Enese piirid saavad sageli nähtvaks siis, kui neid on ületatud – on tõstetud häält/ on kasutatud jõudu/ on jäetud olulisest ilma-välja/ ei ole luba küsitud/ on valetatud/ on oldud ühist ruumi vääralt kasutades jne. Inimene, oma reaalse kogemuse põhjal, saab öelda - see ei ole see, millega mina nõus olen.
Ennastkehtestava inimese loomulik samm on anda enda mõistmisest teda – see ei olnud okey – sel moel minuga ei või – seda enam korduda ei tohi – see tuleb ära muuta. Info edastatakse, esimesel võimalusel, piiride ületajale/ asjaosalistele/ toetust-muutust võimaldavale - selle jaoks, et ühises olemine jätkuks heade tavade kohaselt ja kõigiga arvestades.
On inimesi, kes mõistavad neile öeldut ja nad vabandavad ning annavad teada, et enam ei tee ega korda. On inimesi, kes justkui kuulevad, kuid ei vali öelduga nõustuda – nemad avavad teise teema, kui tõstatavad küsimuse - Kes Sa üldse selline oled, et Mina pean Sind kuulama? Sel moel vastanu juhib tähelepanu, eneselt ära, teisele – tõestagu too oma õigust sellele, et teda tuleb teisiti kohelda ja tema tahtmist peab täitma.
Inimene, kes soovib rahu – kindlat pinda jalge alla ja enese piiride puutumatust, edastas enese info ja näitas ennast välja, kuid enese teemale, sellist küsimust kohates, ta toetust ei leia ja vastust ei saa. Selle asemel on ta tõmmatud vaidlusesse või sunnitud ennast kaitsvasse lahingusse, milles tal tuleb tõestada õigust iseendale, sest tema vastas on see teine, kes ei tunnista teda enesega võrdsena.
Nii vaidluse, halvustavate ja maha tegevate sõnade, kui vaimse ja ehk ka füüsilise vägivalla kasutamise eesmärk on enese seisukoha teada andmine – Selle jaoks, et Mina Sinuga arvestaksin – Sinul tuleb olla see keegi, kel on selleks õigus!
Küsimus - Kes Sina selline oled? ehk Mis on Sinu roll? - näitab, et tegemist on rollide mänguga – olevas ja toimuvas, millegi muutmiseks, on vaja rolli, kui trumpi, sest inimesena, teise inimese kõrval, olemisest ei piisa.
Mäng tähendab, et ühes olemist nähakse ja kogetakse suletud keskkonnana, milles isiklik vabadus on piiratud/ keelatud – isiklikke piire ei saa olla/ need ei lähtu isikust endast, vaid on paika pandud mängu juhtiva/ omava isiku reeglite/ eesmärkide/ tujude alusel.
Ollakse ühes, kuid ollakse Mina-na, teiste Mina-de seas - enesele kuuluv on enese jaoks, sest selles keskkonnas rohkem ei ole võimalik – kõik ei ole kõigile ja enesele vajalikust, ühises olemas olevast, ilma jäämine on tõenäoline.
Ka iseennast peetakse enese jaoks vajaminevaks ressursiks ja seda keeldutakse, enese jaoks valega, jagamast. Suletud ja piiratud keskkonnas peetakse teist Mina enesele ohuks ja enesele kuuluva vähendajaks – teine Mina saab ära võtta selle, mis on endale oluline ja vajalik. Kuid samas nähakse teises Mina-s ka enesele kasutada olevat ressurssi - teine on enese laiendatud Mina ja sellepärast, justkui, puuduvad teisel tema kasutamist takistavad piirid.
Seega – Kes Sa oled? - näib mängu keskkonnas õigustatud küsimusena, kui tahetakse teada – Kelle rolli Sa kannad?- et selle alusel teha endale selgeks - Kas Sina juhid/ kontrollid/ omad käimas olevat mängu?
Selleks, et loobuda enesele kuuluvast ja anda ära enda aega, et arvestada teisega ja keelata iseendale oma vajaduste/ tahtmiste täitmine, siis ja sel moel nagu seda ise soovitakse - siia alla kuulub ka enese laiendatud Mina kasutamine ja käsutamine, on vaja teadmist, et teine on üle – temast sõltutakse ja seega tema vajadusi täidetakse, ka enese arvelt – see on mängumaailma reegel nr 1.
Sellises perekonnas, millest on saanud kindlate rollide mängumaa, on inimesed üksteisest sõltuvad – nad ei saa/ ei taha olla koos, kuid nad ei saa/ ei taha olla eraldi. Inimeste koos olemise põhjuseks on see, et omatakse rolle, mis moodustavad perekonna ja toimuv peaks justkui vastama sellele süsteemile – üksteist kutsutakse perekonna moodustavate rollide nimedega ja vastavasisuline suhtlus/ ülesannete jagunemine justkui toimub ja toimib – see on ühes olemise eelduseks ja ilmnevate vajaduste täitmiste aluseks.
Mäng tähendab seda, et algset lugu on muudetud – loodud on uus süsteem, millel on omanik, kes valib, olemas olijate hulgast, mängus osalejad ja vajadusel nimetab neid, enese vajaduste/ tahtmiste järgi, ümber. Sel moel saab alguse kafkalik olukord – see, mida nähakse/ milles osaletakse/ mida oodatakse ei ole see, millena seda esitletakse ja, mida vajatakse ning vastupidi – selgust ja kindlat põhja ei ole, sest algselt ühendavad rollid alati/ samaväärselt/ samasisuliselt ei kehti.
Mängujuht - tegelikkuses Ema/ Isa - võib nimetada oma Lapse ümber ja kohelda teda, kellegi teisena – pühendada lapsele sellise tähelepanu, mis ei ole mingil moel vastavuses Lapse rolliga. Näidata, teostada ja väita seda sellisena, et laps jääb ka ise oma muutumist uskuma ja saab, temale osaks saavat, täiesti õigustatuks pidada.
Lapse mõistusele ja vaimsele tervisele on see väga raske olukord – ta elab koos manipulaatoriga, kes teostab ennast ja vahendab toimuvat nii nagu see oleks õige, loomulik ja vajalik. Laps on oma Ema/ Isaga koos, sest see on normaalsus, kuid tegelikkuses ta selle suhteseotuseni ei küündi, kuna reaalsuses käib teistsugune mäng – laps on sõltuv inimesest, kes teda ei vali Lapsena ja Inimesena, vaid enesele vajaliku rolli partnerina – üldjuhul on need last, kui eraldi seisvat isiksust, vähendavad ja vähemana näitavad rollid.
Mänguvabal ajal koheldakse last paratamatusena ning väljendutatakse justkui Emana/ Isana, kuid tehakse seda emotsionaalselt külmalt ja enesest eemale hoidvalt ning vastumeelselt – see ilmneb pilkude, sõnade, kehakeele, liigutuste, hääletooni, otsuste, vajaduste täimise kvaliteedi jne kaudu. Kui laps siis proovib endast teada anda ja vajaduste ilmnemisest ning enese piiridega arvestamisest märku anda, siis kõlab küsimus – Kes Sina üldse selline oled, et tuled Minule seda/ midagi/ sellist ütlema!!!!!
See ei ole enam küsimus, vaid informeerimine - vanem annab teada - Minu roll on üle ja Mina ei pea Sinuga arvestama ega nõustuma, sest Sina oled siin Ei Keegi. Vanema käes on trump - ta teab, et Laps on temast materiaalselt/ füüsiliselt/ vaimselt/ emotsionaalselt sõltuv ja see tagab selle, et Laps peab kuuletuma ja vanema tahtmise täitma – vanem ei näe last enesega võrdsena ega ühises olevat ja olijaid, kui perele - kui ühisele Meie-le kuuluvat, vaid iseenda omana - ka lapsel, vanema omandina, ei ole õigust iseendale.
Vanem ei näe ega tunne ega ka tunnista seda ühise Meie olemas olemist, sest vähemaks läheb temalt, tööd tuleb teha temal, tema käest nõutakse – tema peab ja tema ei pääse vabaks – ta on suletud keskkonnas, milles ressursid on piiratud ja temalt vabadus ära võetud – perekonda ei ole, sest seda ei ole loodud – on lapsed, kes hoiavad, oma lõputute vajaduste ja ka lihtsalt olemas olemisega, vanemat vanglas. Vanem ei pääse paratamatusest.
Vanem on küll suureks kasvanud inimene, kuid enesest mitte teadlikuna olles ja enese ning enesega seonduva eest mitte vastutust võttes, on ta endiselt alles Laps, kelle vajadused on täitmata ja nad ei saa täidetud selles keskkonnas ja neid ei saa täita need, kellega ta ühes on.
Väljapääsmatus olukorras toime tulemiseks vajab ta aseainet – rolli, milles ta saab suletud keskkonda muuta ja kontrollida ning selles osalisi endale vajaminevat infot andma sundida - tema juhib mängu/ tema kontrollib olukorda/ tema suudab endaga seonduvat muuta/ tema saab teist endale kuuletuma panna/ tema saab katkestada vale kogemuse.
Laps on vanema kasutada/ käsutada olev vahend, vajaliku teabe hankimiseks ja enesele olulise iseenda nägemiseks/ kogemiseks. Oma last vahendina kasutav vanem on oma vajadusest sõltuv inimene – tema vajadus on oluline – see on tähtsuselt nr 1 tema poolt loodud ja talle alluvas süsteemis - elulisi ja kasvamisega seotud vajadusi omav laps on sõltlasest vanema konkurent.
Vanema vajadus on kaasas tema möödunust – tal puudub side enese algusega – kunagi ja kusagil nimetati vanem, kellegi teise mängu tõmmatuna, ümber ja ta ei saanud ennast tagasi – tal ei olnud kedagi, kes kinnitanuks tema olemist Lapsena/ Inimesena. Enese olulisena nägemiseks vajas ta rolli, mis taganuks talle sellise iseenda nägemise ja kogemise.
Vanema vajadus on kaasas tema möödunust - ta ei saanud endale vajaminevat rolli, et kogeda ennast olulisena, vajalikuna ja õigena - talle näidati võimalust ja ta täitis tingimused, kuid eesmärk jäi saavutamata - tema poolt valitud ja vajaduseks tõusnud rollile ei olnud partnerit olemas.
Kui vanemal ei olnud kedagi teist, kes andnuks/ toetanuks teda enesele vajaliku saamiseks, siis ta kasutas ise ennast vahendina ja sai olulise vajaduse täidetud, kuid selle lahenduse kasutamise eest tuli tal maksta oma hind - tagajärjed jäid tema kanda. Need tagajärjed said, isikliku naha peal, reaalselt teada ja kogeda seda, et nad ei suutnud kunagi korvata endiga kaasnenut - neist ei piisanud - Ema roll ei olnud see, mida vanem oma Lapsi sünnitades kanda ja kogeda tahtis.
Enese eesmärgiga kaasnenust - teostatud valikule anti, ümbritsevas, hinnanguna nimetus selle järgi, kelle rollis olevana lapsed said sünnitatud - sellest häbist tuli enese põhiroll, milles selle kandjat väärtusena ei nähtud ega näidatud ega saanud ta ka ennast tõstvat tunnustust kogeda - vanem ei pääsenud enese jaoks valest - vallalisena sünnitatud lapsed olid ja jäid, pommidena jalgade küljes, alles ja Vale Ema roll enese teed tähistama.
See ei olnud vastutus - Mina valisin ega tõdemus - Minu tee - Ohver nägi, et see keegi, kes võttis talt esimese rolli ega andnud teist rolli ega tunnustanud kolmandat, oli süüdi tema kannatustes - ta ei oleks, kui ta ei oleks pidanud, vaid oleks teisiti saanud - ta ei teinud rahu iseendaga - tema tee, enesele võimalikul moel, oli tema enda poolt valitud.
Marianne
12.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar