Lastena aja sees V – Häiritud isiksus

 

Trauma tagajärjel muutunud isiksus – kohas, kus tõde ei olegi korraga tõde ega aset leidva aluseks, vaid tegelikkust moonutavat ja inimest vääristavat informatsiooni näidatakse tõesena ja selle alusel tehakse tegusid ja viiakse ellu otsuseid, mis hälbivad senisest normaalsusest ja muudavad olnut kardinaalselt.

Sellel hetkel inimene ise veel ei muutu – teda muudetakse väliste parameetrite alusel ja talle omistatakse omadused ja olemised ja teod, mis ei vasta tõele või kui ta neid ongi teinud ja sellisena olnud, siis nüüd neid näidetakse eksimuste ja vääradena - lõpplike tulemustena, kuigi nad sel moel tehtud ei olnud ega oma olemuselt seda ei ole – kõige tulemus on see, et inimene ei ole see, kellena teda vaadatakse ja koheldakse, kuid ta ei saa olla sellisena, kes ta tegelikkuses on.

Kes ma olen – millal Maailm muutub tagasi? On soov õigustada ja tõestada, on vajadus paigal püsiva ning ainsa ja ühese tegelikkuse järele ning saada päästetud. Olev on ülekohus ja väljapääsmatu olukord - inimene ei suuda toimuvat ära seedida ega alla neelata – see ei ole mina, kellest räägitakse ja keda näidatakse – mina olen endiselt mina, kuid sellist mind justnagu ei olegi enam olemas – sellisena ei näe mind keegi. Inimene teab, et keegi on selles loos vale – seniste andmete alusel ei pidanud sel moel olema saama, kuid endine enam ei kehti.

Traumaatilist muutust kogenud laps ei suuda teadlikult paika panna olevat – väljas olev on vale – mina olen endiselt õige – väline on manipulatsiooni tulemus, mis on teostatud kellegi isiklikes huvides – kuna olen olemas, siis sai sealses toimuv ka minuga seonduvalt võimalikuks. Laps ei mõista, et oluline on hoida reaalset ennast ja enesele osaks saavat lahus ning mitte samastada ennast tegelikkusest hälbivate väidete ja tähelepanu suunatusega – teadmine, et see seal ja selline ei ole Mina.

Laps kahtleb endas – tema tegi, midagi valesti – temal tuleb enese Maailm korda teha – tema ei tohi olla vale – ta ei tohi olla see, kes ta oli siis, kui teda muudeti – midagi oli seal ja siis temaga seonduvalt valesti. Midagi ega kuidagi ei olnud valesti – kasutusele võetud infot tõlgendav vaatenurk andis võimaluse kasutada võimalust ja teha teoks võimalikuks osutuv.

Infoga manipuleerimine toob kaasa häbi – süüdistatava ja vääralt koheldava inimese saabastesse ei astuta – tema tegelikkust ei valita mõista – talle antakse hinnang ja omistatakse nimetused – on käsil enne ja pärast hetk – olnut enam ei ole – saab olema, midagi muud ja senisest erinevat – teatavaks saanud info alusel toimub senisest õigest, kuid nüüd vääraks osutunust, lahti ütlemine.

Häbi, iseendana olemise pärast, jääb alles siis, kui kunagine otsus jääb alles ja sellega seonduv kehtima, sest ei ole neid, kes võtaksid toimunu eest vastutuse – kellegi teise sammud ja tegemised olid enne ja ka samas ja ka pärast – inimene ei astunud ega olnud üksinda, kuid enese saatust tuli tal kanda eraldi olevana ja üksinda ning see jättis jälje, et temas oli põhjus ja temale osaks saav oli õige/ vajalik.

Tegelikkuses oli inimesel häbi sellisena olemise pärast nagu teda näidati ja väideti olevat, kuid see ei olnud tema tegelikkus ega kõik temast – see oli olnud kindlale olemisele suunatud tähelepanu, mille eesmärk oligi häbistada ja karistada ja õigustada temale osaks saavat ning see tähendas, et tema ülejäänud küljed ja omadused jäeti kõrvale ning neid ei võetud arvesse. Mõistmine – selles kohas ei nähtud ega vaadatud mind, vaid kellegi teise loomingut - mind, kui inimest, vähendati, et ma mahuks teise poolt kätte näidatud rolli raamidesse ja klapiks selle sisuga kokku.

Inimesele osaks saanu ei tähenda alati seda, et tema, iseendana, oleks see, kellele see mõisteti ja, et see oleksgi just temale olnud mõeldud – need olid mõeldud ja määratud sellele isikule Kes oli manipuleeritud informatsiooni alusel olema loodud. Inimene koges neid otsuseid iseenda peal, sest tema oli see, kellele see kindlaks määratud olemine, kui roll, omistati – tema olemas olemine tegi enesele osaks saanu võimalikuks.

Võimetus taastada tegelikku ennast andis aluse ja enese vahetute kogemuste kaudu samastas inimene ennast talle antud X rolliga, kuid samal ajal jäi talle alles teadmine, et olles selles loos tegelikult Ohver, pidi tema seisma seal Süüdlasena. Inimene oli Süüdlase rollis, sest ta oli süüdi mõistetud selle teise poolt, kes teostas ülekohut tema vastu – see teine näitas põhjuseks ja oma teo õigustuseks, et see teine ise oli inimese, kui süüdlase, Ohver või see teine oli see, kes kaitse teisi Ohvreid inimese eest.

Samastanuna ennast Süüdlase rolliga, kaotas inimene iseenda ära ja selleks, et muuta enesele osaks saavat, pidi ta suutma teha ennast Ohvrina nähtavaks – ta valis näidata enesele osaks saanut ja saavat Ohvri vaatenurgast. See tähendas, et ta jättis välja kõik selle, mis rolliga kokku ei läinud ja sellele, mida ta välja ei jätnud, osutas ta enesele sobivalt.

Traumaatilist muutust kogenud inimene teadis ennast oma X rolli järgi – samas ta ei tahtnud olla Süüdlane, kelle osaks saavad valed rollid ja valusad kogemused - seega vajas ta tähelepanu endale, kui Ohvrile, et saada tuge enese, kui inimese, loost läbi minemiseks ja sellega seonduva üle elamiseks.

Korduvate samasisuliste kogemuste tagajärjel sai enese, kui Ohvrina esitlemisest harjumus – see roll võimaldas parema ja toetavama tähelepanu, võimalused ja kohtlemise. Sellest rollist sai ka sõltuvus – situatsioonis, milles tuli seista iseendana ja võtta vastu info, mis paljastas isiklikud motivatsioonid või näitas vastutust tagajärgede eest, käivitus Ohvri rolli ära tõestamise muster, sest Ohver oli alati õige – ta ei olnud kunagi Vale – Ohver ei vastutanud toimuva ega teisele osaks saanu eest.

See tõde oli ülevõetud isiklik kogemus – see oli peeglitaguse Maailma tõde – näita enda ohvrina olemist ja sel moel saad õiguse isiklikust vastutusest vabaneda, osuta süüdlasele ja saad õiguse tema arvelt saada ja omada ning vajadusel tema vastu enese vajadustest lähtuvalt väljenduda.

Ohvri rolli kasutav inimene ei näe ega tunnista enese osa loos – ta ei vali vaadata enese tegelikke samme ega loost osana olemist, sest tema kõigub Ohvri ja Süüdlase pendlis. Kui on rolli määramise hetk/ võimalus/ vajadus, siis teostab ta ennast agressiivse süüdistajana või allaheitliku ohvrina, et näidata ette enesele kuuluv roll.

Ennast Ohvrina nägev inimene on pidanud kandma enesest suuremat vastutust – temale osaks saanus olid teiste inimeste teod ja valikud sees, kuid neid oli näidatud tema omadena ja teda ennast, temaga aset leidnus, põhjusena. Tema loos ei olnud teisi, kes oleksid olnud temaga samas ja võtnuks osa vastutusest enese kanda – seega ei olnud ega ole seal teist süüdlast peale tema enda.

Ohver on inimene, kellele on valetatud ja nüüd ta ei usu kellegi teise tõde ega vaatenurka. Vale olemas olemine tähendab, et inimene ei tea tegelikkuses, mis on tõde ja kus on vale - ta ei tea, mis on tegelik tõde tema enda kohta ega ka kellegi teise kohta - Ohvri roll annab talle võimaluse enesele koht anda ja toimunu ära seletada. 

Ohver on inimene, kes väldib ühist ja ka iseenda vastutust – kuna tema osaks said kogemused, siis tema ei pea endast midagi andma ega kellegi teise jaoks või pärast, kuidagi olema. Ohvri osaks peavad saama toetus ja mõistmine.

Ohver tahab kogeda enese valude suuruse mõistmist ja aset leidnud ülekohtu tunnistamist – tõestust, et temale osaks saanu ei olnud õiglane. Ohvri rolli kandja tahab näha, et tema loo tegelik süüdlane saaks karistatud - aeg ei kustuta möödunus tehtud tegu, sest mitte miski ei saa muuta toimunut olematuks.

Ohver vajab Ohvri rolli kinnitavat tähelepanu ainult endale – pikaajaline harjumus tähendab, et ta vajab sellist tähelepanu püsivalt või selle saamise allikat siis, kui selleks tekib vajadus. See tähendab, et temaga seonduvas ei tohi olla kedagi teist, kes võtaks temale vajamineva tähelepanu endale – see tähendab, et temaga seotud loos ei saa olla teisi Ohvreid – neid saab olla ainult siis, kui neil on üks vaenlane, kes on kõigiga aset leidnus süüdi.

Ohver on inimene, kes loob ennast rollides olevana ja väldib ennast, kui tervikut – inimest. Vajadusel ta loob uue rolli või kasutab järgmist siis, kui tema teel seisab tundetakistus ees. Selles rollide segaduses laveerides kaugeneb ta iseendast – ikka ja jälle on ta üks oma paljudest rollidest – ta on ennast enese jaoks olulisimate rollidega samastanud – nendes ta teab, milline ta on – roll annab ette jooned ja võimalused ning väljendused - ning mis peamine - ta teab, mida ta rollis olevana endale vastu saab - milline kohtlemine ja tähelepanu tema osaks peavad saama.

Ta ei tea ega taha teada, milline ta inimesena on ja olla võib – ta ei vali olla enesena aus ega nähtaval, sest kunagine traumaatiline muutus tõi kaasa isiksusehäire – ta sünnib tähelepanu alusel, enesest väljaspoolt alguse saades – ta keeldub oma valedest tunnetest, kui valedest olemistest ja seega ei kohtu ta iseendaga. Ta ei ole vaba siis, kui ootamatu tunne teda tabab – ta haarab rolli järele ja osutab süüdlasele, kes on vastutav temaga toimuvas. Tema tõde on mitmekordne vale, mis muudab - Maailma, kellegi teise ja osaks saava - tema vajaduste järgi söödavaks.

Tema isiksusehäire tõeline põhjus on suutmatus vastu võtta tõde – tema on põhjus. Inimesega saab toimuda ühte ja teist – tema osaks võivad saada kogemused, mis ei ole õiglased ega head – tema osaks saavad kogemused, mille toimumise tema teeb võimalikuks – tema oli/ on selle kohas ja ajas, kus see oli/ on võimalik ja tema oli/ on see, kelle vastu või keda kasutades oli/ on see võimalik.

Marianne

05.02.2025.a

Lastena aja sees IV – Mina ei ole selline!

 

Üks valitud vale võib ja saab kasvada ajas üle piiride ulatuvaks – valetav inimene kasutab järgmist valet, et varjata eelmise nähtavaks saamist. Iga vale vajab järgmist valet, sest senikaua, kuni ausalt ei räägita ja ennast nähtavaks ei tehta, püsib vajadus varjata seda, mida näidata ei taha/ ei tohi.

See laps, kellele vanem valetas iseenda, olnu, oleva, kellegi teise, eesmärkide ja ka lapse enda kohta, kasvas vales – informatsioon, millele ta toetus, määras ära tema reaalsuse ja valikute aluse, kuid see ei olnud sõnade ja tegude taha varjatud tõde, mis oli endiselt alles ja kehtis edasi.

Vanem, oma valedega, oli ehitanud Maailma, et tagada enese õigena olemise ja enesele vajaliku õige olemise. Seal ja selles, kus loodu ja tegelikkus kohtusid, rebenes valedele ehitatud kate – seal oli näha ebakõla – seal tekkisid küsimused ja said alguse sõnasõjad – seal kasutati manipuleerimist ja vägivalda, et tagada valede püsima jäämine. Vale ja tõe eristumine oli hetk, mil inimesel oli võimalus valida – jätkata vales või tunnistada tõe olemas olemist.

Kui möödunu kohta käiv info oli vale, siis selle tõiga teadvustamine, olevikus, loob aluse segadusele, sest olevik oli senise mineviku loomulik jätk – kui mineviku tõlgendus muutub uue info alusel, siis ei ole olevik enam sama – see tuleb uuesti üles ehitada – tuleb luua ühendus tegeliku möödunu ja olema saanud oleva vahele – mina seal ja siis, mina siin ja nüüd – valetanud inimene seal ja siis ning siin ja nüüd.

Vanem valetab lapsele kohas, kus vanema teel seisab õppetund – see on senini läbimata teekond, millest seni on ringiga ümber mindud. Laps tuleb vanema ellu selleks, et anda vanemale võimalus inimesena kasvada. Laps on kohal, et olla vanemale kaaslaseks senini välditud teekonna läbimisel. Laps teeb avangu ja ootab vanema sammu – vanem vastab lapsele enese huvidest ja iseendast, kui inimest või rollist, lähtuvalt.

Laps on hinnaline kingitus, kelle abi kasutamine on piiratud – kui esile tõusnud õppetundi ei valita olevas ajas lahendada, siis see põhjustab ahelreaktsiooni – aususe asemel on valitud vale, mis kasvatab üha järgmisi ja teekond iseendani pikeneb kordades – vanem kaugeneb endast. Laps, kes oli pööratud vanema poole ja valmis olema tema jaoks ning pingutama ühise nimel, kasvab ja läheb edasi ning kaugeneb vanemast iga selle sammuga, mille vanem, nende ühisel teel, valib astuda valetades.

Jah, ega vanem seda sel moel ei näe – tema jaoks on kasvav laps takistus, olemaks ja kogemaks oma elu sellisena nagu vanem seda ette kujutab ja kogeda tahab. Peale selle on valetav vanem üsna tõenäoliselt veendunud, et tema on valmis ja paigas – tema on oma õppetunnid läbinud ja valusad kogemused kätte saanud ning nüüd tuleb tal nende mälestustega edasi elada. Lisaks sellele teab ta tõde, et nüüd, kui tema on suur, siis käivad asjad ja lood tema tahtmiste järgi – lapsel tuleb kuuletuda ja lähtuda vanemast.

Valetav vanem keeldub võtmast enese õppetundi vastu – ta kasutab manipuleerimist, et näidata see lapse oma olevat. Lapses on põhjuse – laps peab tegelema endaga – vanem ütleb ja näitab ette, kuidas laps peab seda tegema ja, millisena olema. Sageli on need traumaatilised kogemused – vanem kasutab vägivalda ja valet selleks, et vähendada kasvavat isiksust ja inimest – sel moel näitab ta lapsele ette rolli (d), milles lapsel tuleb püsida ja väljenduda.

Vanem, kes ei näita ette, et on olemas võimalused muutusteks, teeb kurja teo. See vanem, kes ei näita isiklikult ette, et - tegu ei tähenda paigale löödud naela ja sõna ei tähenda sisse lõigatud auku siis, kui teole järgneb mõistmine ja sellekohase info andmine, sest siis on näha inimese kasvamise teekond punktist A punkti B. See vanem ei anna edasi teadmist, et inimesena kasvamine on võimalik ja möödunusse jäänud tegu või sõna on õppiva inimese proovimised ja kogemused, et õppida ise ennast ja teisi mõistma – vahetult ja tagajärgi kogedes - möödunu ei määra inimest - selge ja ühene info inimese tegude ja mõistmiste kohta olevikus näitavad ära selle, kuhu maani ja kellena ta kasvanud on.

Vanem, kes tahab, et laps oleks valmis produkt ja enam ei teeks ega prooviks seda, mis ja kuidas on vale, annab lapsele valusad ja kurjad õppetunnid – valu ja vägivallaga kasvatatud laps ei mõista tegelikkust, vaid kardab oma vanemat – ta ei tee enam/ tema teeb nüüd mitte sellepärast, et ta tegelikkuses teaks oma teo teoks tegemise põhjust ja saaks aru selle tagajärgede tulemusest, vaid sellepärast, et tema kardab valu ja nimetamist.

Kui on võimalus ja vajadus või on jonn ja viha, siis laps kordab ennast – teeb ikkagi siis, kui karistajat ja ära keelajat ei ole silmapiiril – laps teeb, sest tema ise ei ole kasvanud selle tulemuseni, milline ta peab olema – laps teeb ka siis, kui tegelikult ei olnud tema tegu või sõnad valed – valetav vanem näitas neid sellistena.

Sel moel kasvatatud laps ei mõista seost – miks oli vanemal õigus ja kuidas leidis vanem põhjuse õpetada läbi karistuse ja vähendamise – teo tagajärg ei olnud kooskõlas toimunuga – lapsele said osaks vanema rollis oleva inimese seest välja valgunud tunded. 

Vanem reageeris isiklikest piiridest lähtuvalt – ta teostas ennast nii nagu tema ise olnuks see, keda ta õpetas – ta nägi ennast valedest paljastatuna ja ründas enese suutmatust muuta ise ennast ja enesega seonduvat - teisal astus ta lapsele vastu nii nagu too oleks see, kes kunagi ammu ja varem vanemat läbi valu ja karistuste kasvatas "õigeks". 

Laps koges viha ja agressiivsust alal ja salajas hoidnud inimese vallandust - enese sisse suletud energia välja paiskamist, sest raske on seista ja püsida paigal ning keelduda edasi kasvamast - seda ei saa teha inimene, kes ei näe teed, kellel ei ole õiget rolli ja, kes ei taha seda teha iseendana - inimesena. 

Selline inimene vajab rolli, et püsida põhjusega paigal või läbi selle omada teed, millel õigena astuda. Kuid iga rolli eest, mis on samastatud inimesega, tuleb inimesel maksta iseendaga - tema kogemused ja õppetunnid inimesena ei kao kuhugi - need saavad teda ikkagi kätte.

Sel moel kasvatatud laps ei õpi aru saama, kelle õppetund see on, milles ta osales – kas see on ja kui palju sellest on tema oma, kui palju ja milline osa on sellest vanema oma. See laps, kes ei ole aru saanud tegelikkusest, kuid keda on õpetatud alluma ja järgima, võtab üle vanema mustri – see, mis sobib ja millega toime tuleb, sellega nõustub – see, mis ei sobi ja, millega toime ei tule, seda ei ole või siis näitab selle teise süüks. 

See laps ei võta enda kanda seda, mis näitab teda Halvana ja Valena ning selles kohas, kus on sellised rollid jagamisel, teeb ta kõik endast oleva, et näha ja näidata end Hea ja Õigena - selle jaoks vähendab ja kasutab ta teist inimest - tehes halba ja olles vale suudab ta ära tõestada, et tema on see, kes on Hea ja Õige.

Kasvatamatul lapsel on täis kasvamata jäänud vanem - sageli jääb inimene isikliku piiri taha kinni, sest tal lastakse olla kasvatamatu - talle öeldakse, et sel moel on ta tore ja õige või talle antakse põhjus ja võimalus, miks ta ei pea kasvama st iseendaga tegelema – talle öeldakse Ja seal, kus tegelikult on põhjust öelda EI, sest inimene on ületanud enese, oma rolli ja teise inimese isiklikke piire.

Isikliku tundeeekonna pooleli jätnu jääb sõltuvusse abivahenditest – söögist ja joogist ja meelemürkidest ja adrenaliinist ja rollidest ja õigetest inimestes jne. Sageli jääb inimene kinni teise inimese loo sisse – ta võtab ühise õppetunni enese kanda – see juhtub siis, kui temast saab kaassõltlane – ta võtab toimuvat isiklikult – ta näeb toimuvas enese süüd, sest usub ise olevat põhjuseks ja selletõttu aitab ta teise inimese sõltuvust alles hoida.

Samas saab inimene nõustuda teise inimese sõltuvusega, sest siis on tal õigus enese omale või enese oma ei paista siis teise oma kõrvalt välja või ta saab anda endale rolli, milles on olemas põhjus olemas olla ja parem elada, kui tühjana või vales rollis oleva iseendana. Samas saab ta panustada teise sõltuvusse, et see teine vastaks samaga. Samas saab ta püsida kohal ja oodata, et teine valiks, oma sõltuvuse asemel, teda. Kõik need lood on enesele eesmärgi andmised – põhjus ja võimalus olemas olla ilma enese teel kõndimata – võimalus kaotada ja luua ennast enese vajadustest lähtuvalt.

Vajaduste olemas olemine tähendab, et ei ole õpitud oma kogemustest ega võetud vastu olemas olevat informatsiooni ega ole võetud vastutust enesega seonduva eest enesele – rahuldamata vajadus näitab, et panustatud on teisele – iseendale on edastatud informatsioon, et lahendus tuleb läbi teise, sest ise ei olda selleks suutelised või ei ole võimalust – mina ei ole, sest mina olen – minul ei ole, sest mina olen.

Kindla vajaduse korduv esile kerkimine ja päevakorral püsimine ning sellega seotud sõltuvuste olemas olemine näitab seni läbimata õppetunni olemas olemist – valetavast möödunust pärit lapsel tuleb välja selgitada, kas see on enese vajadus või kellegi teise oma. Enese õppetunni olemas olemine tähendab enese samme, isiklikku vastutuse võtmist ja iseenda vastuseid. 

Teisele kuuluv õppetund tuleb jätta teisele – selles osalemine tagab isiklikud kogemused - teise viha pöördub loos osaleja vastu, sest tolle olemas olemine annab võimaluse valida endale vajamineva rolli - Ohver - ja seega osutada endale osaks saava eest süüdi olevale, kui loo põhjustajale. Sellise reaktsiooni isiklikult võtmine on võimalus kaotada teadlikkus ja ühineda rollide mänguga. 

Teise asemel vastutuse enese kanda võtmine tagab isiklikult osaks saavad karistused - teekonnal leiavad aset sarnased kogemused enese vastutusest keeldujatega – need on inimesed, kes otsivad, enesega toimunule/ eneses toimuvale, süüdlast ja põhjust väljast – nendest kohtumistest saavad isiklikud õppetunnid, kuidas öelda Ei ja teha isiklikud piirid nähtavaks – mida kauem see teekond kestab, seda vihasemad ja valusamad ja lähedasemad on need inimesed, kes annavad võimaluse pooleli oleva õppetunni ära õppida.

Inimesena kasvamise teekond tähendab enese osa mõistmist enesega seotud loos – iseendana/ rollina olemas olemine ja teisega ühes kõndimine annavad samas olevale teisele võimaluse kogeda ja avaneda. Sel moel ollakse ja saadakse osa tolle teise teekonnast. Teise õppetunnis osalemise mõistmisel tuleb meeles pidada ja see aitab ka enese teele kindlaks jääda, et peamine põhjus, miks õppetund aset leiab, on teises – teise isiklikud piirid ja tundetakistused ja pikaajaliste sõltuvuste olemas olemine on põhjuseks, miks selline kogemus aset leiab.

Oluline on selle loo teadlik mõistmine ja enese osa eest vastutuse võtmine – tean, kes ma olen ja miks ma olen - seega ei ületa ma inimeste ega rollide piire ega võta lugu isiklikult – ka siis mitte, kui teine läheb isiklikus – sel juhul tänan, mõttes, võimaluse eest, et reaalsuses saan harjutada Ei- ütlemist ja isiklike piiride paika panemist. See on kasvavale inimesele võimalus olla see, kelles on tugevust seista paigal siis, kui teine proovib keelduda enesega seonduvast vastutusest ja täis kasvamisest inimesena.

Marianne

04.02.2025.a

Lastena aja sees III - Normist hälbimine

Ei ole vahet vanusel - kui laps on alles väike ka siis tajub ta kõike enese ümber, kuid omal moel on vanemad need, kes talle seda vahendavad – selle ära tõlgivad ja seda värvivad ning ajastule ja väärtushinnangutele vastavalt esitlevad. Laps tajub ümbritsevat infovälja võngete ja helidena – ta tajub hääles ja liigutustest sisalduvat – nii seda, mis on pealispinnal, kuid ka selle allhoovuseid. Lapsele saab valetada, kuid tema saab valest aru – ta mõistab seda, mis ja kuidas ei lähe omavahel kokku, kuid ta ei ole alati ja kõiges kindel - kus ja milles tõde seisneb.

Kuna laps on – ta on olemas - ta on vaba piiridest ja reeglitest – siis vanemad annavad talle teada, milline ta on ja kuidas teda kogeda on nende poolt, kes on juba raamide sisse asetunud ja uskumustega piiratud. Vanemad on kogenud ühte koma teist ja teinud nendest isiklikud järeldused ja samuti on nad üle võtnud, kellegi teise kogemustele järgnenud, kellegi teise uskumustest sündinud tõed.

Vanem, kes vaatab oma lapse poole – täiskasvanu, kes annab lapsele tagasisidet – ei tee seda alati ausalt ega tegelikkusele vastavalt ega vanust arvestavalt ega kasvavat inimest väärtustavalt. On aegu, mil täiskasvanu teeb seda enese mätta otsast ja isiklikest huvidest lähtuvalt – ta annab lapsele varjundid ja tema tegemistele tähenduse, mida tegelikkuses ei ole – vanem muudab lapsega seonduvat – ta valetab talle.

Vanem paneb tähtsuse tegudele, sõnadele ja olemistele nii nagu need oleksid igavesed ja neist ei saaks kunagi enam mööda vaadata. Laps, kelle jaoks kõik oli võimalik, saab teada, et kõik ei olegi võimalik – veel enne, kui ta asjadest aru saama hakkas või ikka veel alles proovis, on midagi olulist läbi saanud – ta saab teada, et nüüd ta on – talle on nimetus antud – see ei ole kui õppetund, vaid pitser ja olema nimetamine. Laps ja see olemine on samastatud – tema kohta jagatavas infos öeldakse, et ta on seda ja teist või toda ja täda. On alatiseks.

Sel moel ei jäta vanem lapsele teed, millel käia – enese kogemustest õppimise teekonda. Laps ei näe seda, sest vanem ei näita talle selle võimaluse olemas olemist. Isiklikust huvist lähtuvalt. Vanem, kes ise enam edasi kasvada ei vali – ta on peatunud tundetakistuse taha ja loonud endale varikujud – nõuab korda ja kuuletumist ja täpsust. Vanem tahab vältida ekstsesse – hälbimist paika pandud normidest ja reeglitest – ta tahab, et laps oleks valmis ja õige – vanemale sobival moel.

Kasvava lapsega koos elamine ja olemine tähendab võimalust kasvada isiklikus plaanis – teha isiklikus arengus samme – on olemas teekaaslane ning võimalus näha, kuidas oli enne ja saab olema pärast. Lapse arenemine toob välja vanema isiklikud kitsaskohad – tema piiratuse ja takistused ja uskumused. Vanem, kes lähtub printsiibist, et tema on õige ja laps peab tema jaoks õige olema – keelab vabaduse seal ja ise olemise selles, mis ületab tema isiklikke piire ja taluvust.

Vanem ei vali, lapsega ühes, astuda sinna, kuhu tema ise nõus ei ole minema. Vanem ei vali vaadata endasse ja otsida sealt lapsega seonduvate teemade lahendusi – vanem ei ava ennast ega vali ise ennast harutada. Kasvav laps tallub vanema varvastel ja koputab tema suletud ustele, kuid rolle valiv vanem lükkab ta eemale ja paneb teda paika – annab talle informatsiooni, et laps teaks, kest ta on ning mida ja kuidas tohib ja mida mitte.

Kasvamist vältiv vanem edastab lapsele teavet läbi erinevate rollide – käsitlemist kogev laps tajub, et on hetki, mil tema ema ei ole enam tema Ema – temast saab keegi teine ja see teine ei arvesta lapsega – see teine saab lapsele haiget teha – see teine saab lapse enesest ära tõugata. Laps on segaduses – tema on tema, kuid toimuv on saanud uued mõõtmed.

Rolle kasutav inimene võtab last ja tema kasvamist isiklikult – ta tajub seda enese osatamisena ja endale haiget tegemisena. Ta näeb last süüdlasena – lapse tegu ja olemine on vanema meelest põhjus toimuvale, kuid tegelikult reageerib vanem üle oma rolli piiride, sest põhjus on temas endas – tema tundetakistus on tulnud vastu ja harjunud moel kasutab ta ennast, kui rolli, et sellest ümber minna.

Kindla rollina olemiseks on tal vaja enesele kinnitust – laps peab selle talle andma – vanem väljendub agressiivse ja/ või manipuleerivana, et laps näeks vanemat rollis olevana ja kinnitaks selle rolli olemas olemist, olles ise sellele rollile partneriks. Rolli vajav vanem annab teada, milline laps omas rollis olevana on ja kuidas tal selles olevana olla tuleb. Mängujuhised ja rolli sisu on paika pandud ja ette antud.

Mõnel vanemal saab olemas olla mitu rolli ja sel moel saab laps endale üha järgmisi omadusi ja käitumise juhiseid – see on vanema manipuleerimise tippklass – aluseks on väide, et laps, kes väljendus iseendana, oli seda tehes rollis ja selle alusel sai vanem, kes koges eneses tundetakistust ehk nägi ennast vales rollis olevana, endale põhjuse olla rollis, mis andis selles loos paremad võimalused ning seega oli tal õigus nimetada last teistsugusesse rolli – last, kui eraldi seisvat inimest ja isiksust, vähendavasse ja piiravasse rolli.

Selline rollidega žongleerimine tähendab, et lapse väljendustele, tegudele ja sõnadele antakse hinnangud rollidest lähtuvalt – lapse teekond saab tähised – need on teda olema märkivad sõnad – Sina oled Halb/ Sina oled Häbi/ Sina oled Paha/ Sina oled Inetu/ Sina oled Tänamatu/ Sina oled Lohakas/ Sina oled Laisk, Sina oled Eikeegi jne.

See on kurja teo tegemine ja meeletu kogus desinformatsiooni – kindla eesmärgiga negatiivsete ja vähendavate rollidega samastamisi. Negatiivsed rollid toovad kaasa pendlitesse kinni jäämise - laps, kes ei taha olla Halb, vaid tahab olla Hea – peab tõestama enese Hea olemise rollile vastavust selle silmis, kes teda Halva lapse rollis olevana nägi ja näitas ning sellisena olema nimetas ja ka ülejäänud võimalike vaatajate ees.

Sellest saab sõltuvus - inimene on – ta ei taha olla – tea peab leidma kellegi, kes ta valest rollist vabastab ja teise rolli nimetab. Kuid olles üks, saab ta olla ka teine, sest need on sõnapaarid, mis märgivad äärmusi. Leidnud enesele ümber nimetaja tuleb tal jääda tolle silmis õigeks – olla Hea, tolle mõõdupuu järgi. 

Rollide Maailmas käsi peseb kätt – selleks, et saada võimalus olla õigesse rolli nimetatud, tuleb olla selle teise jaoks õige – anda tollele tähelepanu, mis nimetab seda teist, tema jaoks, õigesse rolli. Need on kaassõltlased, kes vajamas õiget tähelepanu ja vältimas valet. Need on sõltlased, kes vajavad teineteist seni, kuni enese sõltuvus saab rahuldatud, kuid neist võivad saada vaenlased siis - kui enam ei taha, ei ole nõus, ei vali - siis saab vaadata "valesti" – edastada oma tähelepanu teise rolli nimetavalt ja vajadusel just sellesse rolli, mida teine vältis. Selle võimaluse teadmine tagab kuulekuse.

Vanem, kes iseendana, kui oma põhirollina olevana, näeb ennast vähemana - saab üsna tõenäoliselt tahta omada rolli, mille ta saab siis, kui laps on tema jaoks õige – ta saab oma last Maailmale näidata ja vanemat tunnustatakse temale vajalikus rollis olijana. Õige laps annab võimaluse olla ja kogeda enamat – vanem saab tunnustuse oma panuse eest – tema on iseendana - rollis.

Vale laps toob kaasa häbi ja pettumuse – vanemale ei saa osaks vajaminevaid tundeid ja kogemusi, vaid vastupidi – ümbritsevad hoiavad temast eemale ja annavad hinnanguid – nad seostavad kasvava lapse kasvatamatuse vanema isikuga – vanem ei ole kuulekust ega korda õpetanud – ta ei ole õnnestunud. Sel moel saab vanem endale rolli, mis teda vähendab. Lapse süü – laps ei ole õige.

See on rollide Maailm, milles inimesed on oma rollidesse aheldatud ja neil ei ole vabadust alles jäänud – neid on samastatud ja nad ise on ennast samastanud oma tegudega ja olemistega ning teiste poolsete hinnangute ja neile osaks saanud kogemustega. 

Roll tähendab kindlat suurust ja iseloomulikke jooni – on näitlejaid, kelle kohta öeldakse, et nad on ühe rolli lõksu jäänud – sama kehtib ka näitekunsti ametina mitte harrastavate inimeste kohta – neist saavad ühe kindla rollipaari esindajad – Ohver ja Süüdlane – ühe inimese kaks erinevat nägu.

Ohvri ja Süüdlase kaksikrolle kandvate inimeste elus on olnud traumaatiline hetk, mida nad ei suutnud, siis ja seal, üle elada ja seetõttu lõid nad ennast rollina, et suuta edasi astuda. Neile edastati info, mis oli vääriti esitatud – inimest oli samastatud rolliga/ nimetusega ja vastavalt sellele ka koheldud. Neilt oli inimsus ja iseolemise vabadus ära võetud – nad ei saanud enesega seonduvat muuta – nad olid ja jäid välise Maailma silmis kellekski teiseks ja ajas nad nõustusid selle väitega – nad ise lõid ennast sellisena olema siis, kui olemas oleva info alusel uskusid selle manipuleeriva väite tõeseks.

Nad jäid kahe sõna lõksu, sest nad kogesid ja teadsid ennast olevat Ohvrina, kuid neid näidati ja koheldi Süüdlastena. Neile ei näidatud inimese teed – inimese osaks saavad erinevad kogemused, mis ei tähenda, et ta jääks olema – see on tema õppimise ja kasvamise teekond. Seda infot neile ei jagatud ja ega seda võimalust ka ei antud, sest see ei olnud neile osaks saanud kogemusega seotud loo eesmärk.

On tõsi, et olemas on inimesed, kes õigustavad enese tegusid ja olemisi rollidest lähtuvalt – nad on inimesed, kes peidavad enese teod rollide taha – sel moel jätavad nad enese tegude eest vastutuse kindlatesse rollidesse mõistetute kanda. Rollides olevatena on neil õigusi enese väljendustele ja tegudele ka teiste arvelt olemiseks ja saamiseks - nende ohvrid saavad nende tõlgenduses Süüdlasteks, kelle olemas olemine/ teod/ väljendused/ omand annavad aluse kogeda ja näha ennast Ohvritena, kel on õigus Süüdlase karistamisele - sel moel saavad nad enesele sobiva "õigluse" jalule seada.  

Inimesed, kes püsivad rollide Maailmas, on võtnud omaks neid muutva protsessi - enese teadlikkus ja selgus ei tule enese seest - sest selle, Kes ja kuidas ollakse, määrab ära see, kellel on tugevam roll ja paremad õigustused. Üle aegade kestev hirm, seista iseendana ja suutmatus võtta vastu enesega seonduv tõde, tähendab seda, et inimesed vajavad rolli, mis annab neile võimaluse olla negatiivsest ja valest enesest paremana – see on võimalus, kuidas saada paremate kogemuste osaliseks. 

Nad on lapsed, kes on jäänud ootama ümber nimetamist ja enese õiguste taastamist – nad on jäänud ootama ja vajama õiget tähelepanu ning vältima valet - nad on selle tööga ametis, sest nad ei suuda näha enese osa loos - nad ei suuda uskuda tõeks, et nende tiivalöök suutis muuta Maailma - nad ei taha vaadata otsa ja nõustuda tõega - kõiges selles, mis sai neile osaks, oli neil endil osalus - nemad olid olemas ja sellest piisas, et saada võimalus kogeda enese elu.

Marianne

03.02.2025.a

Kahestuva kahetsuse mälestuse jälgedes

 

Tänases tean,

et kui Sina,

vaid oleksid valinud,

siis Sina oleksid saanud

mind näha ja näidata

sajal ja tuhandel erineval moel -

kõik need erinevad võimalused

olid eilses

ja on ka tänases minus olemas,

kuid Sina valisid enese järgi -

valisid mind vähendada

ja ka minu kohta valetada -

Sina ise valisid,

enese lugu esitledes -

tegeliku minu, 

selle loos sees, 

ära peita

ja teiseks nimetada.

Sinul oli olemas roll

ja Sinul olid olemas rollid -

Sina valisid mind näha nii,

et saaksid enesele kinnituse -

Sina näitasid, et mina olen,

et saaksid ise olemas olla,

Sina näitasid, et mina olen,

et ise mitte olemas olla -

väites mind olevat

Sina justkui lõid mind olema

ja ennast, Sinu sõnade järgi,

ka päriselt kogema ja nägema

ja sellega Sa kaotasid mind

enese kõrvalt ära -

mina ise kadusin,

sest kaotasin ennast ära.

Minuga seotud loos

olid Sa ära varjanud ausa ja eheda enese -

Sina olid valinud rollide Maailma -

inimesena olid teinud oma valiku,

mida hiljem, inimesena, 

enam endale ei valinud -

siis Sa kahetsesid -

kuid selle teekonna alguses

tahtsid rolli ja vajasid võimalusi

ja selleks kasutasid võimalust -

said lapse,

kes osutus

eraldi olevaks

ja isekaks iseendaks -

Sa ei saanud elu,

mida ootasid -

Sina said elu,

mis Sinu valikuga kaasnes

ja Sina ise endale elasid.

Sina, inimesena,

olid kohanud piire

ja elanud üle elamusi,

Sinu elus oli aset leidnud murranguid

ja olema saanud valusaid kogemusi -

selleks, et toime tulla

ja edasi elada -

andsid Sa enesele uue

vajadusel ka järgmise rolli -

Sa ei peatunud

ega vaadanud otsa enese osale loos -

Sina ei nõustunud eluga -

Sa jätsid kõrvale enese vastutuse loos -

Sa valisid rolli

ja ehitasid enese mineviku ja oleviku ringi,

et Sina saaksid,

selles rollis olevana,

õige ja parem olla

ja Sinu elu oleks talutav -

Sina lõid enesele Maailma,

milles see võimalikuks osutus

ja kasutasid selles olevaid

ja olevat,

et ise ennast,

rollis olevana,

enesele tagada.

Sa ei lasknud rollidest lahti -

Sa valisid enesele teisi lisaks -

Sina vahetasid oma nägusid

ja väljendusi -

hüppasid, kui kivilt kivile,

et jalgu mitte maha panna

ja enese jälgi mitte järele jätta –

Sa keeldusid astumast

ja nähtaval olemast inimesena,

kuigi elasid ja valisid

ikka ja jälle inimesena -

kuidas Sa ka püüdsid

ja proovisid -

Sina ja Sinu elu,

inimesena,

ei kadunud kuhugi -

Sinu enese jäljed jäid

aegade teele maha ja näha.

Siis, kui Sina tegid ära oma sammu

ja läbi selle tegid ennast nähtavaks,

siis mina oleksin võinud ja saanud

ära valida saja ja tuhande võimaluse hulgast,

kuidas olla ja sellesse suhtuda -

mina valisin selle tunde,

mis näitas minule,

minu mõistmise järgi,

minuga seonduvat.

Kuidas olla nii,

et ma lahendaksin mõistatuse,

kuidas olla nii,

et mina ise lahendaksin ennast,

kui mõistatust -

valisin tunde ja osutasin sellele tundele -

tunne oli olemas Sinu pärast,

sest mina nägin selles Sinu osa -

Sinu samm oli märkinud koha,

kuhu asetusid Sina.

Valisin tunde,

et anda Sinule teada,

mis minuga toimub

ja kuidas ennast tunnen -

see oli minu sõnum Sinule -

Sina vaatasid minule otsa

ja ütlesid täiesti tõsiselt,

et minuga seonduv ei puuduta Sind -

olin vale aadressi otsa komistanud -

olid oma rolli juba ära vahetanud.

Seal, kus oleme Meie,

on ka Sinul vastutus,

kuidas Sina oled ja Sina valid -

Sinu valik näitab kätte,

kas seisad rollina

ja otsid/ vajad

sellele rollile partnerit

ja nimetad valeks kõik selle,

mis ja kuidas

ei kõla kokku Sinu mänguga

või hoiad seda,

mis oleme Meie -

inimestena.

Otsa vaadates sellele tundele,

mis minus oli

ja väljudes rollide segadusest

ning pikalt kestnud emotsioonidest –

saan öelda,

et mina olin ja olen kurb.

Olen kurb sellepärast,

et meie ühise aja prügikasti viskasid,

et selle enese jaoks valeks nimetasid,

et Sina vajasid seda aega,

kui ajakapslit selleks,

et mind – mitte minuna,

vaid Sinu poolt väljavalitud

ja kokkupandu moel

selle sees alles hoida -

seda mind ikka ja jälle näidata

sellele osutada,

et enesele vajalik roll,

kui kroon ja troon,

jääks Sinule alles.

Olen kurb sellepärast,

et Sina ei hinda enese aega ega teekonda,

et Sina ei näe selles väärtust enese jaoks,

et Sina ei näe ennast ega mind inimesena,

kes kõndisid kõrvu ja alles õppisid elamist.

Olen kurb sellepärast,

et meie ei istunud,

rahu teinuna, maha

ega vaadanud tagasi ühiselt -

Sina ja Mina need seal olime Meie.

Mina väärtustan ja hindan

oma enese aega -

see oli ja on minul olemas

see olin ja see olen mina -

teist ei ole olnud

ja teist ei tule.

Võin ju häbeneda

ja saan ju süüd tunda

iseenda olemist

ja enese möödunu pärast,

kuid mida see aitab -

ära minemine ei lahenda,

ära peitmine ei kaota,

vaikimine ära ei kustuta.

Olemas olemine

on lahendus

ja on võimalus –

enese sammude

maa peale jätmine -

see on võimalus,

kuidas näha ise

ja näidata ühes olevatele,

kuidas olen enese möödunust õppinud -

olles mõistnud ennast ja enese möödunut -

ma ei valinud vahetada rolli,

vaid olin inimesena edasi kasvanud.

Edasi kasvava inimesena olemas olemine

on parim, mida saan valida

ja kuidas olevas olemas olla -

iseeendana,

kui inimesena

enese kasvamise üle uhkena - 

valguses kõndides,

Maailmale silma vaadates

ja pead püsti hoides

enese teel edasi astudes.

Marianne

01.02.2025.a