
Tähelepanu ei tohi suunata sinna, mida avada/ avalikuks teha ei taheta. Tähelepanu ei tohi suunata sinna, mida ei taheta jagada – sinna ei ole ühes olijal asja – see ei ole selline lähedus. Eluliste ja oluliste küsimuste vastustest selgub, et kahe inimese vahel on vahe ja kahel on erinevad tasandid jalge alla.
Ühise ja pidava põhja puudumist kinnitab vägivaldne suhtlemine/ olulisest välja jätmine/ enesest eemale tõukav suhtumine/ häbiks pidamine – Mine siis ära, Minule ei ole Sind vaja, Sina kasutasid Mind ära – see tähendab – Mina ei saa Sind, sellisena, kasutada. Sagedasemad väited, mida kasutatakse, et konksu otsa tagasi suunata ja enesega võrrelda – Sina said Minuga koos olemisest kasu, kuid vastu ei andnud midagi – Sinus ei ole väärtust – kes Sind ikka tahab – vaata, milline Sina oled!
On selge, et sinna, kuhu kohta ei ole antud – seal kohta ei ole. On selge, et seda, mida ühiseks ei ole ehitatud – seda ühist ei ole. See ei ole see lugu – olevas ajas mängitakse maha midagi muud – olemas olev annab võimaluse teise loo avalikuks tegemise – annab võimaluse enesele vajaminev anda.
Muster – kaks inimest, kellel üks ja seesama vajadus, mis tingib samasuguse pendli kasutamise. Vanem on loonud lapsele samasuguse vajaduse nagu endal, et saada enese loos osaleja ja enesele vajaminev pendli pool enesele tagada – selles loos jääb lapsele see, mida vanem väldib - olla mitte oluline, väärtusetu, tähtsusetu. Kui üks on, siis teine ei ole.
Hoolimata oleva aja rollidest ja osalejate vanusest on mõlema pendli poole peal laps – oleva aja laps on hoidmas turvalist ruumi mööda läinud aja lapse ümber ja kinnitamas tollele, et too on Oluline – neist kahest olulisim – ilma temata ei oleks lapsel olemas olevat ega oleks ka last. See on tõestus, et inimesel on väärtus, inimesel on eesmärk, inimest on vaja.
See on möödunud aja lapse täitmata jäänud vajadus, mis on saanud suure inimese ajas asenduse – on olemas teine, kes annab temale kinnituse – nüüd saab inimene teha oma sammud nähtavaks ja nende juurde kirjutada oma nime – Mina, siin, siis ja sellisena. Nüüd on lugu nii, et teine ei saa sellele informatsioonile vastu vaielda – teine teab, et tema on vähem, on tähtsusetu ja teisest sõltuv.
Mööda läinud aja laps, kes on saanud enese vajaduse täidetud, on täis kasvanud rollina – Mina olen selline` - kuid täis kasvamata jäänud inimese Maailmas on ta sama X vanuses lapsega – isiklik vastutus on valikuline, kohustused on valed ja ahistavad, enesest sõltuvaid koheldakse ärritununa ja vastu meelsena – jätke Mind rahule, Sinul ei ole Minule õigust – Mina olen Oluline – Mina määran ise oma elu ja valikud ja aja kasutuse.
Oleva aja laps on möödunu korduse võimalus – tema on oma vanema Olulisuse kinnitaja. Siis, kui selline laps kasvab suureks, siis ta jätkab samasugus(t)es pendli(te)s kiikumist. Kui on võimalik, siis ta kordab samasugust mustrit – loob, valib, annab endale Maailma, kus tema, ainsana, on tõestatult Oluline. Seda Maailma ilma temata ei oleks olemas – selles Maailmas osalejad sõltuvad temast.
Tema osa ja sammud joonistuvad välja – tema kirjutab oma nime nende juurde – tema teeb seda suurelt ja valjusti ja efektiga. Tema Maailmas ei ole kohta temaga samadele – tema on üksinda ja tõestatult – tema Maailma osalised kinnitavad teda ja jätavad ise ennast varju, tahaplaanile, ilmetuteks – nende osa on olla kinnitaja – seda saavad nad teha iseendaga – olla vähemad, olla väärtusetud, olla mitte olulised.
Kui vanemale kinnituse andnud lapsel ei ole, suurena, ennast tõestavat Maailma enesele võimalik luua või temas on soov olla iseenda tegelike sammude põhjal välja valitud ja väärtuseks nimetatud, siis on tõenäoline, et temast saab, kellegi teise Olulisuse kinnitaja. Sama muster kordub siis, kui tema sõltub sellest teisest - taas on ta Meie, kus ta teab enese kohta – temal ei ole teisega võrdseid õigusi ega ole ta tähtis – teine ei vaja teda – teine saab ilma temata.
Vägivaldses keskkonnas olija Olulisus lähtub sellest, kui omatakse seda, mida teisel ei ole või teine ise ei saa – füüsilised tõestused – eluks ja olmeks vajalik – ka reaalselt abiks olemine, mida nimetatakse teise eest ära tegemiseks. Sellest ka tõde – Mina ei vaja Sind, Minul on endal olemas – Mina ei vaja Sind, kui Mina saan mujalt/ kelleltki teiselt – Mina ei pea Sinuga olema – Mina saan valida, kas olla või mitte olla.
Teadmine, et vajatakse või ei vajata, on kahe tasandiline – vaimne tasand ühendab inimesi ka siis, kui materiaalseid ja olmelisi vajadusi, mis panevad teisest sõltuma, ei ole. Füüsiline Maailm seisneb teise ja teisele kuuluva kasutamises, enese huvides. Täis kasvamata vanem näeb lapse õigusi vajadustena ja enese ära kasutamisena – sellest ka vastutasu ootamine ja nõudmine – Sina oled võlgu, Sina oled kohustatud.
Selline vaatenurk annab teada, et vaimset ühendust ei ole – laps ei ole vanema jaoks kingitus ja inimesena kasvamise teekond, vaid kohustus, mida peab, kuid alati ei valiks. Selline vanem ei seisa lapse kõrval ega temaga ühes – sellisel moel Maailma nägev vanem seisab lapsest lahus ja see on tuntav ja nähtav – sellel hetkel, kui füüsilises Maailmas on ebakõla/ vastasseis, on laps üksinda – tema ei ole, kellegagi seotud – temal ei ole kohta, teda ei ole vaja, tema ei ole oluline.
See tähendab, et lapse katsed, kasvada ja võrdne olla, lükatakse tagasi ja tõkestatakse seal, kus on oluline, ühise jaoks ja nimel, mõlema osa, loos, nähtavaks tegemine ja enese sammude, enese omadeks, tunnistamine – lapse osa, vanema osa – lapse sammud, vanema sammud – lapse vastutus, vanema vastutus - rollist, east, inimesest lähtuvalt.
Korduv möödunu tähendab sama – see inimene, kelle Olulisust selle Meie sees kinnitatakse, ei vali ega toeta võrdset ühist ega anna teisele endaga sama. See tähendab, et ebavõrdne ühine on füüsiline väljendus, mida ei kinnitata vaimse ühendusena – see on suhtlus, mida esitatakse suhtena – elatakse samas kohas, kantakse ühendavat nime, kuid toimitakse ja toimetatakse pealispinnal – ollakse Minad, kellest ei ole saanud tervikut. Laps ei saa seda, mida vanem ei võimalda – vanem, kes vajab Maailma ainult endale, ei anna oleva aja rollisidemele võimalust – laps on vahend.
Inimene, kes on olnud teiste kinnitaja - Ei ole kedagi, kes räägiks Minust – Minu reaalsest osast ühises – see on toonud kaasa uskumise, et Mina olen tühine, vale, ebaõiglane, liiga palju, liigne, väärtusetu. Need on sõnad, mida on kasutatud inimese vähendamiseks ja mille tema ise on ülevõtnud ja kasutama jäänud, et seletada ära seda, miks ei ole seda, mida väidetakse olevat – miks ei ole seda Meie-t, mida kunagi ei ole olema loodud.
Lapse suhe vanemaga – lapse suhtumine vanemasse – lapse võimalused vanemaga ühes. Vanem, kes kinnitas enese lõpuni välja, kuidas tema oli Oluline ja kuidas teda ära kasutati – oli vaimselt täis kasvamata inimene – kes ei loonud meeskonda, kes oli soolonumbri esitaja, kes oli ise endale rolli andnud ja selle jaoks lava loonud.
Suunatud info kasutamine toob kaasa tähelepanu – ka vastu vaidlemine, enese kohta informatsiooni jagamine, enese õiguste tõestamine, enese üleelamistele koha soovimine – on tähelepanu ja energia ühendamine, mis andis võimaluse lava kasutamiseks ja etenduses osalemiseks – Mina tähtsus, Mina olulisus.
Taaskord tähendas see eraldatust ja võimetust jõuda oma sõnumiga kohale – Minu olulisus, Sinuga ühes. Taaskord kinnitas vanem – Sina ei olnud ega ole oluline – Sinus ei ole väärtust – Sina oled kasutanud ja nüüd oled tänamatu – oled tänamatu, kui ei kinnita Olulisust.
Olulisus, mida vanem vajas, ei olnud vaimse tasandi ja põhirollide ühenduse olulisus, vaid nn kokkulepitud osa täitmata jätmine – ei jätnud ise ennast varju, ilmetuks, vaikivaks – selle asemel nägi vanem selles enesele tähtsuse otsimist ja Olulisena olemise tõestamist - temaga konkureerimist.
Vanema sõnades, energias, valikutes oli sees informatsioon, selle kohta, mida mina, kui laps, tema jaoks tähendasin – minu pärast pidi, mina olin kohustus, mina olen asendatav, mina võtsin vähemaks, minuga koos jäi vanema elu elamata. Vanema sõnum - Mina tahan oma elu edasi elada – ilma Sinuta.
Minu vastus - Sina oled inimene, kuid Sina ei olnud valmis olema Minu Ema – Sina ei olnud selle rollini kasvanud ega olnud nõus selles kasvama. Mis siis, et mina nagu ei saa, kuid saan tagantjärgi ja oleva aja enda jaoks öelda - Mina ei vali jääda Sinuga suhte lähedusse, sest Sina kasutasid seda ära, enese Olulisuse tõestamiseks - Olulisus, Minana, oli Sinu jaoks olulisem, kui Ema ja Lapse rollide ühendus.
Sina ei peatunud vägivalla ees – Sina õigustasid ennast, seda tegemas. See, koos olemine, ei olnud selline, mida teadlikult valin. Aitäh, selle eest, mida andsid, kuid ühes olemine ei ole hind, mida olen nõus maksma – mina ei ole Sinust vähem ega tühine.
Abort on inimese otsus. Omal moel on see mõistetav valik – inimene teeb selle enese jaoks ja pärast. On tavaline, et abordist saab salajane ja tegijat määriv mälestus – iseenda tegu, mida ei taheta enesega siduda. Ei ole palju neid, kes elavad abordi üle. Ei ole tavaline, et sellel on elav tunnistaja – on olemas see, kelle vastu käsi tõsteti.
Hilisemad teod ei olnud enese elu võimaluste vahel valides tehtud – need olid enese Mina nimel tehtud - neid saatis hingeline külmus ja tahtlik valik. Mina sain Sinu info kätte ja mina arvestan sellega. Möödunus läksin ära ja andsin Sinule, Sinu elu ja vabaduse tagasi – võtsin ise enda eest vastutuse. Mina ei teinud aborti - mina ei tahtnud, enese jaoks ja pärast valides, võtta Sinult elu.
See reaktsioon, mis Minu valikule järgnes, oli kantud kadedusest, jõuetusest ja vihast - Mina sain ära minna – Sina mitte - Sina ei saanud enesele loodust ja valitust, ikka veel, välja astuda ja ära minna.
Sinu füüsilises vormis väljendused olid kantud rolliMinade vahetusest – Mina olen selline`, kelle vastu sel moel ei tehta, kellega nii ei käituta. Sina oled, Sina oled, Sina oled – kuhjas tõestusi, mida kasutasid minu vähendamiseks ja enese tõstmiseks – minu elu valik oli Sinu solvamine – Sinu sõnade ja tegude järgi ei olnud minul selleks õigust.
Sina ei saanud aru olulisuse mõistest ja selle sõna erinevast tähendusest - põhirolli ei võta inimeselt mitte keegi ära ja seda ei vaidlustata – seda rolli ei ole vaja üle kinnitada. Oluline on see, kuidas põhirolliga seotu võetakse endaga ühte – kas luuakse inimeste vaheline seotus ja valitakse vaimne tasand või mitte.
Mina, inimesena, ei olnud Sinu jaoks oluline. Mina ei olnud oluline ka põhirollina – Ema roll ei andnud Sinule väärtust ja tähtsust juurde – Maailm ei kinnitanud Sind Olulisena, kuid just Maailma tähelepanu oli Sinule oluline ja vajalik – Olulise Inimese roll oli Sinule oluline ja vajalik.
Mina sain olema, kuid Maailm ei tunnistanud minu väärtust – kuna mina ei olnud Maailma silmade jaoks Oluline, siis oli Sinul korraga olemas see, keda Sina ei vajanud ega kasutada saanud – seda sinnamaani, kuni kordasid oma mustrit – minust sai vahend – mina jäin Sinu Mina sateliidiks, kes pidi teadma oma kohta ja järjekorda ja ülesannet – kordama ja kinnitama – Sina oled Oluline – Meist kahest Olulisim.
Marianne
19.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar