See peatus sinna

 

Kui naeratus,

mis siiras

ja puhas,

on olnud harv

ja võõras,

siis tundus

osaks saava imena 

see kui

oli olemas keegi,

kes naeratas,

just ja ainult,

Minule.

Sai osaks pettumus,

kui selles naeratuses

lähedus ei sisaldunud -

sai osaks kurbus,

kui selles naeratuses,

enese olulisus,

ei leidnud tunnustust.

Siis oli tunne,

kui petetul,

siis oli tunne,

kui reedetul -

mind oli nähtud,

mind oli välja valitud

ja seejärel 

jälle jäetud.

Valusate kogemuste järel

lõpuks saabus mõistmine -

teise naeratus

ei olnud mõeldud Minule -

see oli teele saadetud,

enese kõrval olevale,

enesele teel kohatud,

teisele -

lihtsalt

ühele teisele -

ühele inimesele.

Minu asemel

oleks võinud olla,

kes iganes -

see naeratus siis

oleks osaks saanud temale.

See naeratus oli lihtsalt

käibel olev väljendus -

õpitud ja harjutatud,

inimeste hulgas

olemise viisakus.

Naeratuse

ja tähelepanu

puuduses

elanule

see tundus imena

ja näis valgusena -

Mina olin nähtud -

Mind oli tähele pandud

ja just Minule

oli naeratus teele saadetud.

Mina tõlkisin kogemust valesti -

mina andsin sellele sügavama tähenduse

ja sellest tulenes valus kukkumine -

selles naeratuses puudus ühendus,

selles ei sisaldunud huvi

ega leidunud sealt sügavamat sisu -

see lihtsalt

oli üks naeratus,

teiste samasuguste reas.

See ei liitnud

ega kohustanud -

see ei hüljanud

ega ära põlanud -

see oli lihtsalt viisakas

enese väljenduse vorm.

Möödunust jäänud uskumus,

mida saatis vajadus -

kui inimene naeratab,

teiste hulgas olevale

või eraldi jäetud, 

minule,

siis ta näeb Mind -

Mina olen ju olemas,

Mina olen talle oluline!!!

Ju see nii

vahel oligi,

kui siiras

ja ühte valiv

ja ühes olemist märkiv

naeratus oli harv.

Haiget saanud enese kaitsmine -

teise süü ja viga –

miks ta ei öelnud

ega ise ennast

ära tõlkinud

ja täpsemalt väljendanud -

olin uskunud

ja olin pettunud -

mind oli petetud -

oli, justkui, lolliks tehtud.

Naeratus oli olnud

minule vaadata,

kuid teine

ei tahtnud, 

minust ega minult, 

midagi -

ei lisaks kuulda 

ega ka mitte näha -

teine ei tahtnud,

minu pealispinnast,

sügavamale astuda -

kuid mina

olin juba avanemas

ja teise naeratuse soojuses

teise poole sirutumas.

See lugu peatus sinna -

see lõppes siis,

kui naeratus kustus.

Oli aegu,

mil vastu naeratust

oli raske teostada -

mina ju ei saanud

enese petjat toetada -

ma ei talunud,

et ta oleks uuesti valetanud -

taaskord, 

tõotavalt naeratades -

mind jälle petnud.

Rollidest vabal hetkel

ja vahel ka nende sees

Minu naeratus on teistsugune -

see ei ole pelk vilksatus

ega viisakus -

see on ühendus

ja seotuse nägemine

ja teisele, sellest,

teada andmine -

saadan naeratuse teele,

kui on olemas

ühes olemine -

enne on olemas

ja alles siis

sünnib naeratus,

mis Meid tähistab.

Marianne

05.11.2024.a