Inimese
aja sees on ikka ja jälle nii, et vahel elab ta keskkonnas ja on
koos nende inimestega, kes kasutavad teda enese tunnete põhjuse ja
märklauana. Inimese olemas olemisest piisab – tema isiklikest
piiridest piisab – tema enesena olemisest piisab selleks, et keegi
teine leiaks enesele suuna ja lahenduse. See teine kasutab inimese olemas olemist, et - enese energiat muuta, kasvatada ja suunata –
enese ja enesena olemist ning enesega seonduvat teiseks muuta.
Sel
moel valivad käituda need, kes ei ole iseendaga rahu teinud ega omaenese tunnete sõnumeid mõistnud ega ise enda eest vastutust võtnud – nad näevad, näitavad ja
leiavad oma tunnetele ja iseendaga toimuvale põhjuse teises
inimeses.
Enesele suuna leidnuna annavad nad sellest teada – nad
teevad ennast vähem või rohkem nähtavaks – nad astuvad reaalseid
samme – nad levitavad moonutatud informatsiooni – nad ütlevad
enese info oma sihtmärgile, kui põhjusele, välja – nad saadavad
tema poole negatiivse energiaga laetud mõtted ja sõnad ja pilgud –
nad teostavad ennast füüsiliste väljenduste abil.
Sel
moel käituda valinud tahavad - kaotada teise olemas olemise –
takistada tema iseendana olemist – ületada ja lõhkuda tema
isiklikud piirid – vähendada teda enesest vähemaks.
Nemad teevad
seda selleks, et maksta talle oma tunnete ja isiklike üleelamiste
eest kätte – kui ei ole olemas enese jaoks valet inimest, siis ei
ole olemas ka probleemi. Nendel on probleem, sest nad ei leia enese
sees rahu, kui nad teavad ja näevad, et teine elab ja on iseendana
endiselt olemas ning ei lase ennast, tema poole teele saadetust, häirida.
Selleks,
et ennast päästa ja säästa, loovad sellised inimesed varjatuid ja
avalikke konflikte – nad püüavad enesele tähelepanu, et suunata
sel moel suurenenud tähelepanu enese jaoks valele - nad kutsuvad
enesele vale inimese energia enesega kohtuma, et kasutada tolle
tähelepanu, kui energiat, enese vabastamiseks – nad loovad
vaidlusi ja hoiavad alles olukordi, et põhjuseks nimetatu ennast tõestaks ja õigustaks ning alluks käsitlemisele –
eesmärgiks on omada kontrolli ja hoida tähelepanu iseendal – sel
moel suudetakse olla, enese jaoks ära tõestatud/ vajamineval moel, õige.
Sellised
inimesed ei otsi enesega toimuva loo põhjust endast – nad vaatavad
välja ja näevad seal teist, kes midagi tegi ja kuidagi oli ning
midagi ja kuidagi jättis tegemata. Nad ei anna talle enese kaotust andeks - teine on võtnud endale selle rolli/ võimaluse, mis neile kuulus, nad ei tunnista tema õigust olla iseendana olemas – nad
ei näe teises inimest, kellel on õigus oma elule ja vaikutele –
nad näevad seda, kes neid segab ja neile kuuluva enesele saab ja/
või seda kasutab - teisega koos olles/ teise olemas olles jääb neile alati vähem.
Nad ei ole nõus temale endast andma ja tema jaoks olemas olema, sest nad ei
taha, et sellel teisel oleks neist rohkem, et see saaks neist üle
olla – nad näevad, et teine kasutaks neid/ neile kuuluvat ära - nad ei taha teda toetada ega veel rohkem tema ise olemist võimaldada. Nad ei taha, et teine teaks enese õigusi iseendana olemisele ja sellisena väljendumisele - nad tahavad, et teine usuks ja peaks tõeseks seda, mil moel tema kohta räägitakse ja teda näidatakse ja teda koheldakse.
Kui
laps kasvas sellises keskkonnas, elas koos sellis(t)e vanema(te)ga,
käis lasteaias/ koolis selliste kaaslastega ühes – kui inimene
elab sellises keskkonnas, elab koos/ käib ühes selliste inimestega
– siis on teda, manipuleerivat käsitlemist ja tähelepanu
suunamist kasutades, vähendatud ja tema olemas olemist ning tema
energiat, kellegi teise huvides kasutatud. Temaga ühes olijad on
tema kohta valet ja laimavat informatsiooni levitanud ja selle õigeks
nimetanud – selle alusel on teda ka koheldud – see on olnud
inimeste teadlik valik ja selle eest tuleb tegijatel vastutus võtta.
Mina
- Marianne Umborg, kes ma olin ka Marianne Kell, kes ma olin ka
Marianne Arold – keelan enese energia ja minu olemas olemise
kasutamise mind vähendavatel ja ära kasutavatel eesmärkidel –
mitte üheski ajas ega mitte üheski loos ei olnud ega ole mina,
minuga koos olija/ olijate tunnete kompenseerija ja nende eest vastuse võtja - mina ei ole mitte ühegi teise inimese tunde autor.
Mina
ei saa õigeks teha ega ära muuta seda, mis on minu olemas olemist
ära kasutanud inimese elus juhtunud ja aset leidnud sel moel, et ta
on vajanud enese lahenduseks ja enesele vajamineva kompenseerimiseks,
kellegi teise olemas olemist ja tolle teise energia kasutamist enese
huvides.
Mina
ei saa õigeks teha ja mina ei kanna vastutust selle eest, mida tegi/
tegid ja kuidas oli/ olid .... (inimese nimi, kes on tegelenud
vähendamisega) tema vanemad/ kaaslased ning kuidas ja mis leidis
temaga seotult aset temaga seotud perekonnas/ suguvõsas/ keskkonnas/
ajas – see seal ei olnud mina ja see ei ole minu vastutus.
Valge
Valguse toel ja iseenda nimel lõpetan ma ära kõik enese olemas
olemise ja oma energia kasutamised mind, kui inimest, vähendavatel viisidel ja vähendavates lugudes ja koos olemistes – kõik need inimesed, kes seda
on kunagi ja kusagil teinud või olevas ajas endiselt teevad, saavad tagasi selle, mis nad on olema loonud ja teele
saatnud – kõik selle, mille nad külvasid ja külvavad – kõik selle nad ka
lõikavad – nende energia ja selle poolt loodu on nemad ise ja see
kuulub neile – kõik selle saadan ma neile tagasi – see ei ole
mina ega ole see minu – mina võtan vastutuse enese sammude ja nende
tagajärgede eest – neis olen mina ja need on minu.
Mina tänan enesega ühes olnuid oma õppetundide võimalikuks saamise eest - võtan kaasa uued mõistmised ja kasutan neid enama loomiseks.
Kui inimesel on olemas info, mida ta vastu võtta ehk tõeks
tunnistada ei taha, siis ta hakkab vajama seda infot kummutavat
tähelepanu – ta vajab tõestust, et see info on vale. Laps ei taha
vastu võtta informatsiooni, mida ta ei saa tõeks tunnistada – see
kõigutab tema alustalasid ja lõhub ära tema jaoks paigas oleva
Maailma – see pöörab ümber ja muudab teiseks järeldused ja
seletused selle kohta, kuidas ja kellena ja miks temaga koos ollakse
ning mis selles koos olemises tema jaoks olemas on – ning mis
peamine – see info muudab ka seda, Kes tema ise, selles kohas ja
kellegi teise jaoks, on.
Lapsele teatavaks saanu sisaldab tema kohta käivat informatsiooni -
Minul ei ole seda, mis ja kuidas minul, kui Mina-l, on, st olema peaks
– minul on see, mis ja kuidas Mina ei ole – mina tean, Kes ma
olen, kuid see ei ole see, kellena mina selles kohas olla saan –
minule ei saa selle kohas osaks seda tähelepanu, mis tõestaks Minu
olemas olemist sellisena nagu mina ise ennast tean ja millisena olla
tahan.
Laps saab enese kohta käiva info läbi selle tähelepanu, mida
temale, temaga seonduvas ja seotud inimeste poolt, edastatakse.
Tähelepanu on vahetu kontakt teise inimesega, kuid ka tolle teise
poolt kaude edastatu – otsused, valikud, kiirus ja kvaliteet,
teistele räägitu, pealtnähtud reageeringud, tajumised, vahet
tegemised – erinevuse nägemine näitab võimaluse olemas olemist
ja ka mõistmist – mina ei saa ja minul ei ole.
Vahetu tähelepanu on sõnad, pilgud, kehakeel ja edastatud energia –
need näitavad suhtumist ja seda, millises läheduse astmes ollakse.
Vahetu tähelepanu on see, mis näitab lapsele seda, kuidas tema Isa/
Ema temasse suhtub ja temaga seonduvat oluliseks peab – millisena
vanem lapsega seonduvalt väljendub ja millise energia, ühes olles,
enesele valib.
Vahel teeb vahetu tähelepanu vähem või ka väga palju haiget –
haavavad ja vähendavad sõnad, julmad ja solvavad pilgud, löövad
ja sakutavad käed. Laps teab, et - Minuga nii ei tohi – see teeb
minule haiget – mina ise ei saa ennast kaitsta! - vanem ei arvesta
ühise elu reeglite ja isiklike piiridega – ta kohtleb last vääralt
– ta edastab lapsele info vääral moel ning ta annab talle teada
sellest, mis on olemas, kuid tegelikkuses puudutab, kõige rohkem, teda ennast.
Vanema isiklik tundetakistus on see, mis teda last vähendaval moel
reageerima paneb – ta näitab enesega toimuva lapse süüks ja ta
lahendab ennast last kasutades. Vanem kasutab last vähendavat
energiat ja tema vastu füüsilist jõudu, et vabaneda ennast
piiravast ja enese elu häirivast tundest/ tunnetest – vanem ei ole
enesega ühenduses ega mõista või ei taha tunnistada, miks tema,
tegelikkuses, sel moel reageeris.
Enesega mitte kontaktis oleva ja enesele valetava vanemaga koos
olemine ja elamine ei ole kerge – see on lõputu, teostatud ja
lahendamata jäänud, konfliktide rida – erinevatel tasapindadel
toimunud ja erinevatel eesmärkidel teostatud vastasseisud ja
väärkohtlemised.
Vanem, kes kasutab last vahendina ja näeb teda
enesele kuuluva objektina, ei võta vastutust enesega toimunu ja
enese poolt teoks tehtu eest – ta ei näita mitte üheski loos
enese osa muul moel, kui kannatajana ja sellena, kellel oli õigus
tema poolt valitud väljendusele ja teoks tehtud kohtlemisele.
Erinevate huvide, väärtushinnangute ja eesmärkide ilmnedes leiab aset konflikt – sellel hetkel on näha, kuhu maani inimene enese
vajaduste nimel läheb ja mille eest ta seisab – kellena ta infot annab - millise info ja,
millises sügavuses ta teada annab – mida ta ütleb ja kuidas ta
väljendub, kui maske ette ei panda ja enese kaotust ei kardeta –
milline on ta siis, kui ta lööb oma kaardid lauale.
Sellise kohas ilmneb tõde, mida inimene kordab – see, mille
inimene siis välja ütleb, on näha olnud ka tema eelnevates tegudes
ja väljendustes – ta tegi ja väljendus sel moel ka siis, kui
näiliselt oli hästi ja püsis rahu, kuid siis oli see maskeeritud
ja hajutatud. Sellises kohas ilmnev tõde on see, mida laps ei taha
tõeks tunnistada, kuid, mis on tema tegelikkuses olemas ja saab
vahetult lapse osaks.
Laps näeb ja kogeb inimese, kes on tema vanema rollis, valikuid ja
väljendusi – kuid laps kohtab enesele osaks saavat Lapsena – see
on põhjus, miks tema jääb alla ja ei mõista endaga toimuvat ning
ei näe ennast oma Isaga/ Emaga võrdsena. See on põhjus, miks tema
kogeb ennast vähemana ja kaitsetuna – temale haiget tegev inimene
ei kaitse teda – vanemat ei ole tema jaoks olemas – see tähendab,
et on küll, kuid haiget tegeval moel.
Ka laps ise annab, enesele, enesega toimuva kohta teada tunnete poolt
kohale toimetatud sõnumite kaudu. Laps, kes ei ole õppinud tundeid
sõnumitena vastu võtma, vaid teda häirivate emotsioonidena kogema,
ei mõista oma tunnete tegelikku tähendust.
Laps ei vaata enese sisse ega otsi tegelikku põhjust sealt ning kui ta enese kohta, midagi arvabki, siis need on uskumused ja järeldused, mille ta on kelleltki vastu ja/ või üle võtnud ja/ või enese selle aja teadlikkuse järgi ise selgituseks otsustanud ja/ või järeldanud - see tähendab, et kui ta tunneb endas tunnet, siis ta pöördub selle
inimese poole, kes midagi tegi ja kuidagi oli, et selle alusel tunne
tema sees elavnes - laps näeb seost - on olemas põhjus, millel on tagajärg.
See tähendab, et kui vanem, midagi tegi ja kuidagi oli, siis laps ei
ütle endale välja seda tõde, mille ta teada on saanud ja ta ei
anna vanemale, selgelt ja konkreetselt, teada selle informatsiooniga
seonduvat – Sina ei tohi ja Sinul ei ole õigust. Minul on valus ja
mina ei ole nõus.
Laps, kes ei näe ega teadvusta ennast inimesena, ei pöördu enese
kõrval oleva inimese poole, kelle isiklik tundetakistus ja enese
tunnete käsitlemise hügieen on erinevate vajaduste, eesmärkide ja
väärtushinnangute lahknemisest tuleneva konflikti põhjuseks.
Selle asemel suunab laps oma tähelepanu sellele, kes ei täida tema
vajadusi – tema Isa/ Ema ei täida oma ülesannet – tema Isa/ Ema
ei hoolitse tema, kui oma Lapse, eest. Sellise tähelepanu suunamise
tulemus on see, et inimene, kes ei tulnud enese tunnetega toime ja
tahab/ vajab aega enesele – peab suruma ennast rolli, mis teda
segab ja tegema seda selle teise jaoks, kes ei arvesta temaga.
Laps ei tea, et Isa/ Ema on roll, mida täidab inimene, kes kasutab enesele vajalikke ja käepäraseid lahendusi – üks roll ei ole kunagi tervik - inimene ei vali/ ei taha endale rolli, kui ta ei saa selles seda, mida tahab/ vajab - inimene valib rolli, milles tal on võimalik seista enese eest ja teostada oma eesmärk - inimene näeb ennast ja kohtleb teist rollis olevana, kui ta ei ole ennast ega ka teist inimesena teadvustanud - nende seotus püsib, erinevaid rolle vahetades, rollide tasandil.
Vajadus saada oma vanemalt ja tema poolt edastatud tähelepanu kaudu
kinnitust, et vanem teab ja tunnistab oma ülesandeid ning arvestab
neid täites lapsega - on sündinud tõe vältimise tagajärjel –
see inimene teeb haiget/ selle inimesega ei saa lähedane olla. Info
korduv tõestus süvendab vajadust tõde ümberlükkava tähelepanu
järele sellelt samalt inimeselt, kes seda vajadust ei täida.
Vajadust hoiab elus järeldus – Isa/ Ema peab vastama minu, kui Lapse, tingimustele – arvestama minu ja minu tunnetega – nägema
ja kohtlema mind Lapsena.
Enesega seonduva tõe vastu võtmine on väga raske ülesanne –
laps ei ole küps sellise vastutuse jaoks – ta peab oskama näha ja
tunnistama ennast inimesena ja tegema sama ka vanemaga – mõlemal
on õigus oma valikutele ja teise valikute kaudu teatavaks saanud
info alusel valimisele ja otsuse teoks tegemisele – ka suhte teistsugusele kaugusele viimisele ja ka ühes olemise lõpetamisele.
Inimene, kes ei ela enese tões – inimene, kes ei vali enese ja
olemas oleva tõe järgi, on konfliktne – ta ei ole suunatud
hoidmisele – tema on suunatud tema jaoks vale lõhkumisele. Laps ei
vali tõde, sest ta ei saa suhet oma Isaga/ Emaga ära lõhkuda –
enesele valitud tee jätkamise jaoks ta vajab vanema tähelepanu
iseendale, kui Lapsele – see tähendab, et ta on enesega konfliktis ning lõhub ja kaotab ennast - isiksuse ja inimesena.
Vanem ei vali tõde, kui ta ei saa/ ei julge seda teoks teha, kuid ta
annab sellest lapsele teada – laps saab karistada, et ta olemas on - et ta vanemast kaugemale/ lahku astuvat sammu ise teoks ei tee - et ta vanemalt, neid kindlatesse rollidesse kinnitavat, tähelepanu vajab.
Lapsel on enesest, kui Lapsest, oma isiklik ettekujutus olemas ja samuti vanemast, kui kindlal moel väljenduvast Isast/ Emast - ka vanemal on olemas oma isiklik ettekujutus enesele sobivast Lapsest ja samas ta teab, mida tema ise on valmis sellesse suhtesse andma ning mida mitte - konfliktid sünnivad, kui need ettekujutused ei lähe omavahel kokku ja neid ei muudeta reaalsusele vastavaks ning inimesed ei kohandu tegelikkusega ega kohanda ennast, teineteisega arvestades, vaid seisavad enese eest ja tahavad/ vajavad enesele vastavat koos olemist ja elamist ning kaugust teisest.
Sellel teel unustab vanema rolli
kandev inimene ära selle, et lapse sünd oli vanema valik - vanemal on vastutus enese valiku tagajärgede eest vastust anda ja seda kanda. Vanem jätab kõrvale tõe, et laps küll sõltub oma Isast/ Emast, kuid ta
ei kuulu talle ja selle sõltuvuses olemise aja eest ei tule lapsel
maksta ennast vähendavate kogemustega – ta on ja jääb, kõikides oma vanustes, inimeseks ja vanemal
ei ole õigust teda väärkohelda.
Tähelepanust sõltuvuses olev inimene on tähelepanu poolt mõjutatav
– tähelepanu osaks saamine ja selle puudumine suudavad teda muuta
– inimene ise kohandab ja teadvustab ennast temale osaks saava
tähelepanu järgi. Olulise teise tähelepanu tundub talle kordades tõesem, kui
tema enese selgus – inimene ei suuda ära unustada pilke ja sõnu,
mis nimetasid ja näitasid teda sellisena, kes ta ei olnud ega olla
ei tahtnud – kuid teine ju vaatas ja nimetas ning kohtles teda -
järelikult oli tema just sellisena olemas.
Lapsepõlves kogetud traumaatilise sündmuse tagajärg on see, et
inimene, enne kui ta usub enese kohta ja ise näeb ennast, vajab
enesele, kellegi teise poolt edastatud tähelepanu kinnitust – kui
ta tunneb midagi, teeb teoks tegusid, vaatab ennast peeglist,
otsustas valiku kasuks - siis ta tahab, et selle kinnitakse üle
keegi teine – keegi teine ütleks välja sõnad ja saadakse teele
pilgu, milles kordub ja saab tõeks inimese enese tõde. Käsitlemist kogenud inimene on võimeline nägema ise ennast valena ja jätma enesele olulise valimata, kui kellegi teise tähelepanu teda sel moel suunab ja teda valena näitab.
Teine on tõesem ja ausam inimesest endast – sel moel kõlab väide,
mis on kunagise traumaatilise kogemuse järeldus, kuid millel ei ole,
tegelikkuses, tõega peaaegu mitte midagi pistmist – inimesele osaks
saanud tähelepanu oli manipulatsioon, mille alusel tegelikkus
muudeti valeks - olemas olevat moonutati – erineva tähelepanu kaudu edastatud informatsioon
ei arvestanud inimese ega tema huvidega – kindlalt suunatud
tähelepanu kasutaja eesmärgiks oli kasutada inimest ja/ või temale
kuuluvat enese huvides ja vahendina.
Manipuleeriva tähelepanu abil loodi inimesest tema kõverpeegli teisik, kellega teda samastati – see ei
tähendanud, et inimene ise oleks muutunud ja teda oleks muudetud –
muudeti kohtlemist ning info sisu ja edastust – Mina näen ja
näitan – Sina oled! - inimene jäi temaga toimuvat uskuma, kuna
tähelepanul olid, vahetud ja püsivad, tagajärjed ning tal puudus
see, kes oleks teda, olema saanud temast, teistmoodi vaadanud,
näidanud ja kohelnud ning tema muutja(te)le vastu astunud.
Traumaatiliseks saab toimunut nimetada põhjusel, et inimene, kui enesest teadlik olev isiksus, lagunes
– ta oli see, kellele pöörati tähelepanu ja, keda vahetult
koheldi, kuid ta oli ka see, kes ta oli olnud enne tähelepanu
muutust ning ka see, kes ta oli endiselt enese sees ja oma tões –
need olemised erinesid teineteisest ning sellel tähelepanu poolt
loodud temal olid omadused ja seda iseloomustasid väited, mis ei
läinud tema teadlikkusega enesest kokku. Iseenda kohta käiva
informatsiooni variatsioonid ja lahknevus olulises viisid aju
lühisesse.
Lapsepõlves kogetud, tähelepanu abil teoks tehtud, traumaatiline
enese kaotus tähendab seda, et inimene - selleks, et olla enesega
koos kõlas ja iseendas üks - tahaks oma möödunusse tagasi – ta
vajab, et sealses kinnitataks üle tema tegelik olemine. Kui seda
möödunut enam ei ole, siis sobib ka see, kes oli sealses – kes
samuti nägi ja koges ning saab öelda välja tõe.
Trauma ehk enesesegadus kestab seni - kuni inimese möödunus tema teistsugusena nägevat vaatajat ei ole - kuni teda ja temaga seonduva muutvat infot talle ei edastata - kuni inimene elab koos inimes(t)ega ja
keskkonnas, milles jäädakse manipuleeriva tähelepanu abil loodud ja temaga samastatud teisiku juurde.
Tähelepanust sõltuva inimese traagika seisneb selles, et ilma
vajaliku tähelepanuta ehk talle edastatud informatsioonita ta ei saa
uut järeldust teha – senikaua, kuni ei ole uut ja ühest ning paigal püsivat tõestust, kehtib
vana.
Saab öelda, et elu on karm ja valus, kuid aus - elu ei keeruta - ta annab oma toetuse - teekond jääb inimese astuda. Selle jaoks, et inimene saaks enesega üheks, ta saab kogeda samasuguseid situatsioone, mis ja kuidas tema möödunus oli. Manipulatsiooni kohanud ja selleläbi nö muutunud/ muudetud inimene leiab ennast temale pööratud tähelepanu toetusel temaga manipuleerivatest koos olemistest - inimene saab uuele järeldusele jõuda reaalses olevikus, mitte enese möödunus.
Elu annab võimaluse, kuid inimese enda valik on, millise võimaluse ta valib ja millise ta teoks teeb. Pole siis imestada, kui tähelepanuga manipuleerimised on tavalised ja kasvavad oma mõõtmetes - vaata seda, mida ja miks Sulle näidatakse - mida on sellest võimalik õppida - ei ole vaja ahhetada ega ohhetada, et vaata mida ja kuidas ta ütles - kuidas ta julges ja sai - vaid on vaja mõelda, miks tegelikult öeldi ja tegelikult näidati ja tegelikult koheldi - mis on see, mille jaoks manipuleerivat tähelepanu tegelikkuses kasutati - milleni taheti jõuda.
Enesega manipuleerimise ja seda teostava inimese ära tundmiseks ning sellise olukorra lõpetamiseks/ sellest välja astumiseks - tuleb inimesel äratada oma teadlikkus üles, püsida enese selguses ja tões iseenda kohta ning vaadata kogu tervikut - tuleb teada Kes ollakse, kus ollakse ja miks ollakse ning maandada ennast - sel moel käitudes ei vii tähelepanu pööris inimest endast välja - iseendana olev ja enesest ning toimuvast teadlik inimene ei lähe tasakaalust välja - ta ei sõltu tähelepanust - ebamugav ja halb ja valus ja hirmus ja ehmatanuna saab olla, kuid need on tunded, mis toovad endaga, enese erinevatelt tasanditelt ja möödunu mälestuste seest, infot toimuva kohta.
Manipuleerimisega seonduv, kuid seni veel läbimata jäetud õppetund johtub üsna tõenäoliselt tõigast, et inimene ei suuda tähelepanuga seotud ja seda kasutava inimese kohta tõest informatsiooni vastu võtta ja töödelda - inimene tardub temale suunatud tähelepanu ees või naudib selle paistet - ka valusat ja vähendavat tähelepanu saab nö nautida ja selle edastaja poole püüelda siis, kui tähelepanust on saanud eluline vajadus. Tardumine tähendab, et mõtlemise ja järelduste tegemise võime on blokeeritud.
Põhiline, miks ei suudeta manipuleerivat inimest "ära tunda" ja sellist suhet/ hetke lõpetada - on järeldus, mis selle inimese ja/ või suhte ja/ või käitumisviisi ja/ või enese ja/ või millegi muu olulise kohta on tehtud ning endiselt peab. Inimene ei suuda vastu võtta teadmist, et saab olla ja teha ka sel moel nagu tehakse ja ka korduvalt aset leiab - vana järeldus ei kinnita uut infot.
Vana järeldus on tehtud enese möödunus ja võis olla ka kelleltki teiselt üle võetud või vahetus keskkonnas kasutusel olev. Soovides lõpetada, tähelepanust sõltuvuses olemist, on aeg möödunus tehtud järeldus(t)est lahti lasta - olemas oleva ja tegelikkusega koos kõlas oleva info alusel uus vastu võtta - teoks tehtud reaalsus näitab ette, et on olemas keegi teine, kes saab ka sel moel nagu nähtavaks tehti teha, olla ja valida.
Inimese kohta räägib nii mõndagi see, kuidas ta käitub siis, kui
ta saab tähelepanu osaliseks ja kui see temalt ära võetakse ning
mil moel ja millisena ta reageerib siis, kui talle edastatakse info
tema ja/ või temaga seonduva kohta – veel olulisem info, inimese
kohta, tuleb välja siis, kui tema enese ettekujutlus iseendast/
iseendal olemas olevast ei lähe kokku tegelikkusega – osaks saav
tähelepanu räägib millestki muust.
Mõnikord on näha, et inimene elab tähelepanunäljas – ta käitub
ja väljendub sel moel, et tema puudusest on aru saada – ta äratab
tähelepanu, ta püüab seda, ta hoiab seda endal – ta kasutab
võimalusi, loob ise olukordi ja teeb erinevaid samme teoks. Kõrvalt
on näha, et ta saab tähelepanu, kuid sellest ei piisa temale – ta
on lõputus janus – mitte miski ei näi temas olevat vajadust
rahuldavat.
See on inimene, kes on temale pööratava tähelepanuga hädas, sest
- tema ei taha tähelepanuga kaasnevat infot töödelda ega vastu
võtta – tema ei saa tähelepanu saamiseks tegelikku ennast
näidata, sest temal tuleb selleks, et tähelepanu kestaks, ennast
olema luua ja osadeks võetuna esitada. See on inimene, kes vajab
tähelepanu, sest tema tahab olemas olla – tema tahab kinnitust, et
tema on olemas – lihtsalt inimlikku kontakti teise inimesega, kes
on temaga samas - kuid ta ei saa seda, mida ta vajab, sest ta ei saa
iseendast ja iseendaga toimuvast aru.
Jah, selline olukord on tingitud tema möödunus aset leidnust –
enesele olulise inimesega kontakti loomiseks tuli tal selle teise
tähelepanu äratada – see enesele kiskuda – teha midagi, mis
katkestaks teise vaikimise, eemal olemise, teisale keskendumise,
eemale tõukavate tunnete kasutamise. Inimene ei talunud seda
üksindust, mis leidis aset siis, kui oldi koos – ta ei tulnud
sellise olukorraga toime – tema vajas tähelepanu, mis teeks teda
nähtavaks – kuid tema kadus ära siis, kui ei olnud olemas seda
teist, kes teda reaalseks tegi ja olemas olevana hoidis – tema
muutus, enesest teiseks, kui temale pöörati tähelepanu.
Inimene vajas enesele tähelepanu pööravat teist siis, kui ta ei
tahtnud/ ei osanud enese sees ja iseendaga koos olla – tema sees oli info,
mida ta ei osanud/ ei tahtnud töödelda ja vastu võtta – oli liiga
palju segaseid ja segavaid tundeid – ta vajas füüsilist kontakti,
et rahuneda ja selgineda – ta vajas mõistvat ja toetavat
tähelepanu – ta vajas infot, et temale keskendutakse sellepärast,
et ta on olemas – mitte sellepärast, et ta tegi ja oli või ei
teinud ega olnud – nälg tähelepanu järele kestis, sest ta sai
tähelepanu osaliseks peale millegi tegemist, kuidagi olemist –
ikka ja jälle alles siis, kui tema ise äratas teise tähelepanu ja
püüdis selle endale – ka siis, kui valeks osutus ja tähelepanu
läbi karistada sai.
Sellise inimese jaoks temale osaks saav tähelepanu jaguneb - on
olemas tähelepanu, mis teda toidab ja tõstab ning on olemas
tähelepanu, mis teda vähendab, murrab ja ka tapab. Situatsioonis,
milles toimub info edastus tähelepanu kaudu – ta naudib
tähelepanu, kui päikese paistet või ta põgeneb surmahirmus selle
valguse eest – mõlemal juhul ei kuula see inimene seda infot, mida
talle edastatakse – tema ja teise vahel ei toimu kommunikatsiooni
sellel tasapinnal, kelle vahel ja millisel teemal see algas.
Selles kohas on kahe vaheline suhtlus häiritud, sest info edastaja
ei ulatu tähelepanu nautijani/ tähelepanu eest põgenejani – tema
poolt edastatavat sõnumit ei võeta vastu, sest teda kasutatakse
vahendina. Tähelepanu nautimise hetkel tähelepanu paistel peesitaja
näeb endal silmi ja kuuleb enesele suunatud häält, kui ta ei keskendu sellele,
millest ja miks temaga räägitakse. Sama toimub ka siis, kui ta ei
taha tähelepanu osaliseks saada – ta näeb silmi ja kuuleb häält,
kuid ta ei saa sõnade tegelikkust sisust ja mõttest aru.
Inimesele pööratud positiivne tähelepanu, kui füüsiline nähtus, on
see, mis on tema jaoks eluliselt oluline. Ta hoiab vestlust sobivate
mühatustega või füüsiliste liigutustega või repliikidega üleval
või ta voolab, oma etteastega, üle – ta esineb sellega, mis näib
teisele meeldivat ja teda köitvat või jagab enesega toimunut, kui
erakordset ja väärtuslikku - ta räägib palju ja üle teise – ta
tahab kogu ruumi enesele hoida – see on tema tähelepanu.
Kroonilises tähelepanunäljas olija sooritab oma etteasteid, et
meelitada päikest välja ja hoida seda jätkuvalt paistmas. Reaalsuses
tähendab näljast tuleneva vajaduse täitmatus info üle kuhjumist –
kui teine vastab ja suhtleb ning ootab osalemist ja vastuseid, siis
see on liigne tegevus ja mittevajalik energia – eluliselt oluline
kontakt ei ole vajalik selleks, et infot vahetada ja koguda, vaid
tähelepanu saamise, enesel hoidmise ja selle kestmise jaoks.
Teise poolt edastatu ja kahe vahel aset leidev on info, mis on
nähtavaks tehtud, kuid tähelepanu vajaja ei ole seda teadvustanud,
vastu võtnud ega tegele sellega – see on justkui praht, mis
kaasnes peamisega – tähelepanu kontaktiga. Selle kasutuks osutuva
infoga kaasneb ülepinge, sest sellega tegelemine toob kaasa liigse
pingutuse – inimene tahaks lihtsalt olemas olla ja enesele kuuluvat
tähelepanu nautida. See tähendab, et tema ei kuule ega näe seda
teist, kui suhtlevat ja suhet hoidvat inimest – teine on vajalik
vahend vajaduse täitmise tagamiseks.
See inimene, kes vajab tähelepanu, kui päikest, ei talu seda, kui
temale osaks saav tähelepanu muutub teiseks või kaob ära. Tähelepanu
vähendab ja murrab teda ning võib mõjuda surmavalt siis, kui leiab
aset enese kaotus - tähelepanu pööratakse sellisele iseendale,
keda ei taheta näidata/ kellena ei taheta olla/ kellena ennast ise ei
nähta ega tunnistata samaks.
Nn ära kaotav ja muutev tähelepanu on sageli osutamine, millelegi
konkreetsele – teemale/ tegevusele – info edastatakse, et inimene
vaataks endaga seonduvat ja võtaks osa sellest, milles ta on osaline
ja tegeleks tagajärgede või nende ära hoidmisega, kuid inimese
jaoks, kelle sees on möödunust jäänud trauma, tähendab see seda,
et negatiivne ehk teda valesti vaatav tähelepanu paljastab, määrab,
määrib ja nimetab teda – see kaotab ära selle tema, kes ta on/
olla tahab/ uskus end olevat.
Tegelikkuses tähendab see seda, et inimene ei näe enesega seonduvat
ega võta selle eest vastutust. Selline inimene teeb kõik endast
oleneva, et ennast ära kaotava/ muutva tähelepanu sisu ja suunda
muuta – ta näitab, kuidas ja kus tema on õige ning ka seda, kus
ja kuidas teine on vale – vajadusel võitleb ta teda ära kaotava
inimese vastu.
Tähelepanust sõltuva inimese tegevus on suunatud temale tähelepanu pööraja teistsuguseks
muutmisele – ta edastab info, mille alusel tema ise näeb, teist ja
toimuvat, teistsugusena ja, kui see teine nõustub tema nägemusega,
iseendast, siis see teine muudab oma tähelepanu väljendust ja/ või
iseendana olemist - siis teine nõustub ja siis on teine kohustatud teda õigel ja vajalikul moel vaatama.
Kui teisele ei ole võimalik ennast vahetult ära tõestada või teist ei ole
kohal, siis teeb inimene seda ise ja kellegi teisega, kellel on mõju ja võimu, koos, kuid ka enese sees – tema ise annab
endale informatsiooni, mis tõestab, et teisel ei olnud ega ole
õigust ega põhjust teda ära kaotada – ta näitab ette põhjused
ja faktid – ta osaleb üksinda väitluses, mille eesmärk on
tõestada, et tema on iseendana olemas ehk temal on õigus temale vajaminevale tähelepanule. See kõik tähendab, et
tähelepanu vastu võitleja ja seda muuta püüdev inimene ei kuula
ega mõista, mida talle räägitakse – ta ei saa sellest infost aru
sellisena nagu see on.
Tähelepanuvajadus tähendab tähelepanuga seonduva informatsiooni
muutmise vajadust – olemas oleva järelduse muutust – inimesel on
vaja teadmist, et info edastus ei muuda teda ja temaga seonduvat –
see ei tõuka teda, olulisest teisest, eemale ega jäta ühes
olemisest välja ega hülga jäädavalt – inimesel on vaja reaalset
kogemust, et tähelepanu ei ole karistus ega lõhkumine – see ei
ole mõeldud teda vähendama ega teistsugusena näitama – et teise poolt edastatav tähelepanu näeb ja näitab teda iseendana ka siis, kui see edastab olevat
korrastavat ja vastutust võtma suunavat infot.
Sügava tähelepanuvajadusega inimesel puudub kinnitav ja paika pidav
kogemus - tähelepanu ei tapa ega kaota teda ära – info on
edastatud ühise tugevdamiseks, mõlemale sobival viisil ja üksteist
arvestades - alus on ühes olemine ja seda ei vaidlustata – lahendus
tuleb olema mõlema jaoks – info on oluline ühise hoidmiseks –
ühise jaoks on mõlemad olulised.
Suured inimesed usuvad, et laps ei saa enesega seonduvast ja temaga
samas olijatest aru – nad arvavad, et laps on alles laps, kellele
saab valetada – keda saab ära petta – kuid tegelikkuses ei saa –
laps ise valib endale valetada selleks, et tulla toime selle valega,
mida suur inimene teoks teeb ja tõeks ei tunnista.
Lapse vajadused tulenevad ootusest selle järele, mida on temale
lubatud ja talle ette näidatud ning väidetud, et vajaminev on lapse
jaoks, teistes asjades väljenduvana, olemas või et laps ei ole seda
ära ja välja teeninud või et laps ei mõista seda hinnata ega oska
sellest aru saada – suur inimene väidab, et laps on see, kes
tõlgib olemas olevat informatsiooni valesti – laps ise ei näe
seda, kuidas tal on olemas ja mil moel temale antakse see, mida ta näitab puudu või teistsugusena olevat.
Laps ei ole pime – tema ise valib pimeduse siis, kui temaga seonduv
tõde on valus ja selle alusel ta ei saa ennast, enesest tuleneva selguse ja isiklike vajaduste
põhiselt, teostada ja paika panna – laps on sõltuv suurest
inimesest ja tolle tähelepanust.
Kui suur inimene valetab olulises,
siis on ka tema poolt edastatavas tähelepanus vale sees – valu
peaks justkui näitama hoidmist, sarkastiline naeratus peaks justkui
näitama sõbralikkust, karmid ja eemaletõukavad sõnad peaksid
justkui näitama lapse heaks teostatavat kasvatust - armastus seisneb selle välja teenimises.
Sellisest vastuolude segadusest saab lapsele põrgu ja paradiisi
vahel pendeldamine – laps püüab tähelepanu, et iseendana olemas
olla – laps põgeneb tähelepanu eest, et mitte kogeda enese
kaotust – laps vajab tähelepanu, kuid ta kardab sellega seonduvat.
Üks on kindel - ta ei tea kunagi, kes ta saab olema ja kuidas temaga
käitutakse – ta ei tea, kas ta üldse saab tähelepanu osaliseks
ja millise tähelepanu ta endale püüab ega ka seda, kui kaua üks või teine tähelepanu temale pööratud on.
Tähelepanu poole püüdlev ja selle eest põgenev inimene ei ole
tasakaalus inimene, sest ta pendeldab kahe erineva poole vahel –
tema reaalsus on kaks vastandit – hea tähelepanu kogemine –
halva tähelepanu kogemine. Kahe võimaluse vahel pendeldamine
tähendab, et temal on puudu kolmas, kuid kõige olulisem tähelepanu
– see on tähelepanu iseendale, kes on iseendana olemas ja sellisena
aktsepteeritud.
Tähelepanupendlis kõikuva inimese jaoks on rahu ja iseendana
olemine tagatud alles siis, kui tal puudub tähelepanu – ta on
kohas, kus ei ole mitte kedagi, kes teda vaadata saaks. Kohas, kus on
vaataja ja tähelepanu osaliseks saamine võimalik, ta on ärevil ja
suletud või elevil ja ootel. Kohas, kus ta juba on saanud negatiivse
tähelepanu osaliseks, ta on ette häiritud – tal puudub info,
kuidas läheb sel korral – ta kardab kordust. Kohas, kus ta juba on
saanud positiivse tähelepanu osaliseks, ta on avatud ja valmis
korduvaks kogemuseks. Tema kogemus on temast näha – tema on valmis
vastama/ vastu astuma eelnevale kogemusele.
Kõik vanemad ei ole oma lapsega rahu teinud – mõni vanem ei talu
ega taha oma last – ta ei taha teda enese juurde ega oma ellu. On
erinevaid põhjusi, miks laps osutub oma Ema/ Isa jaoks valeks –
kuid alati on selle otsuse taga inimene, kes ei suuda/ ei vali enese
tunnetega/ enesega seonduvaga toime tulla – see on inimene, kes
jätab iseendaga seonduva ja nende kahe vahelise suhte, nn
normaalsena hoidmise vastutuse, lapse kanda.
Sellest, kuidas vanem suhtub oma lapsesse, on laps teadlik – vanema
poolt edastatud tähelepanu alusel saab laps sellest aru. See vanem,
kes ei taha/ ei talu oma last, valib suhelda tähelepanupendlis
kõikudes – see tähendab, et temaga ühes olles jääb ära see
punkt, milles on rahus olev koos olemine.
See tähendab, et ära jääb kogemus ühes olemisest, milles – inimest vähendavaid nõudmisi ei esitata, rollis olema ei pea,
tingimustele ei tule vastata, valeks ja õigeks ei osututa, ära ei
kaotata, ümber ei nimetata, süüd ei näidata ja süüdi ei jäeta - lapsel ei ole
ülesannet ega kohustust hoida vanema maailma korras ja vanemat
muutumatuna.
Olemas olev tähelepanu näitab lihtsat olemas
olemist – ühes ja rahus ja võrdsetena olemas olemist – laps on
vanema jaoks oluline iseendana – vanem on tänulik, avatud ja toetav ning ta võtab lapse vastu - nad kohtuvad inimestena - see
on tavaline ja see on reaalne normaalsus – ühes olemine ühine alus ja koht, kuhu peale tunnete
lendu tagasi jõutakse.
See vanem, kellel on, enese lapspõlvest kaasas, tähelepanuvajadus –
ei tea, kuidas ennast täidetuna hoida ehk õige olla ja õigena
näidata – tema tunneb, et laps ja lapsega seonduv muudab temale
osaks saavat tähelepanu ja tema enese oma ka – seda, kuidas tema
ise ennast vaatab ja kogeb ning läbi teiste inimeste sõnade,
väljenduste, mõtete ja reaktsioonide ennast näeb ja siis sellisena
kogeb.
Sellise vanem jaoks on laps konkurent ja oht – alati laps ei vaata
ega ole õigesti ega vajamineval moel ning alati ka lapsega
seonduvalt ei vaadata vanemat õigesti ega talle vajamineval moel.
Ebaõigeks osutunud lapse puhul on lapsele osaks saava ebaõige
tähelepanu taga põhjus - otsus on ära tehtud – tulemus on juba
ette teada – vanem on keskendunud iseendale – enese hoidmisele
iseenda jaoks – tema ülesanne on muuta laps enesele sobivaks ja
kuulekaks – hoida teda tähelepanu kasutades õigena – õige
tähelepanu tagajana.
Vanema ja iseenda tunnetega kõrvetada saanud ning tingimusteta
armastuse kogemuseta jäänud laps on hüljatu – ta on nähtamatu –
tema on iseendana nähtavaks tegemata jäetu. Tema jaoks eluliselt
vajalik ehk pendli õige pool ehk hea tähelepanu ei jäänud kunagi
püsima ja selle pidi ise välja teenima – selle pidi, ise ennast
luues ja näidates ning kogeda andes, vanemas äratama.
Alati see ei õnnestunud ja vahel osutus see võimatuks – vanem ise
otsustas, et millal ta last vaatas ja kuidas ta last kohtles.
Tähelepanust sõltuv vanem ei ole õrn ega hea vanem ega toetav
kaasteeline, kellega ühes on turvaline kasvamine võimalik – selline vanem on
võimeline last karistama ja vähendama – talle valu tegema ja
seejuures selle lapse süüks nimetama – ta on võimeline lapse
vajadused kõrvale jätma ja neid tähtsusetuteks nimetama – ta on
võimeline enese jaoks vale lapse ära saatma, ära andma ja ka ära
tapma – aborti tegema.
Vanema poolt teoks tehtavad valikud dikteerib ette see, millises
keskkonnas elatakse ja millist ennast vanem vajab – kui palju ja
kellelt on temal õiget tähelepanu vaja - kas üldse ja mille eest
on selle saamine võimalik – millised on tema võimalused iseendana
olles – millised on tema oskused ja ressurssid – milliseid
järeldusi ta tõeks peab – milles seisnevad tema väärtushinnangud
– kuhu maani ja mille eest on ta võimeline ja valmis vastutuse
võtma – mida ta teeb siis, kui ta enesel vastutust ei näe.
Tähelepanuvajadusega ühes kõnnib see laps, kes ei saanud ega
osanud enesega seonduvat ise ära muuta ja ta ei leidnud toimuvale
teistsugust lahendust – tähelepanuga seotud vajaduse ilmnedes
pöördus ta oma vanema poole - Vaata palun mind! - Palun, ära eira
mind! - Palun, ära kaota ega muuda mind ära! - Palun, leia kontakt
minuga ja hoia see alles! – Palun, hoia mind alles!!! Sellise
sügavusega informatiivse kogemuse vajadusega laps sõltub ka suurena
enese järeldusest – laps saab vajamineva tähelepanu oma Emalt/
Isalt/ Oluliselt Teiselt – enesena olemas olemiseks vajab ta teist, kuid see teine saab teda ka ära kaotada ja valena näidata.
Laps pöördus vanema poole, sest vanem oli see, kes last vaatas ja
ise valis, kuidas teda kohtles – laps soovis, et temale osaks saav
tähelepanu oleks tema endaga kooskõlas. Tähelepanust sõltuva
vanema laps ei ulatu oma vanemani – kui laps tagab positiivset
tähelepanu võimaldava kogemuse, siis vanem on rahul iseendana
olemas olemisega – ta tegeleb iseenda kogemisega ja näeb, et
enesele osaks saav on tema enda tulemus – kui lapsega kaasneb
negatiivne tähelepanu, siis tegeleb vanem iseenda kogemuse
vältimisega ja lapse muutmisega.
Ei ühel ega teisel juhul jõua olemas oleva/ edastatava tähelepanu
tegelik mõte ja sisu vanemani – laps püüab ja ületab ennast,
kuid tema püüdlused nimetatakse valedeks ja liigseteks – vanem ei
talu ega taha kogeda lapse armastust, sest ta ei hinda seda – tema
jaoks on selline tähelepanu koorem, sest see tähendab kohustusi - peab olemas olema ja vastu andma. Vanem ei näe lapse
kannatusi ja vajadusi reaalsetena – ta ei mõista neid ega pea neid õigeteks –
laps pingutab tähelepanu küsimisega üle ja on ise vastutav.
Vanem ei vaja ega taha kuulda lapsega seonduvat informatsiooni ega ka vanemale edastatavaid pretensioone –
kõik see võtab vanemalt aega ja ressursse ning võimalusi vähemaks – vanem ei taha anda oma tähelepanu sellele lapsele,
kelle ta on valeks ja kasutuks nimetanud – tema ei saa selle lapse
käest vajaminevat vastu, sest ta ei saa seda last enese huvides kasutada ja seega ta ka ei panusta ega pühenda, siis kui see on võimalik.
Tähelepanuvajaja poolt kasvatatud ja tähelepanunäljas kasvanud
lapsega saab olema sama - tähelepanu ei täida teda –
tähelepanuga seotud info ei ulatu tema sisse – see püsib
pealispinnal, sest ta ei võta seda vastu - ta liigitab seda õigeks
ja valeks – ta otsib ja vajab seda, mis ja kuidas on õige tema
jaoks - ta otsib tähelepanust märke, et see jääb alles ja püsib õigena
– ta tegeleb sellega, et hoida enesele kuuluv tähelepanu alles ja/ või võidelda vale vaatamise vastu. Kõige selle ajal ta tahaks lihtsalt rahu ja turvatunnet - ennast iseendana kogeda ja teadmist, et tähelepanu jääb tema jaoks alles.
Ta teeb kõike seda selleks, et iseendana vastu võetud saada ja
sellisena hoidmist kogeda ja nähtavaks tehtuna olla – teda
vaadatakse – tema saab olla – tema ei muutu ega kao – teda ei
muudeta ega kaotata - tema saab iseendana olla ja sellisena öelda,
kuidas tema ennast tunneb ning mida ta mõtleb – ta saab avada
ennast ja olla iseendana ning ta võetakse sellisena vastu ja teda
toetatakse – teda ei sunnita muutma ega muutuma – endast rääkides
ja enesele tähelepanu küsides ta ei võta seda teistelt ära ega
muuda neid teiseks.
Sellise kogemusega laps vajab enese kõrvale inimest, kes tema
sooviga samal moel valib ja seda mõistab - siis ei ole tema vajadus
enam puudus ehk märk olemata jäämisest. Sellise inimesega koos
olles, kelle jaoks tähelepanu tähendab võitlust ning hea ja vale
vahel pendeldavat pendlit, jääb laps ja temaga seonduv
informatsioon teemaks, mida peab lahendama ja võimalusel vältima.
Kuna sellise inimese jaoks on laps tähelepanu võimaldav, muutev ja kaotav vahend, siis
laps ise, isiksusena, ei ole võimalus, keda kogeda ja avastada ning kellega ühes kasvada – valetav vanem
ei vali iseendana olla ja seega keelab/ kaotab ta selle võimaluse ka
lapsel ära – vale ei saa olla koos tõega.
Elu koos inimesega, kes sõltub tähelepanust ja, kelle reaalsus on
tähelepanupendel, tähendab näilist rahu – püsimist olukorras,
kus justkui tullakse ühes olemisega toime ja saadakse hakkama, kuid
samal ajal on olemas teadmine – kui öelda ennast välja, teha
ennast nähtavaks ja juhtida tähelepanu enese jaoks valele, kuid
muudetavale – siis algab lahing, milles üritatakse selgitada välja
Ohver ja Süüdlane ning selle protsessi ajal saavad osalised
võimaluse sissekuhjunud emotsioone välja elada – ei ole toetust
ega koos olemist – ei ole ühist põhja – kõik on väljas enese
eest või eraldunud grupina ühise Süüdlase vastu.
Tegelikkust lahendavale lahendusele jõudmata tehakse, väsinuna või
võitlusest loobununa või näiliselt nõustununa, nägu, et teema on
lahenenud – see tähendab, et teema tõstataja on vaigistatud või
rolli vahetama sunnitud või ollakse ise see roll, mis on kanda
võetud. Inimesed, kes ei mõista enese vastutust ega näe enese osa
loos, esitlevad ennast rollidena – kui neile on vale roll peale
sunnitud, siis nad tahavad sellest vabaks saada ja nende väline nägu
ei jää kestma ning nende sisemine tegelikkus paistab pragudest
välja – nad ei ole suhtes ja suhtlemas inimestena - rollide vahetust ja rollidesse nimetamist kasutav lahendus ei ole inimest hoidev ja aitav lahendus.
Kõige selle põhjus on selles, et inimesed ei mõista ega tunnista ega mõtesta ennast inimesena, vaid erinevate rollidena - rollis olevana saavad nad valida tähelepanu ja vältida vastutust - erineva tähelepanuga seonduvat
informatsiooni ei kuulata, ei mõisteta ega võeta vastu tegelikkusele
vastavalt – ikka ja jälle on see moonutatud ja katkendlik, sest
inimesed naudivad päikese paistet ja võitlevad selle nimel ning astuvad vale tähelepanu edastaja vastu.
Tähelepanust sõltujad ja tähelepanupendlis kõikujad tahavad tähelepanu ainult endale ja seega kõrvaldavad nad konkurendi - nad nõustuvad tähelepanu jagama sellega, kellega valivad end samastada – tegemist on haiget saanud ja segaduses olevate lastega, kes kordavad enese möödunut ega ole üles ärganud - nad vajavad teist, et iseendana nähtavana olemas olla - nad on sõltuvuses tähelepanust - Mina saan olemas olla, ehk enesele vajaliku tähelepanu osaliseks, rollis olevana - nad jätavad kõrvale teadmise, et tegelikkuses on aus informatsioon eheda ja ainsa enesena olemas olemise alus ja võimalus.
Ema, Isa, Laps – need on rollid, mida valivad ja kannavad inimesed.
Lapse sünd annab inimesele võimaluse valida, kuidas, milles ja
kellena kasvada. Ema ja Isa rolle kandvad inimesed näitavad välja
iseenda näo ja sisu – nad näitavad välja enese väärtushinnangud,
põhimõtted, järeldused ja valikud – inimesed ise valivad, kuidas
nad oma last kohtavad, kohtlevad ja kasvatavad.
Inimesed annavad lapsele teada, kuidas nad temasse suhtuvad ja
millisena teda näevad – kas kingitusena/ inimlapsena/
kaasteelisena/ kannatusena/ väärtusetuna/ mitte vajalikuna/
värdjana jne. Inimesed annavad enese valikust teada kõigile neile,
kes nendega samas ja ka nendele teistele, kellega nad, lapsega
seonduvalt, kokku puutuvad ja kokku seotud on – see info on
ümbritsevas väljas vaatamiseks ja kasutamiseks välja pandud - see
jääb sinna alles.
Igast biomaterjali andnud mehest ei tule Isa/ igast sünnitanud
naisest ei tule Ema – ei tule siis, kui inimene ei võta enese
sammuga võimalikuks saavat rolli vastu ega defineeri ennast selles
rollis olijana ega loo elavat kontakti oma lapsega või ta kaotab/ kustutab selle kontakti ära – ta ei tunnista
ega tunnusta oma last ega näita välja neid ühendavat sidet.
Inimene ei tule tühjast – inimesega ühes on temaga seonduvad –
sama vereliini kandjad. Lapse saanud inimeses on koos kõik eelnev ja olev ning selle inimese kätes on koos suguvõsa valik. Lapsega seonduvast
keeldunu otsusega kaasneb ühe, kahe, kuid ka enama suguvõsa välja
jäämine – Meie ei võta seda last vastu – Meie ei näe teda
enesega ühes olevana - Meie ei näita seda last olemas olevana –
Meie ei ole temaga sama.
Inimesed teevad oma valikud ja nad on nendes isekad – ka siis, kui
nad valivad lapse saada - ka siis, kui nad teevad valiku lapse eest, teevad nad
seda enese alusel ja iseenda jaoks – nad tahavad ennast näha ja
teostada selles, mis tõstab ja näitab neid õigetena - nad ei taha
ennast näha ega teostada selles, mis näib neid ja neile kuuluvat vähendavat. Inimene
saab valida ja otsuse teoks teha, kuid lapsel tuleb selle valikuga
ühes kõndida ja elada – sellest saab tema teekond.
Lapse sünd toob välja need inimesed, kes teda vastu võtavad ja kes
tema kõrvale seisma asuvad ning ka need, kes samasuguseid samme ei vali
astuda. Lapse sünd toob välja selle, millised väärtushinnangud ja
põhimõtted on temaga seonduvates suguvõsades käibel – kuidas ja
millisena just seda last vaadatakse ja esitletakse ja koheldakse – see näitab välja konkreetse suguvõsa põhja ja
ühte hoidmise/ valmise põhimõtted.
Mina sündisin väljaspool abielu ehk vallaslapsena – biomaterjali andnud mees ei valinud
endale Isa rolli ja ta kõndis läbi oma elu nii nagu tal ei oleks
last olemas – temal ei olnudki. Ka tema suguvõsa ei võtnud olema
saanud last vastu – mind nimetati värdjaks ja selle sõnaga
seonduv oli põhjus, miks minus voolav veri minule uksed sulges.
Nende valik ei olnud mina – see oli nende inimeste hulgas käibel
olevad mõisted ja järeldused, mille põhjal tehti otsus, mis
puudutas mind.
Ka ema poolne suguvõsa ei näidanud välja toetust ja tunnustust –
kaks põlve tahapoole jäänutel olid käibel samasugused mõisted ja
järeldused – minu olemas olemine häbistas suguvõsa head nime –
mind ei oleks tohtinud avalikult olemas olla. Ka nende valik ei olnud
mina – see oli nende inimeste hulgas käibel olevad mõisted ja
järeldused, mille põhjal tehtud otsus minuga seonduvat muutis.
Tähelepanu, mis minule ja minu sünnile pöörati, ei olnud hea ega
toetav – vii ära, peida ära, kaota ära, unustame ära, kui ei
ole, siis nagu ei olekski. See tähelepanu näitas inimesi, kes ei
valinud inimestena kasvada, vaid olla kinni oma hea näo ja nime
säilitamisel – justkui puhastanuks sellise info edastamine nende
vere ära – nemad ei olnud nõus ennast nägema ja näitama lapses,
kes ei väärinud nende nime.
Mehelt ei nõutud vastust ega vastutuse võtmist – vastutuse,
lapsega seonduva eest, sai jätta naise kanda - naine ei olnud sobiv
ega tema tegu õige – see andis õiguse sündinu kõrvale jätta.
Mitte üks samm ja info ei ole ulatunud minuni, et mina ja minuga
seonduv oleks olnud biomaterjali andnud inimese suguvõsale oluline –
kuigi nemad ei valinud mind näha ja omaks nimetada, siis meid ühendab ühine DNA.
Mina olen olnud nähtamatu laps minuga seotud suguvõsade puus – ka
sellistel lastel on oma ülesanne – minu ülesanne on olla oma
suguvõsa hinge vardja. Kui suguvõsad, pered, inimesed loobuvad/
keelduvad nendesse kuuluvatest lastest, siis on põhjuseks suguvõsa
hinge õppima saatmine – selleks, et muuta mustreid ja läbida
olulisi õppetunde – selleks, et uus üles ehitada, tuleb vana ära
lõhkuda – uue ehitamiseks on vaja uusi teadmisi ja mõistmisi –
uusi väärtushinnanguid ja järeldusi.
Kui suguvõsaga seotud inimeste valikutest on näha, et senist ei
muudeta ja omasid ei tunnustata ega valita endaga ühte ning kui
vanemad vähendavad oma last ega kohtle teda enesega võrdsena
olevana ja inimesena, siis sünnib see, kes on valmis ja on võimeline
õppima - siis leiab õppetund aset – see laps toob olemas oleva välja ja teeb selle nähtavaks - selle lapse osaks saavad
kogemused, mis annavad teada kõigest sellest, kuidas ja miks ja
mille nimel on senini valitud olemas olla – kui hinnaline ja
millise tähendusega on laps suguvõsa ja tema vanemate jaoks.
Selle jaoks, et luua ja olla enamat, on vaja enesega seonduva põhjas
ära käia – on vaja välja tuua kõik see, mis seni varjul püsinud
ja valedega teiseks nimetatud – kelle järeldused on suguvõsas
kasutusel olnud – inimeste omad või rollide omad – keda on
enesega ühte valitud – inimesi või rolle – kellena ise ennast
on nähtud ja näidatud – inimesena või rollina.
Suguvõsad ja perekonnad, kust valed on välja jäetud ja mitte
sobilikud ära kustutatud, on katkised – neis olevad inimesed ei
ole tervikud – nemad ise ei ole ennast vastu võtnud inimestena –
nad häbenevad enese tegelikkust ja peidavad ise ennast samal ajal,
kui nad tõstavad enese väärtust teiste, tegelikkuses enesega sama
olijate, arvelt – nad valivad ühisest enese kõrvale selle,
kellega suudavad ja tahavad ennast samastada ja, keda vajavad enese
vajaduste täitmiseks ning nad näitavad ühises ette või peidavad ära selle, kes on
neist vähem ja nendega võrreldes vale.
Suguvõsa elus olevate tähelepanu suund ja kasutamine näitab kätte
käibel olevad väärtushinnangud ja eesmärgid. Elus olijate valiku
näitab ära nende võime või võimetus õppida nägema tervikut ja kasutama
tervikus olevat informatsiooni avalikult ja tõesena.
Suguvõsade loo võtmesõnaks on järeldused – suguvõsa hinge
kasvu pidurdab kunagi ja kellegi poolt tehtud järeldustest kinni
hoidmine – suutmatus näha, midagi enamat ja vastu võtta, kuidagi
teistsugust – järeldus, et enese järeldus on ainuõige, viib
selleni, et inimene võitleb selle informatsiooni vastu, mis ei
kinnita temale teada olevat/ vaja minevat – igal ajal on oma järeldused, mida
edasi antakse ja teatud moel tõlgendatakse – terveks osutub see
liin, kes on võimeline vanadest järeldustest lahti laskma ja seni
käibel olnuid ümber vaatama ja hindama ning uusi kasutusele võtma.
Laps jääb lapseks ja inimeseks ka siis, kui ta sünnib ühele vanemale või
kahele samast soost vanemale – inimene jääb inimeseks ka siis,
kui ta peidab end rolli taha ega vali seista iseendaga samas – tema
teel on tegu/ valik/ kogemus, millega ta ei taha ennast ühes olevana
näidata – inimene, kes vahetab, muutuseks ja muutmaks, rolli, ei
kasva inimesena - suguvõsa/ perekond milles olijad keelduvad nägemast inimest ja tema teekonda kasvamisena - suguvõsa/ perekond, milles olijad takistavad inimest olemast inimesena - ühes olemiseks peab etteantud rollis olema - ei mõista ega teosta tegelikku ühes olemist - iga teoga ja sõnaga ja valikuga, millega nad vähendavad ühte enda hulgast - nad vähendavad ise ennast - nemad ise kaotavad ennast ära - nende liin kustub ja kaob ära - nemad ise sulgevad enese ukse.
Suguvõsa hinge vardja on uue ehitaja ja uute seoste looja - tema töötleb läbi kogu selle informatsiooni, mis on olemas - tema saab võimaluse seista selle eest, mis ja kuidas loob enamat - tema saab võimaluse teha, iseenda valikute ja sammudega, nähtavaks enama loomise - see on uute järelduste edasi andmise algus. Selle sammuga ei kaotata vana ära - ära olnu on, nähtavaks tehtuna, olemas - sel moel on näha inimese ja suguvõsa teekond - kuidas oli ja kuidas valiti möödunus ning millest välja ja edasi on kõnnitud ja kuhu maani on ulatatud.
Võibki olla, et inimesed, Ema/ Isa rollis olijatena/ selle valimata jätnutena, jätsid oma õppetunni pooleli ning nad jätkavad sellega kunagi hiljem ja kusagil mujal - laps, kes on neid inimestena näinud ja näidanud, ei kutsu ega vaja neid tagasi. Võib ka olla, et inimesed olidki kohal ja täitsid oma osa ainult selle jaoks, et laps saaks olema ja oma teekonna jaoks vajalikud kogemused kätte. Igal inimesel on oma ülesanne - teha oluline võimalikuks - ka lapsele valu tegemine ja lapse vastu võtmata jätmine saab olla osa ülesandest - mis võib ja saab kesta oma ja ühise aja lõpuni või siis jõuda inimestena, õppetundi enne lõpetamist läbides, veel samas ajas kokku.
Inimesed on mugavad ja isekad – nad tahavad, et oleks nende järgi
ja neile sobivalt. Inimesed on õrnad ja haprad – nad ei taha
haiget saada ega katki kukkuda. Inimesed vajavad Minu oma ehk enesega samastamise võimalust, et teada
kellega/ millega koos ollakse ja mida omatakse ning kuhu kuulutakse.
Inimesed, kes on kasvanud põhimõttega, et - Ei saa! vaid Peab! - on
õppinud kartma ja vältima muutusi – nad on õppinud ehitama, ise endale, tegelikust Maailmast eraldi olevaid Maailmu või võtma teiste omasid üle või teiste varju alla
pugema.
Iseendale antud Maailm on enese järgi seatud ja paika pandud koht,
milles ohtlikud muutused on viidud miinimumini – vajalik on tagatud
ja vale on välditud. Teiste Maailmas olles vastutab keegi teine
inimesele vajamineva eest – see teine väldib muutusi ja pehmendab
nende lööke või võtab enese kanda. Ülevõetud Maailmas samastab
inimene ennast sealses olnuga ja tema osaks saab see, mis ja kuidas
teisele kuulus või ta kehtestab, kasutades olemas olevat, enese
korra.
Inimene kardab muutust siis, kui see tähendab tema jaoks kaotust –
tema jääb millestki olulisest ilma. Asju saab asendada ja kohti
saab vahetada – inimene kardab kaotada ennast – enesena olemist -
enesele kuuluvat rolli. Enese kaotust kinnitab osaks saava tähelepanu
muutus.
Mina ei saa! - Mina ei ole! – Mina pean! - ennast piiravate ja
kaotavate uskumuste ja õpetustega kasvanud/ kasvatatud inimene ei
tule toime enesele vajamineva Mina kaotusega – see hetk leiab aset
siis, kui on olemas keegi teine, kes ei taha/ ei vali inimest näha
sellisena nagu ta on/ olla tahab, vaid edastab infot ja näitab
inimest teistsugusena – vähemana ja valena.
Sel moel enese kaotust kogev ja nägev inimene on kasvanud
keskkonnas, kus teda ei koheldud inimesena, vaid rolli(de)s olijana.
Inimesega toimus muutus siis, kui tema ise vahetas/ teda nimetati
rolli – tavaliselt oli olemas kaks põhirolli – kui teed sel moel
ja oled selline, siis oled üks – kui teed ja oled teistsugusel
moel, siis oled teine – oled hea/ oled paha – oled õige/ oled
vale. Vastavalt olemisele valiti osaks saav tähelepanu ja lähedus.
Sina ei ole ega saa olla see, kes Sa oled – Sina oled see, kellena/
millisena mina tahan, et Sina oled! – selle põhimõtte alusel
teostatakse manipuleerivat käsitlemist, mis saab võimalikuks, kui
manipuleeritav sõltub temale tähelepanu pöörajast ja/ või ta võtab
tolle sõnu tõesena. Sel moel kasvatatud laps kogeb, korduvalt,
enese kaotusi ja enese ära keelamisi ja iseendalt enese ära võtmisi
– teda ei ole ja ta ei saa olla ilma teiseta – teisega olles ta
saab olla ja ta peab olema.
Inimene kordab ette näidatud mudelit – inimene, kes samastab ennast rolliga ning
näeb ennast muutuvana ja kaduvana rollidest lähtuvalt, on olnud
kasvatatud ja ümbritsetud rollis oleva(te) inimes(t)e poolt. Talle
ei ole näidatud inimesena kasvamise teekonda – olnu ei tähenda
jäämist ja olemist, vaid järgnevaid samme ja osaks saanud kogemusi
– sellel teekonnal kasvab tema teadlikkus ja toimub mõtestamine –
ka eelneva ümber vaatamine ja kasutuks/ valeks osutunust lahti
laskmine - muutused on vajalikud, kui need takistavad edasi kasvamist ja inimesele/ ühisele enama loomist.
Inimene, kes teab ja näeb ennast rollina ning vajab ennast õiges
rollis olevana, kordab ennast, et püsida õigena ning ta väldib
muutusi, sest ta ei talu osaks saava tähelepanu muutust. Ta ei talu
arvustamisi ega võrdlemisi, kui enesele vajaliku rolli kahtluse alla
seadmist – see tekitab temas hirmu ja ärevust – ta ei taha
endast ilma jääda – ta ei taha teistsuguse tähelepanu osaliseks
saada.
Vanem, kes on loonud endale rollide mudeli, milles olemas olevad
perekonnaliikmed vahetavad rolle etteantud stsenaariumi alusel, on
võtnud lastelt ära iseolemise vabaduse. Lapsed ei ole lapsed, vaid
konkurendid, millegi kindla alusel – kõik ei saa olla vanema
lähedal ja temaga ühes, sest keegi peab olema valesti läinu ja valena kogetu põhjuseks – ebameeldivate tunnete autoriks.
Kui vanem ei vastuta enesega seonduva eest, siis ta jätab vastutuse
valeks nimetatud lapsele – see laps ei saa olla õige – temast
tuuakse välja ja temale omistatakse need jooned/ omadused/ teod, mis
näitavad ära, kellena ta mudelis osaleb – see tähendab, et kõik
muu jäetakse varju või kustutatakse ära – seda, mida ja kuidas
vaja ei ole, seda ei ole olemas, kuigi see oli ja on olemas.
Sel moel kasvatamist kogenud laps paneb enese Mina kokku järeldustest
ja teiste poolt edastatud infost – tema ise näeb ennast teiste
poolt edastatud info alusel – vanem on teinud ühe suurima kuriteo
– ta on valetanud oma lapsele ja ka teistele, kes nendega seotud – vanem on kaotanud ära eheduse,
võlu ja iseolemise vabaduse – vanem on asendanud selle vigade ja
inetusega – armastuse ja hoidmise ning tunnustamise asemel on
lapsele antud kaasa hirm ja häbi – vanem on petnud lapse usaldust
ja lojaalsust – vanem on kasutanud last vahendina ja õpetanud teda
nägema ise ennast väärtusetuna – vanem on väärtus ja õige ja
ainus – kõik hea ja õige saab tulla läbi vanema – laps ise ei
ole mitte keegi.
Rollis olev vanem ei näita lapsele inimesena kasvamist, sest tema
ise ei kõnni sellel teekonnal – vanemal on roll, millest ta kinni
hoiab – see on tema Kolgata teekond – ka tema ise koges ühe ja
teisena olemise kasvatust – traumaatiline tähelepanu muutus kaotas
oleva ja tõi kaasa rolli, milles oli võimalik temaga seonduvat
muuta ning teda ennast halvasti ja vähendavalt kohelda. Vanem õppis
selgeks, kuidas olla kuulekas ja õige – millisena tuleb olla see,
keda ei karistata ega muudeta – see tähendab, millisena oleks
tulnud olla enne, et haiget tegevad kogemused oleksid jäänud ära.
Osaks saanud kogemusi muuta ei olnud võimalik – isiklik
tundetakistus tähendas vajaminevas rollis ümber takistuse minemist
– selles rollis enese nägemist ja esitlemist ning rolli
kinnitamise jaoks õige tähelepanu vajamist ja vale vältimist.
Vajaminev tähelepanu tuli võtta sealt, kus see oli võimalik –
vajamineva tähelepanu vajadus tõusis päevakorrale seal, kus ka
teistsugune tähelepanu oli võimalik – kuna selles keskkonnas ei
saanud vanem olla enesele vajaminevas rollis ausal teel, siis ta
valis pettuse – ta nimetas lapse ümber – lapsest sai temale
vajamineva rolli tagaja.
Mina olin see laps, keda sellisel manipuleerival moel kasvatati ja, keda vähendatult ja halvustavalt esitleti ning selle alusel koheldi. Minu poolt tehtud sammud jäid alati vigadeks ja need kasvasid ajas
aina suuremateks – mina ise kadusin nende taha ära – väidetavalt, hoolimata enese teekonnast, mina ise ei muutunud kunagi – kogu aeg oli võimalik tuua möödunu tagasi, et
põhjendada halvustavat kohtlemist ja vähendamist olevas ajas.
Kõige hullem on
see, et aastaid ma uskusin seda valitud tõde enese kohta – ma ei
vaadanud ega teadnud ennast iseendana – mina teadsin ennast teiste
hinnangute ja kohtlemiste järgi. See tähendas, et mina ise võrdlesin ennast nende teistega, kellel
oli olemas roll, milles tahtsin end kogeda või kes olid võimelised
minule kuuluva/ vajamineva rolli minult ära võtma/ selle minule
andmist takistama. Mina ise ei mõistnud vaadata ja mõista inimest,
vaid nägin teises ohtu enesele – tundsin hirmu, ärevust, viha,
kurbust ja lootusetust, kuigi see teine ei olnud ohtlik – ta ei
olnud ohtlik inimesena, ta oli ohtlik rolle vahetavate inimeste
Maailmas.
Ikka ja jälle nägin, kuidas keegi teine oli parem, ilusam, õigem
ehk vajalikum – see tähendas, et temas oli väärtus, mida minus
ei olnud – tänases mõistan, et tegemist ei olnud inimeseks
olemise väärtustamisega, vaid rolli vajamise, saamise ja
nimetamisega – see teine tagas/ võimaldas rolli, mida teda valinud
inimene endale vajas. Minu kõrvale jätmise põhjuseks oli
tähendanud valesse/ tarbetusse rolli asetumise vältimist - vale/
mitte vajaliku rollis olemise kogemisest/ kogemusest loobumist.
Minu vähendamise ja kõrvale jätmise põhjus ei olnud minus, kui inimeses, vaid teise inimese vajadustes
ja väljavalitu sobivuses etteantud parameetritele tuginedes. Rollide
Maailmas oleva rolli jaoks nö valena olles või rollis olija jaoks
teda kinnitavas rollis nähtuna olles ei tähendanud see
informatsioon seda, et mina inimesena muutusin või end muutma
pidanuks – rollina esineva vanema poolt väljavalituks mitte
osutumine ei tähendanud, et mina oleksin ka tegelikkuses teis(t)e
kõrval valena ja vähemana olemas olnud – vanem valis ja tegi
laste vahel vahe sisse, sest temal oli selleks eesmärk ning temas oli vajadus ja tal oli valiku
tegemise võimalus olemas.
Minus oli hirm olla ise – see tähendas püsivat ärevust –
senikaua, kuni ei olnud kinnitust, et olen õige, ma ei saanud olla
rahus – minuga seonduv sai muutuda. Hullemaks tegi loo see, et ka
mööda läinud aja kohta sai tulla tagantjärgi tehtud otsuseid –
selle jaoks, et olevas ajas saaks mind valeks nimetada - olla Vale/
kordades Valem, siis ka enese isiklikus või ühises möödunus olin
väidetavalt vale ja just sellepärast olin olevas topelt vale –
sel moel leidis aset rolli üle kinnitamine ja erinevate aegade ühendamine - kui olin siis, siis olin ka edasi.
Halloo – äratus - iseenda ja oma valikute eest vastutav inimene vaatab tervikut ja võtab
sealses oleva informatsiooni vastu ilma seda muutmata ning arvestab
sellega, mida ta on teada saanud - vastutust vältiv inimene jätab
alati midagi välja ja muudab oleva enesele sobivaks – see inimene,
kellest mina, lapsena/ Lapsena, sõltusin, ei lähtunud oma valikutes
minust – tema valis enese jaoks ja pärast - hoolimata olemas
olevast infost ta ei kasutatud seda enama loomiseks – iga minu
jaoks olulise info muutmine ja kõrvale jätmine vähendas mind - inimest.
Senikaua, kuni mina ise selles mängus jätkasin ja seda normaalsusena nägin, lasin kõigel sellel jätkuda. Teisele kuuluvas mudelis olevana ja osalevana kogesin korduvalt,
kuidas olin piiratud ja alla surutud ning vaigistatud – oli olemas
ainult üks, kindel ja muutumatu Maailm – selle omanikuga/ seda vajavatega mitte kokku
käivale infole astuti ja seisti vastu.
Uus ja oluline info ei
avardanud selle Maailma piire, ei laiendanud selles olemise võimalusi ega muutnud sisu vastavaks selles
osalenud edasi kasvavate inimestega, vaid see hüljati ja selle vastu
sõditi ning tehti kõik endast olenev, et mina ise muudaksin ennast
vastavaks ja mina ise vähendaksin ennast sobivaks - võtaksin vastu edasi mängitava loo jaoks vajaliku rolli.
Manipuleeriv info esitati sel moel nagu ei oleks teistmoodi võimalik
ja teistsugust reaalsust olemas – ainult sel moel pidi olema ja saama ühes
olla. Ühes olemisest sõltuv ehk enese kaotuse ees hirmu tundev inimene kardab üksinda jätmist - talle on selgeks tehtud ja ta on ise kogenud, et see on kõige hullem, mis temaga võib juhtuda - talle saab osaks teda muutev tähelepanu ja ta ei saa enam iseendana olemas olla.
Tegelikkuses on see väide vale - kõige hullem on enese ära kaotamine - kellegi teise mängu tõeliseks eluks pidamine ja sellest teisest sõltuvuses olemine - kui on hirm kaotada seda, mis tuleb ja saab võimalikuks läbi teise ning sellele olemisele ja saamisele on seatud inimest vähendavad tingimused, siis tähendab see enesest loobumist ja enese müümist - see teine valib, määrab ja otsustab ainult enese jaoks ja pärast.
Eile õhtul toimus Valges Majas etendus, milles osalesid rollidele panustajad ja päris Maailma inimene - seda kõike oli halb kõrvalt vaadata. Samasugune oli minu lapsepõlv - samasugune oli tavaline infovahetus emaga, kes ei võtnud mind "tõsiselt", kuid kes kohtles mind vägagi tõsiselt ja valusalt.
Laps kustutab aktiivsest mälust selle, millega ta nõustuda/ mida ta muuta ei saa siis, kui ta peab jätkama sama inimese kõrval, talle lähemal olles, kui see tegelikkuses õige ja sobiv on. Selle jaoks, et mulle meenuks, mil moel ja kuidas möödunus aset leidis, said minu osaks kaks samasisulist infovahetust.
Minu õde tegi selle võimalikuks - kahel korral leidis aset samasugune tormiline infovahetus nagu eile õhtul miljonite inimeste pilkude alla - samasisuline info, samasugune kehakeel, samasugune agressiivsus, samasugune tulemus - kuna olid ja oled väärtusetu ning vale ja mitte keegi ning tänamatu ja ära kasutaja, siis palu andeks selle eest, et ülekohut tegid - st mängus kaasa ei mänginud - st endale jäetud rolliga ei nõustunud - st mängu juhtinut temale kuuluvas rollis olevana ei tunnistanud ja olla ei lasknud.
Need olid väga karmid ja ehmatavad kogemused, sest need olid ootamatud ja selles hetkes ei andnud ma selliseks kohtlemiseks otsest põhjust - olin lihtsalt olemas - need sündmused leidsid aset poes, juhuslikult kohtudes ja notari ootesaalis, seal olemise põhjusega seotud info edastamisele järgnevalt - igakordne avang toimus sõbralikult naeratades ja sõbralikke ning rahustavaid/ tavalisi sõnu kasutades - see oli sissejuhatus, millele järgnes reaalsusest väga kaugele minev halvustav ja vähendav kohtlemine.
Eesimene neist leidis aset nii umbes 10 ja teine peaaegu 2 aastat tagasi - elasin need korrad üle, kuid nendest välja kõndimine on kestnud tänase päevani. Traumat süvendas see, et päritoluperekonda kuulujad kinnitasid, et õel oli õigus mind sel moel kohelda ja mina ise olin toimuvas süüdi ja teistmoodi minuga ei saavat, sest õele on haiget tehtud ja mina ise olen talle haiget teinud ja õel on tunded ja ühes olemise jaoks tuleb minul nõustuda, et õde on Ohvri rollis ja mina Süüdlase/ Vale omas ning õele ei tohi keelata ega osutada valeks seda, kuidas ta valib mind või minuga seonduvaid kohelda ja millist infot, millisel moel, minu kohta kasutada ja ka teistele esitada.
Kõik leidsid, et ka mina olen neile liiga teinud ja mitte kellelgi ei ole põhjust mind paremini kohelda ega minu infoga arvestada ega minu käest vabandust paluda.
Nende kahe vastasseisu ajal ja järgneva infovahetuse jooksul oli kõige raskem tulla toime teadmisega, et tulemus oli ette teada - ei lugenud see, mida oli minul öelda ega ka aus tegelikkus, ilma manipuleerivate valedeta - mitte keegi ei olnud huvitatud minuga arvestavast ühes olemisest ja suhtlemisest - ma ei olnud oluline ei inimesena ega õena ega õelapsena - ma sobisin nende mängu ka eemal olevana.
Täpselt samasuguse info edastus järgnes eile nende inimeste sõnumites teele saadetuna, kes asetusid Valge Maja pääliku poole peale - temaga samastujad ja temale panustajad ehk tema vajajad ja temast sõltujad võimendasid aset leidnut - inimestega manipuleerivat käsitlemist, kui normaalsuseks nimetamist ja rolle inimestest tähtsamaks pidamist - inimesed ei ole võrdsed - roll määrab kohtlemise ja osaks saava.
Inimene elas üle ja tuli tulest välja - ta ei kaotanud ennast ära - ta valis välja tuua ja nähtavaks teha tegeliku Maailma ning õnneks ta ei jäänud üksinda - leidub kordades neid teisi, kes valivad temale, temale määratud teekonnal, toeks olla.
Isiklikult samasuguse kohtlemise osaliseks saamine ja informatsiooniga kohtumine andis mulle võimaluse avada möödunu ja teha seal toimunu nähtavaks - sel moel on teoks saanud väga paljude lendu lastud lugude olema saamine - see kinnitas üle minu tööd ja näitas ette raja - olen kogemuslugudevestja - kirjutan sellest, mida olen isiklikult kogenud ja üsna sageli veel mõlema poole peal olevana olnuna - see, mida olen ise teinud, selle osaliseks olen ka saanud ja ka seda, kuidas on minu vastu tehtud, olen kogenud tegijana - vahel tuleb kogemus osalisena, kellegi teise loos või möödunud aegadest edastatuna. Jah, see teekond ei ole kerge, kuid see on vabastav ja on aidanud tegelikku iseennast leida ja näha ning sellisena olemas olla.
