Inimese vaimne täis kasvamine on raske protsess senikaua, kuni seda võetakse isiklikult – keelamisena, rünnakuna, halvustamisena, maha tegemisena, vähendamisena. Mina ei ole selline/ Mina olen selline – edasi minemise tõkkeks või toeks saab see, kui suur on vahe tegelikkusega – kui suur osa iseendast on see, mida inimene ei ole nõus tõeks tunnistama ega avama. Oluline on see, milline on info hulk, mida inimene enda kohta teada ei taha ja miks ta seda arvesse ei võta.
Iga inimese vaimse kasvamise protsess on mingi kindla verstaposti juurde jõudnud - erinevad teemad, erineval kaugusel, kuid üks seob neid kõiki kokku – millisel moel inimene enese kohta käiva informatsiooni vastu võtab ja mida tema sellega teeb. Vastustamine tähendab lapse tasandit – ei ole Minu teema/ on Minu eraasi/ ei ole olemas.
See, mida inimene iseenda kohta teada ei taha, ei kao sellepärast ära – see on olemas. Kui inimene elaks ja oleks üksinda, siis oleks teis(t)el ükskõik, milline tema on ja mil moel ta ettetulevaid teemasid lahendab – eraldi olevana ta ei puutu teistesse ja teised ei puutu temasse. Siis, kui inimene osaleb ühenduses ja koos olemises, siis on tema osa tuntav ja oluline – see mõjutab tervikut.
Lubadus olla koos, kõrval ja tervik – allkiri paberitel, sõrmus sõrmes, ühine nimi, ühiselt loodu – eeldus ja nõustumine, et ollakse koos – põhjani välja. Väline ühendaja ei tähenda, et see tõeks osutuks – pealmise ehitamise ja hoidmisega saavad kõik, paremini/ halvemini, hakkama – palju raskem on see, milline on ja milles seisneb kahte inimest ühendav põhi – millises ulatuses seda on ja kus seda ei ole ning mis selle olemas olemiseks/ vältimiseks tehakse.
Lapse mõttemaailma iseloomustab tõik – kui tuua välja ühes olemist muutev ja ühes olemise kliimat mõjutav teema – Sina oled inimene, kes ei tegele iseendaga ega võta vastutust enesega toimuva eest – siis vaatab vastu puudutatud ja ärritatud Mina – ei ole õigust, ei ole põhjust – Minuga ei tohi sellisel moel ja sellistest asjadest rääkida – Sinu asi, kui Sina oled häiritud – jäta Mind sellest loost välja.
Laps kasutab lapse tehnikaid – füüsiline eraldumine/ eraldamine/ vastustamine – millele lisanduvad füüsilised vaimse tasandi reaktsioonid - halvustamine/ osutamine/ nimetamine/ manipuleerimine/ vähendamine/ pilkamine jne. Vaimsed oskused ja füüsilised väljendused koos annavad teada, millisel tasandil ja millisel eesmärgil laps asub ja toimib.
Vaimselt täis kasvamata jäänud inimene ei ole ega saa olla võrdne partner suhtes – tema verstapost on, kui lagi, millest ta ei pääse läbi – ta pöördub enese tegeliku teetähiseni tagasi, kui kogeb enese piiratust – ta osutab selle kogemuse teise süüks – too sunnib teda tagant, ootab ja nõuab seda, milleks tema ei ole valmis.
Vaimse lae füüsiline kogemine lõpetab ühiselt teostatava ja hoitava Meie, sest iseenda Mina ja seesmine häiritus on olulisemad, kui ühine/ ühes olemine. Isiklik vaimne piiratus on kogetav vägivallana, mida teine teostab – seega on see teine oht ja vale – seega läheb käiku enesekaitse – vaimne/ füüsiline vägivald.
Vaimse piiratusega inimene vaatab seda, mida tema Mina kohta räägitakse ja välja tuuakse, lapse tasandilt. Lapsel puudub vastutuse tunne, mis täis kasvanud inimesel on olemas – laps on väiksem, abitum, õrnem – laps vajab hoolitsust ja füüsilist turvalisust - teise teema on teha last ümbritsev keskkond turvaliseks ja teda hoidvaks – teise teema on hoida ebameeldivused ära ja eemale ning tegeleda sellega, millega laps toime ei tule/ tegeleda ei taha.
Laps jätab rasked asjad ja lood kõrvale, tema on harjunud, et tema järel tuleb keegi teine, kes teeb need korda – tema ise kaotab, unustab, muudab sellised lood ära. Seega ei pöördu tema nende juurde tagasi ega haruta neid. Seega ei taha ta, et ka teine seda teeks – ei tuleks tagasi ega räägiks ega ootaks, temalt, teistsugust tulemust. Seljataha jäetu on möödas – seda lugu enam ei ole, millest ja milleks siis rääkida. Temal on õigus - järgnevad lood ei ole täpselt samad, kuid tema enda informatsiooni töötlemise tehnika ja põhi mõte on samad.
Laps ei ole õppinud enese teekonda sellisel moel kõndima – tema enda tervikus on asju, mille eest vastutab keegi teine – seega neid tema jaoks olemas ei ole või ta ootab, et need välise jõul korda saaksid. Laps annab märku, et tema vajadus ootab täitmist – laps väljendab pahameelt, kui temaga seonduv ei ole korda tehtud.
Täis kasvamata inimese füüsilised väljendused on samasugused enesele mitte teadvustatud reaktsioonid, millised need olid varases eas – Mina teen liigutuse, väljendan häälitsuse, ütlen sõna, mis aitab ja väljendab Mind – Mina ei tea, miks ja mida Mina teen – Mina edastan mingi sõnumi – Mina ei tea, mis on tegelik põhjus, miks Minus on paha olemine – Mina näen, et teine põhjustas selle – teine on Minu laiendatud Mina - see on Minu vaimne piiratus.
Vaimse täis kasvamise verstapostid ilmnevad ärevaks tegeva informatsiooniga kohtumisel. Vaimse allakäigutrepi astmetel alla poole astumine on reaktsioon informatsioonile, mis ei lase hingata ega rahus olla – keha reageerib sõnumiga ühes. Alla poole astumisega kaasneb reaktsioon informatsiooni edastajale, kes ei muuda enese poolt välja öeldut, teatavaks tehtut.
Reaktsioonid kirjeldavad vastaja erinevaid tasandeid – see annab teada, et välja öeldu tegelik mõte ei jõua lapse tasandil olevani – tema kogeb seda ohu ja vägivallana ja enesele mitte kuuluvana – ei saa aru ega tunnista, miks temale sellist informatsiooni teada antakse – miks teine seda infot ümber ei tee – miks teine teda häirituse eest ei kaitse – miks teine turvalist keskkonda ei hoia.
Inimene, kes lahendab enese sees aset leidvaid ja ühiselu konflikte lapse tasandilt vaadates, õpetab ja harjutab enesega koos olija-elaja ühise vaimse tasandi eest üksinda vastutust võtma – tema vaimse häirituse füüsiline reaktsioon on ebameeldiv ja vägivaldne – tema aru saamises on punkt, millest tema edasi ei lähe – tema kukub justkui tagasi, möödunusse ja kasutab algelisi enese tundeinfo edastuse vahendeid, kuid ta teeb seda väga haiget tegevalt ja lõhkuvalt.
Enam ta ei loobi mänguasju, ei karju nonstop ega jonni pisarateta – kuid mõte on sama – pidev psüühiline surve ja jõuline füüsiline puudutus, et anda märku enda olemas olemisest, endaga toimuvast, sekkumise/ lahendamise ootusest.
Inimene, kes on põrganud vastu seinu juba pikka aega ega ole ulatunud selle teiseni, kes on lapse tasandile jäänud, on harjunud enese üksindusest üle saama – ühenduse füüsilise vormi taastama ilma, et seda oleks tehtud seal, kus ühist lõhuti – vaimsel tasandil.
Füüsiline on pealmised kihid, mis aitavad luua ja hoida illusiooni, et ühine on olemas. Inimesed suhtlevad ja on koos, kuid vaimses plaanis on nad endiselt eraldi – suur laps ei ole kasvanud edasi – temaga koos olija on võtnud lapse vaimse tasakaalu eest vastutuse – lapse teelt on raskused kõrvaldatud, lapsele vastuvõetamatut informatsiooni avalikuks ei tehta ja lapse jaoks ebameeldivaid teemasid lapsega ei harutata.
Inimene, kes elab koos vaimselt lapse tasandile pöörduva teisega, on õppinud olema tugev ja hoidma ühist, mis tähendab, et tema hoiab teise ümber turvalist ringi – tema ei ärrita ega sega last nende teemadega, mille jaoks too valmis ei ole. See tähendab, et kui laps on kasvatamatu ja vägivaldne, siis sellest märku ei anta, siis seda jutuks ei tooda – see aeg elatakse üle.
Elu on selline. See on vaikiv kokkulepe – Meie sellest ei räägi. Ei saa rääkida, sest sama tasandi partnerit ei ole – on keegi, kes enese kohta kuulda ega enesega seonduvast teada ei taha. Seega ei ole see ka see Meie, mille alusel koos ollakse – sõrmuste, ühise nime, allakirjutuse olemas olemine ei tähenda kinnitust ega taga koos olemist, ühise põhjani välja.
Täis kasvanud inimese ja lapse põhjad on erinevad, sellepärast on nende kahe poolt loodud ühine nii tugev, kui vaimselt täis kasvanuma teadlikkus seda on – sellepärast on see ühine täpselt nii nõrk, kui sügaval on see aste, millel laps alles seisab ja kuhu tagasi pöördub.
Laps viib ühise moodustajate vahel aset leidva, vajaduste ja väärtushinnangute kokkupõrke, endaga ühes. Vaimselt täis kasvanuma tasand ei ole vaimse piiratusega inimesele jõukohane – seal olles ja sealses, informatsiooniga kohtudes, reageerib ta väikse lapse tasandil olevana. See on moodus, kuidas suunata lugu sinna, kus tema toime tuleb/ kus tema nõustub osalema.
Vägivaldne surve lõppeb lapse tasandil – siis, kui lapsega, lapsele mõistetavas keeles räägitakse – teine tunnistab, et tegemist on Lapsega, kellele tehti liiga - last tuleb hoida, lapsega tuleb arvestada, lapse ei pea seda, mida tema ei taha – Laps on Oluline.
Selle mustriga kaasneb ootus ja sundimine, et teine teeks suhte ehk iseenda korda – lõpetaks ebameeldiva informatsiooni andmise, lahendaks „ise endas” aset leidva konflikti ära ja taastaks lapse jaoks turvalise keskkonna. Teeks seda, mis on selles suhtes selle teise ülesanne – lapse füüsilise ja vaimse tasandi eest hoolitsemine.
Konflikt iseendas - suhte säilitamise nimel, tegeliku vaimse tasandi lapse oma vastu vahetamine tähendab enese hülgamist ja kaitsetuks jätmist - ollakse üksinda tervik, mille laps lõhub siis, kui ei taha ega ole nõus sellega, milleks teda kohustatakse - last ümbritsev ja hoidev ei ole kunagi tegeliku suhte Meie - see on ja jääb olema, erinevas vanuses, Laps ja tema Vanem.
Siis, kui suhtes olijad on mõlemad alles lapse tasandil, siis leiab vaimse häirituse lõpetamiseks ja füüsilise tasandi ühenduse taastamise jaoks aset Süüdlase ja Ohvri/ Olulise ja Mitte Olulise ära tõestamise rituaal. See tähendab, et vaimset piiratust kogev inimene vähendab teist enese rollile sobivaks partneriks – info andmine – Mina olen/ Sina oled.
Vähendatu võtab, füüsilise ja psüühilise surve alla jäävana, Süüdlase/ Mitte Olulise rolli enda kanda – see on sõnum – Laps saab olla laps – tema ei vastuta endaga seonduva eest – tema ei taha teada, mida tema kohta teatakse ega seda, mida temalt oodatakse – tema on Ohver ja Oluline – Maa ja Ilm käib tema vajaduste ja tahtmiste järgi. Teine on tema jaoks olemas, mitte vastupidi.
Laps mõistab täis kasvanud inimeste tasandit ja enese vastutust nii nagu teda piirataks ja vähendataks – ta näeb, et tema peab enese ette pandud piiri teise pärast pidama ja enesele antud vastutust teise poolt peale sunnitud kohustuseks – tema peab teise jaoks enesest vähem olema – samal ajal, kui teine saaks ja peaks ise ning jätma lapse rahule, kui on midagi sellist, mis toda teist häirib – laps ei ole kohustatud teise peale mõtlema ega teisega arvestama – see ei ole tema Mina ülesanne – tema Mina on Maa ja Ilma keskpunkt, millega seonduvat teine korras hoiab.
Lapse tasandile laskumine ja sealses vaherahu sõlmimine tähendab, et taastub füüsiline Ilm, kuid ei looda ühist Maad – vaimselt täis kasvanu loob lapse jalge alla Maa, millel too saab Minana seista ja olla. Lapse Mina jäi alles – seda ei võetud ära, seda ei muudetud ära – tema rolliMina kohta kehtib vana info. Laps on hoitud ja armastatud – Mina olen selline` - keda päästetakse ja säästetakse.
Kahe/ enama inimese poolt moodustatud ühine peaks olema meeskond, kus kõik osalised on olulised ja kõik panustavad samal tasandil olevatena, millise tasandi põhirolle nad kannavad. Täis kasvamata jäänud inimene ei moodusta põhirollide tasandi meeskonda – tema ei ole teis(t)e tugevus – tema ei jää oma rollina kohale ega hoia põhirollide ühendust alles siis, kui tema tunded teda segavad.
Vaimse allakäigutrepi astmel seistes ta nagu ei saa arugi, et tema poolt kasutuses olev suhtlemisestiil ei ole, tegeliku suhte konteksti paigutatuna, hea ega hoidev ega ka austav ega ka õiglane ega ka tegelikkusele vastav. Tema tõlgendab teisi teisiti ja selletõttu on tema poolt töödeldud ja välja lastav informatsioon tegelikkusest erinev – see muudab seotuse tasandit ja tema osa algses.
Vajaduste ja väärtushinnangute konflikt ei alga ebasobiva informatsiooni välja ütlemisest, vaid valest reaktsioonist. See inimene, kes läheb teise juurde ja avab ennast vaimselt/ avab ühise vaimse tasapinna – seal on tema tunded, vajadused, soovid, unistused, mõtted ja ideed – need puudutavad teda ennast, ühist ja teist – selles kohas on kõik omavahel seotud ja seega ootab ta teise osalust.
Vale reaktsioon tähendab, et sõnumile reageeritakse vaimse piiratuse füüsilise väljendusega – vaikimine, eiramine, halvustamine, löömine jne. Sellele järgneb vastus – enese tõestamine, enese olulisuse vajamine, teisele tema rolli meelde tuletamine jne. See, kahe vaheline erinevus, on koht, kus väljendub konflikt erinevate Maade ja Ilmade vahel. Mõlemad tunnistavad ühte ja sama – Minul oli õigus eneseväljendusele – Minul oli õigus enesereaktsioonile – Sina ei arvesta Minuga – Sina pead, sest Mina olen.
Selles kohas joonistub, reaktsioonide väljenduses, välja see, kellena ise ennast tõestatakse ja kellena teist nähtavaks tehakse – Mina Lapsena, Sina Vanemana, Mina/ Sina Naisena, Mina/ Sina Mehena, Mina inimesena, Mina Olulisena/ Sina Mitte Olulisena, Mina sellisena`/ Sina sellisena`, Mina Ohvrina/ Sina Süüdlasena, Mina/ Sina mingi rolli liitena.
Põhirollide ühenduse taseme tõestuse taga seisab fakt – Meie oleme koos, Mina ei lähe, kedagi teist otsima – Sina ja Mina oleme koos, sest meie valisime olla Meie. Vaimse piiratusega inimene otsib ja vajab enese kinnitust – tähelepanu Mina olen selline` olemisele. Vaimse allakäigutrepi astmel seisva lapse jaoks on tõene fakt – Minu jaoks ei ole kedagi teist olemas – see siin on Minu õigus.
Suur inimene, kelles on möödunu elav jälg, saab samal moel uskuda, et tema jaoks ei ole mitte kedagi olemas – see on ainus koht, kus temal on võimalus olla ja see on ainus teine, kes on nõus temaga olema – seega ta hoiab sellest suhteseotusest kinni ja nõustub rolliga, mis temale jääb ning täidab selle rolli ülesannet – kannab vastutust ühise vaimse taseme eest – teisel on õigus suunata oma teemad temale ja põhjus elada ennast tema vastu välja – tema ülesandeks jääb olla prügikast, kuhu oksendatakse ja poksikott, mida pekstakse.
Marianne
10.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar