Vägivaldne suhe kestab senikaua, kuni vägivallaga koheldu selles vastu peab. Siis, kui tema enam suhet koos ei hoia, siis seda enam ei ole. Siis, kui tema, osaks saavast, enam ei vaiki ega senisega nõustu, siis teda enam ei valita – muutust, suhtumises/ käitumises, ei olda valmis tegema – kas nii nagu seni või ei üldse. Viga on temas, põhjus on temas – tema ei taha seda suhet hoida – temaga oldaks, kuid tema ei lase seda teha – tema tingimused ei ole aktsepteeritavad.
Enesele teada oleva olulise info välja ütlemata jätmine - ennast häiriva, kuid teadvustamatu info välja selgitamata jätmine - loob pinnase vaimsele piiratusele, mida inimene kogeb füüsilise ebamugavusena. Inimene kogeb vaimset ahtust – tema mustrid ja uskumused takistavad mõistmast seda, mis jääb väljapoole tema arusaamist. Ta kuuleb ja näeb, kuid ta ei oska seda informatsiooni vastu võtta ega sellega midagi peale hakata – see ei ole tema Maa ja Ilm.
Vaimselt täis kasvamata inimene ei võta enda vaimse tasandiga seonduva eest vastutust. Siis, kui temale öeldakse, kuidas tema käitub ja väljendub ning kuidas teda kogeda on – siis ta laseb asjadel minna – sellel hetkel, kui oleks põhjust selgitada, enese sees toimuv välja ja on võimalus, enese sees toimuva kohta, öelda välja – inimene jätab selle olulise sammu tegemata. Ta vaikib, valetab või ta mühatab midagi või ta on agressiivne – erinevates vormides ja erineva jõulisusega.
Vaimselt täis kasvamata inimene on see, kes jätab endaga seonduva välja ütlemata – enese kohta käiva ja enesega arvestamist võimaldava olulise info jätab ta enese teada. Inimesele näib, et temal ei ole enese välja ütlemiseks võimalust. Temale tundub, et temast ei saada aru. Tema usub, et temal ei ole selleks õigust. Põhjus on ka selles, et temal ei ole selleks julgust ega ka harjumust. Ta näeb, et temal ei ole selleks põhjust – teine ei pea tema kohta, midagi teadma/ teine tegelegu iseendaga – jätku teda rahule.
Füüsilisena kogetava vaimse ebamugavuse jaoks on inimesel lahendus olemas – passiivne/ avalik agressiivsus – tema vastab vägivallaga, vägivallale, mida ta enda suhtes tunneb siis, kui temaga ei arvestata. See on siis, kui temale edastatakse informatsioon, mis teda häirib või tema ise annab endale info, mis teda häirib või tema sees on pinge, mida tema lahustada ei oska.
Vahetu kontakt tähendab võimalust, ennast häirivale, enesele jõukohasel tasandil olevana reageerimiseks ja/ või sellele tasandile suunamisega. Vahetu kontakt tähendab, et on olemas see objekt, kellest saab ebamugava tunde, ebameeldiva olemise põhjus ja sihtmärk ja lahendus. Reageerija kasutab võimalust – osutab, et teine on vale ja häiriv, teise poolt öeldu ja tehtu on vale ja häiriv – seega on temal õigus reageerida sel moel ja sellisena nagu tema seda oskab ja valib.
Vaimselt täis kasvamata jäänud inimest iseloomustab tõik, et tema kasutab füüsilist lahendust vaimsete teemadega seoses - ta vähendab seda teist, kes temast vaimsel tasandil üle on – ta vaigistab selle teise, kes temaga ei nõustu – ta kasutab naeruvääristamist/ sarkasmi/ vaikust selle peal, kes toob välja teemad, mida tema ei ole nõus harutama ega tõeseks nimetama.
Vaimselt täis kasvamata jäänud inimest iseloomustab tõik, et ta ei oska ise ennast kõrvalt vaadata ning ta ei mõista ennast käivitavaid mehhanisme – tema teod ja väljendused on tema jaoks harjumus – nagu hammaste pesemine – privaatne tegevus, mis ei kuulu teistele – teised ei tohi osutada ega valeks nimetada.
See tähendab, et vägivaldne inimene on sõltuvuses endale antud abivahenditest – neid ei tohi temale keelata. Tema ei tunnista, et tema on sõltlane ja sellel on temaga koos olijate jaoks tagajärjed – tema on täis kasvamata jäänud laps, kes kasutab enda lähedal olijaid ära endale vajamineval moel – tema ebamugavus ja pinged saavad lahenduse teiste olemas olemise läbi.
Vaimset täiskasvamatust iseloomustab tõik, et siis, kui inimese sees olnud pinge saab maha laetud, siis on inimene tagasi nii nagu ei oleks midagi aset leidnudki. Ei ole ärevust ega kahetsust ega ehmatust – et oot, mida Mina tegin. Tema jaoks ei olnud toimunus midagi erilist – oli paha tuju, mis läks mööda – oli suhtlus, mis oli normaalne – oli info vahetus, mis oli täiesti tavaline. Õlgade kehitus – Milles teema?
Tegelikkuses tähendab vaimse teema füüsilisel moel välja elamine seda, et inimene lõhub ühendust, mis seob teda, kellegi teisega kokku – see, et tema kasutas vähendamist ja vägivalda, tähendab, et tema kasutas lähedust valel eesmärgil ära. Temaga koos ei olnud turvaline – tema eest ei olnud kaitset – temalt ei oodatud seda, mida ja kuidas tema tegi – tema andis teada, et teine ei ole tema jaoks oluline, kuna tema on võimeline, sõnade ja füüsilise jõuga, teisele haiget tegema. See fakt ei ole kooskõlas suhtega – koos olemise-elamise eesmärk on midagi muud – olla hoidvalt ühes, olla turvaliselt üks.
Vaimse tasapinna ahtus toob kaasa konflikti – nö rajalt eksinu tagasi pöördumine ei taasta lähedust. Selle saab taastada vaimse tasapinna eest vastutuse võtmine, enese teo analüüs ja reaalsed sammud. Vägivaldselt koheldu ei saa senist lähedust enam taastada. See jääb rikutuks, kui lõhkuja seda ise ära ei paranda.
Vägivaldset lahendust kasutanu sõltuvuse sügavusest annab aimu see, kui ta suudab enda jaoks oluliseks nimetatud inimese pihta sõnadega sülitada, teda tunneteprügikastina kasutada, teda lüüa, pilkavalt tema üle naerda ja järgmisel hetkel otsida lähedust ning eeldada, et tema poole sirutatakse kallistavad käed või surutakse musi põsele – sõnumiga, et tema jaoks oluline on olemas – temaga ollakse lähedased – tema on inimene, kes ei suuda ega oska kogeda vaimset lähedust – tema kogeb lähedust füüsiliselt. Tema võib suhte ehitada füüsilisele tasapinnale ja jätta vaimse tähelepanuta - talle on vaja füüsilisi funktsioone, mis täidavad eesmärki, mitte ajude väänamist.
Siis, kui inimest häiriv vaimne teema ei leia avatud ja selget formuleeringut, siis väljendub sellise olukorra lahendus füüsilise muutusena. Füüsiline inimene elab ennast segava ebamugavuse välja füüsiliselt - ta kogeb/ teostab füüsilise reaktsiooni - Mina muutsin/ Mina lahendasin/ Mina väljendasin/ Mina vastasin. Siis, kui lahendav väljendus on läbi saanud/ vajaminev tulemus käes, siis on ta endisena tagasi – sama tasapinna üks väljendus vahetus teise vastu.
Füüsiline vägivald kohtab füüsilist vaikust. Eemale hoidmist, vaoshoitust, napisõnalisust. Vägivallaga kohtunu hoiab ennast füüsilisel pinnal tagasi – teeb vahe kahe inimese füüsiliste kehade vahele. Ta on ennast teise eest sulgenud. Ta ei taha lisada suhtlust. Ta ei vasta teise peegeldusele ja avanemisele.
See on märku andmine, et lugu ei ole lahendatud – see on ootus ja informatsiooni vajadus. Vaimse tasandi seletus ja vastutuse võtmine on ära jäänud. Enne tuleb taastada vaimne lähedus, siis saab avaneda füüsiliselt – põhjuseks see, et teine kasutas ka vaimset tasapinda vägivaldsel moel. Inimesel on vaja saada kontakt teise inimesega – tajuda ja näha, enese kogemuse ja aset leidnu, mõistmist.
On tavaline, et kahe vahelise suhte lõhkuja astub juhtunust, kui tühisest loost, üle – temal ega temas ei ole teemat. Teises on. Teine teeb tühjast tüli. Tavaliselt annab füüsilise väljenduse teostaja seletuse – Sina ise küsisid/ Sina ise tahtsid/ Sina ise olid/ Sina ise põhjustasid. See on alatu manipuleerimine – füüsilise tasandi kasutaja andis edasi oma sõnumi – vastuse või reageeringu, millelegi - tema ise valis selle, kuidas tema seda tegi – millisel tasandil, milliste vahenditega, kui selgelt, kelle poole pöördudes ja millise eesmärgiga.
Vägivalda kasutanu vallandas pinge/ väljendus tunnetega, millega tema toime ei tulnud. Tema kasutas teist vahendina. Reageeris, millelegi, mida sai valeks, ebaõiglaseks nimetada – vaadati valesti, öeldi valesti, tehti valesti. See on vaimse häirituse tasandi väljendus, füüsilise lahendusena – erinevas vanuses inimene justkui magab siis, kui reageerib varases eas, nii umbes 2-4 aastasena.
On liigagi tavaline, et see, kelle vastu vägivalda kasutati, teeb muutuse mängu kaasa – elab ühist edasi, kuid see ei ole enam kunagi sama. Omal moel muutub ta tuimaks ja kannatavaks – ta harjutab ennast, vägivaldsete reageeringute, sisse ja välja lülitamise mustriga, kuid tegelikkuses see ei õnnestu – ta on endiselt haavatav.
Kuid, kuna tema on selle suhte tugevaim pool ja seega ei saa tema olla nõrk, siis ei ole selles loos tema tegelikkusele kohta - tema jätab kõrvale selle, mis suhte lõpetaks – enese tõe ja sellega arvestamise. Tema jätab kõrvale enese tunnete vastu võtmise ja nendega ühes olemise – tema hülgab iseenda – ta astub teadlikkuse alakäigutrepil järgimise sammu – alla poole – ta harjub osaks saavat pidama enese normaalsuseks.
Vägivaldsele keskkonnale ja suhtele on iseloomulik, et kui vägivallaga koheldu läheks ja ennast välja ütleks, siis ta ei jõuaks loo tuumani ja selle üle arutluseni, vaid tema teema jääks pealispinnale – ta jääks kinni mustrisse – enese ära tõestamine ja enese olulisus.
See on vaidlus selle üle, kas temal on õigus enese info välja ütlemisele või mitte – mitte sellele, mida ta öelda tahab, vaid seda, et kas tema on see, kellega tuleb arvestada – see on vaidlus selle üle Kes saab kanda Olulise rolli.
Vägivaldse lahenduse kasutaja tõestab, teist arvustades ja teise poolt kogetu tõsidust vähendades, et tema ise on see, kes on olulisem/ kannatanu/ ohver – temaga tuleb arvestada, sest temale tehakse selles olukorras liiga. Tema tahab tõestust, et tema on Oluline. Olulisena olemine tagab võimaluse, et teda ei sunnita tegelema teemaga, mida tema ei ole nõus/ valmis arutama – tema on endiselt laps, kellega ei tohi vägivaldsel moel käituda – selline vaatenurk tähendab, et vaimne piiratus annab endast märku.
Tegelikult on reaalset vägivalda kogenu enese olulisuse taga vaimse tasapinna mõistmine ja täis kasvanud inimese poolne vastutuse võtmine – siis, kui teine teab, siis teine arvestab, siis teine enam ei tee. Oluline on informatsiooni edastus, vastu võtmine ja töötlemine – ühel ja samal tasapinnal.
Selle ootuse taga on suhte olemas olemise kohta käiv informatsioon - kuna Mina olen teise jaoks oluline, siis, kui teine saab teada, kuidas tema tegu/ väljendus Minule mõjub, siis tema enam vägivaldsel viisil Mind ei kohtle – teine võtab ise vastutuse, tegeleb ise enda teemaga ja hoiab ise ennast joone peal. Olulisena olemine tähendab ju, et teine ei taha, et Minul paha oleks ja Mina haiget saaksin – tema hoolib ja seega vastutab selle eest, et tema ise ei põhjustaks. Olen oluline – teine tahab, et Mina tema elus osa olen.
Vägivaldsele suhtele on iseloomulik, et vägivalda kogenu jääb ära tõestamise faasi kinni – põhjuseks on temale antud informatsioon – teine annab teada, et vägivaldne kohtlemine on olnud õigustatud – inimene ise põhjustas enese kogemuse või tõlkis temale öeldut/ tema vastu tehtut valesti. Tõestamise taga on ootus ja lootus – Mina olen oluline – teine ei vali ega teosta – see on katse anda teisele informatsioon, et too oma teo põhjenduse ringi vaataks/ enese info teistsugusel viisil edastaks/ ise enda eest vastutuse võtaks.
Vägivaldsele keskkonnale ja suhtele on iseloomulik, et EI ei tohi öelda, EI-le ei ole õigust, EI-ga ei arvestata. Vägivaldses keskkonnas peab see, kelle informatsiooniga arvestataks, olema tõestatult oluline – mõlemad korraga ei saa olla, sest mõlemad ei saa ühte ja sedasama rolli kanda.
Rollide Maailmas tähendab kannatanu info ehk Ohvri rolli ühisele energiaväljale asetamine seda, et sellest saab peapreemia – see, mille nimel lahingut pidada. Tegelik kannatanu on õrn ja haavatud – tema ei lähe sõdima – seega saab temast sobiv sihtmärk ja mõjutatav, et tuua välja/ luua tema kohta informatsioon, mille alusel saab temast Süüdlane ja teisest Ohver. Lugu on lahendatud – „õiglus” jalule seatud – vaimse piiratusega inimene on saanud enesele õiguse ja andnud ise endale vabastuse.
Vägivaldne suhe on halb kogemus – sageli ei saa inimesed aru, miks nad sellest lahti ei saa lasta. On erinevaid põhjusi – usutakse, et ei olda teistsugust kohtlemist ära teeninud/ ei mõisteta tegelikkust/ kannatatakse, millegi enesest olulisema nimel - kuid põhjus peitub ka enese harjumuses - ühes olemise alles hoidmise taga on tarve tõestada ennast ära – Minul on õigus – Mina olen oluline, Minu informatsioon on tõene. Ollakse pendlil kiikumas ja soovitakse jõuda selle poole peale, kus enese Mina loeb.
Enese õiguse tõestamine on harjumus, mis hoiab alles mustri – vägivaldne kogemus käivitab enese ära tõestuse reaktsiooni – Mina kogemuse vajadust ja selle tõestuse protsessi peetakse loo lahendamiseks ja vägivalla lõpetamiseks.
On tõde, et vägivalla läbi kannatanul, ilma vägivallata, enese Mina ära tõestamine ei õnnestu ja tema vajaminevat tulemust seega ka ei saavuta. See tähendab, et tähelepanu suundub järgmisele puudujäägile – on vajadus olla Oluline – näha ja tunda, et ollakse, reaalselt, oluline. Sellise vajaduse olemas olemine tähendab, et viibitakse keskkonnas ja ollakse suhtes, kus ollakse, inimesena, vähe tähtis – ei ole rolli/ ei ole rollile liidet/ ei ole võimalusi/ ei ole ressursse/ ei ole omadusi/ ei ole oskusi jne, mille alusel hinnata teda, sealses olijate jaoks, väärtuslikuks. Temaga ei kaasne head tähelepanu – temaga võib kaasneda negatiivne tähelepanu.
Selle jaoks, et enesega aset leidvat näha, mõista ja mõtestada, kordab inimene enese lugusid – erinevas vanuses ja teadlikkuses saab ta võimaluse muuta enesega seonduvat – ise enda eest vastutust võttes. Vägivaldsesse keskkonda ja suhtesse jäädes on ta vägivaldse lahenduse kasutaja kaassõltlane – tema olemas olemine aitab teisel oma lahendust kasutada ja alles hoida – seni ja siis, kui see töötab.
Inimese eesmärk ei ole teist inimest kasvatada ja muuta, vaid ise enda eest vastutus võtta – Ei öelda, kontakt lõpetada, keskkonnast/ suhtest lahkuda. Kerge öelda, raskem teostada - vägivaldsete suhete otsa komistamise taga on vajadus olla oluline - Olen Sinuga siis, kui olen Sinule oluline – anna Minule kogemus ja Mina jään Sinuga.
Vägivalda kasutav inimene on hea manipulaator – ta saab teha teisest enesest sõltuva - anda teisele peaaegu kogemuse – anda mõista, et teine on oluline ja vajalik – tõestuseks see, et tema on teisega koos ja pöörab teisele tähelepanu ja tagab rollide ühenduse – teine saab võimaluse olemas olla – see on see info, et Ilma Minuta oled Sa eikeegi!
Sõnad ja neid saatev on palsam, katkisele hingele, kuid see toob kaasa kurdid kõrvad ja pimedad silmad – tegelik olulisus seisneb kättesaadavuses – vahendina kasutamises – lähedus ja avatus annab võimaluse vägivaldse lahenduse kasutamiseks ja selle õigena esitlemiseks.
Vägivaldses suhtes ja keskkonnas tähendab oluliseks olemine seda, et kaaslase füüsiline muutus muudab senist - see kaotab ära vajamineva tähelepanu ja Mina olen Oluline olemine läheb pahinal õhust tühjaks ja inimene kukutatakse, senisest kõrgusest, alla – vägivaldse keskkonna olulisus on Mina olen Oluline rolli lagi, millest ei vii inimese teed edasi – rolli saab ära võtta ja välja vahetada - vägivalla kasutamise hetkel ollakse Mina, kes ei ole Oluline.
Kuidas jõuda informatsioonini, mis on enese põhi – Mina olen endale oluline ja Mina valin olla sellega, kellele ei pea ise ennast ära tõestama – ei pea põhjendama, et ei tohi – teine ise ei tee ega taha – teine on vaimselt täis kasvanud ega vali füüsilist väljendust, vaid otsib vaimsest küpsusest märku andva lahenduse. Kuid seni, kuni eluharjumus on tõestamine, siis sellise suhte inimene endale ka valib, kus ta seda teha saab.
Vaikiv vägivalla taluja – laps, kes ei tea sõnu/ kes ei oska ennast väljendada/ kes on vaigistatud/ keda on manipuleerivalt käsitletud. Olulisuse ootus – laps, kes ootab Ema/ Isa rollis olijaga vägivallavaba ühendust. Vajadus olla oluline annab märku keskkonnast, kus eiratakse, vähendatakse, kasutatakse vägivalda, manipuleeritakse vahendina – rõhk on rollidel mitte inimesel – rollide vahetamine ei aita inimesel täis kasvada – see aitab inimesel vastutusest vabaneda – vaimset ahtust osutavate teemadega mitte tegeleda – enesele füüsiline lahendus anda.
Vägivalda kasutav inimene ei ole kogu aeg 100 % vägivaldne, kuid ta pöördub selle lahenduse juurde tagasi. On raske teha vägivaldse teisega seotuse kohta otsus, kui see ülejäänud osa on hea, parem, võimalus, ühine aeg – ei ole võimalik öelda Ei ühele osale ja jätta teised alles – inimene on tervik.
Küsimus ei ole ainult ühes detailis, vaid inimeses, kui tervikus – vägivald ja selle kordamine muudab kogu terviku vägivaldseks – inimene on võimeline ja inimene valib, temale vajamineval hetkel ja tema vajadusi täitvates raamides.
Täis kasvamata jäänud laps lõhub seda ühendust, mille kohta ta arvab, et see katki ei lähe. Vägivald on temapoolne sõnumi edastus – laps ei taha täis kasvada – laps ei taha, et vanem tema vabadust piiraks ja tema elu muudaks – täis kasvamise aeg tähendab korduvaid rolli ära võtmisi – Mina ei saa olla Mina kogemusi – see toob kaasa, vägivallale, vägivallaga vastamise – Minuga ei tohi sel moel käituda! Sellest ka see Olulisuse kogemise ja tõestamise vajadus – siis ei tehta, siis ei pea kogema – siis Mind ei kaotata ära/ siis Mind ei sunnita muutuma.
Mina kaotuste traumaatiline kogemus tähendab, et olulises ja elulises keskkonnas ja suhtes puudus avatud vaimsusega inimeste tasandi kontakt – vaimse kasvamise teekond jäi pooleli – kõik seletati ja lahendati ära rollidega – rolle jagati/ võeti ära/ vahetati välja - käsitleval ja vägivaldsel viisil. See tähendab, et ei olnud ühte ja kindlat pidavat põhja, millele toetuda ja millel kasvada. See tähendab, et inimene ei jõudnud enese, kui inimese, nägemise ja mõistmiseni – ta nägi ja teadis ennast erinevate Minadena, mis said kinnituse, kellegi teise tähelepanu saatel.
Marianne
04.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar