Ära tule, minu koju, minuga laiama - saad peksa!

 

See, et inimesel on olemas isiklikud piirid ja see, kus need paiknevad ja, milles seisnevad, selgub üsna tõenäoliselt katse-eksitus meetodil. Inimese ees seisab ülesanne - iseenda ja teistega koos olema ja elama õppimine – mida ja, miks kannatatakse ja talutakse, mille peale ja, mil moel reageeritakse. Iseenda/ teise inimese/ toimuva mõistmiseks on oluline aru saada, millest piir kõneleb ja, miks ta on olemas või saab seatud ja, kuidas sellest teada antakse.

Piirid ilmnevad erinevates valdkondades – ei ole ainult nii, et füüsiliselt puutuda ei tohi või suitsetamine häirib või karjuv hääl teeb liiga – inimese piirid ilmnevad kõikjal ja kõiges. On temale endalegi üllatav avastada, kuid ka häbiga seotud hirmu tunda, kui ta saab teada, mida ta talub ja mida mitte ning mil moel ta oma piiridest teada annab ning kuidas tema piirid teistele kogeda on.

Normaalne, see tähendab loogiline, on teada anda selgelt ja konkreetselt, mis ja miks häirib ning otsida lahendust sellele, kuidas ja mis saab edasi. Vajalik on info selle kohta, kui palju saab inimene ise ennast aidata ja, milline osa jääb selle kanda, kes piire ületab ja/ või kelle ette neid seatakse.

On tegevusi, väljendusi ja olemisi, mis peavad lõppema ja ei tohi enam mitte kunagi korduda. On neid, mida talutakse teatud määral, kuid olemas peab olema mingi lisa või abivahend, mis aitab toime tulla. On neid, millega inimene ise tegeleb, sest need tulenevad temast endast – kunagised traumad/ uskumused/ tõekspidamised/ füüsilise, isikliku ja teadliku arenguga/ füüsilise ja vaimse tervisega/ elukohaga seonduvad teemad jne. On ka neid, mida ei mõisteta ega nähta piiride ületusena ega piiride seadmisena.

Tulles manipuleerivast minevikust – olles elanud keskkonnas, kus piire ei olnud lubatud seada/ kus neid seati ja märgiti, lapsega mitte arvestades, lapsele täitmiseks – tema ise pidi, nende alusel, ennast piirama ja takistama ning keegi teine kontrollis nende täitmist/ kus piiridest teada andmine ei olnud eluterve enesekehtestamine ega teistega arvestamine/ kus päris ennast varjati ja muudeti – on inimesel raske oma piire seada, neist teada anda, teistega arvestada ja ennekõike iseendaga toimuvat mõista.

Inimene tunneb ennast häiritult, kui ta tajub ebameeldivat lõhna või kuuleb keskendumist segavat häält. Inimene tunneb ennast haiget saanuna, kui teda on füüsiliselt pekstud või välja sülitatud sõnadega löödud. Inimene tunneb ennast väsinult, kui on olnud õhuta ruumis, kus on koos liiga palju energiaid. Sellistel juhtudel näeb ta selgelt põhjuse ja tagajärje seost ning on võimeline leidma lahenduse, mis aitab tal rahu ja tasakaalu taastada.

Keskkonnas, kus ei tegeleta ja inimestega ühes, kes ei vali tegeleda eneses/ ühises üles tõusnud teemade lahendamisega, isikliku tundehügieeniga, enese eest vastutuse võtmisega – näevad piiride seadmised ja ületamised ning neile reageerimised välja ja on kogeda - jõuliste pursetena, vägivallana, nähvamistena, vaikimistena, vaigistamistena – ära tule, ära ole, ära tee, ära räägi – lõpeta ära.

On olukordi, kus inimese taluvuse piir on ületatud ja ta vajab kohest olukorra lõpetamist – välises/ eneses oleva häiriva teguri vaigistamist – siis võib ja saab inimene tõsta käe teise vastu, teha midagi/ kedagi katki ja, kellelegi haiget, teha ja olla ka enese vastu ning lõpetada, välja pääsematust kogedes, oma elu.

See on selle hetke lahendus – inimesel ei olnud pidurdusmehhanisme/ olukord oli käest läinud, sest ta ei olnud õhus olnud teemaga eelnevalt tegelenud/ ta oli arvanud, et kestab/ ta ei olnud valmis toimuvaks ega enese reaktsiooniks. Tavaliselt ehmatab, sellisel juhul, inimene ise üles ega suuda mõista, kuidas tema sai sel moel olla ja väljenduda – see ei olnud tema loomulik reaktsioon/ olemine – see oli äärmus.

Olles kogenud sellist ennast ja mõistes enesega toimuvat ja nähes purustava jõu/ vähendava tegevuse tagajärgi, otsib inimene lahendust, kuidas mitte jõuda sellisesse punkti ja peatuda enne plahvatust. Ta on teadlik endast – ta teadvustab, milles on tema piirid ja, mida ning kuidas ta vajab, et temal endal ei tuleks ja/ või keegi teine ei saaks neid katsetada.

Puuduliku tundehügieeniga/ ebaterve kommunikatsiooniga/ tegelikkusest vaikimisega/ tegelikkuse moonutamisega/ vägivalda normaalseks-ainuvõimalikuks lahenduseks pidavates keskkondades on plahvatustega märgitud piiride ületamised ja nende maha märkimised tavalised. Inimesed karjuvad, löövad, sõimavad selleks, et endast teisele teada anda – Minuga tuleb arvestada!

Inimesed kõnelevad tunneteenergiatena - keegi ületas, kellegi piiri ja sellest anti teada äärmuslikke reaktsioone kasutades – justkui oleks tegemist loomade või koopainimeste või väga väikeste lastega, kelle jaoks suhtlemine ja eneseväljendamine on piiratud – puuduvad vajalikud oskused, võimalused, võrdsus, toetus, koos töö tegemine ja ühise eesmärgi nägemine.

Sellise reaktsiooni eesmärgiks ei ole mõista enesega/ teisega toimuvat ja jõuda konstruktiivse arutelu ning ühise rahuni, vaid konkreetse olukorra lõpetamiseni. Vajadus on lõpetada osaks saav – elimineerida ärritav allikas. Eneses toimuva põhjust nähakse, kelleski teises – too tuleb vaigistada/ kaotada – kui toda teist ei ole ja tema ei tee, siis endas ei toimu ega ole vajadust reageerida – lihtne ja selge.

Ajas toimub huvitav areng – pealtnäha kasvab inimesest tsiviliseeritud ühiskonna liige – ta tuleb toime suhtlemise ja enese väljendamisega. Ta on õppinud ja temale on õpetatud, kuidas tuleb käituda, kuid see ei tähenda, et tema ise oleks ennast mõistnud ja ise endaga tegelenud. Käsitlemist kogenud inimene võib ja saab jääda kinni oma minevikku – kordama kunagist normaalsust – anda oma piiridest ja nende ületamisest teada jõulisi meetode kasutades – elimineerides, välise ärritaja, vaigistada eneses toimuva põhjus.

Äraspidisel moel avaldub selline enesekehtestamine siis, kui just selle inimese ette seatakse piire ja temale öeldakse välja, et see, kuidas tema valis olla/ teha/ väljenduda ei ole hea ega õige – temal tuleb senine tegevus lõpetada ja enese käitumine üle vaadata. Samasugusel destruktiivsel moel teostab ta enesekehtestamist siis, kui tema poole pöördutakse ühises üles tõusnud teemaga ja vajatakse tema poolset panustamist või keegi küsib, midagi sellist, mille kohta ta ei taha vastata või oodatakse tema käest, millegi kohta, selget infot, et oleks võimalik ka temaga arvestada või seisukohta teada saada.

Sel moel reageerib inimene, kes ei ole valmis ennast nähtavaks tegema – ta ei taha näidata, milline tema ise on ja, kus tema paikneb – ta ei vali arutada ega harutada ennast – ta ei vali võtta enda eest vastutust ega arvestada teisega/ ühisega – ta ei vali vaadata enese osa toimuvas. Tema teab, et teda ärritati ja tema reageeris – temas toimuva ja tema reageeringu põhjus on kelleski teises - seega oli teine sellise reaktsiooni, mille tema valis, ära teeninud.

Üks huvitav seik seostub sellega veel – vägivaldseid piiride kehtestamisi ja ületamisi teostav inimene õpib ajas selgeks mitte plahvatama – ta õpib ennast säästma ja enese tsiviliseeritud olemust üleval pidama. Naeratades ja rahulikult väljendudes astub ta üle teise inimese piiride/ reageerib keelduvalt lõpetada selline tegevus/ ei vali mõista, millest temaga räägitakse/ nimetab piiride seadja valeks ja ravi vajajaks.

Ta ei pruugi kasutada füüsilist jõudu, millest jääks jälgi, kuid ta kasutab sõnu ja hääletooni ning valib tegevusi, mis lõhuvad käsitletava inimese psüühikat. Ta näitab välja, et teises inimeses on toimuva põhjus, mitte temas – tema on see, kellele tehakse liiga sellise jutuga, selliste nõudmistega, sellise kohtlemisega – tema piire ületatakse. 

Need ei ole inimese piirid, millest sel moel teada antakse ja väljendatakse, vaid rolli piirid – sellist rolli kandva inimesega sel moel ei ole lubatud käituda ja temalt ei tohi sel moel nõuda – teisel lihtsalt ei ole seda õigust – nad ei ole võrdsed – teine on vähem – teine on EI-keegi.

Kui sel moel valib käitud üks kõik kes või inimese - Ema, Isa Õde, Mees, Laps, Õpetaja jne – siis see on manipuleerimine, psühholoogiline terror ja vaimne vägivald. Ühes elamine ja lähedane kontakt on sellise inimesega välistatud. 

Sellisel moel enesest teada andva inimesega ei ole mõtet vaielda ega ennast talle tõestada – see võimendab tolle inimese käitumist veelgi, sest ta saab tähelepanu osaliseks – temast sõltutakse/ teda vajatakse/ teda rünnatakse - tema rolli nähakse tõesena/ seda proovitakse ära võtta/ selle õigusi ei tunnistata.

Sellise manipuleerimise osaliseks saavale tundub hirmutav ja näib võimatuna - kuidas ma muudan läheduse astet ja lõpetan koos olemise - ta on ju ikkagi minu Ema, Isa, Õde, Laps, Mees jne - tuleb meeles pidada, et selle rolli taga on inimene, kes valib sel moel käituda. Sellel inimesel on olemas võimalus valida ükskõik, missugusel muul moel, kuid ta ei tee seda, sest ta ei taha seda teha. 

See inimene arvestab ennekõike iseendaga ja oma vajadustega - talle ei loe see, kuidas teine temaga koos ennast tunneb - enese huvides teise inimese käsitlemisest ja tegeliku enese ja oma motiivide varjamisest on tulnud tema normaalsus - samastunud olemine ja loomulik väljendus. 

Kunagi ja kusagil oli koht ja aeg, mil selle inimese piirid ei olnud olulised/ neist ei olnud võimalik teada anda/ siis tema ise ei teadvustanud nende olemas olemist ja nende rikkumist - tema ei saanud/ ei teadnud EI öelda või seda ei kuulatud. 

Enesele valitud roll ja selle väljendus on tema võimalus, kuidas lahendada enese minevik või olevik, kusagil mujal/ milleski muus - tema valib välja selle, kellele ja mille eest EI öelda - temast ollakse sõltuvuses/ teda vajatakse/ tema ees tuntakse hirmu - see tähendab, et tema on see, kellele ei ole õigust EI öelda. 

Kui teha nähtavaks enese piirid ja öelda EI tema käitumisele/ väljendusele/ valikule/ olemisele, siis on sellel tagajärjed - ta annab piiride seadjale teada, et need ei kehti, sest tema on üle ja teine temast vähem/ ta mängib selle inimesega kassi ja hiire mängu/ ta keeldub selle inimesega koos olemisest või ütleb, et mine siis ära, kuid ei kaota teda mängust - ta räägib ja näitab seda inimest süüdlasena toimuvas/ enese/ kellegi teisega seonduvas. 

See inimene ei vali mõista enese lahendust - tema kasutab teisi ja võimalusi enese huvides - ta ei näe, et tema sees on täitmata vajadus - olla enese piiride sees turvaliselt ja iseendana, kuid roll tähendab seda, et tema piirideks on kõik enesega seonduv ja/ või enesele oluliseks tehtu - kõik see on enese laiendatud Mina ja kõik selles puudutab teda isiklikult ja tema jaoks valele vastu reageerima panevalt - Ära tule, minu koju, minuga laiama - saad peksa!

See inimene, kes elab ja väljendub rolli(de)na, kui tegeliku iseendana ning liigitab teisi inimesi enese rollidele õigeteks/ valedeks/ vajaminevateks/ mitte sobivateks partneriteks, ei ole õppinud olema Inimene ega nägema teisi Inimestena - ta ei vali teadvustada tegelikkust ega ole võtnud vastu ise ennast ja oma teekonda inimesena. Tema sees olev lahendamata segadus sunnib teda vajama rolli ja sellest kinni hoidma, sest sel moel suudab ta muuta endaga seonduvat - keegi teine on tema enese segaduse põhjus.

Marianne

28.11.2024.a