Kingituse saaja ei osutunud kingituseks

 

Inimest, enese nähtavaks ja teatavaks tegemisel, takistab hirm kuulda teise inimese EI-d – et kui teatakse ja kui nähakse, siis selle põhjal otsustatakse midagi ära – kui vaikida või valetada, siis ei nähta ega kuulda ja ehk ei keelduta, katki tegevalt või lõpuni välja.

Inimesele öeldud Ei-d on erineva kaaluga ja erinevate mõtetega. Sageli peatutakse sellel, et Ei on Jaa vastand – Ei on negatiivne, sest Jaa on positiivne - Ei tähendab keeldumist ja ära ütlemist, mitte nõustumist ja lahti laskmist – Jaa tähendab ühes olemise valimist ja ühel meelel olemist, käe ulatamist ja toetuse andmist ning teisega arvestamist.

Ei-d on raske kohata siis, kui inimeses on traumaatiline mälestus – inimene mõistab teise Ei-d hästi ja ta on valmis sellega arvestama, kuid enese möödunust jäänud jälje puudutusel teeb Ei teda ärevaks – enese sees ta reageerib, sest tema tahab Ei-le vastu hakata – temas on vajadus Ei Jaa-ks muuta, sest tema näeb selles sõnas, kui teos, ebaõiglust ja enese vähest väärtust. Ta tahab solvuda, et oodata muutust, mida ta vajab - talle öeldakse Jaa. Selline reaktsioon tähendab, et alateadvuses usub inimene, et see Ei on öeldud ainult temale - kellelegi teisele öeldaks samas kohas ja sama asja peale Jah.

Oma lapsepõlves kuuleb iga laps meeletu arv Ei-sid – see on üsna loomulik sõna valik, kui arvestada, milline on areneva lapsega seonduv maa ja ilm. Üsna mõistetav on konkreetne Ei mingile tegevusele ja tahtmisele. Kuid sageli liiguvad Ei-ga kaasnevad põhjused hämaratel aladel – ei öelda selgelt ja üheselt välja, miks tegelikkuses Ei öeldakse – enese nähtavaks tegemine ei ole vanemale meelepärane ja on aegu ning kohti, kus ta ei teadvustagi, miks Ei sai öeldud.

Manipuleerivas keskkonnas kasvanud laps õpib, et Ei ei ole ainult Ei, konkreetsele teemale ja käsil olevale, vaid see sisaldab enamat – see näitab ära tegelikkuse. Vahel kuuleb laps sõna Ei, kuid temas ja tema tegevuses ei ole selle sõna peamine põhjus – see on vanemas ja temaga seonduvas. Käsitlemist kogenud laps õpib, et ära öeldakse temale – just nimelt temale.

Laps, kes vajab tõestust ja tunnustust, et ka tema on oluline – ka tema on väärtus, kardab ennast nähtavaks teha – tal on keeruline – tegelikkuses lausa võimatu, oma Emale/ Isale, välja öelda – Vaata ja näe mind – Mina olen olemas – näita mulle välja, et mina ise olen ka oluline ja ka väärtuslik!

Selliste sõnade välja ütlemise soov näitab ära lapse sügavustesse ulatuva vajaduse – tal ei ole seda, millest on temal puudu – laps on tajunud enesele öeldavate Ei-de põhjust. Enesele öeldud Ei ei ilmne ainult konkreetses sõnas, vaid valikutes ja tegudes, pealtnähtus ja ära lõpetamata jäetus – igapäevastes asjades, pilkudes ja füüsilistes puudutustes ning lapsele kanda jäetud teemades – milles ja miks ja kus on laps üksinda.

On hirm kogeda eraldamist ja ära tõukamist – laps ei tea, miks talle Ei öeldakse - kas see on temale, kui sellele, kes küsib/ soovib/ vajab ja ei ole vahet, kes küsib, sest kõigile öeldakse samal moel ära või see tähendab, et kellelgi teisele vaatab vastu naeratav Jaa. 

Valus on Ei siis, kui saab selgeks, et on olemas see teine, kellele sama ei kehti – vahe tehakse vahele – ühele jagatakse seda, mida teisele keeldutakse andmast. Segadusse ajav on see siis, kui väidetakse, et see ainult näis lapsele nii ja ta ei saa asjadest õigesti aru. Veel valusam on see Ei siis, kui seda tehakse avalikult – öeldakse, et lapses endas peitub põhjus, miks tema kuuleb Ei-d sel hetkel, kui teisele öeldakse Jaa.

Ometi on tegelikkus reaalsuses näha – on isiklikel põhjustel inimeste vahel vahe tegemine – teine valitakse endaga ühte, kuid seda last mitte. Teisega koos olemisse valitakse panustada, kuid selle lapsega sama mitte. Erinevad standardid ja põhimõtted, erinevad ilmed ja sõnad, erinevad teod ja võimalused. 

Samas olevate laste vahel vahe tegemine – see ei lähtu sellest, et üks oleks päriselt ka halvem ja tema ei kõlbaks, vaid vanema isiklikust valikust ja sellest tõsiasjast, et üks laps annab talle võimaluse kogeda ennast paremini ja paremana – üks laps on temale, teisest lapsest, õigem ja sobivam rollipartner.

Selle tõe vastu võtmine on väga raske, sest laps näeb põhjusena ise ennast. Kuigi see puudutab teda isiklikult, sest näitab ära valikud ja annab teada kohtlemise põhjuse, ei tuleks seda võtta isiklikult – selline vanema valik ei näita last, kui inimest, vaid vanemat, kui inimest – tema on see, kelle väärtushinnangud ja vajadused annavad aluse ja teevad teoks. 

Reaalsuses avalduv info on see, mille alusel tuleb enese jaoks õige lähedus ja suhtluse sisu valida – tegelikkuses tuleks ära minna sellest keskkonnast, kus sel moel eraldatakse ja vahet tehakse. Kuid laps, kes on alaealine, jääb paigale ning seetõttu jääb enese elu nägema, kui ebaõiglust – kestev olevik tähendab, et ta soovib endaga seonduvat muuta – tal tuleb meeldida, sobida ja õige olla, et tagada, kuid tegelikkuses osta, endale parema kohtlemise ja vähemalt neutraalseid sõnu/ pilke/ tegusid. 

Vajadus, olla oluline ja väärtuslik, tähendab kohustust olla õige ja sobiv - see loob aluse mustrile - peab suutma olla, kellegi teise jaoks ja kellegi teise mõõdupuu järgi, see ja selline, mis peaks tagama vajamineva tulemuse. Kuid inimesega kaasas käiv uskumus - mind ei valita minu pärast – valitakse koos olla/ paremini suhtuda siis, kui olen õige – st minust on kasu – ehk siis, kui olen vanemale/ teisele vajalik ja väärtuslik – on iseennast piirav ja takistav väide.

See oli tõsi selles keskkonnas, kus laps üles kasvas – seal suhtuti ja valiti selle põhimõtte järele. Seal ei vaadatud tema sisse ega väärtustatud teda inimesena. See ei tähenda, et mujal ja kõikjal kehtib sama. Kindlasti kohtab ta veel inimesi ja keskkondi, kus samasugust valimist teostatakse, kuid see, et kunagi nii oli, ei pea olema teadliku inimese valik, nõustumine ja paigale jäämise põhjus.

Traumaatiline mälestus on justnagu kestev olevik - see tähendab, et enese reaalsusest on saanud enese normaalsus – minule, kui inimesele/ rollile, Ei ütlemine on normaalne – see tähendab, et mina ei ole ära teeninud paremat kohtlemist. See tähendab hirmu – mulle öeldakse ära, mind tõugatakse ära – siis kui minus ei ole väärtust - mina ise ei suuda luua ennast, teise jaoks, kui väärtust. Kui minule naeratatakse, siis valetatakse – naeratus on lihtsalt pealispind – see ei ole tõestus ega garantii, et olen enesena heakskiidetud ja vastu võetud. Nagunii petetakse ja valetatakse, sest tegelikkust varjatakse. Kui mind on kogetud, siis ma olen teist petnud - väärtust ei olnud.

Möödunu ja olevik ei ole sama – möödunus kogetu ei tähenda samasugust – kordus tähendab võimalust mõista enese möödunut – saada aru sellest, milles lapsena jäi vajaka – näha ennast iseendana – teadvustada, et ei pea ootama valimist ja heakskiitu, vaid ise, enese jaoks, valiku tegema. Kui tahetakse koos olla ja koos tegutseda, siis näidatakse ja öeldakse see selgelt välja – see on üheselt mõistetav. Suhted, kus koos olemine põhineb valetamisel, ei ole suhted, vaid pelgalt suhtlemised, suhte vormis esitatult.

Enese möödunu oli enese paratamatus – laps oli vanema jaoks kohustus, mida tollel tuli täita – see kohustus oli ootus, et kord saabub aeg, mil saab punkti paika panna ja ise oma isiklikku elu rahus edasi elada. Sellises suhtes jäi alatiseks ebakõla sisse – laps pidi kinni maksma selle, et vanem oli kohustatud tema jaoks kohal olema ja temaga oma elus arvestama. Maksmine tähendaski Ei-ga kohtumisi – vanem ei vajanud ega otsinud selle lapsega koos olemist. Tema Maailm ei saanud parem ega tervem ega värvilisem siis, kui ta oli lapsega koos – laps ei loonud tema jaoks enamat, vaid vähendas – parem oli siis, kui laps oli ära, kui laps ei seganud, kui laps ei esitanud pretensioone.

See info oli olemas ja kõigile osalistele teada. Hiljem sai sellest vanemast kohustus – tähtpäevadel tuli minna kohale selleks, et saada õigus ära minna. Ei loodud elavaid traditsioone ega koos tegemisi – kohtumine oli raamide sees olemine – sel moel peab olema ja tegema ja seejärel saab läbi ning igaüks võib enese elu juurde tagasi naasta – sel moel ühine ei olnud tegelikkuses kunagi ühine, vaid korraks uuesti kokkupandud puzzle, millele oli salvestatud möödunud ajast jäänud jälgederida.

Vanem ei valinud oma Ei-d Jaa-ks teha - ta ei teinud ennast inimesena nähtavaks ega arutanud oma rolli soorituse üle - tema elu oli tema isiklik teema, mida ta lapsega ei jaganud. Selle asemel kõlas järjekordne manipulatsioon - Tegin ja valisin sellepärast, et Sinul oleks parem! – eriti huvitav väide, kui valitud valikud tõid lapsele kaasa keerulised tagajärjed ja puudutasid eluliselt tema pihta. 

Tegelikkuses oleks kõlanud aus vastus järgmiselt – Jah, mina valisin enese järgi ja ei arvestanud Sinuga ega Sinu infoga. Kuid ma ei ole nõus seda tunnistama, sest mina ei ole õppinud enese tegude eest vastutust võtma. Peale selle – mina olin see, kes kannatas Sinu olemas olemise tõttu ja Sinu elu on Sinu enda valik! Minust sai Sinu tõttu Ohver.

Väikesed inimesed ja suur inimene elasid möödunus koos – see oli vangla, milles ei olnud vabadust – inimesed kogesid ahistust ja ebaõiget kohtlemist – elu võttis enama ära – järele ei jäänud muud, kui see, mis ja kuidas sai osaks. Parem võimalik oli kellegi jaoks vähendamine – kui lapsele pidi andma, siis koges vanem oma vähendamist – kui vanem sai valida ja teoks teha oma väljenduse, siis koges laps oma vähendamist – koos olemisest ja elamisest ei tulnud rahu ega soovi ühes olemist kogeda – see oli peatus, kus erinevates kooslustes oodati seda aega, milles oma isiklikku elu elama hakata. Kaasa võeti vajadus kogeda hoidmist ja armastust – olla kellegi jaoks väärtuslik ja vajalik sel moel, et see saaks võimalikuks.

See, kellele, kui rollile, öeldi Jaa – valis rollide maailma ja jäi lõhkuma neid kohti, kus tema ei olnud ainus – valima teisi rollidena ja enesele sobivates annustes ja kohtades – astuma välja siis, kui enam ei tahtnud – jäi kogema möödunust kaasa tulnud suhteid kohustustena – ta ei valinud olla aus ega ennast inimesena nähtavaks teha – tema suhted põhinesid valedel – enese ja teise kohta valetamisel – tema ei õppinud enese eest vastutust võtma – keegi teine oli põhjus ja teises oli süü – ei temas. Tema valis korrata seda, mida talle ette oli näidatud.

See, kellele, kui inimesele, öeldi Ei – jäi valima inimesi ja otsima teed päris ja ausaks koos olemiseks. Tema jaoks seisis tõde selles, et olemas olemine andis põhjuse kõikide koos olemiseks. Ühine tähendas tema jaoks kõikide vastutust – kõigil on vastutus olla osa sellest, mida tähendab Meie. Tema mõistis vahet teha kohustusel ja vastutusel – tema kohustus ei tähendanud sõna Peab! ja teadmist, et võimaluse avanedes saab olemise/ panustamise järele jätta - vaid - Mina valin, sest mina olen olemas ja seisan enese kohal. Tema nägi enese teed ja mõistis – See, et ma möödunus olin ja tegin, ei tähenda, et ma olevikus samal moel valin – minu väärtushinnangud ja põhimõtted on, kogemustega täidetud teekonnal kõndides, muutunud - mina valin inimese.

Marianne

20.12.2024.a