On inimesi, kes jäävad enesele valitu juurde – jäävad kohustust kandma, sest nad ei näe ega tea, enese asemel, kedagi teist seda tegemas. On inimesi, kes valivad uuesti ja teisiti – nemad ei jää oma kohust täitma – nemad jätavad maha ja seljataha, kellelegi teisele ning lähevad sinna, kus saavad enesele vajamineva ja enese Minana olla.
On inimesi, kes ei näe ega tunnista võrdsust ja samana olemist – nemad tahavad olla rohkem ja enamat. Nad ei saa jääda sinna, kus keegi teine on tähtsam ja olulisem, kus nemad peavad arvestama ja ootama – nende kõrval ei ole ruumi teisele/ teistele. Nad on inimesed, kes vajavad iseoma elu, ainult iseendale.
Sellised inimesed on elukunstnikud – kui võtta ja lugeda loominguliste inimeste lugusid, siis iseloomustab neid egoism ja Mina, mille ümber Maailm pöörleb. Loomine on protsess, mis ei tunne kellaaegu ega tunnista ootele jätmist – tuli, mis põleb sees, ootab materialiseerumist. Loomine on seisund, mis hoiab enese kütkes – kõik see, mis jääb väljapoole seda, ei ole oluline – kõik see, mis takistab ja kohustab, see on vale ja häiriv, sest see on enese Mina vähendav, muutev ja kaotav – see ei saa olla õige.
Kahestumine – Mina pean, kuid Mina ei saa – Mina sünnin praegu. Inimesed, kes jäävad oma elu lõksu – neil ei ole aega, võimalusi, et ise ennast ja ise endast luua – nad ei saa enese aega ja elu iseendale, sest kohustused, mis ootavad täitmist, sisustavad nende aja ja väsitavad neid ära. Ikka ja jälle tuleb keegi teine enne neid ning ikka ja jälle on miski tähtsam iseendast.
Igas inimeses on midagi sellist, mis tähendab teda – see on see, milles tema avaneb ja vabaneb – see on see miski, milles inimene on iseendaga üks – tervik ja täidetud. Elu on selline, et kõigil ei ole või ei näi olevat võimalust olla omaenese elu kunstnik – on inimesi, kes on sunnitud elama teistele – teiste jaoks ja pärast olemine jätab iseenda, iseendast, ilma.
Inimesed, keda on jäetud maha – inimesed, kelle kõrval ei ole seda teist, kes jagaks ühist – kannavad mõlema teed – nemad on jäänud ja seeläbi ise ennast jätnud. Nad on kaotanud rohkem, kui suudavad tõeks tunnistada. Enese leegi lämmatamine on enese vastane vägivald, sest sünnitust ei saa pooleli jätta – protsess on käimas ja energia ootab vallandumist ja iseendale omasesse sängi voolamist.
Alati ei pea teine ära minema ja maha jätma, sest üsna sageli tähendab üksindus ja seljataha jäetus seda, et teine on enesega samas, kuid ühes olemine ei tähenda ühist, vaid sama ruumi jagamist – teise peale ei ole võimalik toetuda ega saa teisega arvestada – teine seisab eraldi. Teine ei kanna ühise mõtet ega hoia seda koos ja alles. Selline teine saab füüsiliselt panustada, kuid oluliseks saab see, mil moel töötab vaimse tasandi ühendus – millisena on ühes olemine mõtestatud.
Räägime Minust, Meie sees – kaks, kes koos, tähendavad kahte Mina, kes on koos, kuid see ei tähenda alati Meie-t – kahte, kellest on saanud tervik, kellel on ühine voolusäng. Inimesed, kes on astunud välja või jätnud sisse astumata, on energeetiliselt loonud terviku, kuid ei ole seda täitmas ega hoidmas – kahe inimese looming on jäänud ühele.
On selge, et ühe inimese energiast ei piisa kahe koha täitmiseks. On selge, et sellise terviku alles hoidmine tuleb jääja/ üksinda olija arvelt – enese osale lisaks tuleb luua ja täita ka teise oma. Ühise terviku üks looja on kui fantoom, kes on kohal ja tuntav ja energiat neelav, kuid ei täitev ega hoidev. See tähendab, et maha jääjad peavad vahetama kohti – tühi koht vajab elavat energiat.
Tühi koht süsteemis tähendab lõpetamata lugu – kaks inimest ei ole ühist lõpetanud ja see, kellest on saanud ühise õigusjärglane, ei ole ise ennast, teisest, teadlikult eraldanud. Enese solvumine, valu, viha, kadedus, kurbus, üksindus, raskused, väsimus hoiavad välja astunu/ sisse astumata jätnu samas – need on tundesõnumid enesele osaks saava kohta.
On tahe ja on soov ja on vajadus, et teine oleks samas ja täidaks oma kohust – oleks rollina ja annaks võimaluse olla rollina - olla tegelikkusele vastav, olla enese ootusele vastav. Mina ei saa, kuid Mina tahan ka - on vajadus elada samal moel enesega kooskõlas olevana - enesest loomas ja enese jaoks vabana. Teine valis ja võttis vabaduse, teine andis endale võimaluse – Mina ei saa, Mina pean – üksinda, maha jäetuna, hüljatuna, petetuna - teise lubadus/ valik andis usu, et saab olema, et jääb olema, kuid teine tegi uue valiku ja see muutis kõike.
Mind on petetud - kui oleksin teadnud, siis Mina ei oleks sel moel valinud ega sellist otsust teinud. Nüüd ei saa Mina lihtsalt niisama olematuks teha seda, mille Meie ühiselt oleme loonud - Mina olen Meie lapse(d) ilmale toonud ja pean võtma, üksinda, temaga/ nendega seonduva kohustuse kanda. Mina olen enese elu kaotanud, sest Mina ei saa ühisest valikust kunagi vabaks.
Süsteem ei salli tühja kohta – see, kellele on koht antud, kuid ei täida seda – selle asemele astub/ suunatakse keegi teine. Ära lõpetamata lugu ootab ja vajab lõpuni käimist. Naised, keda mehed on üksinda jätnud/ maha jätnud vajavad enese loole lõpetatust – ühisest loost läbi ja välja kõndimist, et jõuda Minani – ilma meheta.
Haiget saanud inimesed, kelle vaimne teadlikkus ei näita täis kasvamist, jäävad eneste loo sisse kinni – nad jäävad oma valu ja viha sisse kinni/ nad jäävad oma põlatud armastuse ja kõrvale jäetud naiselikkuse sisse kinni ning nad vajavad sellele energiale sihtmärki ja väljundit – selleks saab/ saavad laps(ed) – üks neist negatiivse väljendus, teine positiivse väljendus. Mehe karistamine ja mehe armastamine – kaude.
Sel moel kestab lugu edasi – naine ei pea tõde vastu võtma ja sellega ühes elama. Vastu võtmata jätmine tähendab, et häbi, valu ja viha püsivad alles – jätmine kordub igas päevas, mil ei olda koos – vastamata armastus kohtab korvi igas päevas, mil teine ei tule tagasi. See tähendab, et naine seisab paigal ega kõnni enese teel – tema hoiab, üksinda, alles seda Maailma, kuhu mees saaks tagasi tulla ja paigale jääda.
Kogu see aeg, mil naine hoiab mehele kohta, on süsteem paigast ära – keegi peab olema mehe koha peal ega saa olla enese teel – teda ei lasta sinna. See on see laps, kes on süsteemi must lammas – teiste ees süüdi ja vastutav – see on mehele suunatud info – Sinu koht, Sinu osa, Sinu ülesanded – Sina ei ole neid täitnud - Sina oled põhjustanud. Musta lamba ülesanne on tuua allhoovused nähtavale ja anda naisele võimalus enese informatsiooni edastada ja sellele ka vastus saada.
Enesele antud võimalus ja lahendus tähendab suutmatust tõega ühes elada nii, et enese tee jääks enese omaks ja enese looming saaks sündida. Iseoma tee sulgemine tähendab, et loomise energia saab suunatud sinna, kuhu see on võimalik – Mina loomisesse. Enese Minast saab enese Elu tee – Mina, kui roll on looming, millesse suunata oma tähelepanu ja loovus.
See Mina ei ole parim võimalik, inimesena – see on parim võimalik, mis on selles keskkonnas võimalik – kellega on võimalik ise ennast võrrelda, kelle võrdluses on võimalik ise ennast tõsta ja nähtavale tuua. Laps ei anna võimalust kasvada – lapsega võrdlus aitab jääda lapseks ja püsida vaimse allakäigutrepi X astmel – Mina, sellisena.
Selle jaoks, et naine saaks kasvada inimesena, peaks tal olema kõrval enesega sama – inimene, kes on valmis inimesena kasvama. Elukunstnikes, kes lasevad jalga ja seisvad eraldi, sellist ainest ei ole – nemad naisele sellist võimalust ei anna. Hüljatud ja põlatud naised elavad oma elu kaotuses ja ohvrina – nad ei saanud/ neile ei jäänud seda rolli, mis oleks neid tõstnud ja neile väärtuse andnud. `
Mina ei ole Oluline – Minul ei ole rolli, mis teeks Minust olulise. Mind on jäetud, sest Mina ei vastanud Elukunstniku vajadustele - Mind jäeti, sest tema ei saanud kasutada Mind muusana ega olla ainus, kes Olulisim, Meie poolt loodus. Tegemist oli mehega, kes ei olnud Mehe rolliks, Naise kõrval, valmis või ei valinud seda - vaja oli Teenijat, Ema, Lõbutüdrukut, Kokka - kõike selleks, et kunst saaks sündida ja energia voolata.
Paigatud tervik tähendab katkiseid ja segaduses osalisi - Mina ei ole oluline tähendab, et Minule ei ole kohta - Mind, Minuna, ei ole vaja - tahetakse ja vajatakse, et oleksin teine - oleksin keegi, keda saab kasutada, et süsteemi tühjust täita. On loogiline, et kohata jäetud lapsed kogevad olulisuse puudust ja vajadust - väär Minapilt - see ei ole Minu lugu, milles osalesin ega ole see Mina, kellena Mind nähti ja koheldi - see oli teisele vajalik võimalus, kuidas hoida alles Maailm, mille looja hülgas oma loomingu.
Hüljatud ja meest tagasi ootav naine ei teinud sellest enese Maailma - seda, mis tähendanuks ainult teda ja last/ lapsi. Seega ei saanud sellest, selle inimese tugevust ja tema vabadust - enese teadlikku valikut, iseendale - see jäi alatiseks selliseks, mida Mina pean - Mina pean üksinda, vähemana, hüljatuna. Mina pean tähendas enesele antud informatsiooni - seda teist, keda nähakse ja oodatakse, seda teist, ikka veel, ei ole ja see teine, ikka veel, ei võta oma osa kanda.
Marianne
17.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar