Vägivaldne suhtlemine ning inimeste isiklikus ja ühises ette tulevate oluliste teemade - vältimine, ära kaotamine, valeks nimetamine, sõjaks pööramine - toob kaasa selle, et ühine on tasakaalust väljas. Ühine ei tähenda ühte ja sedasama kõigile – võimalused, enesega seonduva lahendamiseks ja enese aitamiseks, on erinevad – on üks, kellel on rohkem võimalusi ja on teine/ teised, kellel samasuguseid võimalusi ei ole või kes samasuguseid lahendusi ei kasuta, kuid enese jaoks vajalikku ja olulist neile ei võimaldata.
Vägivaldset suhtlemist ja enese väljendust kasutava inimese eesmärk on, et tema Mina olulisust nähakse ja näidatakse välja ning seda ei lükata ümber. Siis, kui seda ei ole piisavalt või õigesti tehtud või info osutab tema kohtab valesti, siis ta tõestab, et tema Mina on Oluline – olulisem, kui teis(t)e oma.
Mina olen Oluline vägivallaga tõestamise ajalugu ulatub aega ja keskkonda, kus inimesel tuli enese eest seista – tema pidi ise ennast kehtestama – enese olulisuse ära tõestama – lihtsalt niisama seda ei olnud. Mitte oluline olemine tähendas, et sellisel moel liigitatud inimesega ei pea arvestama – võib ja saab olla ning kohelda nii nagu enesel vaja on – karistust ja hukkamõistu ei järgne.
Vägivald kasvatab vägivalda – enese jaoks olulise/ elulise efektiivsemaks lahenduseks võetakse kasutusele sama, mis ümbritsevas/ pealt nähtus/ enese peal kogetus ning seda tuunitakse paremaks ja tõhusamaks. Kasutada saab seda, mis konkreetses keskkonnas mõjub ja tulemuse tagab.
Mina olen Oluline vägivaldne tõestus ei tähenda, et inimene muutuks teiseks – tema tehnika on anda enda kohta käivat informatsiooni – suunatult, suurendatult, rõhutatult, vastu vaidlemist välistavalt – eesmärk on kasvatada oma Mina füüsiliselt – selleks, et kuulajad, pealt vaatajad, enese kogejad sellist Mina tõeseks peaksid ja just sellise Minaga arvestaksid.
Enese kasvatamist saab ja on tõhus teostada võrdluse teel – tuleb valida välja/ osutada sellele, keda enesest vähemana näidata ja seejärel tolle kohta vähendav informatsioon välja tuua. Mina olen – Sina oled/ Tema on.
Ega välja toodu kõiges tõsi ole – piisab mõnest tõesest või selle lähedasest faktist ning tähelepanu suunamisest, kuidas vaadata ning lisada veel juurde agressiivne väljenduse laad, mis sunnib koheldavat tagasitõmbuma ja hirmu/ süüd tundma - teise Mina saabki olema loodud. Erinevuse nähtavaks tegemine annab põhjuse kohtlemiseks – ühte paremana/ teist halvemana.
Vägivaldne käsitlemine on edukas siis, kui enam ei vaielda vastu ja kuuletutakse taltudes – võetakse kokkuleppeliselt kasutusele väide – suurema/ parema/ Olulisema Mina informatsioon on õige – tema ise on tõestatult – tema teab, millest tema räägib – tema näeb, milline keegi teine on. Tema kohta on kasutusel see info, millega tema on nõus – teis(t)e kohta võetakse kasutusele see info, mille tema välja toob/ millega tema on nõus – teisiti ei ole/ teist ei ole.
Vägivaldsed keskkonnad tähendavad koos olemisi, milles inimeste isiksusi vähendatakse ja iseolemisi piiratakse – tuleb vastata normidele ja ettekirjutustele – tuleb kanda rollinime ja olla sellele vastav. Rollile on ettenähtud avalikud ja varjatud reeglid – avalikud on üldised, kuid lisaks neile on olemas varjatud ja avalikega/ üldiste inimeseks olemise põhimõtetega vastuolus olevad käitumiste tavad.
Mis on lubatud ühele, ei ole lubatud teisele. Roll on nimi – inimene teeb selle teoks, iseenda väärtushinnangutele ja põhi mõtetele toetudes. Inimesi ühte siduvad põhirollid ei ole mõeldud nii, et üks vähendaks teist ja, et temal oleks õigus seda teha. See on inimeste tõlgendus, kes saavad endale mängumaa, kus teostada ise ennast.
Vägivaldne suhtlemine ja enese teostamine annavad märku sellest, et inimene ei ole oma rollini kasvanud – roll ei too temas välja paremaid jooni ja külgi ega suuna teda inimesena kasvamisele. Vastupidi – roll toob välja tema sisemuses peituva ja sellega toimetulemiseks kasutatavad tehnikad. See tähendab, et nii nagu enesega nii ka teisega – see, mida inimene kasutab iseenda peal, seda teeb ta ka teisega – vähendab ja muudab suupäraseks.
On arusaadav, et samasugused on samad teisega ja, et sel juhul on raske, endaga samana olevas teises, näha olulisust, millega arvestada – ise ennast kontrollida, piirata, et olla teise jaoks vajamineval/ teisega arvestaval moel. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas tähendab see seda, et teine tuleb tõsta endast tähtsamaks – teine saab Oluliseks.
Selline informatsioon annab märku käsitlevast suunamisest ja väärkoheldud inimesest, kes on Mina, kellel ei ole olulisust ega väärtust – teda ei ole vaja, teda nagu ei peakski olemas olema – tema ei jää puudu, tema on üle, temaga kaasnevad teistele probleemid, millega ei taheta tegeleda/ mida peetakse koormaks – keegi ei ole andnud temale, kui inimesele, põhjust olemas olla.
On vastuvõetavam ja mingi piirini talutavam, kui selline Mina joonistub välja enestega samade ehk teiste laste keskkonnas – lapsed lasteaias, koolis, õues, huvialaringis. On mõistetamatu, kui selline Mina on kodus/ perekonnas/ suguvõsas, kus Ema/ Isa/ teised samas elavad/ sugulased on võtnud kasutusele informatsiooni, mis toob välja lapse, keda kellelegi vaja ei ole – kes on üle, kes on tüliks, kes on vale, kelles väärtust ei ole. Minul ei ole Sind vaja/ Meile ei ole Sind vaja.
Lasteaias/ klassis võib välja öelda – Mina ei kuulu siis – selle taga on teadmine – Mina saan ära minna, Mina ei pea siia jääma, Mina ei pea nendega kõikjal koos olema. Välja kannatamatu on teadmine, mis käib enese perekonna/ suguvõsa kohta – Mina ei kuulu siia – Mina ei saa ära minna, Mina pean siia jääma, Mina pean Mind mitte tahtva inimesega koos olema/ elama.
Vana rahva teadmine ütleb – Annab Jumal lapse, annab Jumal ka leiva. Kuid, kui olla see laps, kelle puhul nähakse vähemaks võtjat, ära rikkujat, ära kasutajat, häbistajat, hea nime mustajat ning kui osaks saab nendele väidetele vastava kohtlemine, siis see on informatsioon, mis kasutusele võetakse, mida juurde luuakse ja, mis edasi kehtib.
Sellise informatsiooni saatel kasvanud laps võtab enesega seonduva omaks – teised näevad, teised kogevad, teised teavada – see olen Mina. Laps ei oska küsida – Miks oli teistele sellist informatsiooni vaja, mille jaoks nad seda kasutasid, miks nad seda alles hoidsid, mida see neile andis, mida nad siis said – kuidas nemad siis ise ennast/ kedagi teist nägid ja kogesid.
Lapsega seotud inimesed lõid informatsiooni ja võtsid selle kasutusele – nemad on selle autorid ja sellega seonduva eest vastutajad. Nad oleksid võinud ja saanud valida väga erinevate vaatenurkade seast, kuid nemad valisid just selle – Minule/ Meile ei ole Sind vaja – Sina ei ole väärtus, sest Sinus puudub olulisus.
Välja öeldu ja teoks tehtu tähendab, et inimest vähendati sunnatult, selleks, et ise ennast ja enesele olulist tõsta – Anna Minule toetuspunkt ja Mina liigutan Maailma – vähendatu on see toetuspunkt, mille abil teine/ teised said ise ennast liigutada paremasse positsiooni – paremasse valgusesse – tõsta ennast kõrgemale ja tuua välja enesele olulise Mina kohta käiva informatsiooni - Mina selline`/ Meie sellised`.
Vähendamine tähendab, et vähendatu kohta kasutusel olev info on ühekülgne ja suunatud. See tähendab, et see kaotab ära, muudab teiseks, varjab ära selle, mida ja kuidas on veel ning ka selle, mis on tegelik tõde. Suunav käsitlus annab lapsele Mina pildi, mida on väärastatud, kuid ühise käitumise ja tähelepanuga tõeks tunnistatud – Sina oled – Mina/ Meie näeme ja teame.
See inimene, keda on vägivaldselt koheldud ja eesmärgipäraselt vähendatud, see inimene teab - Mina ei ole oluline, sest Mina ei ole Oluline – Minuga käitumist ei valita, Minu kohtlemist ei seata, Mind saab jätta, Minu informatsiooniga ei arvestata, Minust ei hoolita – Minu, kui inimesega ei arvestata.
Enese elu elav inimene ei saa aru, et temale on antud roll, kellegi teise loos ja teistega seonduvas etenduses – keegi ei pööra tähelepanu inimesele ega ka põhirollist tulenevale õigusele – seda osa loost ei ole vaja esile tõsta ega kasutusele võtta. Inimene usub enesega seonduva tõeks, sest ei ole kedagi teist, kes teistsugusel põhi mõttel toimivast Maailmast räägiks ja teistsugust teda näeks.
Suunatus tähendab, et mitte olulise inimese jaoks jääb puudu olulisest, mida ei ole tõeliseks tehtud - räägime Minust – ei ole kedagi, kes räägiks Minust, Meie sees – tugevusena, olulisena, vajalikuna, väärtusena. Räägitakse ühekülgselt ja vaikitakse olulisest – räägitakse rolli(de)st, kuid vaikitakse inimesest, kes on olemas ja on tõeline.
Vägivaldseid keskkondi ja rollidele ehitatud suhteid iseloomustab suunatus – see on see vahe, kuidas räägitakse, kellegi Minast, Meie sees. Üks on teisest olulisem – ilma temata ei oleks seda suhet olemas – tema kontrollib ja omab seda – nõustub olema või otsustab mitte olla – tema esitab tingimusi, kuidas ja mille alusel. Ta ei tee seda ausalt ja läbirääkimiste teel ega otsi mõlemale sobivat lahendust – tema teeb seda passiivset ja avatud agressiivsust kasutades – käsitleb ja koolutab.
Seotuse omaniku poolt tehtu, antu, oldu on tema olulisuse tõestus. See on tema tõestus, millele on võimalik osutada, mida saab ette näidata ja kokku lugeda ja väärtusesse hinnata. Tema poolt antu ära kasutaja, temaga koos olija, on selle tõesena üle kinnitanud – Jah, just Sina oled Oluline – Mina olen vähem, sest Mina ei ole Sinuga sama – Mina ei saa Sinule sama anda/ Mina ei ole Sinule sama andnud – järelikult ei ole Minul väärtust - Minu olemas olemiseks ei ole põhjust.
Seda inimest, kes on suhtes/ seotuses tõestatult Oluline, iseloomustab tõik, et tema väldib ega võimalda enesega seotule/ enesest sõltuvale väärtuse andmist ja enesega sama olemist - see tähendab, et tema ei võta teise kingitusi vastu või ei hinda ega kasutata neid - need nimetatakse tühiseks või antakse ära.
Tema ei anna enese kohta tõest informatsiooni ega näita välja oma nõrkust ega küsi toetust, sest tema ei loo võimalust, et teine saab enese Olulisuse ära tõestamiseks materjali. Inimene ei taha olla nn teise võlglane ega teisest sõltuja - teine saab seda infot kasutada tema vastu ära - vähendada, et ise ennast tõsta.
See tähendab, et südamest antud ja olulisust kinnitavad kingitused ja üllatused ei tähenda sel moel käituvale inimesele sama sisu - need on teda vähendavad võimalused - salajane relv tema vastu. See tähendab, et tema enda poolt antu ja tehtu jääb alati väärtuseks, mida on võimalik enese tõestuseks välja tuua - Mina olin/ Mina tegin/ Mina andsin - Mina olen Oluline. Selle kõrvale ei saa sama panna - siis ei saa tema olla ainus ega enese tõestus.
See tähendab, et tema jaoks puudub väärtus nendes asjades ja tegudes, mis on ühise ehitamiseks ja hoidmiseks ning inimese olulisuse kinnitamiseks tehtud - ta ei näe teisele olulises enesele väärtust - tema ei saa sellest täidetud - tema saab kasutada, kui temale võimalus antakse, kuid ta ei hoia ega hinda seda. See ei ole tasand, millel tema mängib - tema ostab ja müüb - ostab inimesi, kes kinnitavad tema Mina ja tema Olulisust.
See tähendab, et ta ei nõustu olema ega tegema seda, mida teine tegelikkuses vajab - teisele vastavalt ja teisele vajaminevalt, teise ajas ja kohas - selle nimetab ta enese ära kasutamiseks - lähedust kasutatakse ära ja temalt võetakse enesele oluline - ilma, et teine midagi vastu annab. Ka see on vaatenurk, mille abil tema saab tõsta oma Mina ja näidata enese Olulisust. Tema ei ole see, kes kinnitab teise oma.
See on olulisust vajavate inimeste muster – see inimene, kes teab, et teine sõltub temast – suunab seda teist enese Mina olulisust ära tõestama. Eluks ja olemas olemiseks vajalikku ei liigitata sõltuvuseks – seda nimetatakse inimõiguseks. Kuid olulisust vajav inimene osutab, et see on sõltuvus ja teda vähendav – temale endale on enda oma vaja, kuid tema peab enda oma ära andma ilma, et tema vajaminevat vastu saaks. Tema peab oma elu ja aja ära andma – justkui ära raiskama ja maha viskama.
Selle väitega tuleb inimene lagedale siis, kui osutada temale, kui inimesele, kes ei ole oma põhirolliga kooskõlas ega sellele vastav. Inimene, kes on ise ennast rolliga samastanud ja ise enda ära varjanud, ei saa aru sellest informatsioonist, mida temale öeldakse - see on vale, see on laim. Tema tõlgendab seda enese vähendamisena - teine tahab temast Tähtsam ja Olulisem olla - teine tahab teda sundida arvestama isikuga, kes on temast vähem ja asjadega, mida ei tohi temale peale suruda.
Olulisust vajav ja taga ajav inimene ei mõista peenemat nüanssi – ei loe kvantiteet, vaid kvaliteet. Tegelikkuses teda, kui Ema/ Isa, ei vaidlustata – tema on oluline ja tähtis. Tegemist on ühes olemise paremaks ja täpsemaks kohandamisega – lapsele on oluline, kuidas temale eluliselt vajalik ja oluline antakse – kuidas teda koheldakse ja nimetatakse – kuidas Ema/ Isa ja Lapse suhet iseloomustatakse, mida selle kohta välja tuuakse – kuidas vanem oma last iseenda jaoks tõlgendab – kuidas vanem oma last Maailmale esitleb.
Sõltlaseks suunamine ja ära kasutajaks nimetamine annab teada, et lugu ei ole tavapärasel põhirollide tasandil, vaid palju sügavamal – vanema, kui inimese, vaimse allakäigutrepi astmed viivad ühist, inimeseks olemise teadlikkusest, palju sügavamale ja kaugemale – need astmed teevad lapsest, vanema isiklikes huvides, ära kasutatava vahendi – Oluliseks olija tõestaja.
Vanem kasutab last, et isiklikke teemasid vältida, sulgeda, muuta ja välja elada – laps on valede teemade, ebamugavate tunnete, ebameeldivate lugude, häirivate olemiste filtreerija – vanema jaoks vajaliku õhu puhastaja.
Inimene, kes ei ole oma rollini kasvanud, ei nõustu ega mõista, et lapsel on õigused – lapsega tuleb arvestada, lapsega igat moodi ei tohi – lapse informatsioon, iseenda/ vanema/ ühise/ enesega seonduva kohta, on oluline – seda ei ole õigust eirata. See, kuidas vanem informatsiooni vastu võtab ja sellesse suhtub ja seda töötleb, räägib vanema kohta ühte ja teist – tema valik on see, milline on töötluse tulemus.
Võime ja tahe eirata lapse informatsiooni ja õigusi, kuid samal ajal olla lapsega koos ja olla tema jaoks Ema/ Isa rollis - näitab kahestunud ja vaimselt piiratud isiksust - roll, milles tema väljendub, on kohustus, mis takistab inimest, enese elu, enesele vajalikul moel elamast.
Roll, mis on ise endale valitud, tähendab tagajärgi, millega ei nõustuta. Isiklikku vastutust vältiv inimene on pahur sellepärast, et keegi teine ei aita teda - kedagi ei tule tema järgi - tema peab ise - seda ka siis, kui see on raske, ebameeldiv, vale, häiriv. Enese kogemused annavad inimesele teada, et see ei ole tema jaoks õige - tema ei saa vajaminevat tasu.
Agressiivsus ehk pahurus väljendub vastumeelsuses, midagi muuta ja juurde õppida - seda ei ole Minule vaja. Vastu hakkamine väljendub selles, et kasutusele tuleb sisseharjunud muster - otsida keskkonnast see, kes vastutab - kui kedagi teist täiskasvanut ei ole, kes vanemaks olemise koormat aitaks kanda, siis saab selleks laps - Sinu pärast, Sinu jaoks Mina pean = Sina oled süüdi Minu kannatustes.
Sellisel moel suunatud info annab teada, et tegemist on inimesega, kes ei ole kasvanud täis - tema põhi ei ole inimese oma, see on mingi roll, millisena tahetakse olla, kuid selle jaoks peab olemas olema informatsioon, mida ei muudeta - inimesele antakse Mina pilt, mis jääb temaga - tema saab sellele toetuda - Mina olen selline`.
See tähendabki, et inimene, kellel puudub pidav põhi, on mõjutatav informatsiooni poolt. Tema on suur laps, kes ootab, et teda kiidetaks ja tunnustataks - Sina tegid, Sina oled - Mina näen. Roll on, rollis väljendutakse - järelikult Mina teen = Mina olen. Kui nüüd laps tuleb ja ütleb välja, et tema ei näe vajamineval ja ära tõestatud moel, sest tema näeb ja kogeb teisiti = järelikult ei ole vanema Mina olemas.
Enese kaotus toob kaasa Olulisuse vajaduse - Mina tõestan, et Minu vaatenurk ja informatsioon on õiged - neid ei tohi ümber lükata ega valeks nimetada - Mind tuleb Minu Minana näha - Minul on õigus sellisena olemas olla.
Olemas olla kujutlusena, kuid mitte tõelisena - olemas olla kirjeldusena ja üles haibituna, kuid mitte reaalsena. Inimene tahab olla seal, kus teda ei ole ja sellisena, millisena teda ei ole - see fakt ei võta temalt olulisust - see annab temale teada, et vaja on inimesena kasvada - tema kasv on pidurdunud ja temast on saanud suhte vaimse kasvu pidur.
Marianne
14.11.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar