Hoolimata sellest, et inimene kasvab suureks, kasutab ta edasi
lapsena kasutusele võetud lahendusi - ta annab endast teada enese
keha, kui erinevate sõnumite edastajat, kasutades. Ta reageerib
füüsilisel tasandil – see tähendab, et ta lõpetab kõnelemise
või muudab sõnalise info edastamise taset siis, kui ta ei saa/ ei
oska/ ei suuda/ ei taha oleva aja eale vastaval tasemel kontakti
jätkata.
Ta annab endast teada suhtluspartnerist ära keeramisega, üle
kõrgumisega, löömisega, erinevate sõnaühendite ja/ või
häälitsustega, millegi lõhkumisega, vaikimisega, pilkava/
sarkastilise naeruga, vandesõnade/ rumalate sõnade kasutamisega,
enese lõikumisega jne. Sel moel muudab ta toimuva dimensiooni – ta
viib suhtluse sellele tasemele, mis on temale jõukohane – ta
suudab sel moel saavutada üleoleku ja/ või olla teisega võrdne.
Sellisel moel käituda valinu puhul on tegemist isikliku
tundetakistuse taha komistanud inimesega, kes lõpetas selle info
vastu võtmise, mis ei olnud tema, kui tundetakistuse taha pidurdunu
vanuses olija jaoks sobiv/ õige/ jõukohane – üsna tõenäoliselt
ei tahtnud ta kuulata midagi olulist tema enese kohta – üsna
tõenäoliselt puudutas see vastutuse võtmist – on võimalik, et
talle anti teada tema kohustustest või valiku tagajärgedest ja
sooviti, et ta võtaks nendega seonduvalt vastutuse.
Võib ka olla, et ta on endine laps, keda on käsitletud
manipuleerimisega – oli aeg, mil tema sõnadest ei piisanud ja
temaga ei arvestatud – tal tuli taluda ja üle elada kõik see, mis
sai tema osaks. Kehaline väljendus, kasvõi väikenegi või vaevu
aimduv, oli ainus, mida ta sai kasutada, et oma suhtumisest teada
anda ja iseendale vajaminev reageering anda – mina olen ennast
nähtavaks teinud.
Täiskasvanu, kes kasutab väikese lapse lahendusi, ei ole just parim
kaaslane, kellega erinevaid arusaamatusi selgitada – informatsiooni
edastus ja vahetus on temaga seonduvalt häiritud – ta ei vali/ ei
suuda kõike vastu võtta, ta ei nõustu ennast kõiges nähtavaks
tegema, ta ei oska endast oleva aja teadlikkusega teada anda, ta ei
vaata lugu tervikuna – ta näeb seda enese mätta otsast ja seal on
ta rollis olevana, ta ei peatu ega küsi endalt – miks tema sel
moel reageerib – mis on tema minevikus peidus, ta otsib ja näeb
põhjust teises – teine on nende tunnete autor, mis on teda
häirimas, ta reageerib nö mitte adekvaatselt – st ta võtab
kasutusele kontakti lõhkuvad ja temaga suhtlevat inimest vähendavad
lahendused, ta muudab informatsiooni enesele söödavaks ja enesele
sobivat lugu kinnitavaks, kuid sel moel moonutab ta aset leidnut ja
leidvat.
Füüsilised väljendused – löömised, raputamised, sakutamised,
nügimised, haiget tegevad sõnad, karjumine, lõhkumine jne – on
hirmutavad ja valusad kogemused, kuid neis säilib elav kontakt –
toimub suhtlemine ja puudutamine – sellise kohtlemise osaks saav
tunneb ja näeb ennast olemas olevat.
Vaikus ja tahtlik eiramine on tegelikkuses palju raskemini talutavad
– inimlaps justkui kaob ja muutub nähtamatuks, kui temalt
tähelepanu ära võtta – temale ei vastata, temast ei tehta välja,
temale ei reageerita – selline hetk mõjub halvavalt ja lühisesse
laskvalt. Sellisel moel koheldud lapse esmaseks ülesandeks on jõuda
taastunud kontaktini ja selle alles hoidmiseni – enese nähtavaks
tegemisele tähelepanu saavutamise abil.
Kui sel moel reageerimine kordub, siis sellest saab traumaatiline
mälestus – inimlaps kukub läbi korduste tagasi sinna kohta, kus
ta koges enese võimetust – tema ei suutnud luua kontakti ja ta ei
ulatunud Olulise Teiseni. Olevas ajas teeb ta kõik endast oleneva,
et kontaktini jõuda või siis sellest kohast ära minna – ta
proovib ennast erineval moel nähtavaks ja mõistetavaks teha, ta
võib ja saab kasutada löömist, karjumist, lõhkumist. Ta ei vaata
enese sisse, vaid välja – ta on, kuid teda ei ole.
Kuna inimlaps ei peatu ega mõtesta toimunut, siis ta ei saa endast
ega toimuvast aru – ta ei mõista, et vaikust ja eiramist kasutanud
inimene vastas talle lapse tasandil olevana või meelega sellist
lahendust kasutades – on soov allutada, kuulekaks teha, vältida,
kustutada, ennast toimuvast kõrvaldada.
Kohatud vaikus on info edastus, kuid see ei ole aus ja selge vastus
sellele, kes just proovis midagi edasi anda ja soovib nüüd kuulda
ja näha teist selle sõnumiga seoses. Vaikusega vastamine on enesega
samas olija ootele jätmine – inimene oli teinud ennast nähtavaks
ja astunud oma sammu, kuid ta ei saa oma sammu lõpetatuks lugeda,
sest ta ei tea ega näe, kus selles loos on teine ja kas ta üldse on seal olemas.
Vaikuses oodatud aeg on enesele kaotatud aeg – ei saa ühes edasi
minna, sest ei ole seda infot, mille alusel teisega arvestades
valida. Vaikusega kohtunu, kes jääb enda juurde, proovib igal
võimalusel elava kontaktini jõuda. Ta jätkab, sest teda hirmutab
teise puudu jäämine. Midagi on valesti – kuid ta ei tea, mis see
on. Ta peab selle ise ära arvama. Ta seletab ja seletab ning
põhjendab ja siis võib ta jõuda ka füüsilise lahenduseni, kui ta
enam ei suuda teda ära kaotavat vaikust taluda – järgneb
karjumine, löömine, lõhkumine. Inimene on olukorras kinni – ta
ei suuda sellest ära minna – teine on ju olemas – ta peab jõudma
enesele antud eesmärgini - suutma panna teist enesele reageerima.
Ootele jäänu otsib endale lahendusi, kuidas olla ja toimida kohas,
kus ta on üksinda siis, kui ta on teisega koos. Ta kompenseerib
enesele, ta põhjendab endaga toimuvat, ta valib ja annab ise endale
vajamineva, ta otsib endale võimalusi, kuidas olla ja toime tulla
ilma teiseta – ta on ka teise eest. Mida rohkem on Mina Ise
valikuid ja teoks tegemisi, seda enam on olnud üksinda olemisi ja
tulnud kompenseerivaid lahendusi leiutada ja teoks teha – seda
kaugemal seisab ta teisest ja seda hapram on nende vaheline side - seda hirmutavam on vaikus - kas tõesti on nüüd jõudnud kätte see hetk, mil teist enam ei ole.
Kui inimene tahab enese ja nö ühise looga edasi minna ega vali
lõputult oodata, siis ta otsustab ka vaikija eest ära – tema ise
küsib ja tema ise vastab, tema ise annab enesele vastuse teada ja
tema ise teeb selle ka teoks. Ta teeb ja valib nii nagu teine oleks
temaga ühes – tema kannab teist kaasas ja võtab vastutuse ühes olemise ja ka teise
eest endale.
Sel moel jätkub see, mida inimene vajab - tal on olemas Oluline teine, kellest ta on sõltuv. Möödunus valis vaikida lapse ema/ isa - laps sõltus oma vanemast - ta vajas nende kahe vahelist kontakti elusa ja toimivana - ta vajas, et vanem näeb ja kuuleb ja kuulab teda - siis ja seal oli see eluliselt oluline. Suureks kasvanud inimene ei ole enam samal moel sõltuv - tema saab üksinda hakkama.
Olulises suhtes vaikuse kasutamine viib inimeste teed lahku, sest reaalselt üksinda
olemine on ausam valik, kui kahekesi olles eraldavat ja hülgavat
vaikust kogeda. Vaikuse valinu on valinud suhtest ära minna – tema
ei panusta sellesse - vaikusega vastanu õpetab – ära arvesta
minuga ega ära vaja mind – otsi endale oma elu – mina selle
sisse ei kuulu.
Kui olin täna selle loo juba lendu lasknud, siis kõndisin ma eneses edasi - enese loo põhja välja.
Kui olin vähem kui aastane ja mind oli kättpidi voodi külge seotud ja ma ennast keerasin või liigutasin ning üle voodi ääre rippuma jäin, siis oli ema seal samas - ta vaikis - ta ei reageerinud. Minul oli väga valus - õlg oli väändunud ja kandis kogu keha raskust. Ju ma nutsin ja ootasin abi.
Kui ma olin juba mõned aastad vanem ja ema valis, minu kasvatamiseks, mind ilma riieteta jätta ja ilma tekita magama saata, siis ta oli seal samas - ta vaikis - ta ei reageerinud. Mul oli häbi, hirm ja külm. Enam ma ei teinud häält - ma lihtsalt olin.
Vale toob endaga kaasa järgmise vale – senikaua, kuni inimene
valetab iseendale, ta valetab ka teistele ja omal moel sunnib ta ka
neid valetama. Kõige sagedasem põhjus, miks inimene valib valetada,
seisneb teadmises, et tõde muudab teda ja tema Maailma – ausana
olles ta midagi kaotab ja temaga seonduvalt midagi muutub –
pöördumatult.
Inimene kasutab valet siis, kui ta ei taha teha ennast nähtavaks –
ta ei vali olla aus, sest ta ei taha ilma jääda sellest olemisest
ja võimalusest, mis tal olemas on ega taha ta ära lõpetada seda,
mida tal tegelikkuses olemas ei ole, kuid seni, kuni vale on
kasutusel, näib, et temal on see ja sel moel olemas.
Inimene, kes ei vali tunnistada seda tõde, mis temale teatavaks on
saanud, valib valetada iseendale, kuid ka teistele – ta näitab endale, kuid ka teistele, kuidas ta on see, kes ta ei ole - kuidas tal on
olemas see, mida tal ei ole – ta vajab tõestusi, et ta on sellisena olemas, et tal ikkagi on
see olemas – ta kaotab, enesega seonduvast, ära selle osa, mis
kinnitab tegelikku tõde ja ta muudab olemas oleva enese tõele
sobivaks - ta ootab, et ka see teine/ need teised, kes temaga seotud, sama teeksid.
Inimene ei saa teada, kuidas ja mil moel on päriselt, kuni tema ise
ei ole järgi proovinud – inimene teeb valikuid ja võtab vastu
otsuseid ning siis ta proovib ja maitseb ning otsustab, kuidas ja mil
moel edasi. Mõnikord kestab proovimise aeg pikemalt – mõnikord
muutub maitse ebameeldivaks peale konkreetset sündmust – mõnikord
on otsus teada, kuid seda ei tehta teoks – mingil põhjusel peab inimene suutma teha
valena maitsva inimese/ koos olemise enese jaoks söödavaks.
Rolli ja inimese vaheline konflikt – kõik vanemad ei armasta oma
last – kõik vanemad ei taha ega talu oma last – isiklikel -
inimese põhjustel. Tegemist ei pruugi olla lapsega, kui sellisega,
vaid temaga kaasnevaga – kohustused ja peab olemised ning ka
sellega, et laps ei ole see ega oma – tegemist on inimese poolt
antud tähendusega – kuidas ja millisena tema oma last näeb ja
kogeb.
Sina ei saanud minust aru – see ei olnud nii – Sina ise olid
tegelikult vale – ütleb inimene, keda on tabatud valet kasutamast
ja kes eitab enese tegu. Laps kuuleb vanema sõnu, mis võivad
rääkida ühte, kuid samas tajub ta tema hääletooni sagedust,
mõõdab enesega seonduva aja pikkust, mõistab enese poolt edastatud
informatsioonile vastamist ja vastavust, tajub füüsilisi puudutusi
ning näeb silmades sisalduvat – sõnad saavad valetada, kuid kõik
ülejäänu räägib tegelikkusest – vanema tegelikest tunnetest,
suhtumisest ja motivatsioonidest.
Omal moel on see inimene, kes tegi oma valiku ja seisab silmitsi
tagajärjega, mille kohta ta teab, et see on tema jaoks vale –
lõksus, millest ta välja ja vabaks ei saa – ta on seotud sellega,
kes temast sõltub. Inimene, kes ei ole enese ja olevaga rahu teinud,
vaid näeb enese kaotust ja tunneb enese suutmatust, elab vales –
ta on see, kes ta ei ole ja ta ei saa olla see, kes ta on – ta ei
saa anda endale elu, mida ta vajab.
„Mina olen, sest ma pean, kuigi ma ei taha – minu valik ei olnud
minule õige – mina ise ei vali oma tõde teoks teha ega võtta
vastutust enesega seonduva eest – selle asemel ma näitan, et Sina
ei ole minu jaoks õige. Valena olevana saab Sind enesest eemale
hoida ning karistada, vaigistada ja ära saata – sel moel näen
enese ahistuse põhjust ja saan võimaluse enese emotsioonidele välja
voolamise võimaldada.”
Inimesele on omane, et kui tal on halb, siis ta tahab sellest teada
anda – teha ennast teatavaks ja nähtavaks. Ta ootab, et teda
kuulda võetakse ja talle vastatakse. Laps pöördub oma teemadega
vanema poole. Vanem, kes ei vali enamat, kui oma vältimatud
kohustused - ei kuule ega näe last – tema näeb probleemi, kes ei
lase tal rahus olla. Veel vähem tahab ta teada teemadest, mille tema
ise on põhjustanud või milles osalenud – enese ärrituvus, viha,
vaikimine, valed, valikud, otsused.
Laps, kelle elus on vastuolud, otsib vastuseid – ta proovib jõuda
selguseni – ta proovib jõuda tegeliku tõeni, kuid senikaua, kuni
ta ei ole veel valmis seda vastu võtma ja enese elu selle järel
seadma – ta ei taha seda kuulda. Senikaua hoiab ta kinni
järeldusest, et ema armastab ja hoiab oma last ning on tema jaoks
olemas ning teeb endast oleneva, et lapsel oleks hea ja turvaline –
kõikjal seal, kus laps on üksinda ja ka vanemaga koos olles.
Senikaua püüab ta olla vanema jaoks väärtus, et tema oleks see
laps, kelle kohta see järeldus käib.
Saatsin Su ära, et Sinul oleks parem! – selline info anti
põhjenduseks - kuigi seal, kuhu mind saadeti, olin üleliigne, vale
ja võõras – kuigi olin olnud seal, kus oli väga halb olla –
kus ei olnud olemas oma ega enese jaoks õiget olemist – kus olin
kogenud vägivalda ja vähendamist. Olin, lapsena, enese olukorra kohta
info edastanud, kuid seda eirati – minuga seonduvat ei muudetud –
oleks olnud võimalik, kuid seda ei valitud teha.
Ka aastaid hiljem anti mulle sama vastus – olid seal, sest Sinul
oli seal parem. See tähendab, et minu enda pärast oli mul parem
seal, kus minul oli tegelikkuses halb olla. Laps ei saa sellest
väitest aru – vastupidi – kui on halb, siis tuleb sellest kohast
ära minna siis, kui ei saa sealses olevat muuta või see ei ole
koht, kuhu kuulutakse.
Last ei saadeta kodust ära, kui sellele lapsele on koht kodus olemas
ja temaga koos olemine on oluline. Last ei saadeta ega jäeta sinna,
kus tal on halb olla ja ta on liigne. Teoks tehtud valikutega ning
pideva ära saatmisega andis ema teada selle info, mida ta ausalt
välja ei valinud öelda – peamine põhjus oli temas endas – tema
ei tahtnud/ ei saanud/ ei valinud minuga koos olla.
Kuid ja miks parem minule või minu pärast või kelle pärast
tegelikult – seda ausalt välja ei öeldud. Valega tehti mind
vastutavaks kogu loo eest. See, kuidas mina ise seal kusagil olin –
oli tõesti minu vastutus. Selles, kuidas minuga seal oldi, oli
olemas ka teiste vastutus. Selles, miks mind kuhugi saadeti/
paigutati, oli ka teise inimese vastutus. Kõik need teised jäid
varju ja kõrvale siis, kui kõlas – Sinu enda pärast!
Mina ei tahtnud olla halb ega seda, et mul oleks halvem – lapsena,
siis ja seal, ma ei osanud kõike – ma ei osanud seda, mida ma ei
olnud õppinud ega mõistnud – ära saatmistega, välja jätmistega,
karistustega ma ei õppinud mõistma enese vastutust iseendaga
seonduvas ega kasvanud inimesena – mind ei kasvatatud karistustega
selleks, et ma kasvaksin eilsest edasi, vaid selleks, et varjata
tegelikke eesmärke ja sundida mind kuulekaks ning saata silma alt
ära – sinna, kus keegi teine vastutas minuga seonduva eest.
Mina olin igas enesega seonduvas loos osaline ja põhjus oli ka
minus. Kuid lisaks sellele on neis lugudes olemas tõde – ema ei
tahtnud minu jaoks paremini ega olla ausalt, vaid temale endale
vajalikul ja võimalikul moel – see tähendas, et ka tahtlikult oma
last vähendavalt. Ta valetas, et ei saa või ei pea teisiti – sel
moel hoidis ta tahtlikult ja teadlikult alles situatsioonid, milles
oli minul halb olla.
Tõde – kui vanem ei ole lapsega seonduvast informatsioonist
huvitatud või nimetab selle valeks, siis see inimene ei ole oma ega
lähedane. Vanem, kes eirab ja moonutab temale edastatud infot ning
annab olemas olevale oma tõlgenduse – ei ole huvitatud lapsest,
vaid iseendast – see ei ole õige ega parim koos olemise viis –
õigem on lõpetada enese petmine ja ausam on selline koos olemise
vorm ja senine lähedus lõpetada – teha teoks see, mida vanem ise
ei valinud teha.
Minul, inimesena, tuleb astuda ka ise sellele samale kaugusel, kus vanem, inimesena, on
kogu see aeg seisnud ja tuleb valida ka ise samasugune suhte sisu
nagu vanem, inimesena, on kahe vahelisse suhtesse panustanud.
Armastust ei ole seal, kus seda ei ole valitud kasvatada – armastus
ei saa kasvada, kui seemet ei ole külvatud – armastus ei ole see,
mis teeb valu – inimene saab haiget siis, kui ta ei ela ega ole
tegelikkusega ja ausa iseendaga kooskõlas.
Üks huvitav seik leiab aset nende inimestega, kes on valetanud
põhilises ja olulises – kui nende vale paljastada, siis nad
eitavad seda, et nad valetasid – nad otsivad uusi väiteid, kuidas
kinnitada, et nad ei mõtle ega ole sel moel, kui nad päriselt on -
kui nende valega enam mitte nõustuda, siis nad saavad vihaseks ja
hakkavad haiget tegema/ solvama/ vähendama – Sinu enda pärast mina ei saa Sinuga olla –
Sina ise ei võimalda Sinuga olla – st Sa ei ole mugav ega nõustu
valetama.
Inimene on vastutav iseenda eest – tal on vastutus teha tööd
selle infoga, mis on temal olemas – tal on vastutus arvestada ka
selle infoga, mida tema ise või keegi teine, mingil põhjusel, tõeks
tunnistada ei taha. Inimesel, kes tuleb valedega täidetud
lapsepõlvest ja kes on ka ise endale valetanud – on kaasas valed –
kõik need tõed, mida ta tõeks ei ole tunnistanud ja on valedega
katnud, muudavad ja mõjutavad tema elu, teadmisi endast ja valikuid.
Inimese täis kasvamist näitab see, kui inimene valib olla aus ja
kõik enesega seonduvad tõed vastu võtta – ta ei murdu nende all,
vaid ta saab vabaks – ta teab, kuidas oli ja on – ta teab, kes ja
milline tema oli ja on – ta teab, kuidas ja kes oli temaga päriselt
– ta teab, et tal ei ole seda, mida tal ei ole olnud kunagi – ta
teab, mis on jäänud ajas temaga – see on tema ise – kõik
ülejäänu on kaduv ega kuulu temale.
Inimene, kes võtab vastutuse iseenda ja enesega seonduva eest, küsib
enese käest järgmisi küsimusi ja vastab neile ausalt - Kuidas ja
milleks ja mis moel kasutas teine inimene minu kohta käivat infot?
Kas see inimene küsis informatsiooni juurde? Kas see teine mõtles
ise midagi välja ja lisas olemas olevale? Kas ta kasutas, minu poolt
edastatut, kaalutletult ja suunatult? Kas teine teeb otsuseid minu
informatsiooniga arvestavalt või jätab selle, kui kasutu ja segava,
kõrvale?
Kas teine inimene on huvitatud minu kohta käivast informatsioonist –
minu enese versioonist minu enese kohta? Mida ja mil moel räägib ta
minust teistele? Kas ta jättis olulise info kõrvale või valis ta
olla aus? Millisel tasemel
ja kuhu maani ulatuvalt meie kahe vaheline info edastus toimib? Kas
info vahetus on takistatud ja moonutatud või vaba ja avatud? Kui aus
saab enese/ suhte kohta käivas tões olla? Mida ja kui palju räägib
teine enese kohta? Kuidas ja millisel viisil vastab ta olulistele
küsimustele? Kui palju üldse ja millistes olukordades teine on aus?
Enesest ja olevast teadlik olev inimene ei pöördu selle teise poole, kellel ei ole anda talle seda, mida inimene vajab - vajadus on märk sellest, et selles suhteühenduses jääb inimese jaoks puudu sellest, mis on tema jaoks oluline - vajaduse olemas olemine ja püsimine näitab, et see ei ole selle taseme ühendus - on ühes olemine, kui võimalus, kuid ei enese igatsuse täidetus.
Selleks, et enese, kuid ka teise vastu aus olla - tuleb ka ennast teisest samasugusele kaugusele seada ja ka ise, teisega koos olles, samasugune panustamine valida - valele kaugusele jäädes ja selletõttu oma vajadusest sõltudes, tähendab see loo tasakaalust välja viimist - see tähendab vale kasutusele võtmist ja ka teist valetama suunamist.
On töö iseendaga, kuidas leida tasakaalus olev ühendus ja lähedus sellega, kes on ise valinud või kelle eest on valitud, kes on rollide seotusest tulenevalt Ema või Laps või mõni muu lähisugulane, sel moel, et ei annaks endast ega ootaks vastu, selles rollis olevale/ olevalt inimeselt rohkem, kui see on õige ja võimalik.
Kui on olemas soov ja on võimalus, siis tuleb leida üles see, mis ühendab inimesi ja, kui seda ei nähta või ei kasutata, siis jääb järele mälestus ühes oldud ajast - jah, see tähendab teise inimese vabaks andmist - mõistmist, et teine on inimene, kel tuleks olla ühes valikuga, mis ei ole tema jaoks hea ega sobiv.
See teadmine, et mina olen/ mina olin kellegi jaoks vale valik, ei muuda mind ennast väärtusetuks ega valeks - lihtsalt see teine inimene valib/ valis, enesest teadlikuna olles, enese järgi ja jaoks - ka minul endal tuleb valikud teha enese järgi ja jaoks.
Inimene teab, et tema aeg ei peatu ega oota teda järele – ta peab
jõudma ära teha ja edasi minema – olevast välja astuma, et
järgmisesse hetke sisse astuda. See tähendab, et ta võitleb, ise
ennast, enese olevast välja ja jätab seljataha läbitu – see
tundub talle nii, sest peeglisse vaadates näeb ta aja jälgi eneses
ja ka tema ümbrus ei püsi samana – kõikjal on näha, kuidas
mööda läinud aeg jätab oma jäljed inimeste mälestustesse.
Inimese jaoks kõige tormilisemad ja olulisemad hetked leiavad aset
tema varases lapsepõlves – see on aeg, mil ta kohtub väga suures
koguses väga erineva infoga, kuid samal ajal ei ole ta suuteline
kõike seda infot enese jaoks õigel määral ja sobivas selguses ära
tõlkima ja meelde jätma. See tähendab, et temast saab iseendale
mõistatus ja tema mälufailides sisaldub segadus.
Väikene laps reageerib erinevatele info edastustele iseendaga – ta
annab, endale ja ümbritsevale, endast teada läbi erinevate tunnete ja
nende väljenduste. Ajal, mil ta ei mõista sõnu ega saa seista, suurtega võrdsena, enese eest, kasutab ta energiat – ta suhtleb
energiaväljas olevana – ta loob ennast tundena ja ta tõlgib teisi
ning toimuvat läbi erinevate tundekogemuste.
Ei ole vahet, kas laps on alles ema kõhus või sealt juba väljas,
ta saab osa kõigest sellest energiast, mis teda ümbritseb – ta
võtab vastu sõnumeid ja reageerib neile, ta teeb järeldusi ja
võtab vastu otsuseid ning ta annab endast teada selle aja
võimalikuks osutuval moel. Mis peamine – tema sisse jäävad alles
need ühendused, mida tema ise, talle teatavaks saanud info alusel,
endasse loob – tema algus on tema enda poolt loodud infobaasis ja
neid teadmisi kasutab ta ka enese tulevikus – ka siis, kui ta on
juba suur ja aastaid või kümneid vana.
Ei ole olemas ühte ja ainsat valemit, kuidas tagada enesele õnnelik
lapsepõlv – kõik saab metsa minna ja üsna tõenäoliselt lähebki
– mõnel lapsel vähemal määral, kuid teisel päris palju. Heas
Maailmas teeb laps oma järgmise sammu siis, kui ta on selleks valmis
– temal on olemas oskused ja ressursid ning võime erinevas
suuruses ja raskuseastmes infot vastu võtta, töödelda ning
edastada. Heas Maailmas ei löö info last jalust maha – tal on
võimalus toetusele ja talle jääb alles eneseselgus – ta kohaneb
ja leiab enese jaoks eluterved lahendused.
Iga laps ei ela Heas Maailmas – iga laps ei saa võimalust oodata
ja täis kasvada, et olla valmis järgmiseks väljakutseks. On olemas
lapsi, kes elavad karme ja elulisi õppetunde täis Maailmas – ikka
ja jälle heidetakse laps vette – upu või uju – otsi ise endale
lahendus, kuidas ellu jääda. Tegemist on füüsilist ja vaimset
tervist proovile panevate üleelamistega – lapse vähendamise ja
vägivallaga tema, kui isiksuse, vastu astumisega.
Laps õpib, enesega seonduvast aru saama ja ise ennast paigutama,
enese kogemuste ja teiste poolt edastatud info alusel – need on
järeldused ja tõekspidamised. Erakorralises olukorras vastu võetud
otsused ja paika pandud järeldused on vältimatu reageering, et see
hetk üle elada, kuid see ei tähenda, et see hetk ka läbi elatakse
– uuesti lahti võetakse ja järgi vaadatakse, et mis ja miks
tegelikkuses toimus ning mida see olevikus tähendab ja tuleviku
jaoks edastab – ei teostata infofaili korrastust.
Selle jaoks, et laps suudaks ja oskaks enese infofaile korrastada,
vajab ta täiskasvanu toetust ja tõest informatsiooni. Ta vajab
mõistmist ja selguse loomist ning tema jaoks olemas olemist – ta
vajab kohta ja aega, et ta saaks ennast harutada ja tasakaalustada.
Ta vajab ilma hinnangute ja nimetamisteta ning karistuste vaba
kasvamist – ta vajab valgust, mis näitaks talle teed, millel ta
kõnnib – tema on inimene, kes on võrdne ja, kellel on õigus
iseenda määramisele ning toetusele, et enese valik teoks teha.
On lapsi, kellele sellist kohtlemist ja sel moel kasvamist
võimaldavaid kaasteelisi osaks ei saa. Nemad peavad toime tulema
sellega, mis on võimalik ja kuidas leiab aset – nad peavad iseenda
jõududega kõigest läbi tulema – nad tulevadki, sest laps on visa
ja suunatud ellujäämisele.
Ellu jäämine ei tähenda, et jälgi ei
oleks jäänud – sel moel suureks kasvanud lastel on erineva
suuruse ja sügavusega traumad – need on kohad, kus on
sisse hingatud, kuid välja mitte, sest see tundub ületamatult valusa
ja äärmiselt ohtlikuna – see tähendab, et uue info vastu võtmine
ning selle ja olemas oleva töötlus on peatunud – laps ei taha uut
otsust teha.
Traumaatilised kogemused on hetked, mida ei oleks pidanud aset leidma
– need ei olnud õiged ega kohased, sest need ületasid väga
isiklikke piire ja laps ei suutnud toimuvat vältida/ lõpetada ning
sageli ei olnud tema vastutav selles, mis ja kuidas tema osaks sai.
Laps ei suutnud ära hoida enese paratamatust, sest temast endast lihtsalt
ei piisanud.
Erinevas vanuses inimeste osaks saava trauma sisu seisneb tõsiasjas,
et enesele teada oleva info alusel tehtud/ üle võetud järeldus ei
pidanud paika – vahetu kogemus andis teada, et järeldus ei olnud
tõsi – uus info andis uue teadmise. Trauma tähendab olukorda, kus
inimene ei ole nõus uut infot tõeks tunnistama, kuigi tema kogemus
annab talle teada, et see on nii.
Kogemus andis teada, et tema ei ole see laps, kellel ei tohi haiget
teha – tema on see laps, kellel saab/ võib haiget teha. Tema ei
ole see laps, keda ema hoiab ja armastab – tema on see laps,
kellele ema saab/ tahab haiget teha. Tema ei ole see laps, keda
hoitakse enese lähedal ja peetakse oluliseks – tema on see laps,
kelle saab ära saata/ ära anda. Tema ei ole see laps, keda
säästetakse vanuse tõttu – tema on see laps, kes peab kandma
vanemate vastutust ja võtma vastu täiskasvanute maailma karistuse.
Trauma on erakorralise situatsiooni tagajärjel sündinud
identiteedikriis – inimene ei suuda ennast samastada enese kogemuse
tagajärjel sündinud isikliku ja/ või kellegi teise info alusel loodud nägemusega iseendast – uus info annab aluse uuele järeldusele - kuna kogemus
leidis aset, tähendab, et inimene oli ehk on ja see tähendab, et ta jääbki sellisena olema.
Traumat süvendab elamine keskkonnas
ja olemine inimestega ühes, kes kinnitavad oma käitumise ja sõnadega üle
selle, et kogemuse kaudu teatavaks saanud info oli tõene – laps on see, kellega tohib ja saab ja peab. See tähendab, et vägivaldset kohtlemist ja vähendamist kasutav inimene ei võtnud vastutust enese tegude eest - ta ei näidanud enese osa loos ega oma tegelikke motiive - ta jättis olukorra selliseks, milles laps nägi ja näeb ennast põhjusena.
Kuid mitte üks laps ega inimene ei ole nõus olema, vabatahtlikult ja terve mõistusega loole lähenedes, see, keda ei armastata ega hoita ega ka see, kellele on õigus haiget teha ja kellega ei arvestata. See, et oli ja tehti, ei tähenda õigust teha – see, et oli ja
kordus, ei tähenda, et see oli normaalsus – kogemus oli reaalsus, mis leidis aset mingitel põhjustel.
Selleks, et näha ja mõista, tuleb astuda enese tunnete segadusest välja ja vaadata toimunut laiemalt - konteksti ja tegelikkust – tuleb olla avatud uuele ja erinevale infole ning tegeleda kokku kogutud info töötlusega ja
nõustuda iseendale osaks saanud kogemusega – ka sel moel on
võimalik, ka sel moel saab minule osaks saada.
Kogemus ei tähenda, et see oli ainult Minu ja see olingi Mina, kelle vastu tehti ja kuidas tehti - kogemus sai võimalikuks, sest Mina olin olemas ja sellel oli olemas põhjus - neid oli mitmeid - tegija(te)l oma põhjus, ajal ja kohal oma põhjus.
Täis kasvamist näitab see, kui inimene otsib ja näeb enese teed - olema saanus oli olemas põhjus - oli midagi, mis oli seal ja siis minu jaoks ja pärast - milline oli ja milles seisnes minu õppetund - mida oli võimalik õppida just ja ainult sel moel - millise teadmise mina ise enda kohta teada sain - milline kogemus tegelikult minu osaks sai - mina ise ujusin välja ja mina ise jäin ellu.
Valus ja vähendav kogemus ei määra inimest olema ega jääma – teistsuguses keskkonnas, teisel ajal ja teiste inimestega ühes ei
tehta ega olda – teod ja valikud sõltuvad asjaoludest ning tegija teadlikkusest – haiget
tegevasse keskonda ja vähendava inimesega koos olema/ elama ei pea jääma
– enese eest vastutust võttes tuleb ära minna ja lõpetada see koos
olemine/ elamine, milles võib ja saab osaks saada vähendavaid ja
vägivaldseid kohtlemisi.
See oli üks, kuid oluline järeldus, milleni oli võimalik valusa kogemuse osaliseks saanuna jõuda - traumaatilisse situatsiooni kinni jäänu jääb vägivaldsesse keskkonda edasi ning otsima ja vajama tõendusi, et tema ei olnud ega ole see, kelle vastu oli ja on õigus vägivalda kasutada. Sel moel loob ta üha uuesti võimaluse korrata kogemust, et seda muuta, kuid mitte sellest õppida.
Traumaatilise loo võtmeks on inimese aus vastus küsimusele - Kes mina olen? - kellena tema ise, valusa ja vägivaldse kogemusega seonduvalt, ennast näeb ja miks - kas ta on inimene või on ta roll, kellega on ise ennast või on keegi teine teda sellega samastanud.
Inimene on see, kes võtab vastu erinevaid kogemusi, kui õppetunde ja kõnnib edasi enese teel - rollis olemine tähendab rollide Maailmas elamist ja rollides mängimist - mitte üks roll ei ole inimene tervikuna - mitte üks roll ei anna inimesele võimalust olla vaba - roll tähendab etteantud piire ja sisu ning vajab rollipartneri olemas olemist ja tähelepanu, mis kinnitab rollis olemist - see tõik teeb inimese tähelepanust sõltuvaks - ta peidab ja moonutab tegelikku ennast ning ta loob ja esitleb ennast osana endast/ kellegi teisena - ta ei tee seda enese jaoks ega pärast, vaid sellele mõeldes, kelle tähelepanu on tema jaoks eluliselt oluline - tema kinnitamine rolli vabastab ta teisest rollist.
On olemas inimesi, kellega justkui sulandutakse kokku – nendega
ühes olla on hea ja kerge ning aset leidvad arusaamatused lahenevad
teineteist toetades – see saab võimalikuks, kuna ollakse ühel
lainepikkusel ja eesmärgiks on hea koos olemine – iseloomustav on, et ühes olijate jaoks on oluline ausa ja paika pidava info olemas olemine ja selle kasutamise võimalikkus.
On olemas inimesi, kelleni ei ole võimalik ulatuda – infovahetus
nendega on takistatud ja moonutatud – nad sulgevad ennast sellele
infole, mida nad ei taha kuulda ja selle info, mille nad vastu
võtavad/ mida kasutavad, nad muudavad vajadusel ära.
Nad on, kui kaev ja org, millest kajab vastu täiesti teistsugune
sõnade vool, millel saab olla vastupidine või hoopis mujale kalduv
mõte sellest, mis nende poole teele saadeti. Nad on inimesed, kelle
sees on kindlatel alustel põhinev ja kindlale eesmärgile suunatud
algoritm, mis tähendab, et see inimene ei ole avatud ega aus – ta
ei võta vastu, ei töötle ega edasta infot sellisena nagu see on,
vaid ta võtab sellest välja selle, mis sobib temaga kokku ja
kinnitab juba eelnevalt paika pandud tulemust.
Jah, need on inimesed, kelle elus on aset leidnud (võimalik, et ka
korduv) traumaatiline sündmus, mille alusel nad on teinud järelduse
ja andnud endale lahenduse – algoritm aitab neil hoida alles
teadmist enesest - Mina olen ... ja enesega toimunust – Maailm on/
Teine inimene on ... - Mina olen, sest Maailm on/ Teine inimene on.
Selle algoritmi olemas olemine ja selle pidev kasutamine tähendab,
et inimene võtab vastu selle info, mis sobib seda kinnitama ja
muudab olemas olevat selliselt, et see tõestab sellisena olemist.
See tähendab, et ta näeb ja näitab enesega seonduvas infot
selliselt nagu tema algoritm seda ette kirjutab ja see tähendab, et
ta läheb vastuollu ning peab lahingut sellega, kes ei jõua temaga
sama tulemuseni, vaid näitab ette teistsuguse tegelikkuse ja ka tema
enda.
Ta tuleb rahulikult toime olukordades, kus tema algoritm ei käivitu
- ta valib olla nende inimestega ühes, kes kinnitavad tema Mina olen
olemist – ta väldib neid inimesi, kes vaatavad teda ja temaga
seonduvat „valesti” – ta astub vastu neile inimestele, kes
edastavad talle infot, mis sunnib teda enese Mina olen olemisest
lahti laskma – ta teeb kõik endast oleneva, et selles kohas, mis
on tema kodu/ lähiring, ollakse temaga nõus.
Kindla algoritmiga inimene ei ole oma traumast läbi kõndinud –
tema info annab talle teada, et endiselt on ja ikka veel kestab –
see tähendab, et ta ei ole nõus väitega, et oli – et oli ära.
See tähendab, et ta ei ole võtnud vastu seda kogemust, mis tema
osaks sai – ta protsessib alles – ta protestib ja jonnib – see
on allasurutud ja hirmu tunduva lapse agressiivsus – see on
eneseväljendus ja info eneses ja enesega toimuva kohta ning see on
ka sõnum agressorile, mis on kaude ja varjatult edastatud.
Mis siis, et agressorit enam ei ole ja ka agressiooni enam ei
teostata, tema jaoks on see endiselt alles ja kestab, sest ta ei ole
enesega toimuvat tervikpildina üle vaadanud ega mõtestanud ega
enese tegelikku osa loos näinud ja tunnistanud – ta on haiget
saanud laps, kes ei ole endale, inimesena, teed jalge alla andnud –
ta seisab oma tundetakistuse taga ja kõnnib rolli(de)s ümber selle.
Mida kaugemale ta oma vanuses on jõudnud, seda harjumuspärasem ja
loomulikum see algoritm tema jaoks on – see on rada, mis üha
süveneb, sest ta ei peatu ega vali teisiti. See algoritm on kui
jõgi, mis uuristab ennast, kaljude vahel loogeldes, üha sügavamale
– mida kõrgemad on kaldad, seda tõelisem tema Maailm talle on ja
seda raskem on tal näha tegelikkust – enesega kohtumine tähendaks
pingutust ja suure tahte väljendust – tal puudub selleks sammuks
tahe, kui ta ei teadvusta ennast inimesena, kellel on vastutus
iseenda ja enesega seonduva ees.
Kui sellisest inimesest saab lapsevanem, siis see tähendab tema
lapse jaoks haiget tegevat, isiksust vähendavat ja vastuolulise
informatsiooniga lapsepõlve – see laps ei saa olla enda vastu aus,
sest tema kasutada olev info on moonutatud ja tema enda poolne info
edastus on takistatud – ta ei ulatu oma vanemani, sest nad ei ole
ühel lainepikkusel – nad ei ole vanemaga samad – laps on
konkurent siis, kui ta vajab sedasama, mida vanemgi ja vanem keeldub
Ema/ Isa rollist, st lapse jaoks olemas olemast siis, kui tal on vaja
ennast, kui Last, päästa ja säästa.
Sellise vanemaga koos elamine ja kasvamine tähendab, et enese
vabadusele ja rahus ühes olemisele ei ole võimalustki – üha
järgnev ja suurem jama sünnib neis kohtades, kus vanem ei jaga
enese valikute, otsuste, kogemuste, tunnete ja eneses toimuva kohta
selget ja ühest ning tegelikkuses paikapidavat ja samaks jäävat
informatsiooni.
Samuti vaikib ta sellest või moonutab seda infot, mis käib lapse
kohta. Laps ise, oleva vanuse teadlikkuse alusel, peab looma
selgitavad ühendused, et tal oleks olemas info, et mõista ennast ja
vanemat ja saada aru ühisest ning teha teoks enese sammud sel moel,
et need toetaksid teda ennast.
Ega vaikiv, varjav ja salatsev vanem anna selget ja paika pidavat
infot ka teiste inimeste ja Maailma kohta – kõik tema poolt
edastatav on justkui tervikust eraldatud pildid ja lõigud, kust
midagi on välja lõigatud ja teisale peale kleebitud või üle
soditud või tähti juurde lisades teiseks kirjutatud.
Seda inimest, kes käitub ja valib eneses oleva algoritmi alusel –
kes sulgub enesesse, sest varjab ennast ja ei ole enesega ühes
olijatega aus – seda vanemat kogeb laps emotsionaalse külmusena –
selline vanem hoiab lapse enesest eemal – ta ei vali lapsega
lähedast ja inimlikku kontakti, sest ta on inimene, kes täidab oma
rollist tulenevaid ülesandeid, kuid kes ei ole kasvanud
emotsionaalselt edasi kohast, kuhu ta lapsena pidama jäi.
Algoritm annab talle ette mustri, kuidas käituda ja valida ning
infot vastu võtta, töödelda ja välja anda nendes olukordades, mis
on talle keerulised – need on kohad, kus leiab aset erinevate
rollide konflikt ja vanem ei saa olla see, kes ta on – vanem ei saa
olla Laps, Ohver, Süütu – ehk enese vastutusest vabastatu. Vanem
astub lapsele vastu ega ole teda olemas lapse jaoks, sest tema ise
teadvustab, sellel hetkel ja selles kohas, ennast Lapsena –
algoritm on ju loodud enese, kui lapse poolt, enese, kui lapse jaoks.
Sisemistes heitlustes olevat vanemat vaadates ja kogedes on näha ja
aru saada, et midagi on tema sees toimumas, sest – vanem vaikib, ta
on järsk, ta läheb ära, ta keerab selja, ta ärritub, ta karjub,
ta solvab, ta lööb. Olemas on teadmine, et vanemaga ühes olemine
ja selles toimunu ei ole andnud otsest põhjust või ei ole sellise
käitumisega vastavad – seega puudub selgitus, et miks üldse ja
kuidas saab edasi. Olemas saab olla teadmine, et vanemal on olemas
põhjus – eelnevast on teada ärritaja ja sihtmärk – see on
keegi või miski temaga samas/ temaga seotud loos.
Lapse jaoks on tegemist ebaõiglase ja väga raske olukorraga – on,
kuid ei tea miks – on, kuid ei tea, mis täpselt – on, kuid ei
tea, mis saab edasi – on, kuid ennast ei saa ära kaotada. Laps
proovib mõista – ta küsib infot juurde ja ta selgitab ennast.
Laps proovib aidata – toimub läheduse otsimine, tähelepanu
äratamine, lõbustamine, enese jutuga ühes olemise ruumi täitmine.
Laps proovib ennast väikseks, vaikseks ja õigeks teha.
Käsitlemisega koolitust saanud laps juba teab, kuidas toimida – ta
ühineb rollide vahetuse mänguga – laps reageerib – ta avab oma
energia ja põrkub vanema vastu ning annab sellega võimaluse jätkata
vägivaldset ja ennast vähendavat kontakti – toimub kuhjunud
emotsioonide eesmärgipärane ja sihtmärki kasutav vallandumine.
Tunded, mille sõnumeid pole mõistetud või ei ole tahetud tõeks
tunnistada, on kasvanud ületamatuteks ning nüüd tuleb neid ürgsel
kombel välja elada – alateadvus avab uksed ja vähese
teadlikkusega ja puuduliku info töötlusega lapsed teevad ennast nähtavaks.
Hoolimata sellest, et vanema puhul on tegemist täiskasvanud
inimesega, ei ole ta teadlik iseendast – tema tundehügieen on
puudulik – vanem ei mõista enesega toimuva tegelikku põhjust,
sest ta ei ole võtnud vastutust omaenese tunnete eest – tema näeb
ja teab, et põhjus on teises – see teine on tema tunnete autor.
Tundepimeduse hetkel on sellise vanema jaoks kõik vale, sest laps on
vale – lapsel on roll, mis kuulub vanemale ja laps sunnib vanemat
rolli, mis ei ole selle hetke tema – vanem vajab, et teda nähtaks
ja koheldaks katkise/ haiget saanud/ solvunud/ ennast päästva/
segaduses oleva lapsena – see tähendab, et teda vabastataks enese
vastutusest ja sassi läinud lugu tehakse korda – tegelikkuses ta
soovib, et teda ennast tõlgitakse temale endale ära, kuid selle
asemel tahab tema laps näha ja kohata oma Ema/ Isa – kes on olemas,
kuid keda ei ole.
Selline vastuseis ei aita lool laheneda, sest vanema algoritmi poolt
süvendatud kaldad on kõrged ja seega ta ei näe enese ja lapse lugu
tegelikkuses. Kuid vanema tunded, mis on ehedad ja segavad elamist
ning olemist, vajavad väljundit. Vanem jätab kõrvale kahte
ühendava rollide sisu ja tähenduse, samuti nii enese mineviku, kuid
ka enese poolt olevikus teoks tehtud teo, sõna, valiku, väljenduse,
mis ärritusele ehk lapse sammule/ olemisele eelnes ning ta suunab
oma tähelepanu iseendalt ära.
Vanem töötleb oma last ehk edastab talle oma infot selleks, et anda
lapsele teada, et too on vanema tunnete autor ehk põhjus - sel moel
saab vanem endale kanali, kuhu suunata enese sees toimuv– kui vanem
ei mõista ennast ega oska ennast tunnetest vabastada, siis ta vajab
selleks teist – teise kaudu saab ta laheneda – lapsele osutav
suunatud info edastus annab vanemale õiguse kohelda last enese
emotsioonide purskest teoks saaval moel – valik on lai – kuid
kindlasti on see last vähendav ja tollele haiget tegev.
Mis peamine – kui lapse süü ehk tema seotus vanema tunnetega on
ära tõestatud, siis vanem ei ole vastutav enese poolt valitud ja
teoks tehtud väljenduste ja kasutusele võetud vahendite eest –
vanem ei näe põhjust vabandada ega kahetseda, et ta lapsele haiget
tegi ja tema vastu ülekohtune oli. Lapse pisarad ja kannatused ei
ole argument – vanem ei näe neid ehedatena, vaid teda osatavatena
- seega saab ta põhjuse enese üleolekut tõestada ning last ka
parastada – Sina ise tegid, Sina ise olid põhjuseks – see oli
Sinule paras – Sina olid selle ära teeninud.
Sel moel teoks tehtud lahendus annab ühisele teise mõõtme. Vanem
ei anna lapsele võimalust mõista ja toetada vanemat, kui inimest.
Vanem ei näita lapsele, kuidas olla aus ja avatud inimene.
Emotsionaalselt külm vanem tähendab inimest, kes väldib/ katkestab
inimliku kontakti – selle asemel valib ta endale rolli ja kasutab
selliseid väljendusi, mis lähevad kokku tema vajadustega – endale
kuuluvas rollis väljendub endale valitud rollis olev inimene, kes ei
näe teises inimest, vaid võimalust ja vahendit.
Kui selline olukord kordub - kui vanem kasutab enesele kuuluvat
rolliühendust ära ja kanaldab oma negatiivsed tunded lapsele –
Lapse pärast mina ei saa – mina ei saa Sinu pärast – minul on
Sinu tõttu - siis saab sellest lapsest see vahend, kelle olemas
olemine aitab vanemal tõlgendada oma tundeid – see laps annab
neile selge põhjuse ja võimaluse olla vallanduvate emotsioonide
sihtmärk.
Sellise kohtlemise osaks saav laps õpib ennast põhjusena nägema –
tema näeb ennast teiste silmadega – tema kardab enese salajaste
sügavike avalikuks tulemist – tema võtab üle vanema järeldused
- tema muudab ennast – tema vaigistab ennast – tema proovib
meeldida – tema püüab päästa, st sellises olukorras lahendust
leida – tema proovib vanemat ette ära arvata.
Sel moel käsitletud laps võtab üle uskumuse, et see, keda vanem
enese poolt valitud moel kohtleb ja enese väidetega kirjeldades
näitab, ongi päris tema – see olen Mina. Enesele osaks saavate
kogemuste pärast ta usub selle tõesena olevat – teda ümbritsev
infoväli kinnitab selle tõesust, kuigi ta teab ja tunneb, et selles
on vale sees.
Sel moel käituda valiv vanem jätab vastutuse iseenda eest lapsele –
laps, teades, et tema on põhjus, võtab selle endale, sest tema ei
mõista tegelikkust. Ennast varjav ja tegelikkust moonutav vanem ei
anna lapsele õiget informatsiooni – laps püsib pimedas ja vanem
ütleb talle ette – et, mis ja miks ja kuidas.
Oma sisimas laps teab, et lugu ei ole nii nagu talle seda
esitletakse, kuid tema ei saa seda selles kohas muuta – tema ise ei
näe ennast iseendana – talle ei anta tema kohta käivat tõest
infot ja teda ei näidata tervikuna, kelles on kõike, vaid ainult
kindlate ja negatiivsete osadena, millega teda samastatakse nii nagu
see olekski tema tervikuna. Talle ei anta teada, et kui ta oligi ja
tegigi, siis see ei tähenda igavesti kestvat süüd ja valena
olemist, vaid teadmatust – vaja on mõista ennast ja tunnistada
vastutust – muutus on võimalik – väljendust ja olemist ei ole
vaja, kui üles on leitud alguse põhjus – iseendas, iseenda poolt loodud, iseendale informatsiooni edastav ühendus, milles sisaldub loomise aja teadlikkusega tehtud järeldus/ otsus.
Kui vanem jätkab suunatud lahenduse kasutamist, siis saab sellest,
selles keskkonnas, käibel olev tõde – just see laps on vanemas
toimuva muutuse põhjustajaks. See toob kaasa tagajärje - sellel
hetkel, kui vanem lülitab end vanema rollist välja ja muudab ennast
teisele lainele, hakkavad samas olijad/ teised lapsed seda valeks nimetatut töötlema – vihaselt ära tõukama, vältivalt kohtlema,
naeruvääristama – sel moel edastavad nad info, et ära tule meie
juurde ega ära ole meiega ühes – nende tegevuse eesmärgiks on
vältida olukorda ja võimalust, kus neid saaks selle lapsega
samastada.
Olukord, kus vanem on emotsionaalselt häiritud, suletud ja ainult
negatiivsusele ning vähendamisele suunatud – muudab ühes olemist.
See on häiriv ja ohtlik olukord – kui ei ole selget ja ausat
informatsiooni, siis puudub vaba olemine ja selgus. Kui on näha ja kogeda
vanema reaktsioonid, siis ei taheta ise selle põhjus olla ja sihtmärgiks saada.
Samas olijad edastavad oma infot sel moel, et on kõigile näha,
kelle poolel nad on – kelle tõde nad usuvad. Samas olijate poolt
võetakse kasutusele samasugused vahendid ja väljendused nagu vanem
ette näitab – kuid seda tehakse veel jõulisemalt ja juba
ennetades.
Neile ette näidatu mõjub sel moel, et ühel hetkel hakkavad ka
nemad seda vanema jaoks valet endaga seonduva põhjuseks pidama –
nad on õppinud selles teises enesega seonduva põhjust nägema –
sellest on saanud ühine vale.
Sageli tähendab, lapse jaoks, teda ümbritsev ainsat ja võimalikku
– see toob kaasa selle, et on soov ja vajadus ja kohustus olla
koos. Häiritud koos olemine tähendab püsiva vajaduse, et see oleks
hea ja rahus olemine, täitmatust ja aseainete kasutamist ning
tegeliku tõe vältimist – selleks, et edasi olla, vajab laps usku,
et vanem vajab, väärtustab ja hoiab teda – laps hoiab enese
silmade ees kilde, mis näivad näitavat armastust ja hoidmist –
kuid need killud on välja lõigatud tervikust ja karmist
tegelikkusest.
Teises põhjuse nägemine ja ennast isiklikust vastutusest
vabastamine ei ole vaba ega toetav kasvamise keskkond – see on
sõltuvusi ja ebaterveid lahendusi otsima sundiv olukord ja see jääb
alati kallutatuks – vanem näitab ennast Ohvrina ja kedagi teist
süüdlasena – sellel Ohvril on enesele osaks saava eest õigus
Süüdlast karistada, halvustada, välja jätta, minema saata. Vanem
ei võta mitte kusagil ega mitte millegi ega ka endaga toimuva eest
vastutust – põhjus on alati teises – vanem kannatab just selle teise
pärast.
Sellest saab tema harjumus ja tava – vanem ei vali teist lahendust,
sest tal ei ole vaja seda teha – tema järgib oma algoritmi ja
valib sellest lähtuvalt need, kellega ta koos on ja ka need, keda ta
enesega seotud lugudes kasutab. Ta jääb sellesse lahendusse kinni,
sest ta on laps, kellele ei ole suudetud EI öelda sel moel, et ta
arvestaks sellega.
Kui tema laps või keegi teine ütleb talle EI, siis nimetab ta selle
jonnimiseks, süüdistamiseks, nõudmisteks, kasvatamatuseks,
ajupesuks, vastu hakkamiseks, tänamatuseks – vanem ei vali Ei-ga kaasnevat infot näha enese sammude tagajärjena, vaid põhjusena, mille alusel
last vähendada ja enesele vajaminevalt kohelda.
Mina olin see laps, keda ema kasutas, vägivalda ja vähendamist
kasutades, enese huvides ja näitas enesele osaks saanu põhjusena.
Mina olin see laps, kellest sai ühine vale – lõpuks ei jäänud
päritoluperekonda ja selle algusega seotute hulka enam mitte ühtegi,
kes oleks mind näinud minuna ja mõistnud toimuva tegelikkust –
vereliini pidi pärandatud algoritm oli saanud kõikide teiste
tegelikkuseks ja kasutusel olevaks lahenduseks.
Enam ei ole ma nõus maksma ühes olemise eest sellist hinda, mida
see senini maksma on läinud – minule ei olnud kohta inimesena,
vaid ainult teisi neile vajaminevatesse rollidesse kinnitavas rollis
olijana. Käibel ja kasutusel olid valed, mis määrasid suhtumise ja osaks saava. Samas olijad ei olnud tegelikkuses mitte kordagi Meie – alati olid väljajoonistumas grupid selle järgi, kes ja kellega ja miks parajasti sobis ning kes ja kellega kokku
hoidis, kes ja kellele jaoks oli vaenlane.
Päritoluperekond ja algusega seotud suguvõsaharu on olnud haige ja
inimesi vähendav keskkond ning selles olijad on olnud ebatervete
lahenduste kasutajad – lahendused ja käitumise mustrid on loodud
ja kasutusel väära info alusel – moonutatud infot juurde luues,
edasi andes ja seejärel, seda ühise, vaidlemisele mitte kuuluva ja
vältimatu tõena kasutades.
Traumaatilise sündmus(t)e tagajärjel on suguvõsa liinis olijate
isiklik kasv pidurdunud – enesega toimunu eest vastutajat ja nende
kogemuse korvajat otsivad ja vajavad lapsed hoiavad kokku ja astuvad
ühisele valele vastu – nad on kasutanud ikka ja jälle sama
mustrit, kuidas olukorda lahendada - see laps, kes otsib enda rollile
tuge/ see laps, kes esitleb ennast päästjana või ohvrina või õigena/ see laps, kes keeldub
vastutamast/ see laps, kes on leidnud põhjuse – see laps kasutab
suuna näitamist – vaadake nüüd teda – näete, ta on selline ja
selline - vaadake, mida too minule tegi – näete, et ta ei ole hea
ega väärtus – ta ei sobi meiega – meie ei vali ennast temaga
samastada – tema peab eraldi seisma ja karistust kandma –
vastutama kõikide eest.
Sel moel on nad ehitanud terviku sisse sisemise süsteemi ja lõhkunud sellega seda, mida nemad ise loonud ei ole - nad on tallunud ühte ja sama rada ning kasvatanud, tegelikkusest kõrvale kalduva, voolusängi kallaste kõrgust - nad on ennast samastanud nendega, kes näevad sedasama tõde, mis kinnitab neid endale vajaminevasse rolli ja kuna neid on rohkem, kui üks, siis on nad samastanud ennast tervikuga ega näe vahet sellel, mis ja kuidas on väljaspool nende rollide mänge - nende jaoks on kõik üks ja sama ning nad keelduvad sellest informatsioonist, mis näitab Inimeste Maailma tegelikkust - nad ei vali näha ega kuulda väljapoole enese algoritmi. Sel moel valides ja ennast teoks tehes lõikavad nad ennast tervikust välja ja kaotavad ära ühenduse enese tegeliku algusega.
Ka möödunus oli aeg, mil elasin seal, kuhu suurlinna tuled valgust
ei andnud. Selleks, et ennast möödunus turvalisemalt tunda ja
ennetavaid hoiatusi kuulda, sai võetud koerad – nad olid omad ja
olulised, kuid nende olemas olemisel oli eesmärk – nad ei olnud
süle- ega toakoerad – nendega sai jalutamas käidud, kuid nende
põhiline koht oli olla kodus, elada õues ja kuudis – nad pidid
valvama ja hoiatama ja hirmutama.
Loomulikult sai neist normaalsus – harjumuspärasus, mis ei olnud
küsimusi tekitav, et kas ikka ja miks edasi – see kestis senikaua,
kuni neil oli oma ülesanne täita. Kolimisega, teisele poole lahte,
olukord muutus – senine eesmärk kadus ära – enam ei olnud vaja
valvata, pigem oli tüli sellest, et nad märku andsid ja ennast
meelde tuletasid. Enam ei olnud endist ümbrust ega vabadust – ei
olnud põlde ümber, et lahti olla ega metsa, mis varjaks – nad
olid endiselt olemas, kuid justkui üle.
Ega ma siis sellest aru saanud, et miks ja kuidas – ma ei mõistnud
muutust olevas – jätkasime koos elamist ja olemist – samal moel
nagu vanasti – meie toas ja nemad õues – mõlemaga sai jalutamas
käidud, kuid enamaks ei olnud harjumust – nad ei saanud vabalt
ringi lipata, sest elasime asula keskel – nemad veetsid oma aeg
aedikus – enam nad ei pidanud ketis olema – nad said lihtsalt
olla – minul säilis kohtustus süüa anda ja aedikut koristada ja
kõndima viia.
Kaaru ja Täpi ei olnud väärtusetud ega halvad koerad – sama ei
olnud ka neile eelnenud Tess, Kutsa ja Karu – nende kõikide
elukäik sõltus minu valikutest, võimalustest, oskustest ja
mõistmistest ning nendega seotud põhjustest – ma ei olnud maailma
parim koeraomanik ja alles nüüd ma mõistan, kui suur oli
tegelikult nende võtmise ja kasvatamisega kaasnev vastutus, millega
ma ei arvestanud ja, mille üle ma ei mõelnud – tol ajal oli
koertega seonduv elu teistsugune, kui tänases ajas.
Seal ja siis ei ole enam nüüd – olen enda jaoks selgeks mõelnud,
et nüüd ma enam koera ei võta – ei ole põhjust ega eesmärki
ning on teadmine, et see on väga suur vastutus ja tõeliselt
pikaajaline kohustus – kõike ei saa ette näha.
Nüüd, kui lapsepõlvega seotud lugusid harutan, sain aru, et minuga
oli samamoodi nagu nende koertega – minu tulek oli seotud
ülesandega, mis ei saanud täidetud ja seega osutusin ma kasutuks –
muiduleivasööjaks, kelle eest pidi hoolitsema, kuid kes vastu ei
andnud – olin see, kellega pidi tegelema ja arvestama, kuid keda ei
vajatud.
Ema ei mõtestanud ennast ja olukorda ringi ega näinud minus enamat
– minust sai kohustus, mida tuli taluda – kuna ema oma head nime
veel enam ära ei tahtnud määrida, siis ära mind anda ei saanud,
kuid mind sai ära saata ja seega ma viibisin enamus ajast seal, kuhu
mind oli võimalik paigutada.
Olin vajalik siis, kui mind sai põhjuseks nimetada ning ka siis, kui
minule sai jätta vastutuse, mis ei olnud minu oma – püsivamalt
jäingi koju siis, kui osutusin kasulikuks. Minu aju tegi huvitava
triki - kui ema jättis, minust kümme aastat noorema vennaga
seonduvalt, minu kanda sellises ulatuses ülesanded, mis ei kuulunud,
minu arust, minule, kui õele, ja kasutas seejuures selliseid
„põhjendusi”, mis andsid teada, et olen kohustatud ja
valikuvõimalusi ei ole ning sain karmilt karistada, kui piisavalt
hästi venna järgi ei vaadanud ja sellel tagajärjed olid – Õe
roll vahetus Ema rolli vastu.
Ühest hetkest ma enam ei valinud ega ka teadnudki, mida
tähendab olla õde – olin ema ülesannetega laps, kes proovis olla
tegelikust emast parem - püüdsin käia ema sõnade järgi ja olla kooskõlas enese tõekspidamistega, kuid samas kasutasin alateadlikult temalt
ülevõetud mustreid ning teadsin, et kannan ebaõiglast kohustust, millest vabaks ei saa - ajas sai sellest harjumus - ma ei teinud iseendal ja oma erinevatel rollidel vahet - kõik oli üks mina.
Vanema, kui inimese, valikud ei ole lapse vastutada – laps ei ole
neid endale valinud, küsinud, olema loonud ega nendega nõustunud ega pea neid alles hoidma –
temal tuleb nendega kohaneda ja nendega ühes elada – kuid laps ei
pea taluma ega päästma vanemat, kes ei taha või ei suuda või ei
oska oma elamise raskusega ise toime tulla – lapsel ei ole
ressursse ega oskusi, et olukorda lahendada – laps, võttes endale
vastutaja rolli, ei saa elada vanema elu, sest Ema/ Isa on roll,
mille inimene ise on endale valinud – olles vanema rolli täitja ei
saa laps olla Laps ega ka iseendana, kui inimesena – ta seisab süsteemis vale
koha peal - temaga seonduvalt on vale info kasutusel.
Vanemal on kohustus mõista, et tema saab küsida ja otsida abi ning
paluda enesele, kui inimesele, toetust, kuid tal ei ole õigust
nõuda, et laps teeks vanema valiku enese omaks – laps ei valinud
seda, kus ja kellega vanem elab, millal ta lapse(d) saab, missugused
on vanem oskused ja motivatsioon ning väärtushinnangud ega ka seda,
milline on vanema isiklik tundehügieen ja kuidas tema ise ennast
näeb ja nimetab – kas vanem mõistab ennast inimesena ja näeb
enese tagajärgi või vajab ta rolli, et püüda vajaminevat
tähelepanu ja vältida valet tähelepanemist selleks, et vältida
vastutust.
Enesest mitteteadlik ja enesega seonduva eest vastutust vältiv vanem
kasutab manipuleerimise tehnikat – kui tema valikutel on tagajärjed
ning ta väsib/ enam ei taha/ ei saa – siis ta otsib endale
väljundit – selline vanem otsib endale põhjust, mille alusel
ennast välja elada ja ta vajab sihtmärki, kelle pihta vallanduda.
Abi on käe ulatuses – laps annab võimaluse – laps teeb ühte ja
teist, laps käitub ühel ja teisel moel, laps ei kuuletu ega mõista
– kõik see ärritab ja osutab, sest laps osutub valeks – ta ei
lase vanemal hingata ega vaba olla.
Selle jama, mis oli vanema sees olemas ja ajas lisandub, saab lapsega
seostada – last saab käsitleda – „valena” väljenduva lapse
osaks saab viha, agressiivsus, halvustamine, maha tegemine,
pilkamine, arvustamine – vanem käib välja fakte, miks, mil moel
ja kuidas on laps vale – see on tõestus, et vanem peab taluma
ülekohut ja tema raskustel on olemas põhjus.
Infoga manipuleeriv vanem kasutab salvavaid vihjeid ja otse ütlemisi,
mille eesmärk on suunata last olema sel moel, et vanemal oleks
ennast hea kogeda – laps saab suunised, kuidas on vale ja mil moel
on õige olemine. Laps saab kuulda, et vanem PEAB ja EI SAA tema
pärast – käsitlemist kogenud laps õpib läbi isiklike kogemuste
ja seejärel juba usub, et tema on vastutav vanemaga seonduva eest –
laps õpib nägema eneses põhjust, miks ja kuidas vanema poolt
valitud, lapse vastu ja lapsega seonduva otsustamisel kasutatud,
väljendused ja tehnikad on õiged ja lubatud.
Selle tagajärjeks oli suunatud süü tundimine – Mina rikkusin oma
ema elu ära! - see väide on vale – mina ei rikkunud ära – minu
ema valis omaenese elu sel moel näidata ja näha ning mind enese
valikute eest vastutama panna. Jah, mina andsin enese osa temaga
seonduvale, kuid tema oli täiskasvanud inimene, kes tegi oma valiku
ja kelle vastutada jäid enese tagajärjed - inimene maksab isiklike kogemustega kinni selle, mille tema ise enesele valis ja millega ta koos valib olla - kuid seda hinda nõudis ta minult - info moonutamist kasutades tõestas ta selle minu poolt põhjustatuna olevat.
Meie ühised aastad olid ka minu aastad – need olid ka minu jaoks
olulise tähtsusega aastad – ka mina ei saanud neid enam tagasi ega
uuel moel läbida ega teistsugust lahendust endale anda – minul ei olnud võimalust, et olemas
olnud ema tagasi saata ja seejärel uus valida.
Tänases tean, et mina elasin kõik need 51 ühist aastat vales –
ma olin ja elasin koos valedel alustel ja vales läheduses. Uskusin,
et minul ja minu jaoks oli olemas see, mida tegelikkuses ei olnud –
näiv olemas olemine oli tähendanud võimalust, et saan kogeda –
saingi – sain kogeda ühte ja teist, kuid enese jaoks olulistel
hetkedel kogesin ära tõukamist, varjatud ja salatud piiride vastu
komistamist ning valeks nimetamist – ema, inimesena, ei seisnud
minu kõrval ega minuga samas – tema ei teinud ennast nähtavaks - ta kadus siis, kui käe tema järele sirutasin.
Ema ei talunud ega valinud mind inimesena enese ellu – minu tulekul
oli olnud eesmärk – minule oli antud osa tema poolt valitud mängus
– kuid mina ei tulnud ega elanud rollis olevana, vaid iseendana –
segaduses oleva iseendana, sest mind koheldi erinevates rollides
olijana – ikka põhjusena, et miks ema ei saa, vaid peab ja temal
ei ole ega tema saanud - mind nähti ja näidati rollides olijana, kuid ei kunagi inimesena - kellel on õigus iseendale ja iseendana olemisele ning kes on teistega sama.
Sama olin ma nendega, kes süües matsutasid/ klõnksuga vett jõid ja alkoholiga piiri ei pidanud (ma ei joo ega ole kunagi purjus olnud) ja ka sigadega ja nendega, kes ema ei austanud ja nendega, kellele ajuloputus oli tehtud jne.
Ema ei teinud rahu iseendaga ja sellest tulenevalt ta ei tahtnud
näha, et minul olid olemas ja kasutada võimalused, mida temal ei
olnud – kohas, kus mina nägin last, kes vajas tuge ja hoidmist
ning minus ärkas instinkt päriselt kaitsta ja nähtavalt kõrval olla – koges ema
vastumeelsust ja viha ning kasutas halvustamist, et tõugata mind ära
– ta ei andnud seda, millest oli ise ilma jäänud – andes
jäänuks temale vähem – mina ei kaotanud ega jäänud
minule vähem siis, kui seisin oma lapse kõrvale või teda kaitstes – minul oli võimalus ja mina tegin selle teoks - see oli loomulik samm.
Ema oli ja jäi alatiseks rollides avaldujaks - ta rääkis endast, kui Lapsest ja Emast ja Ohvrist – ta ei istunud maha ega avanud ega
näidanud ennast inimesena - ta ei rääkinud endast, kui inimesest ega palunud toetust või otsinud mõistmist - ta sulgus ning astus viha, pilkamise, negatiivsuse ja sarkastilise naeratusega vastu siis, kui oli võimalus või leidus põhjust vaadata otsa iseendale ja oma valikutele.
Ema ei vabandanud mitte kunagi mitte ühegi oma vägivaldse ja vähendava teo ja sõna ja valiku eest ning välja öeldud vale pärast ning oli tavaline, et ta kasutas infot, et näidata kedagi valena - kuidas just see too oli temale liiga teinud ja tema oli pidanud kannatama, kuigi tema enese ausus ja vastutuse võtmine oleksid olukorda vältinud ja teisena aidanud lahendada - mitte keegi ei olnud "püha" peale tema enda - kõik said osutuda valeks siis, kui tema ise ei valinud näha ennast - iseenda sammude astujana ja jälgede autorina.
Inimene vastutab kõikide oma sammude eest - inimene on iga oma rolli põhi ja tegelik olemus. See inimene, kes valis endale minu Ema rolli, valis selle sammu inimesena - seesama inimene koges selles, rollisuhtes olles, erinevate rollide konflikte ja isiklikku vastuolu iseendaga. See kõik oli tema isiklik inimesena kasvamise teekond - tema draama ja etendus - see ei olnud minu vastutus - mina olin kaasteeline - võimalus õppida, et kasvada edasi.
Kõige
raskem on inimesel ennast samastada selle teisega, kes on talle
füüsiliselt/ vaimselt haiget teinud ja väga olulises valetanud.
Laps ei näe oma emas/ isas inimest siis, kui selle suhte sisse jääb
konflikt – minu Ema/ Isa tegi minule haiget – see fakt ei ole
vastuvõetav, sest lapses on teadmine – temal on olemas põhjus,
miks temale haiget teinud inimene ei ole temaga sama – Mina oma
Ema/ Isaga samal moel ei käitunud ja sellisel tasemel haiget ei
teinud ning haiget tegemise põhjus oli vanemas – laps võimaldas
sellise teo, oma olemas olemisega, kuid vastutav oli vanem, kes ei
andnud teada, et ta kahetseb, mõistab ja vastutuse võtab – selle
asemel vanema eitas, osutas lapsele, kordas.
Lapsed
kasvavad suureks ja ka neist saavad oma lastele vanemad ja ka kõik
need lapsevanemad ei suuda olla alati ja kõiges paremad – ka nemad
ise teevad haiget ja võivad olla vägivaldsed – kuid huvitaval
moel ei tee see fakt neid vanemaga samaks – isiklikud kannatused ja
järeldused takistavad – Mina olen ainus ja eriline ja minul oli
valus – vanem oli vale ega ole minuga sama, sest vanem ei hinnanud
ega mõistnud mind – kuidas ta võis ja sai minuga sel moel teha –
mina olin ju Laps.
Kuigi
ka endise lapse elus on hetki, mil tema enda isiklik tundetakistus toob kaasa ootamatud
reaktsioonid ja tundepimeduse, mil tema teadlikkus lülitub välja ning
leiab aset reaktsioon, mis ei kannata päevavalgust ega anna alust
uhkuseks, siis see ei näi kunagi olevat sama. Ka endine laps saab samal
moel kasutada valet ja manipuleerimist siis, kui see temale vajalik
ja olukorras õigustatud näib olevat. Kuid ka see sarnasus ei anna
alust samastamiseks ehk mõistmiseks.
Kunagine
laps võtab kasutusele õigustuse – minul on/ oli õigus selline
olla ja sel moel teha, sest teine/ sest mina. Kasutusel on vastutuse
enese pealt ära veeretamine – teisele/ millelegi muule osutamine –
teine põhjustas, kelleski teises/ milleski muus oli põhjus.
Vastutava subjekti/ objekti leidmine aitab vabaneda ehmatusest ja
hirmust ning taastada enesekindluse – isiklikud tagajärjed on
välditud.
Põhjuse
otsimine kusagilt mujalt ja vastutuse kellelegi teisele asetamine on
paigal püsimine ja enese varjamine – see ei ole inimesena
kasvamine. Ei ole vaja midagi vabandada ega teisiti teha, sest
selleks ei ole olemas põhjust – kui ei ole põhjust, siis ei saa
olla süüdi – see on laste keeles kasutusel olev mõiste vastutuse
võtmise kohta – süütu ja ohver ja Laps ei pea vastutama.
Kasvamine
leiab aset siis, kui inimene tunnistab enese osalust ja näeb loo
sees ennast - Mina ise – ning seejärel otsib toimunu põhjust
enese seest – miks temale endale aset leidnud reaktsiooni vaja läks
– mida tema tahtis saavutada – miks ta enese info edastamiseks
sellise lahenduse valis – mida ta vajas, kuid ei saanud või mida
ta teada sai, kuid vastu võtta ei tahtnud/ ei osanud - millise
lahenduse saab ta endale anda siis, kui tema ise on ennast mõistnud
– mil moel saab ta teisele edastada vajamineva info nii, et ta ei
tee teisele, ei füüsiliselt ega vaimselt, liiga.
Kasvamise
põhi ja alus on aus info enese, teise, toimunu ja ümbritseva kohta
– kui on olemas selge teadmine, siis saab selle alusel valida ja
oma sammu teoks teha. Oluline on see, millise info inimene, kellena
olles, ise endale ja ka enesega samas olijale annab ning kuidas tema ise ja ka teine seda kasutab.
Konfliktses
situatsioonis ja keerulises olukorras, milles tunded toovad sõnumeid
ja nendega kaasnev emotsionaalne seisund segab fookust, ei suuda
inimesed mõista ennast, ulatuda teiseni ega oska kasutada eluterveid ja hoidvaid
lahendusi siis, kui tegemist on rollide konfliktiga.
Harjumusest või
alateadvusest välja ilmuva informatsiooni alusel vahetab inimene
enese ära – ta valib rolli ning sellest tulenevalt näeb ta ka
teist mingis kindlas rollis olevana ning siis saabki teoks see, et
Ema/ Isa saab oma Lapsele haiget teha – vanem ei ole enam selle
lapse vanem, vaid tema ise kogeb ennast Lapsena, tunnistab ennast tundena
olemisena või teda vähendavas/ päästvas/ kaitsvas rollis olijana
ja laps on nüüd sellele rollile partner.
Vanem
on see, kes last rollide mänguga tutvustab ja tema peal või nähes
erinevaid rolle kasutab – laps ei mõista vahet teha rollidel ja
sellel, et inimene ise neid valib ja vahetab – lapse jaoks on Ema/
Isa tervik ja kogu see inimene, kellega ta koos on – sama kehtib
tema enese kohta. Laps ei saa end samastada inimesega, keda ta näeb,
enese suhtes, rollis olevana – tema on selle teise vastas rollis/
teisega kokku siduvas rollis ja see tähendab, et ta ei ole sama –
mõlema rollidel on erinevad nimetused ja võimalused ja väljendused.
Laps ei ole kunagi sama enese Emaga/ Isaga - see on põhjus, miks inimene, kes defineerib ennast Lapsena või kellel on olemas lapseeast kaasas olevad tundetakistused - jääb vanemaga vastuseisu pidama - sel moel, enese loole vaadates, ta ei saa kõndida vanema kõrval ega kohtuda tema, kui inimesega. Ta jääb püüdlema oma Ema/ Isa poole, et olla Laps - kogeda seda olemist ning siis kasvada sealt edasi. Oma Ema/ Isa poole jääb püüdlema ka see, kes on nimetanud oma vanema valeks - vanem tegi haiget ega lahendanud seda lugu ära - vale vanem tähendab, et lapsel ei ole seda, keda ta vajab.
On
olemas inimesi, kellel on olemas isiklik Maailm, mis lahkneb
tegelikkusest – mõnigi kord väga kardinaalselt. On olemas
vanemaid, kes kasutavad enese poolt loodud perekonda enese Maailma
nähtavaks tegemisel. Selline vanem omab, selle Maailma sees, ühte
kindlat rolli ja teised liikmed aitavad seda rolli olemas hoida ja
näevad vanemat selles rollis olevana. Rollis olemine tähendab, et vanem ei näita ega tutvusta ennast inimesena - ta varjab seda olulist informatsiooni.
See
tähendab, et selles perekonnas vahetatakse ja võetakse ja antakse
ja kaotatakse rolle – selle peremudeli sees ei olda nähtaval ega
saada tunnustust inimestena – rollid saavad kiitust ja laitust ning
leiavad ühte võtmist ja välja jätmist. See tähendab, et
pereliikmed on samastatud rollidega ja nad ei mõista, et rolli
täitmine tähendab seda rolli valinud inimest – veel tähtsam
teadmine, mis läheb kaotsi – rolli nimetus ei tähenda, et inimene
kogu aeg selles rollis on - inimene saab oma rolle vahetada ja mõned
neist valimata jätta ja neist ka keelduda ning ühe rolli nime all
hoopis teisena väljenduda.
Lapsele
näib see mäng valetamisena ja segadust tekitavana – laps ei saa
aru, miks ja mille alusel vanem muutub ja, miks vanema muutusega
lapsele osaks saav kohtlemine, võimalused, kohustused muutuvad ja,
miks alati ei ole hea enesena olla ning MIKS vanem vahel ei näe oma
Last.
Isikliku Maailmaga vanem, kellele rollid tähendavad
tegelikkust, jätab edastamata tõe - rollis olemine ei tähenda, et
inimene oleks kadunud või kaotatud – igas oma rollis olevana jääb
inimesele vastutus nii iseenda, kui ka valitud/ teoks tehtava rolli täitmise eest kanda. Selle teabe puudu jäämine tähendab, et laps ei mõista enda, kui inimesena olemas olemist ega tegeliku ja ainsa enesega seonduvat vastutust ning sellepärast ei saa ta ka aru vanema ja iseendaga toimuvatest muutustest.
Vanem,
kes omab isiklikku Maailma, proovib sulgeda last selle sisse ja panna
last vastutama sealses aset leidva eest. Sel moel käsitletud laps
kogeb, et temaga seonduv püsib paigal – hoolimata sellest, et ta
mujal muutub – pereliikmetega ühes tema ei muutu – ta ei saa
endast vabaks ja ta ei ole kunagi teistega sama ega võrdne. Põhjus
on selles, et teda on samastatud rolliga, millest ta ei saa vabaks –
teda ei vabastata sellest, sest peremudelis aset leidvas mängus on
vaja teda just selles rollis olevana.
Rollide
olemas olemine ja nende kasutamine näitab suletud lugu, milles
inimese kasv on pidurdunud – kuna on tegemist segadusega ja info
tahtliku moonutamisega, siis puudub lapsel mõistmine – tema Ema/
Isa lõi endale isikliku Maailma, mille ta tegi peremudeli kaudu
nähtavaks ja teoks, põhjusel, et vältida enese vastutust – enese
aja loos.
Isiklik
Maailm toob kaasa põhjuse, miks inimestevahelistes suhetes ja
üksteise piiride ületusel ei ole näha vastutuse võtjaid – kui
vanem teeb ja on, kuid ei näe ega näita ennast osalisena ega
põhjusena/ põhjustajana, vaid osutab lapsele, siis vanem väldib
vastutust – selles kohas kannab laps mõlema vastutust, sest talle
antakse roll, mis teda selleks kohustab.
Lapsed
järgivad vanemat, sest vanema poolt loodu ja alles hoitu on nende
vahetu kasvukeskkond ja reaalsus – lapsed mängivad isekeskis sama
mängu – nad määravad rolle ja vabanevad sel moel vanema poolt
antud vastutusest. Selle sama õpetatud oskuse võtavad nad oma
isiklikku ellu kaasa – see tähendab, et nad teavad ennast, kui
rollis olijat ja see tähendab, et nad ei tea ennast, kui inimest –
see tähendab, et nad teostavad ennast rollis olijatena ja vajavad
neid, kes neid õigetesse rollidesse kinnitaksid – sel moel kogevad
nad enese kaotusi ja tagasi saamisi – rollide vahetamine, suurus,
värv, sära ja võimalused ei tähenda, et kasvaks inimene selle
rolli sees.
See
tähendab, et kunagised lapsed on otsapidi enese minevikus kinni –
nad on oma rolli(de)s kinni ja kuna ühisel perekonnapildil on midagi
väga valesti, siis nad vajavad selgust – nad vajavad juurde
informatsiooni, mis aitaks neid enese lugu mõista. Kui nad lähevad
seda vajaminevat selgust otsima, siis nad kõnelevad kaude – nad
esitavad üleelamisi ja kogemusi, mis näitavad neid ohvritena ja
vanemat süüdlasena – nad edastavad infot samal moel nagu
rollidesse nimetamine kogu see aeg käinud on ja ka vastuseks kõlab
sama – põhjus on Sinus!!!
Käsitlemist
kogenud laps teab, et teda vabastab valest rollist õige rolli
omamine – vanem nimetas teda rolli – vanem vabastas teda rollist
ja laps sai õige enda tagasi. Õige enese jaoks vajab laps vanemat
õiges rollis olijana – enese Emana/ Isana, kuid see vanem, kes
väldib vastutust, ei jää kohale Emana/ Isana, vaid ta vahetab
rolli ja proovib sundida last sama tegema – rollide mängus
tähendab see seda, et nad pretendeerivad ühele ja samale rollile -
Õige ehk Ohvri rollile– teise kanda peab jääma Vale ehk Süüdlase
roll.
Laps
vajas, et vanem mõistaks tema valu ja kannatusi ning paluks tema
käest vabandust, kuid nüüd on lugu pöördunud pea peale – temal
endal tuleb vabandada, et vanem annaks temale andeks ja temal tuleb
endiselt mõlema vastutust kanda. Laps ei taha sellises olukorras
olla – ta ei näe lahendust – ta tahaks ära minna, kuid ta on
vanemast sõltuv seni, kuni vanem ta õigeks muudab – ta ei tea,
mida teha ja kuidas olla – võimalusel otsib ta sama peremudeli
sees olnud teised üles ja proovib nendega vana lahendust teostada – õigesse rolli nimetatud saada ja vastutusest vabaneda.
See
inimene, kes ei näe ega teadvusta ennast inimesena, vaid rollina –
on üsna tavaliselt kinni uskumuses, et tema on Süüdlane, kes on
tegelikult Ohver või on ta Ohver, kes on tegelikult Süüdlane –
see on kafkalik olukord – justkui oleks tegu kahestuva inimesega
nagu dr Jekyll ja mr Hyde – kelle jaoks üheks tervikuks saamine/
jäämine osutus võimatuks.
Ohver
on see, kelle olemas olemine tuletab süüdlasele meelde tema süüd
– süüdlane on inimene, kes ei saa enesele andeks anda, sest ta ei
ole ennast mõistnud – ta ei ole avanud enese tagamaad – seega on
tema teo põhjus saladus ja müstika ning temas on alateadlik hirm,
et ta teeb ennast muutva vale teo uuesti – iseenda süüdlaseks
tunnistamine aitab inimest hoida ennast kontrolli all.
Süüdlane
on see, kes tuletab oma olemas olemisega ohvrile meelde ohvrile osaks
saanud kogemust ja samas osutab ka põhjustajale – süüdlast nähes
püsib inimeses alateadlik hirm, et tema peab jälle kogema valu ja
vähendamist. Selle hirmu, kui osaks saanu tõestusega väldib ta
uskumist, et põhjuse, selliseks kogemuseks, andis tema ise. Ohvrina
nägemine aitab alles hoida vaatenurka, et temast endast ei sõltunud,
sest tema vastu tehti – see info aitab tal olla valvel ja
ettevalmistunud, kui keegi tahab temalt tema rolli ära võtta.
Enese
loo avamiseks ja muutmiseks ei ole vaja teist – on vaja vabastada
ennast rolli(de)st – ei ole vaja sellega/ nendega ennast samastada
ega näha samastatuna. On vaja kokku koguda kõik selles loos olemas
olev ja osalenud inimeste kohta käiv informatsioon – enese osa,
teise osa ehk veel kellegi oma ja ka loole eelnenu ning võtta
arvesse ka toimunu aja enese vanus/ oskused/ teadlikkus – kui kõik
see on koos ja teada, alles siis saab loosse süveneda ja ennast,
kuid ka teisi mõista – kust mina tulin, kuidas aru sain, mille
hulgast oskasin valida, miks sellise teostuse valisin, millised olid
vahetud tagajärjed – mis oli tegelikkus, milles valetati, kellena
mind kohati/ koheldi, kellena mina ise vastasin ja teist nägin/
tundsin.
Kui
inimene on harutanud ennast ja enesega seonduvat üles ning leidnud
tegelikud põhjused selle kohta – mis ja miks toimus ja miks valiti
ning miks tema ise sel moel tegi ja koges ning tunnistab enese kohta
teada saadu tõesena olemist, siis ta saab anda endale teistsuguse
lahenduse – kuidas valib tema inimesena, kuidas ta näeb, kohtab ja
kohtleb teist inimesena – millist lahendust ja milleks tal on vaja
või ei olegi enam, sest ta on enese möödunust välja kasvanud.
Ennast,
kui isiksust, vähendavat käsitlemist kohanud ja traumaatilise kogemuse
üleelanud inimesed on need, kes sageli ei oska, ei taha, ei suuda
ennast teise inimesega samastada – Mina ei ole selline! See lause
lööb laualt kõik need teise inimese osad ja küljed, mis on
samasugused või millest leiaks sarnaseid jooni. Tõuseb tunnete
plejaad – on ebamugav – on ebamugav sellises situatsioonis olla
ning ilmnevad vastikus ja viha selle vastu, kes on vale, kuid ometi
on sellisena olemas ega häbene üldse või ei näe ennast valena.
Vaadates,
röhitsevat, matsutavat ja vett alla kulistavat inimest, reageerib
see, kes sellist olemist vastustab negatiivselt – ta tahab
kustutada nägemuse ja seda, et teine lõpetaks oma tegevuse või
kaoks silmade alt. Vastustav inimene proovib ennast vaigistada ja
rahustada, kuid ometi on ta nagu hüpnotiseeritud – ta kuuleb ja
näeb teravdatult – justkui ei olekski maailma sees midagi muud
olemas – ta on kinnitunud situatsioonile – ta näeb, kuidas teine
sööb ja ta kuuleb hääli – need täidavad teda.
Inimene
annab enesele info - See ei ole mina – mina ei tee sel moel! Samas
on ta jahmunud ja on ärevil, sest inimene ei mõista enesega toimuva
tegelikku põhjust – ta saab aru, et midagi on selles pildis
valesti, kuid ta ei leia seda valesti asetatud puzzletükki üles.
Ärevus
on foon, mis varjab vaikust ja tühjust - inimese aju on kustutanud
ära selle ühenduse, milles ta sellise järelduseni – häälekalt
sööv inimene on vale – jõudis. Tegelikkuses on ta loonud enese
tundetakistusest mööda mineva tee ja „ära kaotanud”
tundetakistuse sisu – tal puudub selge informatsioon selle kohta,
miks tema selle järelduse tegi ja miks ta teise tee endale valis.
Sellepärast ta ei mõistagi, et äraspidisel moel suhtub ta
röhitsevasse inimesesse samal moel nagu temasse endasse suhtuti –
nüüd näeb tema teist inimest, samadel alustel, valena.
Toimuvast
häiritud inimene proovib otsida ja anda endale lahenduse – ta
justkui ei tohiks reageerida ega teist häirida – seega proovib ta
hoiduda konfliktist ja eneses toimuva nähtavaks tegemisest – kuid,
kuna ta vastustab toimuvat ja enese seest ta vastust ei leia ning
nähtav põhjus asub väljaspool teda, siis ta ei püsi rahus, vaid
näitab välja oma suhtumise.
Ta
alustab sellest, mis varjab teda kõige rohkem ja kui teine ei saa
ikkagi aru või ei lase ennast häirida, siis ta teeb ennast järjest
rohkem nähtavaks – ta ei räägi otse ega selgelt, vaid edastab
oma sõnumit justkui tummfilmis mängides või piltsõnastikku
kasutades - kehakeel, pilgud, häälitsused, halvustavate/ keelavate
sõnade silbid. Ta plingib kui majaks - sellisena olemine on vale –
endale kehalise väljendusvabaduse lubamine ja valimine on vale –
lõpeta ära.
Ka
sellisena saab olla – saab matsutada – saab luristada – selline
olemine ei ole maailma lõpp ja sel moel sööv ja joov inimene ei
ole vale - lauakobed võivad jätta soovida. Selleks, et mõista ennast, tuleb inimesel vaadata enese
loo sellesse kohta, kus tema selle järelduse tegi – miks ta seda
tegi. Selles kohas tuleb välja huvitav fakt – see ei ole tema
järeldus - tegelikkuses edastab ja järgib inimene seda järeldust,
mille tema üle võttis.
Inimene
ei mõista ega suuda end röhitseva inimesega samastada ja
sellepärast see olukord teda ka häirib – tegelikkuses ta ei taha
olla samasugune – ta ei suuda ega oska teist, sel moel
väljenduvana, normaalsena näha. Teine on olemas ja sööb nii nagu
ta valib seda teha – maailm ei kuku kokku, kuid inimene peab suutma
teisele oma sõnumi edastada – Kuid kellena ja miks ometi ja miks
mitte endale?
Sellise
segaduse taga peitub mälestus - inimene mäletab sarnast
situatsiooni, mis tema endaga aset leidis – ta mäletab ilma
hääleta ja värvideta aset leidnut – ta mäletab halvustavat ja
põlastavat pilku kui tema sõi ja ema tema kõrval seisis. Ta püüdis
süüa hääletult ja väga korralikult, kuid ema ei muutnud oma
pilku ära ega läinud minema – ta jäi ja vaatas pealt ning näitas
enese suhtumise välja.
Inimeses
aset leidva segaduse taga on põhjus, et tegelikkuses ei leidnud ka
tema ise, enese möödunus, rahule jätmist ja mõistmist – tema
osaks said erinevad reaktsioonid, väljendused ja nimetamised, mille
eesmärgiks oli panna teda ennast häbenema – vaigistama ja
varjama. See ei olnud kasvamise teekond, vaid see oli käsitlemine –
Vaata nüüd ennast - vaata, milline Sina oled – sellisena oled Sa vastik!!!!
Sellises
kasvatusmeetodis jäi vajaka tõesest vanema poolt edastamata jäänud
informatsioonist – mind ärritab hääl, mind segab vaatepilt –
minus on teema, mida mina ei suuda ületada – kas Sa palun
arvestaksid minuga. Sel moel süües/ juues saab tekkida hääl, mis
võib olla mõne teise jaoks häiriv – kõik ei talu hääli
ühtemoodi – mõni ei suuda keskenduda või enese rahus püsida või
see teeb omal moel haiget, sest häälel on vale sagedus.
Kui
inimene annab ausat infot ja näitab laiemat pilti ja toob välja
tagajärje olema saamise põhjuse ning seletab rahulikult ja proovib
koos erinevaid viise ning kasutab nalju ja on toetav – siis ta
kõnnib teisega koos – toimub mõistmise teadlik vastu võtmine. Meelde jääb informatsioon, et kehalised väljendused ja hääled ei ole häbi - lihtsalt tuleb mõista ühes olemist ja vaadata, kuidas ja kus ning mida endale lubatakse - kõik ei ole kõikjale sobiv, kuid üksinda olles või sobivas seltskonnas on okey.
Kellel
selline seoste loomise arusaam on ära jäänud, see ei näe
teekonda, mille kõndides on olemas muutumise võimalus. Järelduse
üle võtnuna - olles vale ja häbiks nimetatu - inimene peab, sest
tema ei tohi ja tema ei saa – tema peab tõestama, et tema ei ole
selline nagu on see keegi teine, kellel sellist, järelduse alusel
tehtud, tõekspidamist kaasas ei ole. Inimene ei saa lubada endale
sellisena olemist – ta ei tohi samana olla – ei tohi olla
võimalust, et teda samastatakse kellegagi, kes ei järgi sama
järeldust.
Tegelikkuses
võib ju täiesti vabalt olla nii, et teda ennast matsutamine
tegelikult ei segagi – inimene ise ei tea seda, sest tegemist ei
ole tema isikliku reaktsiooni ja järeldusega – tema oli end
samastanud teda nimetanud inimese reaktsiooniga, et mitte olla see,
kelle osaks hääletult haavavad reaktsioonid saavad.
Ega
enne sellist käsitlemist inimene ei teadnud, et iseendana süües
võib sellise tõlgenduse enesest teada saada. Võib olla, et mujal
teda sel moel ei koheldud ja söömisest/ joomisest teemat ei tehtud.
Saab olla, et vanem oligi ainus, kes söömisele ja joomisele sel
moel tähelepanu juhtis ning ta läks sellega üle võlli ning
vaigistas sel moel enese mälestust – kusagil oli keegi, kes sel
moel tegi ja vanem ei pääsenud olukorrast välja ega saanud seda ka
ära muuta – nüüd oli tal olemas keegi, keda kontrollida ja
kuulekaks õpetada.
Vanem
tegi seda läbi võrdluse – Sina oled selline nagu ... või ... -
laps ei olnud seda inimest või sel moel söövat inimest näinud –
tal puudus võrdlus ja seega ta ei saanud ise ära otsustada, kas
vanem rääkis tõtt või liialdas või valetas või mida ta tegelikult mõtles – kuid kohates halvustavat ja
vähendavat väljendust – võttis laps järelduse üle – tema on
selline – kui ta hiljem nägi matsutavalt söövat ja kulinal
joovat inimest, siis ta nägi ennast läbi oma ema silmade.
