Vägivaldses keskkonnas olijaid iseloomustab üks ühine joone – kõik kiiguvad samasuguses pendlis – Mina olen Oluline/ Mina ei ole Oluline. Olulisus, kui roll ja olulisus, kui olemas olemine. Kõik vägivaldses keskkonnas olevad inimesed on kogenud, kunagi ja kusagil, et nad ei ole olulised – nendega ei arvestata ja nemad ei ole väärtus.
See on sõnum – Mind ei ole siia vaja. Mitmekordselt ülekinnitatuna toob see kaasa veel sügavama tasandi - Mind ei oleks pidanud olemas olema. Väga raske on tunda ennast hästi ja õigena, kui ei ole olemas kedagi, kes oleks siiralt õnnelik, võimaluse eest koos olla – lihtsalt niisama. Kui hilisemas elus leidub keegi, kes seda on või näib olevat, siis olulisust vajav inimene ei usu seda tõeks, sest ta näib teadvat, et varem või hiljem osutub see valeks.
Vägivaldses keskkonnas olijaid iseloomustab püüd olla Oluline – omada rolli, mis tõestab väärtust ning välistab hülgamise, eraldi jätmise ja tähelepanu muutuse – siis Minuga ei või, siis Minu puhul ei tohi. Olen Oluline, kui roll, on tegelikkusega kaasnev lahendus ja tähelepanu suunamine, et tulla toime ja kesta edasi kohas ja inimesega koos, kus ja kelle jaoks on hülgamine, eraldi jätmine, tähelepanu muutus normaalsed.
Roll on võimalus, kuidas vältida seda, millega toime ei tulda – enese kohta käiva informatsioon. Selge ja avaliku vastuseta tegelikkus suunab pöörama tähelepanu iseendale - teise suhtumise põhjus peab peituma Minus. Roll tõestab, tõstab ja tunnustab Mind, siis Minusse sellisel moel ei suhtuta ja Mind sel moel ei kohelda – teine peab olema teisiti. Tegelik info, mida tõeseks ei suudeta tunnistada ja mida muuta ei saa – suhtumise põhjus on teise sees ja kohtlemine on teise valik.
Kõiki vägivaldses keskkonnas olijaid iseloomustab paindlikkus – koha teadlikkus – kui ei saa omada Olulise isiku rolli, siis saab olla selle rolli kinnitaja – olla Olulise isiku satelliit – see lisab enesele väärtust ja annab olulisust juurde – Mind on teisele vaja, teine valib/ võtab/ lubab Mind endaga ühte, Minule on koht olemas - Mina olen Mina, kes on eriline.
See on põhjus, miks inimesed, kes tunnevad ja näevad, ise, ennast ning kes elavad keskkonnas, kus neid näidatakse ja koheldakse tähtsusetutena ja vähematena, otsivad/ valivad endale iidoli, kellegi Tähtsa, tõestatult Olulise rolliga isiku, keda jumaldada, austada, kummardada, saata. Tähtsa ja Olulise olemas olemine, enese elus ja enese jaoks, annab võimaluse olla seotud – kaudne võimalus olla oluline – Mina olen teisega seotud, Minul/ Minu elul on mõte olemas, Mina saan anda endale väärtuse.
Olulisuse puuduses olev ja elav inimene on üsna tõenäoliselt seotud inimesega, kes on millestki sõltuvuses – sõltlase vajadus annab temaga koos olijale võimaluse olla oluline, vajalik, tähtis. Seda isegi siis, kui see sõltuvus tähendab seda, et temale endale tehakse haiget ja teda vähendatakse – tõestatakse tema mitte olulisust.
Sõltlased, kellel ei ole samasugust sõltuvust, sobivad kokku, sest nad ei pretendeeri samale, vaid nad täiendavad teineteist. Olulisuse vajaduses inimene toetab teise sõltuvust, võimaldab selle alles hoidmise ja annab teada, et see on normaalne/ lubatud. Teise jaoks olemas olemine annab enda kasutusse, enese kohta käiva info, mis on enese kinnitajaks – Mina olen oluline, Minule on koht olemas.
Inimeste vajadused, millest kasvab ajas sõltuvus, saavad alguse varases eas. Hiljem need võivad vahetada vorme ja tasapindu – inimene muudab enesele olulist, vastavalt võimalusele või on kohustatud seda muutma – kõik ei ole igas vanuses tavaline ega avalikult lubatud – varasem lahendus ei pruugi hilisemas ajas enam töötada.
Inimene, kes on leidnud enese vajadust kompenseeriva füüsilise lahenduse, on selle X valiku sõltlane – tema on enese loo ümber pööranud – olulisust vajav inimene on leidnud selle miski, mis on tema jaoks oluline, see annab temale parema olemise, tagab parema enesetunde, vabastab pingest – tema vajab seda asja, seda tegevust.
Sõltuvuses olev inimene ei saa aru, et selle taga on midagi sügavamat – selle X miski kasutamine kompenseerib seda, mida ja kuidas tema ise, tegelikkuses, endiselt vajab. Ta ei saa aru, et see miski annab temale seisundi, ajahetke, füüsilise liigutuse, mis rahuldab/ rahustab tema sisse suletud vajadust.
Sõltuvus on, kui kahekesi kõnnitud teekond, mille ajal inimene kaotab sideme ümbritsevaga – tema on mujal – tema sulandub sõltuvuse sisse ja keskendub sellele – kõik muu ja väline ei ole enam olulised.
See on enese tähelepanu ümber suunamine, sest inimesel on olemas füüsiline tegevus, mis imiteerib liikumist – ühest seisundist teise. Füüsilise sõltuvuse taga on pooleli jäetud vaimne teekond – selles kohas, kus on vaja tundesõnumite vastu võtmist ja nende töötlemist – selles kohas valib inimene füüsilise väljenduse, mis kaotab sideme enese vaimse tasandiga.
Sageli tähendab suletud tagapõhjaga vajadus - enesele antud, kuid enese eest varjatud võimalust – see on abi, et tulla toime informatsiooniga, mida ei ole tahetud/ osatud vastu võtta, tõeks tunnistada, enese ellu teadlikult integreerida. Kompenseerimine annab võimaluse füüsiliselt kogeda – Minul on olemas, Mina saan, Mina tunnen, Mina olen.
See on võimalus ühendada erinevad ajad ja olla tagasi enese möödunus, kus oli miski, millega toime ei tuldud ja siis oli seal see, miski, mis aitas rahuneda, turvaliselt tunda, eneses kindel olla – Mina pildi kinnitus. Jätkuv sõltuvus annab märku, et tegemist on vaimse tasandi teemaga, mida on lahendatud füüsilisel tasandil ja füüsiliste võtetega.
Mis on see, mida siis oli ja, mida siis ei olnud? Siis oli füüsiline lähedus, siis oli pinge maandus, siis oli rahu, siis oli vaikus – siis ei olnud üksindust, siis ei olnud ärevust, siis ei olnud hirmu. Siis oli sõnum – Mina, tervik - millest vormus hilisem Mina olen oluline/ Mina ei ole oluline – siis saan samasuguse kogemuse/ võimaluse, kui Mina olen oluline.
Sõltuvus märgib vajadust ise ennast maandada ja ise enesele teine seisund anda. Kui laps karjub ja teda ei kuulata, ei mõisteta, ei taheta, ei hoita, siis tähendab tema reaktsioon seda, et ta ei tule toime informatsiooniga, millega on kokku puutunud – tema ei saa, temal ei ole, tema peab – tegemist on Mina pildi kaotusega.
Enese kaotuse kogemus on ehmatav ja häiriv – oleneb lapse võimalustest, teadlikkusest, temperamendist, üle kontrollitud töötavatest lahendustest, kuidas laps ennast kaotuse hetkel väljendab ja kaua tema seda teeb.
Sellel hetkel, kui lapse juurde minnakse ja temaga seonduvat selgitatakse/ lahendatakse, leiab aset pealispinna silumine – laps saab tähelepanu, lapsega seonduvaga tegelemine suunab lapse tähelepanu teisale – ta võtab vastu selle, mis ja kuidas on võimalik – lähedus, söök, soojus, puhtus, abi, kuid ka füüsiline negatiivsus on suhtlemine ja tähelepanu pööramine jne. See on Mina taastumine - Minu jaoks ollakse olemas - Mina olen olemas - Mina kogen ise ennast.
Tegevus toob kaasa rahunemise ja lugu näib läbi olevat – laps andis endast teada ja tema sai vastuse. Sõltuvuse algus tähendab, et see on pealispind – küsimus on murdosasekundis, mis muutis kogu lugu. Lapse poolt teada antu ei leidnud kohest ja õiget vastust – lapse taluvusepiir sai ületatud ja tema jaoks algas uus lugu – Mina ja Maailm – lähedus ja vastavus.
Vale vastus ja liiga pikk ootuse aeg tõid kaasa kaose – Maailm, keegi teine selles ja laps selle teisega seoses, ei osutunud senisel moel paigas olevaks – info muutus tõi kaasa häirituse ja vajaduse aset leidnut mõtestada, kuid kuna tegemist oli ka päris vajadusega, siis oli üsna loogiline järeldada, et häire põhjus oli tegelik vajadus – nälg, uni, väsimus, palavus, külmus, märjad mähkmed.
Sellest ka selgitus – vajadus säilis, sest ei saanud nii kiiresti ja täpselt, kui oli ootus. Sellest ka uskumus - Mina ei ole oluline – Minu vajadus ei ole oluline. Vaja on olulisust, siis tullakse ja tagatakse. Tegelikult oli vaja olulise info töötlemise protsessi – Mida see Minu jaoks tähendab, kui Mind eiratakse, ei mõisteta, minema saadetakse, Minule haiget tehakse?
Suurem inimene otsib ise lahendust – Mida Mina ise saan endale anda, kuidas Mina ise saan anda, mida Mina talun, millise lahenduse valin, vajadusel/ võimalusel saan ära minna. See on enesega seonduva eest vastutuse võtmine. Lapsel sellist teadlikkust ei ole – tema kohtub informatsiooniga, millega ta toime ei tule – temal ei ole selle jaoks lahendust.
Laps ajab kaks asja omavahel segi – tema ootab ja vajab seda hetke, mil tema jaoks vajaminev on olemas – siis ta vaibub ja rahuneb. See tähendab, et kui tema füüsiline vajadus saab täidetud, siis ta keskendub sellele ja selle alles hoidmisele, kuid ta ei ela oma tundeid, mis tema ootust ja sellega seonduvat täitsid, läbi ega mõista neid – ta ei tegele informatsiooni mõtestamisega – lihtsalt on/ ei ole – Mina saan/ Mina ei saa.
Olemas olev ei kao ära – lapse tunded on olemas – need annavad endast märku – sisemine ärevus annab märku sellest, et pinge ei ole kuhugi kadunud – siis, kui füüsilised vajadused saavad täidetud, siis ei ole põhjust endast märku andvaks väljenduseks – siis on aktiivne protsess möödas ja siis ongi see aeg, kus tõusevad pinnale tahaplaanile jäänud tundesõnumid – see on tegelikkus – mida ja kuidas oli ning mida ja kuidas ei olnud.
Oluline murdosasekund annab teada, et oli enne ja sai olema pärast – nende kahe vahele jäi see hetk, mil tuli välja läheduse aste ja ühendatuse tase – Minu olulisus teise inimese jaoks. Kuna tõde oli suurus, mida ei olnud oskust ega suutlikkust läbi närida, siis jäi häiriv informatsioon alles, kuid sellega ei olnud midagi konkreetset peale hakata. Sõltuvus aitas selle info justkui ära kaotada/ ära nullida – olemise ja elamise elatavamaks teha.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsel on selliseid pooleli jäänud teekondi kuhjaga – tema olemas olemine ja reaalne füüsiline vajadus on toonud kaasa samasisulise info korduse – läheduse aste ja ühendatuse tasand. Järjekordselt abitult ja hirmunult õhku ahmima jäetud laps pöördub sõltuvuse poole, et suunata oma läheduse, armastuse, tähelepanu, vägivallast vaba keskkonna/ koos elu vajadus toidule, joogile, tegevusele – Mina vajan – on Minule oluline.
Mina vajan abi – tähendab võimetust olla tervik, sest käsil on erinevate Minade konflikt – on Mina, kellega ollakse koos – on Mina, kellega ei olda koos. See on lapse seletus temaga aset leidva kohta – miks suhtumine on erinev, miks kohtlemine ei jää samaks, miks läheduse muutus saab olla kardinaalne.
Mina, kes on oluline/ Mina, kes ei ole oluline – on enesele antud hilisem mõistmine ja senise lahenduse teisendumine – Oluline olemine vägivaldses keskkonnas õpitud lahendus, kuidas päästa ja säästa ise ennast selle käest ja eest, mis on tavaline normaalsus.
Läheduse ja ühendatusega seotud pinge maandamiseks on vaja vaimse tasapinna kontakti – kogemust, et Mind nähakse ja mõistetakse – lähedus ja ühendatus, Minuga, on olemas. Vajadus, olla nähtav ja mõistetud, tuleneb sellest, et vägivaldne keskkond on üles ehitatud füüsilise väljenduse ja kontakti peale – füüsiliselt ollakse koos ja tegutsetakse ühes, kuid vaimsel tasandil ollakse eraldi – ollakse hüljatud, valeks nimetatud ja välja jäetud – ei ole soojust, turvatunnet ega armastust.
Käed, mis hoiavad, kasivad ja toidavad, ei ole hellad ega südameenergiat edastavad – need on ükskõiksed, karmid, hoolimatud, vägivaldsed, külmad, kohustust täitvad – need ei rõõmusta ega tunnusta – need teevad tööd, mille eest palka ei maksta või ei ole saadav piisav.
Vaimse tasandi lahendamata teemad leiavad tee füüsilisele pinnale – sõltuvused – vajadus rahustava, pinget vallandava, pinget vähendava miski järele – tunnete kustutamine, ümber kirjutamine, vaigistamine, asendamine. See on sama möödunuga – vahepealne etapp jääb ära – tegelik teema jääb tähelepanuta – selle asemel, et peatuda ja järele mõelda, sirutub inimese käsi vajamineva järele – soojus, jook, söök, tegevus, hääl – see on üle hüppamine.
Sellepärast sõltuvused kestavadki, et neid on vaja ja need on elulised – need aitavad vaigistada ärevat meelt ja uinutavad teadlikkust – füüsiline väljendus ja kogemus on erinevate Minade kokku sulatamine – on üks Mina, kes täidab ja kustutab ise ennast. See informatsioon, mis oli oluline, ei ole selles hetkes eluliselt tähtis ega oluline – Minu vajadused on täidetud, Mina ise tagan need.
Elu vägivaldses ja hoolimatus keskkonnas tähendab pidevat pinget ja ärevust – ei ole maandust ega ühe Minana püsimist – seega on vaja seda hetke, milles miski ei häiri ega sega ega kohusta – sellel hetkel jäetakse rahule ja on võimalus olla lihtsalt olemas – sellel hetkel ei ole vahet, milline Mina, kellegi teise jaoks ollakse. See on hetk, milles leiab aset, seni veel läbi lugemata ja mõistetamatuks jäänud ning ärevaks teinud, tunnete vahetamine teiste tunnete vastu ning enese normaalsena kogemine.
Hilisemas ajas tuleb selline seisund tagasi siis, kui inimene elab/ viibib/ töötab samasugustes tingimustes – tema ei ole oluline, temal ei ole seda, mida ta vajab – ta saaks selle, kuid see läheb temale liiga palju maksma – ta peab olema, kellegi jaoks õigel moel, kuid tema endaga ei arvestata – tema saab oma olulisuse siis, kui temal endal on anda endale informatsioon – Mina olen teise jaoks Oluline.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas olles ja ise teistest sõltudes – kõlab pidevalt vähendav mantra – Sina ei ole oluline, ilma Minuta oleksid ei keegi, Sind ei ole kellelegi vaja, Sina oled väärtusetu.
Kui sellisest informatsioonist saab enese Mina põhi, siis käib inimene mööda Maad ja Ilma ringi ja kogeb samasuguseid, sellise enese Mina kinnitavaid, kogemusi. Harjumus tähendab, et temal oleksid justkui prillid ja filter, mis just sellise info vastu võtab ja läbi laseb. Siis, kui teisiti on, siis ta ei näe ega pea oluliseks või ei usu seda.
Peale ennast vähendavaid, ehk enese, kui mitteolulise inimese kogemusi vajab inimene seda miskit, mis teda aitaks ja tema jaoks oluline on – see miski tagab seisundi ja annab ajahetke, kus inimene on rahus ja rahuldatud – sõltuvus tähendab, et tal on raske lahti lasta ja lõpetada seda tegevust, mis tema sisemist ärevust rahustab ja tundeid muudab.
Mina ei ole oluline on möödunu põhjendus ja vajadus – täis kasvanud inimene saab öelda – Mina ei pea olema teise jaoks oluline – Mina ei pea jääma kokku/ koos olema selle inimesega, kes Minust ei pea – Mina ei pea teda kohustama ennast oluliseks pidama – Minul on õigus anda teisele võimalus väljendada ise ennast ja näidata enese suhtumist – teha ise ennast nähtavaks – see on info, mida ei pea võtma isiklikult.
See saab teha Mind kurvaks ja märkida kaotust, kuid tegelikult tähendab selgus ja ausus vabadust – mitte jääda sinna ega kokku sellega, kus vaimset ühendust ei looda õigetel eesmärkidel – see on koht, kus füüsilist lähedust kasutatakse ära selleks, et vaimset vägivalda teostada – enese Olulisust tõestada.
Mina olen oluline – on vajadus, mis ei pane hindama seda inimest, kes kinnitab olulisuse – teine on vahend - sõltlane kasutab võimalust, mis on tema jaoks olemas.
Vägivaldset keskkonda iseloomustab äraspidisus – inimesed usuvad olemas olevaks selle, mida ei ole. Siis, kui ei ole olemas, siis on võimalus, et saab olema – see uskumus hoiab, vägivaldses keskkonnas/ suhtes, kinni inimest, kes elab/ osaleb seal, kus temal olulisust ei ole. Minus on viga, et Mina armastust ja hoidmist ja väärtuseks pidamist ära ei tunne. Seega on ta nii nagu see oleks olemas ja siis ta ei ole nõus sellega, et seda ei ole ega saa olema. Selmet võtta vastu see tõde, mida tema on kogu see aeg teadnud ja enese kasutusse antud sõltuvustega summutanud.
Valeks nimetatud informatsiooni talumatus - see ei saa nii olla, see ei tohi nii olla - Mina teen midagi, võtan midagi ette, et saada ümberlükkav info - füüsilise liigutuse/ liikumise vajaduse. Teine ju ei mõelnud nii - teine ei taha ju nii. Mõtles küll. Sisemine häire ehk ärevus kasvab peale aktiivset situatsiooni - siis, kui aset leidnus välja tulnu on jõudnud settida. Ärevus märgib ohtlikku olukorda - pealispind on vale, tegelikkus on teisiti - Minu lähedus on vale. Minul tuleb samm teha, et ära minna, eemale pääseda - vägivald on endiselt teise kasutuses ja teise jaoks normaalsus.
Tõese informatsiooni tõeseks tunnistamise suutmatuse taga on Mina kohta käiv ja käibel olev pilt – lapsel on raske olla see Kes, keda ei armastata ega hoidvalt kohelda, kelle kohta on kasutusel vähendavad sõnad ja mõtted – Mina sellisena`. Vägivaldsest teisest kinni hoidmise taga on vajadus olla teistsugune Mina - senise Mina muutmine on võimalik seal, kus see loodi ja kus seda alles hoitakse.
Vägivaldses keskkonnas ja suhtes, see Mina, mida keegi teine kasutab enese tõstmiseks, ei muutu ja seda ei muudeta – see Mina on vahend, mida kasutatakse – enese tõestuse teeb tõesemaks see, kui saab pealt näha, kuidas keegi teine väheneb ja vähendatult väljendub – Tähtsa ja Olulise poole pöördub.
Olulisuse vajadusest saadetud inimesed ei tule koos elamise ja olemisega toime siis, kui nad on samad – sama stiili ja suunaga – siis on nad konkurendid. Siis, kui ühest saab Oluline ja temal on sõltuvus, mida teine aitab elus hoida – vajadusel/ võimalusel lubab ennast füüsiliselt/ vaimselt väärkohelda – siis on teine see, kes teab oma kohta – temale aitab enese kohta käivast informatsioonist – Mina olen oluline, sest Mina olen Olulisele inimesele vajalik. Mina olen oluline = Minul on koht olemas - Mind ei jäeta välja, Mind ei hüljata.
Minul on koht olemas - see tähendab, et inimene on enese kinnitus - varasem roll, kuuluvus ei kindlustanud kohta selles, kuhu oli õigus kuuluda - Minule/ Meile ei ole Sind vaja. On loogiline, et sellisel moel eraldatud inimene otsib endale seda teist, kellel on teda vaja - on see, kes nõustub temaga ühes olema. On loogiline, et inimene, kes elas keskkonnas, kus tal oli õigus olla, kuid tema olemas olemine tõi kaasa murdosasekundid, kus pealispind pragunes ja välja vaatas tõde, enese kohta - tegelik lähedus ja ühendatuse tase. Sellest ka vajadus sõltuvuse järele, mis aitas tõest, kuid valusat informatsiooni unustada, alla neelata, teiseks muuta, et seejärel uskuda seda, mida ja kuidas ei olnud.
Laps peab oma Ema/ Isa oluliseks ega usu suutvat ilma tolleta elada - seega hoiab ta kontakti ja teeb ennast oluliseks/ vajalikuks ning talub seda, mis osaks saab. Seega ta hoiab seda ka siis, kui vanem, inimesena, ei taha seda, mille tema ise endale valinud ja loonud on.
Murdosasekundid on kohad, kus roll kaob ja inimese tegelikkus tuleb välja - ilma vanema poolse, ausa ja avatud, seletuseta jääb lapsele tema enda versioon ja vastusest vabaneva vanema poolt peale sunnitud vaatenurk.
Ilma vaimse tasandi ühenduseta ei õpi laps nägema ega mõistma inimest, rolli taga - inimese vajadused ja soovid - inimese olulisus. Selle asemel on Olulise roll, kui olulisuse tõestus - siis arvestatakse Minuga, siis Minuga sel moel ei käituta.
Seda rada kõndides kaugeneb inimene ise endast ja seda suurem on rolli osatähtsus - seda suurem on vahe vanema ja lapse vahel - seda suuremat üksindust laps kogeb. Füüsilise Maailma inimene hoidub äratamast seda, millega tema toime ei tule - seega ei saa tema lähedal olla seda, kes teda avab ja äratab - ei saa olla seda, kes olulisust otsib ja vajab. Rollide Maailma sügavustesse uppunud vanem näeb, olulisust otsivat last, enese Mina ära kaotajana/ ära võtjana - Minule ei ole kohta.
Minule ei ole kohta - see tähendab, et süsteemis ei olda oma kohtade peal - on rollide nimed, kuid inimesed ei taha olla seal, kus nad on ega taha nad olla koos sellega, kellega on koos ega taheta olla koos selle nimelistena nagu ollakse.
Seega ei saa laps olla Laps, sest vanem ei ole Emana/ Isana - suur inimene kannab kohustust, kui sundust, kuid ei ole võtnud enda kohta vastu ega vastuta enesega seonduva eest. Vanem valikud on kogu süsteemi sassi ajanud - Olulisust kinnitav Laps on enese süsteemist väljas - süsteemi energia ja aegade info ei liigu õigeid radu pidi. Vastutust vältiv vanem on loonud teistsugused ühendused ja määranud enesega/ perekonnaga/ suguvõsaga ühes olemise eest Lapsele hinna, mida vanemal ei ole õigust küsida.
Marianne
12.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar